Tagasi

Tagasi kruiisilt ja ilusasti taas tööpostil. Siin üks värske tänahommikune pilt, kruiisist endast teine kord lähemalt

Esimene kirjutis koduarvutist

Istun siis lõpuks ometi koduarvuti taga, aga praegu on küll selline tunne, et rahulikult sain kirjutada vaid tööl olles...seda tänu siis kahele pätakale (needsamad pätakas, kelle pilte siin vanemates "aruannetes" ka näha saab). Täna on nimelt üle pika aja kole ilm, selline pilves, vesine ning pime. Koerad on kusagil väljas ning käivad aeg-ajalt end näitamas - on sellised porised ning märjad ja muidugi tassivad ämbrite kaupa muda elamisse...Samas pean ühel neist silma peal hoidma, kuna teisel on mingi kõhuhäda ja toit ei taha kuidagi sees püsida. Kuna tavatoitu tuli meil vähendada, siis käib ta porilompidest vett joomas ning põõsastel lehti katkumas. Viimase asjana tõi ta võidurõõmsalt mulle ühe käbi ja kui siis selle kurja sõnavalingu saatel talt ära võtsin, varastas ta põrandalt vaiba ja pani sellega aia suunas punuma. Nii tuli ka mul oma pasteldes veeloikude vahelt järele silgata. Praegu ei teagi, kus nad mul on, aga ilmselt ikka midagi korraldavad sest haukumist pole kuulda ning kui nad ei haugu, siis kindlasti lõhuvad midagi parasjagu...poleks Tom fotokat ära tööle viinud, oleks võinud paar pilti teha ja siia üles panna praegusest olukorrast :-)

No vot, ja ei saanudki enam kirjutamisega jätkata...nüüd õhtul tuli mõte tänane tekst ikkagi ära lõpetada ja ka paar pilti lisada. Vahepeal pole saanud blogindusega tegelda, nii on mõned üritused kajastamata.

Ok, kuna oktoober oli Itaalias suviselt soe, tuli tahtmine igal nädalavahetusel kusagile väljasõitu korraldada. Nii võtsimegi 15 oktoobri pealelõunal ette teekonna Firenzesse, et heita pilk peale Firenze Certosale. Certosa siis üldine nimetus tsertosiinide kloostrile. Tegemist tohutult suure kompleksiga, kus tänapäeval elamas vaid 6 munka, needki hoopis benediktiinid. Tsertosiinide reeglid ei lubanud munkadel rääkida kellegagi väljaspoolt kloostrit ning ka omavahel tohtisid rääkida vaid ühel päeval nädalas. Elasid mungad igaüks omas korteris, kus siis magas, sõi, palvetas ning tegeles mingi tööotsaga. Iga korteri juurde kuulus ka tükike maad, aedvilja kasvatamiseks. Nn. "avalike suhete" tarbeks oli kloostris olemas ka eraldi ametiisik, kes siis välismaailmaga suhtles. Praegused benediktiinid aga ei tea, mida suure kompleksiga teha ning seetõttu korraldavad selles iga päev ekskursiooni soovijatele. Certosasid võib leida tervest Itaaliast, enamasti kõik looduskaunites kohtades. Üks nendest ka Pisa lähedal, aga tolles ei ela enam ühtegi munka, kunagisest kloostrist on saanud hoopis osaliselt zoloogiamuuseum.
Aga jah, sai siis küsitud benediktiinide käest, et miks nad neid vabu kortereid turistidele välja ei üüri. Saime seepeale teada, et klooster olevat riigi omand ning et kunagi olevat ka kortereid välja üüritud, aga siis olevat kogu küttesüsteem katki läinud ning nüüd ei andvat riik vahendeid selle remontimiseks. Nii elavadki kuus munka kloostris külmetades ning korraldavad vabatahtliku annetuse eest ekskursioone. Kloostri hoovis ka üks huvitav pood, kus müüakse igasuguseid ained, mis munkade kätetööna valminud. Endale tõime mälestuseks kaasa komplekti likööridest, purgikese munkade korjatud meest ning munkade poolt valmistatud shokolaad ei pidanud veerandit tundigi vastu.. Ok kloostrist endast paar pilti: ühel siis näha kaare alt ümbritsevat maastikku, teisel on peale jäänud keskhoov, kus asuvad korterite sissepääsud.
Pärast kloostri külastus mõtlesime heita pilgu ka lähedalasuvale San Miniato al Monte kirikukesele. Ülejäänud kaks pilti ongi tehtud kiriku ees. Nagu näha, avaneb kiriku lävelt imeilus vaade Firenze linnale. Lisan siia, et turistide kohustuslik peatus "Michelangelo plats" asub kirikuga samal joonel aga palju madalamal. Ok tänaseks aitab küll, tuttu nüüd! :-)

Olin teadmata kadunud...

Seekord lühidalt, aga vähemalt taas liinil üle pika aja :-) Lähimad tuttavad teavad juba, et alates oktoobrist olen tööl vaid part time ning seetõttu aega internetis kirjutamiseks ei jäänud üldse enam..
Alates tänasest on aga internet ka kodus ning kuigi tänast kirjutist kirjutan veel kord töö juurest (sest internet sai kodu arvutisse vaid paarkümmend minutit enne tööle tulekut), siis nüüd loodan tasapisi kirja panna ka vahepealsed juhtumised...
Eeloleval nädalavahetusel olen aga taas kruiisil, minust on vist mingi haige kruiisitaja saamas...vaene rahakott...aga seekordne kruiis kestab vaid kaks ööd ning sellest siis lähemalt teine kord. Enne nädalavahetust tahaks aga panna kirja tegemised, millest pole siiani olnud mahti kirjutada...nüüd aga tööle tagasi.

Mis pilt on Sinu DESKTOPIL?

Kusagilt lugesin, et pea kõik emad panevad tööl desktopile foto oma lapsest (seniks kuni sellel oma "mina" veel välja pole kujunenud). Minul on ka lapsuke pildil - Rosa veemõnusid nautimas. Pilt ise pärineb juulikuust (et teda sellest vannist välja saada, oli vaja vann koos koeraga kummuli keerata).

Heietusi nooruspäevadest...

Viimastel päevadel on Pisa linn täitunud noorte inimestega, kes agaralt endale elamist otsivad või niisama linnakividel aega surnuks löövad. Kool pole veel alanud, ilm on endiselt suviselt soe ning seega parim aeg uue kohaga tutvumiseks ning uute sõprusidemete loomiseks. Väga palju on välistudengeid - Pisa puhul ju tegemist ülikoolilinnaga, kus üliõpilasi igast maailmanurgast. Umbes 80% noortest välistudengitest on siin õppimas Erasmuse vahetusprogrammi raames. Samuti olen juhtunud lugema mitme eestlasest erasmuslase bloge, kus räägitakse esimestest muljetest uues kohas ning seda erinevates Euroopa linnades. Siin tekib kohe pisike kadedusepisik - esiteks tulevad meelde enda nooruspäevad ning teiseks on kurb tõdeda, et minu ajastul puudusid veel blogid. Olin erasmuslane Pisas õppeaastal 2000/2001 ning läksin ajalukku kui esimene eestlasest üliõpilane Pisa Ülikoolis. Kui oleks tol ajal saanud blogi pidada, oleks vist iga päev midagi kirjutanud, niivõrd kirju oli elu.
Vist enamus endistest erasmuslastest peab seda välismaal elatud aastat parimaks aastaks enda elus...ka minu puhul on nii. Ometigi polnud elu sugugi kerge - olla kaugel perest, sõpradest ning mitmed majanduslikud raskused, mis sundisid mind otsima tööd koristajana õppimise kõrvalt. Raha bussi jaoks polnud ja sai kõnnitud jala (ja kehakaal langes!) ning söödud vähem rammusalt (head nämmad asjad olid liiga kallid, et neid iga päev endale lubada). Sai elatud kuuekesi korteris, kus oli üks vannituba. Nüüd, kui meil on kahe peale kolm vannituba, tundub ilmvõimatu jagada ühte vannituba viie inimesega...aga inimene harjub kõigega. Ei olnud autot ning vett sai tassitud käe otsas supermarkteist kodu....nüüd tundub juba aiaväravast ukseni tassimine igavesti pikk vahemaa...kas tõesti on tegemist mandumisega??
Samas teiseltpoolt vaadatuna, pole ma terve elu jooksul tutvunud nii paljude uute inimestega kui ühe Erasmuse aasta jooksul. Sai palju väljas käidud (õnneks mul vedas korterikaaslastega) - baardies, pubides, discodel, muidu üritustel. Ja üritusi korraldatakse ülikoolilinnades tõesti ohtralt. Ja palju palju seiklusi...lähimad tuttavad teavad, kuidas üks kohalik perekond püüdis mind oma pojale naiseks anda (pidasin pikka aega kirjavahetust ühe pealtnäha toreda inimesega, kes osutus hiljem hoopis isaks ning kirjutas oma poja eest, kuna poeg oli mühakas ja arglik ise kirjutamaks..), seegi lugu vääriks omaette raamatut (paraku kirjanikusoon mul puudub ja seepärast idee jääbki vaid ideeks). Ja siis kunstiajaloo praktika Volterra linnas, kus sai öösel kitarri mängitud ning hiiri nähes röögitud...Ja eksamid...ei saa ise ka enam aru, kust tekkisid äkki need itaaliakeelsed sõnad, mille varal sai tervelt tund eksamil filosoofia teemal räägitud (hinne oli kõige kõrgem, aga ka palavik tõusis vaatamata 30 soojakraadile väljas 39 kraadile ning seda täiesti tervest olekust). Ja mis kõige olulisem tollest aastast - tutvumine praeguse abikaasaga...ka see omamoodi kokkusattumus, mis siiani ahhetama paneb.
Aga mälestused jäävad mälestuseks, aastad mööduvad ning igal aastal tulevad uued noored. Aasta möödudes enamus nendest läheb tagasi kodu - ning paljud teevad seda nuttes....vaatavad hiljem kodus pilte ning nutavad taga ilusat elu erasmuslasena... Mina aga leidsin enda koha siin ja siia ilmselt ka jään...seega nutmine jääb see kord ära...:-)
Vahpeal mõtlen, et on tore olla ka 30-ndates, sest kui kord 40-ndad kätte jõuavad ilmselt hakkan heietama praeguste aastate üle ;-) Seega ELAGU KOLMEKÜMNENDAD!

