Vanad tegemised

Vahepeal on taas hulk vette merre ära voolanud, kuid pole ikka veel jõudnud pajatada ühest toredast nädalavahetusest, mis viis meid Tomiga Marche maakonda. Pildid laadisin küll siia blogi juba pea kaks nädalat tagasi, kuid kirjutisega pole kohe kuidagi maha saanud.
Paraku pole ka täna eriti aega, aga kuna uued tegemised on vahepeal peale tulnud, mõtlesin, et mida ma siin ikka enam ootan. Tehkem seekord siis vähem juttu ja rohkem pilte :-)
Nädalavahetus oli 19-20 aprill ning ilm oli suviselt soe. Paraku on palavaga ringi sõitmine päris tüütu.
Teekond viis üle Perugia Frasassi koobaste suunas, kus oli plaan üks väike koopakülastus ette võtta. Esimene pilt on väike vahpeatus enne koopaid, kui kuumusest hakkas üle viskama ning nohu ära hoidmiseks oli ka konditsioneer kinni.

Koobaste juurde jõudsime muidugi lõuna ajal ning aega parajaks tehtud sai jalutatud koobaste lähedale jäävas San Vittore külakeses, kus asub üks keskaegne "abbazia", mida näete pildil.

Lisaks kirikule sai tehtud ka mõned looduspilid ümbruskonnas. Üldiselt oli koht kena, aga natuke liiga raskelt ligipääsetav läänerannikult tulijatele.



Siin siis üks looduspilt haisvast mägiallikast...See haisupomm oli materjal nimega zolfo, ärge küsige, kuidas see eesti keeles peaks veel kõlama. Vihjeks nii palju, et hais sarnaneb mädamunale. Ka Pompei õnnetusele eelnevalt (79 Kristuse järgi) olevat Vesuuvi vulkaan taolist haisu välja ajanud...








Lõpuks jõudsime siis nii kaugele, et lasti ka koobastesse. Koobastes on muidugi pildistamine keelatud, aga õige itaallane pildistabki seal kus keelatud. Oleme käinud teistes koobastes, kus pildistamine lubatud ja pole pooltki nii huvitav olnud kui keelatud kohas pildistamine :-) Iseasi kui palju sealt pildi pealt näeb :-)

Aga üldiselt julgen soovitada koopaid, olid teised seest päris ilusad, eriti meeldis esimese koopa suurus....mõelda, et mäe sees võib nii suur auk olla!


Aga edasi viis meie teekond mööda kände ja käbisid Urbino linnakese suunas. Hotell leitud ning dushi all käidud, võtsime sammud vanalinna suunas. Muidugi oskasime parkida auto sellisesse kohta, kust tuli kesklinna pääsemiseks igavene tükk teed mäest üles ronida. Tee peale jäi meile tänav "via meta del salire" ehk " tee poolel ronimisel" eesti keeles.

Sel õhtul otsustasime peale jalutamise ka kohaliku köögiga tutvuda ning einestasime ühes toredas restoranis. Hoopis teine lugu kui kehv restoran Orvietos.




Siin üks suveniiripoeaken autoportreedega... Pilt annab aimu, mis on Urbino linnakese sümboliteks (meie muidugi mitte).






Edasi sai jalutatud õhtuses linnakeses (aitas väga hästi seedimisele kaasa) ning sõitsime tagasi hotelli, mis asus vanalinnast paar kilomeetrit eemal. Seda hotelli võiks päris soovitada. Hind oli 59 eurot vaateta toa eest ning 69 eurot vaatega toa eest. Valisime muidugi vaateta toa sest vaatega tuba vaatas ümbruskonna mägedele ning mida seal ikka öösel pimedas nii väga vaadata oleks olnud. Hotell ise kandis nelja tärni, aga üle kolme poleks andnud. Koht küll korralik, aga ei mingit erilist luksust. Lihtsalt mõnus koht.















