teisipäev, detsember 26, 2006

Pildikesi Jõuluajast




Jõulud ongi selleks aastaks läbi saanud, kuid aastavahetus on veel ees. Pühade ajal polnud eriti mahti arvuti taha istuda, täna siis mõtlesin panna üles paar pilti, et miskit jääks pühade aegu meenutama....

Esimesel pildil olen mina ise "kingitusega" ülemuselt ning sellest sai ka eelmises postis kirjutatud. Järgmisel pildil on see korvike suuremas plaanis :-) Lisan siia, kingitud kraamist on päris vähe alles jäänud ;-)

















Meie kodu tehiskuusk kingitustega.
























Rosa ja Nero uudistamas akna taga, küll tahaks tuppa sooja tulla...









Aknaalune Presepe 1















Ning aknaalune Presepe 2. Mõlemad on Tomi fantaasia viljad...













Veel üks Jõuluteemaline moment meie kodus - saabunud Jõulukaardid.







reede, detsember 22, 2006

Vist Jòulud??

Tàna on siis viimane tòòpàev enen jòule ning saatus tegi mulle imeilusa jòulukingituse: arvuti on katki. Istungi praegu siin teise arvuti taga ning see ka pòhjuseks, miks puuduvad tàpitàhed. Minu arvuti jài yhel hetkel lihtsalt vakka, kàima nagu làheb, aga pilti ei nàita. Spetsialist arvas, et probleem hoopis propelleris...no ei tea, loodan siiski, et pole tegemist hard diskiga....
Aga millest siis rààkida. Vaikne on...telefon ei helise, yhtegi tòòkaaslast kohal pole. Kòik vist juba kusagil oma viimaseid jòulusisseoste tegemas? Ylemus on jàtnud lauale kingitused kòikidele tòòtajatele - kastikesed, kus siis igasugust head-paremat kraami (loe: sòògikraami). Arvan siiski, et ta tuleb veel tàna siit làbi, seega lòdvaks end vàga lasta ei saa. Messengeri ei saa ka minna ning ka tòòtamiseks pole midagi (materjalid kòik mu arvuti kòvaketta peal). On muidugi olemas backup, aga kelle arvuti peale ma ikka seda uppbàckin, pealegi pole midagi kiireloomulist. Nii ma siis siin heietangi.
Mis viimasel ajal juhtunud. Eile oskas mu ài oma auto lòmmi sòita. Naerma ajab, et ta on just selline tyyp keda kaasòitjaks autosse ei taha - muudkui ole ettevaatlik, vaata paremale, vaata vasakule, àra vaata vasakule, àra vaata paremale aga hoopis taha....noh ja nyyd oli siis hoopis tema see kes avarii tegi. Sòitis lihtsalt teisele autole tagant sisse, vàhemalt mootor on terve. Aga mida siis see tàhendab meie perele.....Tom pidi nyyd enda auto andma isale, kuna isa ei saavat ilma autota ja kuna ka Tom ei saa ilma autota siis see kes peab saama ilma olen mina!!! Heureka!!! :-) Noh vàhemalt tòòle sòiduks ei pea ma bussi vòtma, selleks puhuks organiseeritakse mulle auto ikka tagasi :-) Aga nàrvi ajab see, et iga kord kui on vaja autoga sòita siis pean alustama alati istmete-peeglite reguleerimisest, mis kòik àra keeratud. Aga vist virisen niisama pòhjuseta ;-) kuidagi ikka yle elame :-)
Laupàeval sai kàidud yhel peenel òhtusòògil - inseneride jòulupidu. Oli pàris igav. Restoran oli tàis peenelt riietatud vanu insenere ning ka mul endal polnud oma peenetes riietes kuigi mugav istuda. Seepàrast mulle peened restoranid ei meeldigi. Koha nimi oli Torre del Lago, mis on yks Euroopa homode pealinnu. Homosid vist peol siiski polnud. Tehti ka yllatus - gospeli ansambel. Oleks siis vàhemalt olnud valges riietuses paksud neegrinaised, aga ei, tavalised itaallased oma tavaliste laulukestega inglise keeles. Igav yhesònaga. Ka òhtusòòg polnud suurem asi, liiga peen. Kala, kala ning kala. Mina aga armastan tavalist pastat, mitte kummalisi pallikesi, mille sisu pàritolust pole òrna aimugi.
Yks suur uudis on aga see, et meil on nyyd kodus lòpuks ometi kardinad. Keegi vàidab kyll, et sarnanevad rohkem teatrikardinatele aga mis mul sellest. Mulle meeldib! Ehk saan kunagi ka pildikese siia kardinatest. Vaatame...
Tàna òhtul on siis jàllegi òhtusòòk. Hea seegi, et mitte peen vaid lihtne. Tànase òhtusòògi juures hàrib mind pigem selle hiline algus, hea seegi et homme hommikul tudime!!!
Siia hakkab tasapisi rahvast saabuma...seega tànaseks lòpetan...Hàid Pyhi kòikidele!

teisipäev, november 21, 2006

Kruiis Genova-Montecarlo-Genova 2

P.S. vaata enne I osa!