Mhhhh....ei usu et see linn mulle nii väga meeldiks...

You Belong in Paris

Stylish and a little sassy, you were meant for Paris.The art, the fashion, the wine, the men!Whether you're enjoying the cafe life or a beautiful park...You'll love living in the most chic place on earth.

What City Do You Belong In?

Cinque Terre

Enne tööle asumist jõudsime veel teha ühepäevase reisikese Cinque Terre võlude nautimiseks... Siin ongi siis mõned pildid Cinque Terrest, piirkonnast, mis eraldi sõnu vist küll ei vaja. Reis ise leidis teostamist augusti eelviimasel nädalal.
Lolli peaga läksime kohale autoga, kuid sel päeval meil vedas ja leidsime koheselt ka parkimiskoha autole. Järgmine kord aga tasub küll pigem otse Pisast rongiga kohale tulla.





Tom Riomaggiore taustal














Riomaggiore














Mina ning Via dell'Amore (Armastuse tee) - kaljunõlval kulgev umbes 1 km pikkune teeke


















Rahvas nautimas veemõnusid


















Üks maalilisemaid raudteejaamu vist Itaalias

















Mina merevaadet imetlemas














Ja paar pilti kutsadest...Tom Rosaga truudust murdmas...














Ning Rosa ja Nero taas diivaniparadiisis

Bussiga Eestis käimisest vol. 2

NB! Enne lugege läbi vol.1, muidu ei saa aru, kus mul jutt ennist katki jäi...

Naisterahvast taksojuhi juurde tagasi tulles...mulle jäi meelde tema ütlus, et tema ei saa aru, kuidas küll kõik busside pealt tulijad alati nii väsinud on, et ilmselt see kehvade busside süü. Lisan teile teadmiseks, et kartes liiga suuri taksoarveid palusin Tomil vait olla, et siis ei jääks muljet meist kui välismaalastest. Ja nii see tädi vist jäigi arvama, et me tulime Pärnust. Ja olin selleks ka liiga väsinud, et hakata talle seletama, et me viimased 48 tundi bussiga oleme reisinud...

Eestis viibisime 6 pikka päeva, mis möödusid kõik Tartus. Ega midagi suurt korda me ei saatnud, püüdsin pühendada enamuse ajast vanaemale, vanaisa suri talvel ning see oli esimene kord vanaemal külas olla kus ta oli üksi. Tom igavles niisama teises toas ja lahendas ristsõnu ning paar korda käisime ka linnas uudistamas. Seekord jõudsime lõpuks ka botaanikaaeda, mis oli Tomile eriliseks sündmuseks (et selline ilus park tasuta külastamiseks). Ülikooli kohvikus kohtusime ka ühe lolli või perverdiga või kes ta oli. Igatahes ta jõllitas meid nagu üks korralik loll, suitsetas sigaretti ning irvitas. See irvitamine hakkas närvidele käima ja siis me jõllitasime omakorda teda kuniks Tommaso ütles kõva häälega et ta läheb ja lööb õige selle lõusa molli... Noh mingil hetkel lõpetas tüüp jõllitamise ja kadus ära..selline väike vahejuhtum siis.
Mis linnas teisiti? Kõik on muutuv aga kõige enam üllatasid mind kallid käsitööpoed kus müüjad korrutasid muukui et see on odav ja too on odav! No kustotsast odav!! Igatahes lõpuks midagi ei ostnudki sest ostutuhinat peal polnud ning midagi huvitavat ja uut ka ei leidnud. Varasematest kordadest oleme juba viinud kingitusi Itaaliasse, nüüd aitab küll, seda enam et keegi nende kingituste vastu erilist huvi ei tundnud. Me oleme rohkem sellised elunautlejad, kes ei osta igalt poolt kingitusi kuhu satuvad.
Käisime ära muidugi ka Gildi tänava Itaalia pizzerias, seal ka hinnad tõusnud ja portsud väiksemad..
Käisime külas Jaanusel ja Kristiinal ning nende pisitütrel Eleriinil. Nad on praktiliselt oma kätega ehitanud maja, mida käisime ka kaemas linna lähistel. Korra sai kohtutud vana tuttavaga itaalia keele kursuselt Kadriga ning viimasel päeval kutsusid Jaanus ja Kristiina meid veel forellikasvandusse kala püüdma ning seda ka sööma. See oli omaette üritus sest kala ei näkanud ja nälg näpistas aga oli ometigi unustamatu päev. See oli meil ka esimene kord taolises kohas käia. Lõpuks Jaanusel näkkas ning teise kala püüdsime võrguga ja nii saimegi kõhud täis. Lisaks kõigele eelnevale hoidsime end veel vormis õhtuste jalutuskäikudega Annelinna majade vahel...Kuus päeva aga möödusid kiirelt ja nii ei jõudnudki kellegi teisega ühendust võtta. Ka plaanitud Tallinna minek jäi ära sest Tom keeldus kuue päeva jooksul bussiga sõitmast...:-)

TAGASITULEK. Lahkumine on kurb nagu alati ja nii polnud selles päevas midagi ilusat. 16 augusti pealelõunal hakkasimegi siis tagasi Pärnu suunas liikuma. Tartu bussijaamas nägime kahte itaallast kes vaatasid igat blondi pika pilguga ning kommenteerisid omaette vägitegusid, millega olid põhjamaa naiste puhul hakkama saanud. Hiljem nägime neid veel Pärnus kõva häälega karjumas "devo andare in bagno"(pean vetsu minema) ning kui siis lõpuks nad ka Riiga suubuvale bussile ronisid nagu meiegi ja tahtsid veel minu kohta ära võtta siis ütlesingi neile "questi posti sono già occupati" mispeale jäid teised vägagi vaikseks sest ehk said alles sel momendil aru, et me ka Itaaliast. Edasi aga sai nendega juba juttu aetud ja nii saime teada, et olid teel Vilniusesse.

Buss Tartus Pärnusse oli parem kui Pärnust Tartusse ning reis kulges rahulikult. Pärnus tuli ka paar tundi oodata bussijaamas ning mul oli päris imelik Pärnus olla, sest kokkuvõttes on mul kodu ju Pärnus aga seal elab praegu mu ema, kellega suhted on halvad ning seepärast pidasin paremaks talle mitte öeldagi, et olin Eestimaad kaemas...