Päeval sai linnale teine tiir peale tehtud, käidud kohalikus lossis.

Pildi peal on näha tükikest lossist ning kohalikku toomkirikut.



Edasi jalutasime veel natuke linna peal ning saime teada et tegemist kuulsa kunstniku Raffaeli sünnilinnaga. Veel üks pilt ülevalt mäe otsast (sellelt ka paremini näha kohalik loss) ning teele!




Pärast käänulisi teid läbi Apennini mäestiku jõudsime lõpuks ometi Toskaana maakonda ning tegime veel vahepeatuse linnakeses nimega San Sepolcro (ehk Püha Haud tõlkes). Püha hauda me ei leidnud, ka ei pakkunud linn mingeid erilisi vaatamisväärsusi, kuigi ühe kuulsa kunstniku kodu linn (Piero della Francesca) Üks pilt ka sellest linnast - kirikutorn.









Aga muudest tegemstest katsun ikka kah kirjutada edaspidi. Vahepeal nimelt käisid mul külas Marianne ja Vladimir Saksamaalt (kuigi vaid ühe päeva) ning eile sai käidud 1 maid tähistamas Torino ümbruses (ka sellest paar pilti ja rida edaspidi).

Pasquetta ehk Lihavõtteke

Nii ongi ka selleks korraks Lihavõtted möödas. Suur Reede möödus väga rahulikult ja töiselt, kuna Itaalias pole riigipüha mitte reede, Kristuse risti löömise päev, vaid hoopis esmaspäev. Esmaspäeva nimetatakse siin hellitava nimega Pasquetta ehk Lihavõtteke. Paljude jaoks on pikad pühad (kolm päeva järjestikku ikkagi) suurepärane võimalus tähistada kevade algust ning tavaliselt ongi ilm Lihavõtete ajal kevadislikult salakaval - viimastel aastatel on pühapäev olnud alati suviselt soe ning esmaspäev sarnanenud rohkem talvele kui kevadele...Sel aastal aga lubati Lihavõtete ajaks imeilusat ilma ning selline ennustus ei ajanud liikvele ainult itaallalsi, vaid tõi riiki tuhandeid turiste - juba paar nädalat enne pühi hõiskasid kohalikud ajalehed, et kõik ööbimiskohad on viimse kohani broneeritud. No kuidas sa ise siis sellise ilmaga kodus istud. Lihavõtted saatsime siiski mööda korralike ristiinimestena, käisime pühapäeva missal (kus jõudsin juba kahe daamiga tülitseda, kuna istusid mul selja taga ning vadistasid vahetpidamata juuksuri teemadel ja nii läks mul preestri pühast sõnumist pool kaduma, kuniks ma soovitasin neil minna kirikuesisele väljakule jutustama, õnneks läksid ka). Missale järgnes vägagi rahulik perekeskne lõunasöök ning väike jalutuskäik kodu lähedale jäävas San Rossore pargis.

Esmaspäev ehk Pasquetta tähistamiseks otsustasime võtta ette oma esimese väljasõidu sel aastal (Milaano messil käik ei lähe arvesse) ning võtsime suuna Orvieto suunas. Orvieto on üks linnake, mis jääb Umbria maakonda, kuid üsna lähedale Lazio piirile. Reis läks üllatavalt sujuvalt, nii et kaks tundi pärast kodust lahkumist olime juba kiirteelt välja sõitnud ning leidnud oma esimese ummiku. See oli vist elu esimene kord tänada telepassi võimu - selle asemel, et oodata tund aega pikas järjekorras võimalust kiirteemaksu maksta, saime kohe ilusasti läbi. Üllatavalt kiiresti leidsime ka parkimiskoha. Orvieto jääb umbes 100 km kaugusele Roomast ning tänu sellele oli linnake täis Rooma numbrimärgiga autosid ning "terronede" (ehk maakad lõunast eesti keeles) kõnepruugiga mühakaid. Samas aga pean mainima, et mulle meeldib nn. "maakate" kõnepruuk palju enam kui peenete milaanolaste vinguv häälitsemine...see aga selleks.