Jätkan siis koduarvuti tagant kruuisi teemadel.

Ok aga kruiisi juurde tagasi. Pühapäev, 12 november võttis meid Montecarlos vastu Eesti suve ilmaga. Päike säras, oli palav ning ei kübetki tuult. Meie laevale polnud esialgu Montecarlo sadamas ruumi ning seepärast pargiti meid mõnesaja meetri kaugusele avamerele (aga see-eest saime nautida oma kajutist miljonidollarilist vaadet). Maale viidi meid päästepaatidega, nagu näha siin PILDIL 1. Alguses oli päris trügimine ning seepärast mõtlesime, et ega meil kiiret kusagile ole, puhkame natuke. Otsustasime jääda laeva kuni lõunasöögini, et siis täis kõhuga rahulikult linna peale minna jalutama. Lõunaga kõhti ilusasti täidetud, sõitsime liftiga kõige alumise korruseni ning astusime ilma mingi järjekorrata meie paadikesse, mis ka kohe minekut tegi. Seega vaid 5 minutit hiljem olimegi juba Montecarlo sadamas.

Siin kõrval ka PILT 2, mis ongi kohe peale maale peale astumist tehtud (paremas nurgas on kaugemal näha ka meie laevukest).

Montecarlos olime juba korra olnud, paar aastat tagasi, mil sai nähtud Kasiino ümbrust ning seepärast suundusime nüüd kindlusemäele, et ka vürstipaleele pilke peale visata.


Poolel teel jäi pilk pidama väga huvitaval ehitusel (mida mina lolli peaga laevalt vaadates pidasingi vürstipaleeks) ja osutus hoopis Okeanograafiamuuseumiks. Sellest muuseumist olin kuulnud küll ja küll nign seepärast tuligi otsus see vürstipalee ära vaadata ning seejärel muuseumisse siirduda.



PILT 3 Tom okeanograafiamuuseumu taustal

Kes Monacos käinud, teab, et vürstipalee pole just kõige erilisem vaatamisväärsus. Ka kohalolevate turistide pilke püüdsid pigem imeilus vaade mäelt alla linnale ning paar Aston Martini sportautot mida kõik hirmsasti pildistasid. Igaks juhuks tegin ise kah ühe pildi,
mine tea kellele kuulub.


PILT 4 ongi siis see kuulus ja kole vürstipalee











PILT 5 aga siis see autoke, kas keegi tunnistab omaks?? Ma tegelikult ei pildista oma reisidel autosid, aga selle puhul siin tekkis kahtlus, et mida nad siin nii hirmsasti pildistavad.



Huvi pärast vaatasime ka nn. "ülemise linna" ehk vanalinna restoranide menüüsid. Restoranid nägid väljaj nagu ikka tavaliselt Itaalia või Prantsusmaa väikelinnade menüüd, aga hindade puhul oli küll tunne, nagu oleksid nad veel ikka liirides, niivõrd kallid olid. Ise õhkasime, et küll on hea, et endal kõht juba täis. Huvitaval kombel olid aga hinnad päris odavad võileibadel. Mingi 2 ja 3 eurot vaid suure võileivapiraka eest. Firenzes küll näiteks nii odavat võileiba kusagilt ei leia. Taldrik pastat tavalise raguukastmega maksis näiteks 15 eurot...

Lisan siia ka paar pilti:


PILT 6 on üks suvaline suveniiriputka vürstipalee kõrval, kus saab osta siis lipukesi või Albert II näopildiga postkaarte.

Ahjaa, käisme ära ka kohalikus katedraalis kus asuvad Grace Kelly ja ta abikaasa, viimase vürsti Ranier III hauad, teiste perekonnaliikmete haudade kõrval.










PILT 7 on aga imeilus vaade Montecarlole, mis avaneb vürstipalee kõrvalt


















Okeanograafiamuuseumisse maksis sissepääs 11 eurot, aga ega peale akvaariumi seal midagi

erilist vaadata küll pole. Akvaarium see-eest viimase peal! Samuti asub Genovas kuulus akvaarium, aga kuna selles pole veel käinud, ei oska ka võrrelda. Siin kõrval siis PILT 8, kus üks akvaariumitest elusa kalaga (jah, pole see pilt mingist multikast vaid päris elusast kalast).