Bussist, mis meid pidi paberite järgi Varssavini viima, oleksime peaaegu maha jäänud!!! Sest bussile oli ette pandud hoopis marsruut Tallinn-Kaliningrad ning Kaliningrad oli tõesti viimane koht mida oleks tahtnud külastada...Läksin aga bussijuhi juurde ja küsisin (ikka vene keeles) et millal saabub buss Varssavisse ja onu teatas et seesama ongi, et Riias vaja bussi vahetada. Nojah, kohvrid visati kuidagi pagasiruumi (õnn et meil plastkohvrid, nii jäid kõik õrnad asjad terveks) ja kohti bussis jällegi polnud. Saime istuma viimase rea peale, kus oli üks koht vaba ning veel üks koht ees. Minu naabriks oli üks Hispaania prillidega intelligent kes luges kogu reisi raamatut ning Tomi naabriteks olid aga kaks poola joodikut (tundusid küll rohkem mingid lõuna päritolu kamikaadzed, aga passid olid poola omad). Terve tee jõid nad õlut ning sõid hapukapsaga hamburgereid (leidsid neid igast bensukast millegipärast) ja haisesid jubedalt nii et Tom ei saanud oma võileibagi söödud...:-) Ja olid räpased habemikud kah. Meie suureks õuduseks istusid nad Riias ümber meie bussi ning meie ette. Aga ees õnneks haisesid vähem ning kuna nende kohad olid kohe bussijuhi selja taga siis õlut jõid vaid väljas... Jõudsime Poola tund aega varem ettenähtust ning ilma sekeldusteta. Järjekordne lätlaste buss oli lõpuks ometi normaalne pikamaa sõitudeks. Au lätlastele!!!

Varssavi oli seekord meile tuntud linn. Teadsime peldikut, hamburgeriputkat ning bussipeatuse pinki. Seega puhkasime seekord Varssavis nagu vanad olijad! Itaaliasse sõitev buss tuli õigeaegselt, oli täiesti tühi (terve bussi peale 10 reisijat) ning esimene meie reisi "Eurolines" silti kandev buss. Seega oli reisi viimane osa hoopis midagi muud. Sai laiutatud kahe istme peal. Poolakeelseid filme seekord ei näidatud ning vetsupeatuste puhul olime äkki hakanud aru saama, mitu minutit anti...Ja sellise reisistiili puhul olimegi 18 augusti hommikuks tagasi Firenzes (tund varem taas) ning veelgi tund hiljem kodus. Küll oli ikka hea olla taas kodus! Seepärast ongi vaja käia vahetevahel reisidel, et aru saada, kui hea on ikka kodus olla! Aga Eestisse lähen nüüd järgmine kord lennukiga. Kui jälle ümber ei mõtle....

Pilte ka: üleval üks meenutus raekoja platsist



Siin üks pilt botaanikaaiast Tartus












Kohtumine Kadriga












Tom ja Jaanus - kalamehed forellitiigi ääres (kala ei näkkanud eriti sest olevat olnud tol päeval depressioonis - kalad muidugi)













Üks pilt vanaemaga











Ja üks teine pilt Tomiga














Ning Tom Tartus Postimehe kohvikus

Kuidas bussiga Eestis sai käidud ehk teine pulmareis

Kust selline loll idee on pärit? Bussiga Itaaliast Eestisse sõita? Tagantjärgi ei oska ise kah enam ära arvata põhjust, miks sai sõiduvahendiks Eestisse valitud just Eurolines buss.. Ehk oli soov proovida reisida moel nagu sai seda tehtud nooruspäevil?? Nagu nüüd oleks juba aastaid üle viiekümne...ah mis siin ikka mõelda, see vaid tagantjärje tarkus...

Õnneks oleme tagasi ning mingeid raskemaid terviseprobleeme pole (kuigi haiget selga ravis siin keegi terve nädala veel takkajärgi).

Aga meenutame algust. Reis sai otsustatud vaid nädal enne ärasõitu, ilmselt olid lennukipiletid selleks ajaks juba nii kallid, et see variant sai kohe maha laidetud. Autoga sai käidud eelmine aasta ning sel aastal Tom keeldus läbi Poola Eestisse minemast, aga üle Stockholmi oleks pidanud valget laeva ootama ja selleks polndud enama tahtmist (pärast luksuslikku kruiisi puudus tahtmine Läänemerel loksuda, eelkõige just tormise mere kartuse tõttu). Ja nii süttiski lambike kirjaga "Eurolines".

Väljasõit oli esmaspäeval, 7 augustil kell 15.15 Firenzest ning buss saabus täpipealt kümme minutit enne väljumist, seega au poolakatele. Aga mis reisi huvitavaks tegi oli see, et poola bussijuhid valdasid vaid poola keelt ning nii teadvustati ka pissipeatuste kestvust vaid poola keeles. Esimesel korral püüdsin küll inglise keeles üle küsida aga sain ikka vastuse vaid poola keeles ja siis tuli mul kasutada hoopis teistsugust taktikat - nii kui buss kusagile bensukasse keeras olin kohe esimene väljuja, esimene ei jää kunagi viimaseks...hehehe

Buss tegi meile "ekskursiooni" ka Bolognas, Padovas ja Mestres ning seejärel oli paras moment end magama keerata. Magamisega sellises bussis on nii nagu on...saateks oldi poolakeelsed filmid, neist vaatasin vaid "Raudset Maski" ja huvitaval kombel sain ka aru (vist liiga palju kordi arusaadavas keeles vaadatud eheh). Hommikuks olimegi Tsehhi piiril kus meil õnnestus Ameerika filmi stiilis oma silmaga näha kuidas üks sakslane sõitis omapäi autoga künkale ja oskas nii käntsa käia et auto keeras end katusele. Meie buss jäi pidama, et oleks parem etendust järgida ning siis ronis sealt kummuli autost sakslane välja ning hakkas mobiiliga kusagile helistama. Seepeale lahkusime ka meie.

Teel Varssavisse juhtus mul päris närvekõditav vahejuhus. Järjekordses bensukapeatuses jätsin Tomi bussi ning läksin ise kohvijahile. Järjekord baaris oli pikk ning kui lõpuks kohvi näpus välja tulin, sain vaid imetleda kuidas meie buss ära kiirteele keeras ning Varssavi poole kimas. Mnjah mõtlesin, et just ainukesel korral kui mobiili bussi jätsin, pidi buss kohe jalga laskma. Lohutas fakt et Tom oli bussis ning küll ta varem või hiljem sunnib bussi otsa ümber keerama. Nojah, eks siis ootan kusagil ning nii tulin tagasi baari ette kus mulle tundus, et peale minu oli teisigi mahajääjaid..Aga noh, eks need poolakad ole kõik ühte nägu ja nii ma hakkasin otsima kohta kuhu maha istuda ja kohvi nautida. Keerates ümber bensuka nurga avastasin, et meie buss oli ikka veel kohal!!! Ja siit selgitus Tomilt: kui olin ära läinud kästi meie bussil kohta vahetada, kuna endisel kohal pidi üks kaubaauto kaupa maha laadima. Minu baaris viibimise hetkel tuli bensukasse üks teine sama firma buss nagu meie omagi ning peatus vaid tankimiseks ja seda bussi ma siis nägingi end kiirteele keeramas...Ka värvid olid täpselt samad...nojah, mis teha, aga närvikõdi milline!

Varssavis kohal olles tuli meil Eestisse sõitvat bussi oodata tervelt viis tundi. Seda aega saatsime mööda bussijaamas hot dogi mugides (ainus toiduaine, mille kirjapildist aru saime, millega tegemist ning oli päris hea), külastasime korduvalt peldikut kus pissimine maksis 1 zlott ning kaka tegemine juba 1.50 :-) ning ülejäänud aja lamasime bussipeatuse pinkidel kus Tomil õnnestus isegi magada ning mina nautisin võimalust lõpuks ometi horisontaalses asendis olla ning lugesin rahumeeli raamatut...

Buss jäi hiljaks ning saabus kohale juba puupüsti täis. Lätlastest pole ma kunagi midagi head arvanud ning ka see reis seda ootust ei ületanud..Buss tuli Krakovist ning oli vist hästi hästi vana eestikeelsete kirjadega, kuhu alla lisatud läti keelsed sildid...Loomulikult räägiti nüüd vaid läti ja vene keelt aga pärast poola keele praktikat tundus vene keel lausa emakeelena!!!