Orvieto ajaloost ei viitsi kirjutada, liiga pikk teine, saanud alguse juba etruskide ajal. Kuid kohalik toomkirik on ehtne pärl, ehk kenam isegi Siena toomkirikust (kuigi sisemuses on ehk kenam Siena duomo). Stiil ikka sama gootika, uhke peafassaad ning bikoloorsed (valge-roheline) kõrvalfassaadid. Üks pilt on toomkiriku interjöörist.

Ka linnake ise on päris kena, Pasquetta kohta sai isegi päris normaalselt liikuda, natuke keerulisem oli leida kohta restoranis...aga saime hakkama. Piltidel ongi näha Orvieto toomkiriku peafassaadi - kaugemalt ning lähemalt. Kirikuesine väljak on liiga pisikene et tavalise amatöörfotokaga kogu kupatust aparaati saada.
Edasi läksime vaatama San Patrizio kaevu...see ümmargune ehitus kus rahvasumm väljas piletisabas.. Kaev kujutab endast sügavat kaevu, kuhu saab laskuda mööda keerdtreppi. Kord kaevu põhjas, tuleb kaev mööda sillakest ületada ning siis ronida teist keertreppi üles tagasi. Kogu lõbu 4,50 täispiletiga (ikka inimese kohta).

Viiendal pildil ongi näha osa kaevu sisemusest ning Tomi kes ühest avausest välja vaatab. Viimane pilt kaevust on selle väljapääs - nagu vanglast põgnemine. Mõni paksem inimene ei mahuks küll sellest rauarõngast läbi....
Pärast toomkirikut ning kaevu sõime kõhu täis
tartufokastmes makarone ning liikudes tagasi parkimisplatsi suunas jäi meile teele veel ette Palazzo del Popolo ehk Rahvapalee. Sellest siis meie viimane pilt Orvietos.

Rahvapalee all veel üks pilt Orvietost, vaadatuna kaugemalt. Orvieto on ehitatud tuffkivimist (selline pehme pruun vulkaanilise päritoluga kivi) künka otsa ning linnakese alla jääb praktiliselt üks teine linn - täis maa-aluseid uuristatud käike. Nendesse käikudesse korraldatakse ka ekskursioone, millest sel korral otsustasime loobuda.

Edasi oli meil plaanides minna vaatama külakest nimega
Bagnoreggio, mis jääb Orvietost umbes paarikümne kilomeetri kaugusele. Kohake on kuulus selle poolest, et ehitatuna kunagi keskajal ühe kaljunuki otsa, hakkas mingil ajal 20 saj keskpaigas kokku varisema (hooned, mitte
kaljutükk) ja nii kolisid elanikud kõik kusagile mujale, jättes oma külakese Jumala hoolde. Sajandi teise poole alguses otsustati aga ehtitada uudishimulike turistide tarbeks üks sild (kunagine ühendustee oli vist samuti kokku varisenud, ei süüvinud eriti selle koha ajalukku), mida mööda huvilised siis saavad minna varemeid uudistama. Vana Bagnoreggio ehk Civita kõrvale jääb uus Bagnoreggio. Auto tulebki jätta uude linna ning minna siis sportlikult (ronimist on parasjagu) oma jõududega varemeid vaatama.

Nendes varemetes pettusin täielikult. Kohati oli selline tunne, nagu oleks Disneylandi ära eksinud. Rahvast oli palju, õige küll, kuid kõik kohad olid täis silte tekstiga stiilis "austa sureva linna vaikust...", mis tekitasid kohe erilise meeleolu. Ka kaugelt vaadates tundus külake sellise väljasurnud tondilossina, kus võiks vabal end mõnda õudusfilmi õnnetu osalisena tunda...kuid ei midagi sellist...!!! Ehtne turistilõks!!!