Pärast muuseumi külastamist otsutasime tagasi laeva peale minna, et natuke tukastada. Laev pidi jääma Montecarlosse kuni kella 22,00-ni, seega aega oli veel küllalt. Hüppasime läbi ka lõunasöögi buffest, et natuke kõhtu tee ja paari koogiga täita (Tom valis magusa asemel pizza ja muu soolase nänni). Samal ajal hakati aga laeva raadiost teatama, et maalesõidu paadikesed lõpetavad tegevuse ning et me sõidame nüüd sadamasse. Kell viis sõitis minema üks teine väike kruiisilaev ning vabanenud koha saimegi meie endile.
Kella seitsme paiku mõtlesimegi, et miks mitte teha üks teine tiir linnas, seda enam et maale minek oli nüüd nii lihtsaks muutunud - lifitga alla ning oledki väljas. Montecarlo sadamas oli ka mingi lõbustuspark, seega jalutasimegi seda kaema. Kuna distantsid on lühikesed, jõudsime oma jalutamisega sadama teise otsa, sõitsime liftiga üles Kasiino juurde (liftid on vist parim osa Montecarlost, neid kohtab igal pool, on tasuta ning säravad puhtusest, vaatamata sellele et on tavalised avalikud liftid).
Siin vasakul ongi PILT 9 kasiino endaga ning PILT 10 on vaade sadama teisest otsast meie laevakesele. PILT 11 on aga vaade kesklinnale laevalt.
Kasiino ees õnnestus mul pildistada ühte järjekordset autot (sest jällegi kõik pildistasid), tegemist oli ühe musta Ferrariga, aga seda pildi nüüd siia üles panema ei hakka. Sama ajal õnnestus meil ka näha ühte pikka valget limusiini, mis sõitis kõrvalejääva hotelli Hotel de Paris treppi ning äkki hakkasid kõik uksehoidjad siblima ja meie silmade all laotati hotelli trepile punane vaip mis ulatus limusiinini välja. Me otsustasime siiski mitte jääda vaatama seda limusiinist väljumise tseremooniat ja pilti ka ei teinud, sest Tom ei lubanud ja kurjade nägudega turvad ei kutsunud ka pildistama... Aga üks mõte siiski tuli mulle pähe - nimelt enne sõitu leidsin internetist pakkumise samasse hotelli - vaid 350 eurot öö. Küsimus aga, kui ka leiaksin selle rahakese et endale üks öö Montecarlo hotellis välja teha, siis küsimus on aga selles, et kas meie Toyotat lubatakse hotelli ette parkida või mitte? Arvan siiski, et mitte...Piisab sellest kui mu ülemuse armas hellitatud pojake kurtis, et tal olevat tulnud kord oma Bmw (Z4) parkida ühe Porsche ja Ferrari vahele ning et ta olevat end tundnud nagu üks vaene kerjus. Nojah, kokkuvõttes võin öelda, et ega Montecarlo elu eriti kadedaks küll ei tee, liiga kunstlik, et olla tõsi, aga mõnikord võiks seda kohta küll taas külatada, sest natuke närvikõdi ikka pakub (seda ilma kasiinosse astumata). Aga ülemuse poja juurde tagasi tulles - järgmine päev juba tööl tagasi olles kuulsin teda kiitlemas oma nädalavahetuse üle Montecarlos. Noh, millal sa veel seal jõudsid käia, küsisin ja tema vastu, et nüüd, alles saabus. Kujutage siis ette tema üllatust kui teatasin, et me Tomiga olime ka ning ega ta enne ei uskunudki, kui pidin talle pilte näitama. Kahju et ei kohtunud linnas, ta oleks meid kindlasti viirastuseks pidanud...:-)

Sel õhtul laevas olime nii väsinud, et teatrietenduse ajal magasime pooleldi ning ka kesköisel buffeele tegime vaid ringi peale söömata midagi. Grupipilti meil ei õnnestunudki teha, küll oli üks puudu, siis teine. Paar grupipilti sai ikka tehtud, kuigi osad kruiisiklubi liikmed puudu. Lisasingi siia lõppu paar pisigrupipilti.
Lubati nüüd ka järgmiseks aastaks mingi grupireis korraldada, paistab et ka kruiisifirmad hakkavad järjest enam minikruiise pakkuma. Eks siis ole näha kas ja kuhu ja kuidas.
Esmaspäeva hommikul olimegi ilusasti tagasi Genovas, samal päeval olin ka ilusasti kell 15 tööl.
Aitab küll sellest kirjutamisest nüüd :-)
Blog paneb pilte nagu ise heaks arvab, loodan et saate ikka aru, missugune allkiri missuguse pildi juurde kuulub ;-)


pühapäev, november 19, 2006

Kruiis Genova-Montecarlo-Genova 1

Ok, peaks siis ikkagi kusagilt alustama. Pildid laadisin siia üles juba mõni päev tagasi, aga kirjutamiseks ei taha kuidagi aega leida :-)