Buss oli katki väljast ja samamoodi seest - istmed olid lahtised ja seepärast õnnestus mul öösel pidevalt kusagile auku kukkuda sest bussi tagaots rappus ning istmed tulid alt ära....lisaks oli meil bussis üks kole paks mutt kolme pisikese lapsega kes röögis alguses inglise keeles et tahab lastega koos istuda (väga õigustatud küsimus muidugi) ja need kohad sai ta meie lähedusse...lapsed olid inglikesed - blondid ja vaiksed kui see kõige väiksem välja jätta, kes oma häält öösel ka valjult kõigil reisijatel kuulata lasi. Mutt ajas juttu ka ühe eestlannaga inglise keeles ning sealt sain teada, et mutt oli Poola päritolu, käis lastega külas vanematel ning sõitis nüüd Soome, sest abielus soomlasega. Tundus intelligentne ja tore inimene, aga noh bussisõidu tingimustes hakkas meile vastu... Lisaks mutile oli paar Austraaliast, kelle puhul nuputasime päris tükk aega, et kas tegemist kahe naise või mehe-naisega. Piiril saime siis lõpuks tänu passidele teada, et olid kaks naist. Aga see teine naine oli vist soovahetusoperatsiooni keskpaigas - riides nagu mees, jäme kuldkett kaelas ja käe ümber, hästi karvane ning veel tätoveeringutega. Aga rääkis naise häälega. Ja teine proua oli hästi soliidne...noh näeb igasuguseid nendes bussides. Ja lisaks kogu sellele rahvale oli bussis veel üks noor paar itaallasi - telkide ja hipiriietega. Tulid peale Bolognas ja meie nuputasime, et normaalsed inimesed ikka nii kaugele bussiga ei sõida kui meie, et vist ikka tegemist Poola minejatega. Aga meie suureks üllatuseks sõitsid nad välja Tallinnani ja muudkui pildistasid. Absoluutselt kõike - tänavaauke, busse jne. Poiss oli vist mingi profifotokas, tal oli selline seljakotisuurune fotokas kaasas...

Lõpuks ometi Pärnus oli meil vaja kiiresti ümber istuda kolmandasse bussi, mis viis meid Tartu. Ka see buss tahtis tee peal ära laguneda, kolisime igaks juhuks bussi tagaotsast esiotsa, sest tagaotsa põrand hakkas nagu ära tulema ja oli näha koledat bussimootorit aga õnneks jõudsime ikka elusalt ja tervelt Tartu. Tartus oli viimane seiklus kukkuda naisterahvast taksojuhi peale kes sõitis röögatu mercedesega ning olevat selle ameti peal vaid 6 nädalat. Ajas igasugust juttu kliimast ja kliimaseadmetest ja lõpuks tuli välja et ei teadnuki kus asus meie maja Annelinnas...tuli siis mul seletada ja 9 augusti pealelõunaks olime ilusasti vanaema juures...Eestis olemisest ja tagasisõidust mõni teine kord...

Paar pilti "lastest"

Sai enne Eestisse sõitu tehtud paar pilti ka meie pere lastest - saage tuttavaks Nero ja Rosa!

Esimesel pildil saab näha mind seitsmekuuse Rosaga fotograafile poseerimas...

















Siin näete jällegi tõelist suitsumeest Nerot suitsupausil...












Ja siin on kutsad koerte paradiisis - Diivaniparadiisis!!! Vahel tuleb muidugi meil endil põrandale potsatada, et kutsadel oleks kusagil olla (õnneks tegemist ämma-äia koduga, sest meie kodu saabub paari kuu pärast uus diivan millel lesimisest võivad kutsad vaid unistada!!)

Pulmareis vol. 6

MARSEILLE - AVIGNON

Peaks selle viimase reisipäeva kirjeldusega maha saama, muidu juhtub nii, et uus puhkus käes, aga pole veel endise puhkuse kirjeldamisega ühele poole saadud..
Meie kruiisi viimane päev peatusime siis Lõuna-Prantsusmaa linnas nimega Marseille. Kes on lugenud Dumas´i "Krahv Monte-Cristot", siis teab, et siia lähedale jääb ka saar nimega IF, kus samanimelises kindluses tulevast krahv Monte-Cristot vangis hoiti. Selle saare nägemine oligi minu peamine eesmärk Marseilles.
Seekord otsustasime siis taas ekskursiooni kasuks- ja hästi tegime. Kes omapead linnas käisid, rääkisid, et linn oli räpane, prantslased ebasõbralikud (seda vist Zidane süül) ja üldse polnud kena linn. Meie aga tegime esimese tiiru bussiga linnas siis, kui unine rahvas end alles üles hakkas ajama ning mulje polnudki nii kole. Linn ise muidugi midagi erilist ei pakkunud. Kuid oma IF saare nägin ikkagi ära (huvitav, et ta kaldale niivõrd lähedal asub, poleks võinud arvatagi). Saarele minekuks aega muidugi meile ei jäetud, piirdusin siis kaldalt uurimisega. Saar aga on nii lähedal, et võib näha kindluse pisikesi aknaid. Ma ise arvasin muidugi, et kindlus on palju suurem, aga on selline huvitav ümmarguste tornikestega pisike ehitis.
Edasi ronisime linna mäe otsa, kus asub Toskaana stiilis ehitatud Notre Dame della Guardia katedraal, nagu nimetavad seda itaallased. Kirik oli väga kena, aga veel kenam vaade alla linnale (ja ka IFi saarele). Pildil näetegi ühte taolist vaadet.
Edasi vuras buss Avignoni suunas. Ma ise olin juba korra selles kenas linnakeses viibinud, aga Tom mitte ja seepärast saigi teekond taas jalge alla võetud. Terve tee (1 tund sõitu) vatras giid rääkida kandi ajaloost ning kohalikest staaridest, nii et jäin selle jutu ajal ilusasti magama (ja sügavalt), et ärkasin üles alles Avignonis ise. Avignon siis see kuulus paavstide kunagine pealinn (ehk vastupaavsti pealinn, muideks, neid vastupaavste oli mingil ajal kolm - üks Roomas, üks Avignonis ja üks Pisas!). Paavstide loss (pildil) oli võimas ja kuigi seest täiesti rüüstajate poolt tühjaks tehtud, ikkagi muljetavaldav. Mulle muideks Prantsusmaa väga meeldib just tänu igasugustele lossidele ning kui sellel maal poleks prantslasi, oleks ma ilmselt praegu Itaalia asemel Prantsusmaal pesitsemas :-) Lahkeid prantslasi õnneks ei kohanud, nii et saab täies rahus jätkata nendest rääkides halvutavat tooni kasutata, eheheh. Hiljem sai ka niisama linna peal kolatud (jube palav oli), linnas oli toimumas just kuulus Avignoni teatrifestival ja siin-seal oli näha põnevates kostüümides etlejaid, kahju vaid, et keelest aru ei saanud...
Laeva peale tagasi jõudes võttis meid vastu reisi esimene (ja ühtlasi viimane) äikesevihm, mis haihtus äkki, kui buss laeva ette sõitis. Nii et kraesse ei kukkunud ükski piisk..
Ja oligi reis läbi, kahju isegi. Eriti tundsime kahjutunnet viimase õhtusöögi ajal ning mälestuseks otsustasime teha ühe meie laua grupipildi. Panen selle ka siia ülesse. Eks kui ilusad asjad lõppevad on alati kahju, aga alati saab tagasi tulla, on ju nii!? Nii et ehk ei olnud see siiski meie viimane kruiis. Järgime päev olimegi taas Genovas tagasi ning sellega oli reis lõplikult läbi. Aitasime veel oma Pugliast pärit lauanaabritel tax-free sigarette maale smuugeldada ning viimased musid ja autoga koduteele.
Arrivederci!

Pulmareis vol. 5

BARCELLONA!

Barcellona vist erilisi kommentaare ei vaja...tõstku käsi püsti kel veel selles linnas käimata???

Ja kui mõni peakski leiduma...siis käigu kähku ära!

Ka minul oli see alles teine kord Barcellonas käia..läheks kindlasti veel tagasi, seda enam, et paljud asjad on endiselt nägemata. Näiteks akvaarium...