No eks vaadate ise - seda pilti kus olen mina rahuloleva näoga, päikseseprillid ninal ning täis tahtmist võtta ette teekond selja taha jääva vaatamisväärsuse juurde.

Siis vaadake seda järgmist pilti, mis tehtud juba sillalt. Tundus teine päris mahajäetuna kohana, kui voorivad rahvamassid välja jätta (aga noh ikkagi Pasquetta ju).



Kord kohal olles tabas meid aga selline meeleolu, nagu võib kohata Pisas Imede Väljakul. Tegemist oli täiesti tavalise keskaegse külakesega, kuid terve Itaalia on selliseid täis. See mis üllatas, oli hoopis ELU! Külakese väljak oli täis restorane ja baare, suveniiripoode. Majakestel olid värskelt ette pandud uued klaasid ning igal pool võis näha silte "vendesi"(müügiks). Külas oli elekter ning üürile pakuti vannitoaga kortereid!





Olen korduvalt sattunud Itaalias ringi seigeldes külakestesse, mis on palju enam maha jäetud nign pole ometi tembeldatud "Surevateks tsivilisatsioonideks". Noh ainult paarkümmend kilomeetrit Lucca linnast eemal on iga paari kilomeetri tagant üks selline "surev eksemplar",
ainult et turistid sinna ei satu, sest tegemist tavaliste elukohtadega. Bagnoreggios kohtasin koguni ühte "kohalikku" kes näitas enda aeda (kust avanes vaade alla orgu) ning korrutas korvikene käes "solo qualche offerta signori...praktiliselt küsis piletiraha"!

Ja parkimisraha küsiti kolm eurot tunnist! (täpsustuseks, meie jätsime oma auto kaugemale, tasuta parklasse). Ning nendes külakestes Lucca lähistel sõidad autoga treppi, ei näe ühtegi inimest (kui mõni paar sajandit vana kohalik välja jätta). Vaatad kõiki aedu tasuta ning naudid tõelist vaikust! Inimesed, ärge minge Bagnoreggiosse!!! ;-)

Ah, siin ka üks "pateetiline" tekst sureva linna teemadel. Itaalia keele oskajad saavad isegi tekstist aru, kuid mittoskajatele umbkaudne tõlge: "Olles jõudnud siia kõrgele, jalutades selle antiikse küla tänavatel austa selle koha ajalugu, mis koosneb täna vaid vaikusest, kuhu toob tuul mõne hääle ning kus lilled on ainus elumärk, hoia neid".

Ok, aitab küll nendest heietustest. Pildid räägivad isenda eest ning lisan siia ühe isuäratava pildi ühe poe aknast (ikka selles surnud linnas), kus müüdi kohalikke tooteid (nagu kõikides turistilinnades).

Lõpetuseks tahan lisada, et itaallased on üks väga üksmeelne rahvas. Mis on veel kenam siin ilmas kui ühine puhkus? Nii asusid kõik itaallased ühisel meelel kõik ühel ja samal kellajal koduteele ning nii mõnus oli Firenze kandis veeta kaks tundi kiirteel teiste omainimeste seltsis paarikümne kilomeetri läbimiseks...

Aga Lucca lähistel avastasin et mere ääres nädalavahetuse veetnud "rahvuskaaslased" olid veelgi üksmeelsemad - seisvate autode rivi algas Pistoiast ning ulatus sellisena Pisani välja. Distants kõigest 50-60 km...Mis see on läbida kiirusega 0 km/h :-)

Nüüdseks on pühad läbi, aga aprillis on veel teisigi pühasid tulemas...Eelolvaks nädalavahetuseks on plaan minna vaatama Aadria merd Marche kandis, eks ole näha, kas see reisike teoks saab või mitte.

Tänud kõigile, kes on lugemisega viimase reani jõudnud ;-)