Idee kruiisi teostamiseks tuli äkki. Olles ühe Itaalia kruiisitajate klubi liige (www.crocieristi.it) juhtusin ühel külastuspäeval lugema kuulutust kolmepäevasest kruiisist laeval, millega reisimisest olin juba paar kuud unistanud (tegemist MSC kompanii viimase laevaga Musica, mis lasti vette alles juulis 2006, seega täiesti uus laev). Suvel sai käidud pulmareisil märksa väiksema laevaga MSC Sinfoniaga, nii oligi Musica külastus jäänud väikeseks omaette unistuseks.
Kuna kruiisi aeg sobis ideaalselt (laupäev-esmaspäev), siis saigi unistus teoks. Lisaks oli kruiisile minek võimalus saada tuttavaks mõne kruiisiklubi liikmega, kellega senini olime suhelnud vaid "virtuualsel" teel.
Kabiini valisime rõduga, kuna suvisel reisil jõudsime sellest puudust tunda nii mõnelgi korral (mulle näiteks meeldib istuda üksinda õhtul kabiini rõdul ning kaeda vaadet merele, samuti on meeldiv tellida hommikusöök kajutisse - see tasuta teenus - ning süüa täies rahus rõdul).
Huvitaval kombel anti meile check in ajaks päeval 12,00, s.t. et olime ühed esimesed laevale minejad. Genova sadamasse jõudsime täpselt keskpäeval, andsime auto ning kohvri ära ja läksime dokumendid näpus terminaali. Kõik toimus imekiiresti, juba enne kella ühte olimegi pardal. Tänu varajasele laevale tuleku ajale saime nautida ka lõunasööki tühjas restoranis ning teha mõned pildid inimtühjast laevast.

ESIMENE PILT: laeva ülemine dekk basseinidega

TEINE PILT: Vaade Genova linnale laeva pardalt

KOLMAS PILT: buffet lauake vaatega Genovale

Pärast kõhukese täitmist puhaksime paar tundi kajutis

NELJAS PILT: mina meie kajuti peegli ees

Kajut ja üldse terve laev on väga maitsekalt sisustatud, vastavalt korrustele on kasutatud erinevaid värve. Meie koridori värviks oli selline mõnus tumepunane toon, samas toonis kardinad toas, päevatekk, tugitool, neli diivanipatja (ainus negatiivne koguemus oli see, et nendele hiigelsuurtele diivanipatjadele oli ööseks päris raske pisikeses kajutis kohta leida, kahju et pidin selleks tugitooli hõivama, loobudes sellega pehmest võimalusest aknast välja vaadata.

VIIES PILT: Tom meie kajuti koridoris (see koridor ei tahtnud kuidagi ära lõppeda, aga restoran asus just laeva teises otsas)

Pärast puhkust hakkasid saabuma sms-id kruiisiklubi tuttavatelt, kes ka lõpuks laevale hakkasid saabuma ning nii me otsustasime teha veel ühe tiiru restorani ning täita kõhu see osa, mis seniks oli oma osa juba ära seedinud. Kruiisilaevadel nimelt on kõik hinna sees ja võid käia söömas nii palju kui jaksad, seda siis restorani lahtioleku aegadel. Lõunat sai sel päeval süüa 13-17. Hiljem jõudsime teha veel teise tiiru laevas

KUUES PILT: diivan laeva teatri "La Scala" sissepääsu kõrval

Ning kella 18 paiku osalesime ka kohustuslikus päästeõppuses kus meil tuli panna selga päästevest ning minna oma kajutile määratud kokkusaamispunkti. Paraku ei kulgenud see päästmine kuidagi libedalt, ütlesin veel Tomile, et kui peaks tõelises elus vaja minema päästevesti, siis hüppan parem kohe rõdult alla vette ega hakka viit korrust kusagile allapoole ronima ja mööda pikki koridore ekslema.

SEITSMES PILT: grupp mehhiklasi musitseeriams laeva hallis

KAHEKSAS PILT: laeva teatris La Scala

Üldiselt möödus aeg laevas väga kiiresti, õhtusöök oli meil määratud kella 21-ks (ehk teine vahetus, itaallased nimelt armastavad teist vahetust, samas kui välismaalased esimest). Saime kokku ka oma tuttavatega, chillisime niisama ühest laeva baarist teise, tantsisime diskoteegis ning pugisime end täis kesköö bufees, mis tehti lahti kell 00,30.

Laev ise väljus sadamast kell 19,00.