Sel korral otsustasime osta pileti punasele turismibussile, et linnast paremat ülevaadet saada, aga see sõitmine tüütas üsna ruttu ära. Nimelt olime endiselt Euroopat tabanud kuumalaine keskmes ning Barcellonas on liiga palju valgusfoore mis asuvad kõik lageda taeva all!! See tähendab, et ootad rohelist ja päike põletab peanahka, mul muideks tekkiski esimest korda elus punane jutt pähhe, seal kus juuksed lahku on kammitud. Päeva teise poole otsustasimegi liigelda vaid metrooga ning pean ütlema, et võrreldes Rooma metrooga on Barcellona metroo palju esinduslikum - uued rongid ning ka kahtlaseid nägusid nägi vähem kui Roomas, ometigi oli tegemist reedese päevaga (s.t. tavalise tööpäevaga). Metrooga sai linna ühest otsast teise kümne minutiga, samas kui turismibussiga sai venitud ühte pisikest otsa terve tund...

Nii jõudsime näha nii Olümpia sadamat kui Sagrada Familia katedraali (seal oli jube rahvamass ning põgenesime), Katalaani väljakut, nägime ka selle kuulsa Güelli pargi ära (kuhu Gaudi tahtis omaette kvartalit ehtitada, aga ükski ostja ei võtnud vedu..), sai näha Hispaania kuninga suveresidentsi ning Olümpiastaadioni ning mäge, kus see asus. Muideks nalja sai staadioniga selles mõttes, et kord kohal olles olime veendunud, et see ongi nüüd see Barcellona tiimi staadion. Arutlesime veel et kuidas ta küll nii väike saab olla. Aga siis tuli välja et too õige staadion asub hoopis kuninga suveresidentsi naabruses ja nii sõitsime ka õigest staadionist mööda, aga maa all metrooga nii et midagi ei näinud. Noh kellele ikka see staadion korda läheb, oleme seda pealegi juba oma eelmisel Barcellona reisil mõlemad näinud...

Barcellonas kulus terve päev ära, kuid kell 17 olime siiski juba tagasi laeva pardal (laev lahkus kell 18 sadamast), et osaleda veel pealelõuna tee joomisel ning nippe-näppe söömisel. Barcellonasse tahaks küll tagasi, kunagi talvel, kui turistidehordid natuke tagasihoidlikumad on...

Ja oligi sel õhtul järjekordne Gala õhtu. Õhtu raamidesse kuulus ka pildistamine kapteniga (vaid pulmareisil olijatele) ning selle pildi tegemiseks seisime pool tundi järjekorras (kõik värskelt abiellunud!). Aga pildi jätsime lõpuks ostmata (ja olime vähesed mitte ostjad), sest kahe meie gigandi vahel tundus see kaptenike kuidagi liiga pisike ja pisikese kapteni eest tundus küsitud 15 eurot liiga kallis, ehehe ja mis meil ikka sellest kaptenist...

Ja nii hakkaski saabuma meie kruiisi viimane päev - peatus linnas nimega Marseille ja siin otsutasime osta taas ekskursiooni, mis viis meid tutvuma linna endaga ja seejärel kunagisse paavstide linna Avignone-sse. Aga sellest "päeviku" viimases osas.

Pulmareis vol. 4

PALMA DE MAIORCA!

Selline ta siis on! Taolist mõtet mõlgutasin taas basseini ääres päikest võttes ning lähenevat saart silmitsedes. Laeva pardal oli sel päeval hirmus kisa, ei saanud täies rahus mõtteid mõlgutada. Basseinide dekil toimus suur bazaar ning selle ümber olid käratsevad rahvamassid kõike kraami krabamas. Noh lähen ja teen ka tiiru ära, mõtlesin. Ei olnud seal midagi nii põnevat ostmiseks, naasesin siiski t-särgiga kuhu on peale kirjtuatud MSC ja kena salmike armastuses ja kruiisist..Seda siia ümber panna siiski ei saa, sest särk on kodus..
Lisaks bazaarile toimus laevas ka puuviljaskulptuuri konkurss. Sellist asja pole ma veel oma elus näinud. Muidugi need konkursist osavõtjad olid laeva kokad ning konkurss oli rohkem rahvale vaatamiseks kui mingiks võistluseks. Ausalt öeldes, poleks iial arvanud, et mõnest arbuusist võib habetunud nägu välja tulla...aga tuli ehehe. Toimusid suured ettevalmistused õhtuseks suureks buffet magnifique-ks...aga sellest hiljem.
Täna otsustasime, et enam ei osale ekskursioonidel ning et läheme linna peale täiesti omapead. Ja hästi tegime! Linna sai sadamast otse bussiga, mis maksis vaid 1,20 nägu, selle asemel et maksta 40 euri nägu ekskursiooni eest. Palma on muideks väga armas Hispaania linnake. Meenutab oma olemuselt pisikest Barcellonat. Ma poleks võinud arvatagi, et Palma mulle meeldida võib, aga meeldis. Palmal on ka väga uhke katedraal, mis laiutab üle terve lahe. Selle külastamine on küll täiesti ära tasuv. Tom oli sel päeval natuke närviline ja tahtis hirmsasti minna kusagile randa. Mina ütlesin, et lähme linna ja kui leiame ranna, siis ujume. Mainisin, et tahaks ka katedraalis ära käia...tema, kellele muidu kirikud meeldivad, vastas mulle, et mida, mina pean tulema Palmasse mingit kirikut vaatama!!?? Aga tulemus oli see et pärast põgusat jalutuskäiku linnas leidsimegi end selle katedraali eest...nii väikesest saarelinnast ei oskaks küll taolist lossi eest leida...nii et käige ära...
Randa me muidugi ei leidnud, sest linnas seda lihtsalt pole. Pärast rahvas rääkis et oleks pidanud sadamast vasakule hoidma ja mitte paremale, kesklinna suunas. Nii et rannas jäi käimata, aga arvestades seda, et elame merele üsna lähedal, ei tunne ka sellest suurt puudust hetkel. Hea meel on hoopis et kadedraal sai nähtud :-) Noh katedraalist ka üks pilt.
Tagasi otsustasime jalutada. Ega see jalutamine just kõige lihtsam spordiala olegi kui pähe kütab neljakümnekraadine päikene. Aga mereäärne promenaad oli vaba inimestest ja nii me siis jalutasimegi. Uurisime kohalikku arhitektuuri ning jahisadama paate (et endale meelepärasem tulevikuks välja valida ehehhe) ja poole tunni pärast olimegi laeva peal. Eest leidsime pooltühja laeva ning mis kõige parem - täiesti tühja basseini! Nii sai ära proovitud basseinis ujumine (pärast sellist palavat päeva eriti mõnus) ning ka Jacuzzi mullivann, mis mulle ei jätnud küll mingit muljet (ei kasuta seda eriti koduski, siis veel kusagil reisil).
Sel päeval oli laeva lahkumine ette nähtud kella 1 ajal öösel. Põhjuseks kontsert-etendus "Son Amar", kuhu korraldati ekskursioon. Meie otsustasime kohalike kepsutamist mitte vaadata nign seega jääda laevale. Ekskursioon oli muidu koos õhtusöögiga ning raha küsiti selle eest 68 inimene. Laeval aga toimus üks palju huvitavam üritus - BUFFET MAGNIFIQUE ehk IMELINE BUFEE. Mida see endast kujutab? Ehk võiks teise nimega nimetada ka "kunstiliseks bufeeks". Igasugustest söögiasjadest oli tehtud kunstiteos - ühte osa buffeest näete ka siin pildi peal. Seal olid igasugused loomakujud, inimesed, jääkristallid ja palju muud. Meie jäime seda kõike imetlema kuni söömaaja avamiseni, siis kadusime midagi isiklikult proovimata. Põhjused: 1) olime ikka veel õhtusöögist täis 2) kahju oleks neid armsaid melonist tehtud jäneseid oma kõhtu ajada. Esimesed "rüüstajad" olid muideks jaapanlased :-), selle "autiitli" ära teenimiseks tuli neil juba pool tundi enne avamist end järjekorda sättida ;-)
Meie laeva kõrval oli ka meist palju kõrgem Costa Fortuna. Nägin et mitmed Costa kruiisitajad tegid pilti või filmisid meie imepärast bufeed...Soovitus piltide vaatajatele: vaadata vaid täis kõhuga!
Pärast südaööd vajus meil siis silm nii kinni, et jäi vaatamata ka laeva missi ja misteri valimine, aga mis sellest, järgmisel hommikul ootas meid ees BARCELLONA!!!

Pulmareis vol. 3

TUNEESIA

Kui silmad uniselt 12 juuli hommikul lahti tegin, olime juba Tuneesia sadamas. Vaatasin korraks ka aknast välja, sest ikkagi tegemist ju suure sündmusega, olla esimest korda elus Aafrika pinnal. Sadam nägi välja selline nagu ikka sadam, seda aafrika tunnet ei tulnud kusagilt peale. Nägin vaid, et olid juba saabunud esimesed turismibussid ning nende ümber sebisid ehtsad tuneeslased, kõik mehed ja mitte keegi lühikestes pükstes...Hommikusöögi olime tänaseks tuppa tellinud, kuna kell 8 tuli olla juba kogunemiskohas, et ekskursioonile asuda. Söök söödud (nämma nämma), võtsime kaasa oma dokumendid, natuke raha ning asusimegi teele laeva kuuendale korrusele kust pidi toimuma maale astumine. Sealt leidsime eest ka oma reisi esimese järjekorra, nimelt tuli astuda läbi ka passikontrollist kus löödi passi mälestuseks tempel sellest, et ka Tuneesias käidud. Bussiga meie grupil vedas - saime pisikese uuema minibussi. Teistel tuli reisida poolenisti lagunenud Vene aegu meenutavates bussides. Juba bussi ees kohtusime ka esimesi tänavamüüjaid kes oskasid lõpuks meie Tuneesias viibimise päris väljakannatamatuks muuta...
Meie olime siis valinud ekskursiooni Tunisia culturale...teekond algaski peale rooma varemetega mis siin seal vedelemas linnaehitiste vahel. Ausalt öeldes pakkus mulle palju suuremat huvi tänavapilt kui need rooma varemed. Nii oligi, et kui kõik võtsid videokaameraga bussi paremal pool rooma varemeid, siis mina olin vasakul filmimas hoopis Tuneesia tänavapilti....
Kartaagost pole tõesti enam midagi järel...mina millegipärast arvasin, et Kartaago asub kusagil kõrbes, aga asus täiesti asustatud kohas. Ega korralikku ülevaadet mul Kartaago ajaloost ei õnnestunudki saada, sest tänavamüüjad käisid meil igal pool kannul ja püüdsid midagi müüa. Näiteks püüti Tomile pähe määrida väikest puust elevanti 60 euroga!!! Tom hakkas naerma ja siis tehti talle erakordne päeva pakkumine - vaid 20 eurot, kuna olevat päeva esimene kunde. Tom ütles, et tal pole nii palju raha kaasas (täitsa tõsi, võtsin meelega vähe raga kaasa, et ei hakkaks tühja tähja peale raiskama). Lõpuks siis jõudsid nad peaaegu 5 euro peale välja. Siis ilmusin välja aga mina (kangekaelne nagu olen) ja ütlesin müüjale, et sellise elevandi eest annaksin vaid maksimaalselt kaks eurot, mille peale see tüütu müüja õnneks kadus... :-)
Tuneesias on hinnad turistidele nagu Firenze kesklinnas. Näiteks väikese pudeli vee eest küsiti 1,50 mina andsin vaid 1 euro ja ütlesin et liiga palju sedagi...
Varemetest ei saanud suurt sotti, aga järgmine peatus väike linn Sidi Bou Said osutus veelgi hullemaks. Seal nimelt muud ei tehtagi kui müüakse. Suure vaevaga õnnestus kandist paar pilti teha (ühte näetegi siin üleval), sedagi ühes maja-muuseumis mille pilet maksis 2,50 inimene ning seda eurodes (tegelik hind oli küll 2,50 dinaarides, üks dinaar on 0,75 eurosenti). Igatahes ei saanudki külale tervet ringi peale teha, sest see araablaste sebimine oli meid juba liialt ära väsitanud. Usun, et Tuneesia võiks olla päris huvitav koht reisimiseks, aga igatahes mitte päevadel mil sadamas on kolm suurt kruiisilaeva üksteise kõrval ning iga viimane kohalik on väljas midagi nendele kruiisitajatele müümas...Väga minev kaup oli aga pisike tamburino - maksis vaid 1 euro (ei tea läbi mis ime), aga mis meil jäi ostamata, kuna kodus juba olemas Tomi vanemate varasemast Tuneesiasse käigust. Õhtul laeva peal kajutis puhates (ja õhates, et hea, et juba Tuneesiast minema saab) oli kuulda igalt poolt tamburinide müdinat...Tamburino on on selline pisike kahe poolega trumm, millel kaks pallikest nööridega küljes. Kui siis seda eset keerutada käivad pallikesed vastu trumme ja tekitavad oma põrinat.
Laev sõitis välja kell 14 pealelõunal ning saabumine järgmisse peatuspaika Baleaari saarte pealinna Palma de Majorcasse oli ette nähtud kella 14-ks järgmisel päeval. Seega oli lõpuks ometi aega puhata. Tuneesia õhtul magasime paar tundi kajutis (kauplemine oli meid päris ära väsitanud) ning õhtusöögi järel läksime koos oma lauanaabritega õhtust etendust vaatama. Sellega päev ka lõppes. Öö möödus väga rahulikult, kuigi olid ära hirmutanud varasemad jutud, et meri Tuneesia ja Baleaari saarte vahel olevat pidevalt tormine ning järgmisel hommikul kella 9 paiku vaatas meid aknast ilus päike ning sillerdav meri. Aga siit edasi järgmises peatükis...

Pulmareis vol. 2

Ärkamine Naapolis oli väga muinasjutuline - päike oli juba kõrgel ning aknast paistis Ischia saare ots. Kuna sadamasse jõudmise kellaaeg oli ettenähtud täpselt keskpäevaks, otsustasime veeta paar tundi 11 dekil päikest võttes. Lootsin näha laeva kõrval ka paari delfiinikest, aga lootusetu. Vaade Ischia saarele ning hiljem juba Vesuuvile võttis aga küll hinge kinni, nii võtsingi päikest rohkem seljale, sest ei saanud kuidagi silmi looduse ilult ära.
Kord Naapolis kohal, oli meil tellitud ekskursioon Caserta kuningalossi. Ekskursioonid on kruiisilaevadel väga vanainimlikult korraldatud, sa ei saa kohe kuidagi kaotsi minna. Vaja vaid kella vaadata, kõik muud asjad korratakse pidevalt üle. Sai ka räägitud telefoni teel Naapolis elava sõbranna Sirkkaga, kellega paraku aga kohtuda ei õnnestunud, sest pärast eksursiooni kästi meil kohe laevale ronida ning kuna olime ka natuke hilinemas, siis enam välja ei lastud. Aga lossist ise - peaagu oleks meil palee nägemata jäänud sest kohale jõudmiseks tuli ületada kaks ületamatut takistus: esiteks 15 km ummik kiirteel, millest bussijuht osavalt mööda vingerdas ning tänu millele saime hea ülevaate ka Naapoli ümbruse külaelust (nii palju Itaalia trikoloore nagu nendes külades pole mul õnnestunud veel näha, aga noh eks Jalgpall ole omamoodi jumalik kultus selles Itaalia kandis. Giid rääkis ka et selles piirkonnas olevat iga teise poisslapse nimeks Diego, kõik tänu Maradonale, kes Naapoli meeskonnas kunagi hiilgetegusid tegi...). Teine takistus oli 5 km enne lossi, kus mingid streikijad olid otsustanud tee ära blokeerida ja ei saanud enam edasi ega tagasi. Lohutuseks jagati meile politsei poolt vaid sooja vett pudelites...giid läkski juba kätte närviliseks ning tahtis meid juba laeva tagasi viia kui üks nupukas politseinik soovitas taas kiirtee jalge alla võtta ning hoopis Caserta Nordist proovida lossile läneneda. Selle idee tulemusena olimegi veerand tundi hiljem juba lossis. Loss on hiigelsuur nagu näete pildilt ning nende tubade läbi käimine oli päris väsitav. Aga olime juba ammu tahtnud Casertas ära käia ning nüüd on hea meel, et üks soov taas täidetud. Meile anti ka vaba aeg lossi pargis jalutamiseks aga millegipärast olid kõik huvitavamad atraktsioonid pargi lõpus, kuhu saab vaid bussiga (mingi 3 km jala et teise otsa jõuda) ja nii jäi meil seal aja puudusel käimata. Vaatasime niisama ringi. Kord laevas tagasi olles jäime me oma kabiinis hoopis magama ning taas silmi lahti tehes, loksus laev juba oma teed Palermo suunas. Kohe pärast õhtusööki läksime jalutama laeva laele ning vaade Sorrentole, Caprile ning Naapoli lahele on mere poolt tõesti hingemattev. Sorrentole läksime kogunisti nii lähedale, et võis näha inimesi tänavatel jalutamas. Siis laev peatus ning saime suure üllatuse

osaliseks - Sorrento poolt korraldati meie auks suur ilutulestik. Selle lõppedes möirgas laev paar oma vilet vastu ning nii asusimegi taas teele Sitsiilia poole.... Siit üks öine pilt veel laeva 11 dekilt.