ÜHEKSAS PILT: vaade öisele Genova linnale kajuti rõdult


Magama sai mindud väga hilja, hommikul ärkasin üles vaatega Montecarlole

KÜMNES PILT : hommikune vaade Montecarlole ikka kajuti rõdult

Aga sellest päevast juba järgmises osas, sest arvuti ei lubanud rohkem fotosid siia üles laadida, seega kodus üritan taas mõned uued pildid netti saada.


















esmaspäev, november 13, 2006

Tagasi


Tagasi kruiisilt ja ilusasti taas tööpostil. Siin üks värske tänahommikune pilt, kruiisist endast teine kord lähemalt

neljapäev, november 09, 2006

Esimene kirjutis koduarvutist

Istun siis lõpuks ometi koduarvuti taga, aga praegu on küll selline tunne, et rahulikult sain kirjutada vaid tööl olles...seda tänu siis kahele pätakale (needsamad pätakas, kelle pilte siin vanemates "aruannetes" ka näha saab). Täna on nimelt üle pika aja kole ilm, selline pilves, vesine ning pime. Koerad on kusagil väljas ning käivad aeg-ajalt end näitamas - on sellised porised ning märjad ja muidugi tassivad ämbrite kaupa muda elamisse...Samas pean ühel neist silma peal hoidma, kuna teisel on mingi kõhuhäda ja toit ei taha kuidagi sees püsida. Kuna tavatoitu tuli meil vähendada, siis käib ta porilompidest vett joomas ning põõsastel lehti katkumas. Viimase asjana tõi ta võidurõõmsalt mulle ühe käbi ja kui siis selle kurja sõnavalingu saatel talt ära võtsin, varastas ta põrandalt vaiba ja pani sellega aia suunas punuma. Nii tuli ka mul oma pasteldes veeloikude vahelt järele silgata. Praegu ei teagi, kus nad mul on, aga ilmselt ikka midagi korraldavad sest haukumist pole kuulda ning kui nad ei haugu, siis kindlasti lõhuvad midagi parasjagu...poleks Tom fotokat ära tööle viinud, oleks võinud paar pilti teha ja siia üles panna praegusest olukorrast :-)

No vot, ja ei saanudki enam kirjutamisega jätkata...nüüd õhtul tuli mõte tänane tekst ikkagi ära lõpetada ja ka paar pilti lisada. Vahepeal pole saanud blogindusega tegelda, nii on mõned üritused kajastamata.

Ok, kuna oktoober oli Itaalias suviselt soe, tuli tahtmine igal nädalavahetusel kusagile väljasõitu korraldada. Nii võtsimegi 15 oktoobri pealelõunal ette teekonna Firenzesse, et heita pilk peale Firenze Certosale. Certosa siis üldine nimetus tsertosiinide kloostrile. Tegemist tohutult suure kompleksiga, kus tänapäeval elamas vaid 6 munka, needki hoopis benediktiinid. Tsertosiinide reeglid ei lubanud munkadel rääkida kellegagi väljaspoolt kloostrit ning ka omavahel tohtisid rääkida vaid ühel päeval nädalas. Elasid mungad igaüks omas korteris, kus siis magas, sõi, palvetas ning tegeles mingi tööotsaga. Iga korteri juurde kuulus ka tükike maad, aedvilja kasvatamiseks. Nn. "avalike suhete" tarbeks oli kloostris olemas ka eraldi ametiisik, kes siis välismaailmaga suhtles. Praegused benediktiinid aga ei tea, mida suure kompleksiga teha ning seetõttu korraldavad selles iga päev ekskursiooni soovijatele. Certosasid võib leida tervest Itaaliast, enamasti kõik looduskaunites kohtades. Üks nendest ka Pisa lähedal, aga tolles ei ela enam ühtegi munka, kunagisest kloostrist on saanud hoopis osaliselt zoloogiamuuseum.
Aga jah, sai siis küsitud benediktiinide käest, et miks nad neid vabu kortereid turistidele välja ei üüri. Saime seepeale teada, et klooster olevat riigi omand ning et kunagi olevat ka kortereid välja üüritud, aga siis olevat kogu küttesüsteem katki läinud ning nüüd ei andvat riik vahendeid selle remontimiseks. Nii elavadki kuus munka kloostris külmetades ning korraldavad vabatahtliku annetuse eest ekskursioone. Kloostri hoovis ka üks huvitav pood, kus müüakse igasuguseid ained, mis munkade kätetööna valminud. Endale tõime mälestuseks kaasa komplekti likööridest, purgikese munkade korjatud meest ning munkade poolt valmistatud shokolaad ei pidanud veerandit tundigi vastu.. Ok kloostrist endast paar pilti: ühel siis näha kaare alt ümbritsevat maastikku, teisel on peale jäänud keskhoov, kus asuvad korterite sissepääsud.
Pärast kloostri külastus mõtlesime heita pilgu ka lähedalasuvale San Miniato al Monte kirikukesele. Ülejäänud kaks pilti ongi tehtud kiriku ees. Nagu näha, avaneb kiriku lävelt imeilus vaade Firenze linnale. Lisan siia, et turistide kohustuslik peatus "Michelangelo plats" asub kirikuga samal joonel aga palju madalamal. Ok tänaseks aitab küll, tuttu nüüd! :-)






kolmapäev, november 08, 2006

Olin teadmata kadunud...

Seekord lühidalt, aga vähemalt taas liinil üle pika aja :-) Lähimad tuttavad teavad juba, et alates oktoobrist olen tööl vaid part time ning seetõttu aega internetis kirjutamiseks ei jäänud üldse enam..
Alates tänasest on aga internet ka kodus ning kuigi tänast kirjutist kirjutan veel kord töö juurest (sest internet sai kodu arvutisse vaid paarkümmend minutit enne tööle tulekut), siis nüüd loodan tasapisi kirja panna ka vahepealsed juhtumised...
Eeloleval nädalavahetusel olen aga taas kruiisil, minust on vist mingi haige kruiisitaja saamas...vaene rahakott...aga seekordne kruiis kestab vaid kaks ööd ning sellest siis lähemalt teine kord. Enne nädalavahetust tahaks aga panna kirja tegemised, millest pole siiani olnud mahti kirjutada...nüüd aga tööle tagasi.

kolmapäev, september 13, 2006

Mis pilt on Sinu DESKTOPIL?

Kusagilt lugesin, et pea kõik emad panevad tööl desktopile foto oma lapsest (seniks kuni sellel oma "mina" veel välja pole kujunenud). Minul on ka lapsuke pildil - Rosa veemõnusid nautimas. Pilt ise pärineb juulikuust (et teda sellest vannist välja saada, oli vaja vann koos koeraga kummuli keerata).

Heietusi nooruspäevadest...

Viimastel päevadel on Pisa linn täitunud noorte inimestega, kes agaralt endale elamist otsivad või niisama linnakividel aega surnuks löövad. Kool pole veel alanud, ilm on endiselt suviselt soe ning seega parim aeg uue kohaga tutvumiseks ning uute sõprusidemete loomiseks. Väga palju on välistudengeid - Pisa puhul ju tegemist ülikoolilinnaga, kus üliõpilasi igast maailmanurgast. Umbes 80% noortest välistudengitest on siin õppimas Erasmuse vahetusprogrammi raames. Samuti olen juhtunud lugema mitme eestlasest erasmuslase bloge, kus räägitakse esimestest muljetest uues kohas ning seda erinevates Euroopa linnades. Siin tekib kohe pisike kadedusepisik - esiteks tulevad meelde enda nooruspäevad ning teiseks on kurb tõdeda, et minu ajastul puudusid veel blogid. Olin erasmuslane Pisas õppeaastal 2000/2001 ning läksin ajalukku kui esimene eestlasest üliõpilane Pisa Ülikoolis. Kui oleks tol ajal saanud blogi pidada, oleks vist iga päev midagi kirjutanud, niivõrd kirju oli elu.
Vist enamus endistest erasmuslastest peab seda välismaal elatud aastat parimaks aastaks enda elus...ka minu puhul on nii. Ometigi polnud elu sugugi kerge - olla kaugel perest, sõpradest ning mitmed majanduslikud raskused, mis sundisid mind otsima tööd koristajana õppimise kõrvalt. Raha bussi jaoks polnud ja sai kõnnitud jala (ja kehakaal langes!) ning söödud vähem rammusalt (head nämmad asjad olid liiga kallid, et neid iga päev endale lubada). Sai elatud kuuekesi korteris, kus oli üks vannituba. Nüüd, kui meil on kahe peale kolm vannituba, tundub ilmvõimatu jagada ühte vannituba viie inimesega...aga inimene harjub kõigega. Ei olnud autot ning vett sai tassitud käe otsas supermarkteist kodu....nüüd tundub juba aiaväravast ukseni tassimine igavesti pikk vahemaa...kas tõesti on tegemist mandumisega??
Samas teiseltpoolt vaadatuna, pole ma terve elu jooksul tutvunud nii paljude uute inimestega kui ühe Erasmuse aasta jooksul. Sai palju väljas käidud (õnneks mul vedas korterikaaslastega) - baardies, pubides, discodel, muidu üritustel. Ja üritusi korraldatakse ülikoolilinnades tõesti ohtralt. Ja palju palju seiklusi...lähimad tuttavad teavad, kuidas üks kohalik perekond püüdis mind oma pojale naiseks anda (pidasin pikka aega kirjavahetust ühe pealtnäha toreda inimesega, kes osutus hiljem hoopis isaks ning kirjutas oma poja eest, kuna poeg oli mühakas ja arglik ise kirjutamaks..), seegi lugu vääriks omaette raamatut (paraku kirjanikusoon mul puudub ja seepärast idee jääbki vaid ideeks). Ja siis kunstiajaloo praktika Volterra linnas, kus sai öösel kitarri mängitud ning hiiri nähes röögitud...Ja eksamid...ei saa ise ka enam aru, kust tekkisid äkki need itaaliakeelsed sõnad, mille varal sai tervelt tund eksamil filosoofia teemal räägitud (hinne oli kõige kõrgem, aga ka palavik tõusis vaatamata 30 soojakraadile väljas 39 kraadile ning seda täiesti tervest olekust). Ja mis kõige olulisem tollest aastast - tutvumine praeguse abikaasaga...ka see omamoodi kokkusattumus, mis siiani ahhetama paneb.
Aga mälestused jäävad mälestuseks, aastad mööduvad ning igal aastal tulevad uued noored. Aasta möödudes enamus nendest läheb tagasi kodu - ning paljud teevad seda nuttes....vaatavad hiljem kodus pilte ning nutavad taga ilusat elu erasmuslasena... Mina aga leidsin enda koha siin ja siia ilmselt ka jään...seega nutmine jääb see kord ära...:-)
Vahpeal mõtlen, et on tore olla ka 30-ndates, sest kui kord 40-ndad kätte jõuavad ilmselt hakkan heietama praeguste aastate üle ;-) Seega ELAGU KOLMEKÜMNENDAD!