PALERMO ehk reisi teine päev. Vahemeri oli meie reisi jooksul niivõrd rahulik, et loksutamist ei tunnetanud kohe mitte ühelgi momendil. Ja mina olen üsna tundlik lainete suhtes...
Nii ärkasimegi üles alles hommikul selle peale, et laev hakkas tagasikäiku sisse pannes natuke värisema. Aknast avanes ilus vaade Palermole. Ka Palermos oli meil organiseeritud reis tellitud. Räägiti küll eelnevalt, et Palermos võib ka täiesti rahulikult omapead ringi käia ning see on tõesti nii, kuna kruiisisadam asub kesklinna läheduses. Aga tahtsime ära näha ka Monreali kiriku ja kuna see asub väljaspool Palermot siis pidasime paremaks end giidi hoolde usaldada. Giid oli kah eriline Palermo fänn, mäletan, et ta korrutas pidevalt oma jutus, et see ja too on MOLTO MOLTO BELLO või BELLISSIMO...(ehk väga väga ilus). Isegi kauplused olid tema jaoks väga väga ilusad...rääkimata linna väljakutest ja kirikutest. Oli väga palav...aga giid ütles, et see olevat mõnus jahe ilm, et tavaliselt pole Palermos juulis kunagi nii jahe...nojah, minul jooksis küll higi igast servast..
Sai külastatud linnavalitsuse väljakut, ühte huvitavad mosaiikkirikut selle taga, toomkirikut ning siis sai sõidetud Monreali. Monreal on ilus, aga ise lootsin näha midagi ilusamat. Ehk on sellele liiga palju reklaami tehtud, kuid ega Ravenna kirikud sellele küll millegiga alla ei jää. Mis oli aga imeilus Monreali mäelt - oli vaade Palermo linnale. Siia siis veel üks pildike Palermo toomkirikust. Jõudsime laevale just õigeks ajaks, et saada osa lõunasöögist (söömine on omaette kultus laevas ning vajaks omaette peatükki). Täis kõhuga vedasime end suure vaevaga taas laevast välja et teha hüpe sadama naabruses nähtud pagaripoodi - Sitsiilia magusad on ju kuulsad ning imehead ja kuidas sa siis käid ära Palermos ja ei proovi kohalikke hõrgutisi!! Kõht oli muidugi nii täis, et midagi enam sisse ei läinud, nii panime ostud ilusasti oma minibaari külma ning otsustasime maiustamise järgmisele päevale jätta. Samal õhtul oli ette nähtud ka esimene GALA õhtu, kus kõik peavad olema riides hästi elegantselt ning kus õhtusöögist võtab osa ka kapten ise. Muidugi oskasime taas magama jääda ja nii jõudsime kapteni kokteili õhtule just momendil kui kapten soovis kõigile head isu (kokteilipidu toimus tund aega enne õhtusööki). Õhtusöök oli seekord pidulikum kui tavalisemalt ning õhtune etendus uhkem kui tavaliselt aga närvidele käisid fotograafid kes sind lükkasid igasugustesse nurkadesse, et pilti teha. Pärast siis müüsid neid pilte hingehinnaga. Kokkuvõttes ostsimegi vaid kaks pilti, ühe mälestuseks laevale asumisest tüürirattaga ning teise Itaalia MM meistriks tulemise puhul tehtud pilt Itaalia värvides klouniga. Pärast õhtust etendus oli aga väsimus taas meie üle võimust võtmas, et otsutasime taas kabiini varjule minna. Järgmine päev ootas meid meie elu esimene kord jala Aafrika pinnale tõstmine. Jätkub...

Pulmareis vol.1

Pärast pulmi sai terve nädal koristatud, triigitud, shopatud, magatud ning tegeldud kõige muuga, mil pole tööga mingit pistmist. Elagu "contratto indeterminato" mis kinkis mulle 15 päeva tasulist puhkust pulmade puhul!!!

9 juulil jõudis siis kätte pulmareisi alguse päev. Reisiks sai valitud kruiis Vahemerel kompaniiga MSC, mis on üks Costa konkurente. Mõlemad kompaniid on esindatud ka Läänemerel, kus toovad iga nädal Tallinna vanalinna imetlema mitusada itaallast..

Laeva nimi "Sinfonia", mis oma 250 meetrise pikkusega pole just kõige suurem Vahemerel seilav laev, aga piisavalt suur, et end selle pinnal mõnusalt tunda..

Kell 11 olime juba sadamas ning täpselt kaks tundi hiljem anti meie jalakestele luba endid laeva pinnale viia. Enne pardale astumist sai tehtud ka kohustuslik pilt tüürirattaga ja siis me juba olimegi maapealses paradiisis nagu seda nimetatakse...

Nojah, kruiiside puhul on hea see, et nad ei kesta igavesti. Mitte, et hakkaks igav, seda mitte, aga kui laevalt maha tuled on selline tunne nagu astuksid unemaailmast reaalsesse maailma. Kui laeval teenindatakse sind kuni väikeste detailideni välja siis reaalses maailmas saadetakse sind p...ssse kui julged midagi küsida...(kui saabumisel võisime jätta auto koos võtmetega peaukse ette siis lahkudes tuli seda autot ise otsida..).

Aga algusest peale siis:: GENOVA

Genova on sadamalinn, aga ega ta väga kole polegi (kuigi paljudele ei meeldi). Samas asub Genovas kuulus Akvaarium (juba paar aastat võtan hoogu, et seal ära käia, aga ei jõua kuidagi). Genova linnaga me muidugi tutvuma ei läinud, isegi oli vaja laevaga tutvust teha. Siin näetegi esimest pilti, mis reisil üldse tehtud. Tegemist siis laeva 11-nda tekiga, kus basseinid, rannatoolid, baarid ehk üks korralik rand. Kui keegi tahab vaid rannapuhkust, siis võib selle rahulikult ka laeva pinnal mööda saata ning midagi pole kahetseda. Igal õhtul toimus basseinide ümber ka mingi üritus (nagu tropical party jne).
Kui laevale oli esimene tiir peale tehtud, läksime tutvuma kajutiga. Kajut oli natuke kulunud välimusega aga väga puhas. Saime vaevalt maha istutud kui juba koputati uksele ning leidsime ukse tagant ühe ettekandja vormis filipiinlase kes korrutas muudkui honeymoon, honeymoon?? Mina jäin lausa suu lahti vaatama aga Tom oli minust taibukam ning kukkus kohe korrutama yes yes yes. No ja nii saimegi teada et pulmareisi puhul olevat kapten meile saatnud pudeli shampust ning kausitäie puuvilju (neid puuvilju sõime terve nädala ja jäi ülegi). Esimene brindisi tehtud sättisime end õhtusöögile, lauas saime tuttavaks ühe paariga Genovast ning teise paariga Puglia kandist Manfredoniast. Nendega sai ka kogu reis koos mööda saadetud. Muidugi oli meil sel esimesel õhtul natuke kiire söömisega...kell 20 algas ju Jalgpalli MM finaal ja kuidas saad siis taoliselt ürituselt puududa. Korrutasime ka kelnerile, et too natuke kiiremini söök, et tegemist ju "partita-ga", tema naeratas meile vastu yes yes, calcio, calcio :-)
Jõudsime laeva teatrisse momendil kui Itaalia oli just hümniga maha saanud. Saal oli rahavast nii täis, et me leidsime kohad treppidel. Kuidas mäng kulges, teate te isegi, aga ausalt pole juba ammu nii palju jalgpalli pärast kannatanud kui seekord. Ja mõelge, kui kusagil Itaalia platsil vaatate mängu koos itaallastega, siis laevas oli paarsada prantslast kes mängu alguses ülbitsesid päris korralikult. Peaaegu oleks lausa lööminguks läinud esimesel vahaajal (tüli sai alguse vabadest istmekohtadest aga kuna tegemist oli prantslase ja itaallasega, siis läks üle rahvuslikule tasandile). Õnneks sai see lööming ära hoitud ning kui Zidane sai hakkama oma väoteoga, kadusid prantslased kuidagi väga vaikselt saalist ära ning kui läks lahti laulmiseks "chi non salta e´un francese", ei seisnud enam keegi paigal...
Siia ka üks pilt mängu lõpu meeleolust. Pidu kestis veel terve öö ning ime, et laev põhja ei läinud. Järgmisel päeval avastasime, et prantslasi oli laeval päris palju, aga nad olid hästi, hästi vaiksed...:-)
See jääb igavesti meelde, et Itaalia võitis taas MM karika pulmareisi esimesel õhtul...
Esimene öö möödus laeval väga hästi, ei mingit ülesärkamist kuigi järgmisel päeval kuulsin mõnda inimest virisemas, et mingil ajal oli meri tormisevõitu olnud ning liiga palju kõigutanud. Meie aga ärkasime üles hommikul vaatega aknast Ischia saarele...NAPOLI polnud enam kaugel...järgneb....