Mhhhh....ei usu et see linn mulle nii väga meeldiks...

You Belong in Paris
Stylish and a little sassy, you were meant for Paris.The art, the fashion, the wine, the men!Whether you're enjoying the cafe life or a beautiful park...You'll love living in the most chic place on earth.
What City Do You Belong In?

neljapäev, september 07, 2006

Cinque Terre




Enne tööle asumist jõudsime veel teha ühepäevase reisikese Cinque Terre võlude nautimiseks... Siin ongi siis mõned pildid Cinque Terrest, piirkonnast, mis eraldi sõnu vist küll ei vaja. Reis ise leidis teostamist augusti eelviimasel nädalal.
Lolli peaga läksime kohale autoga, kuid sel päeval meil vedas ja leidsime koheselt ka parkimiskoha autole. Järgmine kord aga tasub küll pigem otse Pisast rongiga kohale tulla.





Tom Riomaggiore taustal














Riomaggiore














Mina ning Via dell'Amore (Armastuse tee) - kaljunõlval kulgev umbes 1 km pikkune teeke


















Rahvas nautimas veemõnusid


















Üks maalilisemaid raudteejaamu vist Itaalias

















Mina merevaadet imetlemas














Ja paar pilti kutsadest...Tom Rosaga truudust murdmas...














Ning Rosa ja Nero taas diivaniparadiisis

teisipäev, august 29, 2006

Bussiga Eestis käimisest vol. 2


NB! Enne lugege läbi vol.1, muidu ei saa aru, kus mul jutt ennist katki jäi...

Naisterahvast taksojuhi juurde tagasi tulles...mulle jäi meelde tema ütlus, et tema ei saa aru, kuidas küll kõik busside pealt tulijad alati nii väsinud on, et ilmselt see kehvade busside süü. Lisan teile teadmiseks, et kartes liiga suuri taksoarveid palusin Tomil vait olla, et siis ei jääks muljet meist kui välismaalastest. Ja nii see tädi vist jäigi arvama, et me tulime Pärnust. Ja olin selleks ka liiga väsinud, et hakata talle seletama, et me viimased 48 tundi bussiga oleme reisinud...