Pulmadest...

Nagu ikka pulmade puhul, on parimateks ülevaate andjateks külalised ning mitte pidulised ise...seepärast ei teagi kohe kust alustada. Ennekõike tahan aga ära mainida, et kuigi teiste pulmades meeldib mul palju rohkem käia, siis vähemalt kord elus oli täitsa huvitav ära proovida ka see tunne, mis tekib valget kleiti kandes. Kuigi missa algas kell 11, olin mina juba enne seitset üleval, kell 9 pidi tulema juuksur juukseid sättima. Juuksurit oodates käisin korduvalt kleiti katsumas ning jõudsin mõne haletsushoo pisaragi ära poetada. Oh õudust küll, mõtlesin, kuidas peaksin ma oma vetevoodega veel tseremoonia ajal toime tulema...
Tegelikkuses aga ega pruudil silmade vesistamiseks aega polegi...hehhee....sellest momendist kui juuksur kohale jõudis läks lahti üheks koledaks sädistamiseks ja nihelemiseks. Mina olin muidugi ilusasti paigal, aga see transvall, mis ümber käis, ajas pea küll ringi käima. Kohe kui soeng valmis oli, tuli juba kleit selga ajada, samal ajal ootasid fotograafid juba väljas. Ei tahtnud kirikusse hilineda nagu tavaks (preester hoiatas eelnevalt, et talle hilinemised ei meeldi), aga ikkagi jäin kümmekond minutit hiljaks. Aias jõudis veel üks tädi mind roosilehtedesse uputada (pärast sain teada, et ämma sõbranna) ning suure vaevaga suutsin end kah autosse lükata. Kiriku ees autost väljudes tundsin ma aga rahvahulka nähes end juba nii tähtsana, et ehk peaksin mõne showtähe ameti ära proovima? IRW....;-)
Nii see missa möödus - oli palav, aga ei mingeid pisaraid. Küll pärast videot vaadates jõuan veel terve elu vesistada. Natuke tüütav olid kõik 70 külalist läbi musitada (tseremoonia lõpus) ning mõned peotäied riisi sain ka vastu nägu...Pärast aga oli täitsa lõõgastav istuda konditsioneeriga autos ning peopaika sõita (naljakas oli see, et turistid tegid pilti ja mina lehvitasin). Oli palav, kohe väga palav - oma 35 kraadi kuigi tundus 45 kraadi. Mul oli ju ikkagi sada sitsi satsi ümber ning kingad ka pigistasid (peo lõpus jalutasin kodu paljajalu muideks :-))
Pidu oli väsitav, olin nagu narkouimas (ei tea kas oli midagi klaasidesse segatud..), aga mäletan et tänu Eestimaa esindusele Mari-Sirkka-Piret, oli tunne natuke kodusem. Nii Piret kui Sirkka tegid mulle kaks kingitust (lisaks tavakingitusele oli suureks kingituseks kohaletulek), Mari sai hakkama kolme kingitusega - lisaks kahele eelnevale oli suurimaks kingituseks see, et ta Sirkka Eestimaalt kohale tõi ja pärast Naapolisse viis...(noh ehk vahemaadega nüüd liialdan natuke, aga mitte väga...)
Pidu oli pidu nagu ikka, kõik sõid ja jutustasid. Sain hakkama ka rahva lõbustamisega - tellides Viini valsi, teades et peiul pole õrna aimugi kuhu jalgu panna eheheh....ja mu enda jalad jäid igal sammul kleidi sitsidesse kinni, nii et nalja kui palju rahval...aga mulle meeldib hirmsal kombel Viini valss...
Suure töö olid ära teinud ka peiu sõbrad - no küll riisi, küll värviga igasuguseid kirjutisi moodustades, lõpetades sellega et koduteele asudes avastasime pereauto peldikupaberi pakendis...sellest siia ka üks pilt...
Kokkuvõttes oli pidu tore, aga veel toredam oli õhtul kodus voodis haigeid jalgu sirutada...no ei mahu mulle pähe kuidas enamus abiellujaid suudavad kohe pärast pidu reisile põrutada...mul oli end ikka vaja terve nädal ravida enne kui reisile sai...Reisist aga juba järgmises peatükis...

Siia siis paar pilti...ametlikud pildid pole valmis ja ega neid saagi vist siia netti panna, aga väga ilusa ülevaate on teinud mu kallis Sirkka(loodan, et ta ei pahanda, et siin tema tööd reklaamin), link siis: http://valsitaktis.googlepages.com/janika&tommasopulmad

Luminara 2006

17 juuni on Püha Ranierile pühendatud päev ning kuna tegemist ühtlasi Pisa linna kaitsepühakuga, siis sel päeval on linnas kõik tegevus peatunud ning rahvas puhkab täiel rinnal..
Kuid õhtu, mis eelneb San Ranieri pühale, toimub linnas aasta kõige kenam üritus - Luminara (it.k. "valgustus"?) Sel õhtul jäävad enamus linna valgustusest pimedusse ning Arno jõe kaldal asuvad hooned kaunistatakse klaasist topsidesse pistetud küünaldega. Kuna seoses üritusega toimub ka konkurss "vali kõige ilusam maja", siis majade omanikud pingutavad nii kuidas saavad, et teha enda ehitisest see kõige "võluvam". Nagu iga aasta, sai ka sel aastal 16 juuni õhtul linnas jalutuskäik tehtud. Rahvast olevat ajakirjanduse andmetel olnud kohal umbes 100 tuhat. Jah, eks ta üks suurem trügimine oli, aga õhkkond on ikkagi maagiline. Lisaks "värelevatele" hoonetele saab kuulata ka klassikalist muusikat ning nautida seda erilist õhkkonda...
Kogu pidu lõppeb umbes 23 paiku ilutulestikuga, millele võrdset ei näe aastavahetuselgi. Nii et kel plaanis järgmisel aastal Toskaana kanti tulla, tasub kindlasti 16 juuni õhtul asja ka Pisasse teha!! Seniks aga mõni pildike minu fotokalt, mis paraku ei suuda seda peo atmosfääri vääriliselt edasi anda...


Mõni kastuab juhust ning protesteerib kallite üüride vastu (tegemist ju ülikoolilinnaga).













Ka kirikuke osaleb kõige ilusama ehitise konkursil...













Pimedus pildi keskel on muideks jõgi :-)












Nämm nämm...peopäev on alati heaks vabanduseks, et end magusat solki täis laadida...













Minust kah üks pildike..











Ja lõpetuseks ei tohi ära unustada, et 2006 aasta pidustused toimuvad suures jalgpallivaimus...
Aga lipumüüjale tuli vist pilt täieliku üllatusena
:-)

Pulmad tulekul!

Pidu muudkui läheneb ja läheneb, ongi vaid kaks nädalat jäänud... sabin on ikka päris sees juba...
Sellelt pildikeselt on näha valik pulmakingitustest, mis meile siiani on tehtud!