Eestis viibisime 6 pikka päeva, mis möödusid kõik Tartus. Ega midagi suurt korda me ei saatnud, püüdsin pühendada enamuse ajast vanaemale, vanaisa suri talvel ning see oli esimene kord vanaemal külas olla kus ta oli üksi. Tom igavles niisama teises toas ja lahendas ristsõnu ning paar korda käisime ka linnas uudistamas. Seekord jõudsime lõpuks ka botaanikaaeda, mis oli Tomile eriliseks sündmuseks (et selline ilus park tasuta külastamiseks). Ülikooli kohvikus kohtusime ka ühe lolli või perverdiga või kes ta oli. Igatahes ta jõllitas meid nagu üks korralik loll, suitsetas sigaretti ning irvitas. See irvitamine hakkas närvidele käima ja siis me jõllitasime omakorda teda kuniks Tommaso ütles kõva häälega et ta läheb ja lööb õige selle lõusa molli... Noh mingil hetkel lõpetas tüüp jõllitamise ja kadus ära..selline väike vahejuhtum siis.
Mis linnas teisiti? Kõik on muutuv aga kõige enam üllatasid mind kallid käsitööpoed kus müüjad korrutasid muukui et see on odav ja too on odav! No kustotsast odav!! Igatahes lõpuks midagi ei ostnudki sest ostutuhinat peal polnud ning midagi huvitavat ja uut ka ei leidnud. Varasematest kordadest oleme juba viinud kingitusi Itaaliasse, nüüd aitab küll, seda enam et keegi nende kingituste vastu erilist huvi ei tundnud. Me oleme rohkem sellised elunautlejad, kes ei osta igalt poolt kingitusi kuhu satuvad.
Käisime ära muidugi ka Gildi tänava Itaalia pizzerias, seal ka hinnad tõusnud ja portsud väiksemad..
Käisime külas Jaanusel ja Kristiinal ning nende pisitütrel Eleriinil. Nad on praktiliselt oma kätega ehitanud maja, mida käisime ka kaemas linna lähistel. Korra sai kohtutud vana tuttavaga itaalia keele kursuselt Kadriga ning viimasel päeval kutsusid Jaanus ja Kristiina meid veel forellikasvandusse kala püüdma ning seda ka sööma. See oli omaette üritus sest kala ei näkanud ja nälg näpistas aga oli ometigi unustamatu päev. See oli meil ka esimene kord taolises kohas käia. Lõpuks Jaanusel näkkas ning teise kala püüdsime võrguga ja nii saimegi kõhud täis. Lisaks kõigele eelnevale hoidsime end veel vormis õhtuste jalutuskäikudega Annelinna majade vahel...Kuus päeva aga möödusid kiirelt ja nii ei jõudnudki kellegi teisega ühendust võtta. Ka plaanitud Tallinna minek jäi ära sest Tom keeldus kuue päeva jooksul bussiga sõitmast...:-)

TAGASITULEK. Lahkumine on kurb nagu alati ja nii polnud selles päevas midagi ilusat. 16 augusti pealelõunal hakkasimegi siis tagasi Pärnu suunas liikuma. Tartu bussijaamas nägime kahte itaallast kes vaatasid igat blondi pika pilguga ning kommenteerisid omaette vägitegusid, millega olid põhjamaa naiste puhul hakkama saanud. Hiljem nägime neid veel Pärnus kõva häälega karjumas "devo andare in bagno"(pean vetsu minema) ning kui siis lõpuks nad ka Riiga suubuvale bussile ronisid nagu meiegi ja tahtsid veel minu kohta ära võtta siis ütlesingi neile "questi posti sono già occupati" mispeale jäid teised vägagi vaikseks sest ehk said alles sel momendil aru, et me ka Itaaliast. Edasi aga sai nendega juba juttu aetud ja nii saime teada, et olid teel Vilniusesse.

Buss Tartus Pärnusse oli parem kui Pärnust Tartusse ning reis kulges rahulikult. Pärnus tuli ka paar tundi oodata bussijaamas ning mul oli päris imelik Pärnus olla, sest kokkuvõttes on mul kodu ju Pärnus aga seal elab praegu mu ema, kellega suhted on halvad ning seepärast pidasin paremaks talle mitte öeldagi, et olin Eestimaad kaemas...

Bussist, mis meid pidi paberite järgi Varssavini viima, oleksime peaaegu maha jäänud!!! Sest bussile oli ette pandud hoopis marsruut Tallinn-Kaliningrad ning Kaliningrad oli tõesti viimane koht mida oleks tahtnud külastada...Läksin aga bussijuhi juurde ja küsisin (ikka vene keeles) et millal saabub buss Varssavisse ja onu teatas et seesama ongi, et Riias vaja bussi vahetada. Nojah, kohvrid visati kuidagi pagasiruumi (õnn et meil plastkohvrid, nii jäid kõik õrnad asjad terveks) ja kohti bussis jällegi polnud. Saime istuma viimase rea peale, kus oli üks koht vaba ning veel üks koht ees. Minu naabriks oli üks Hispaania prillidega intelligent kes luges kogu reisi raamatut ning Tomi naabriteks olid aga kaks poola joodikut (tundusid küll rohkem mingid lõuna päritolu kamikaadzed, aga passid olid poola omad). Terve tee jõid nad õlut ning sõid hapukapsaga hamburgereid (leidsid neid igast bensukast millegipärast) ja haisesid jubedalt nii et Tom ei saanud oma võileibagi söödud...:-) Ja olid räpased habemikud kah. Meie suureks õuduseks istusid nad Riias ümber meie bussi ning meie ette. Aga ees õnneks haisesid vähem ning kuna nende kohad olid kohe bussijuhi selja taga siis õlut jõid vaid väljas... Jõudsime Poola tund aega varem ettenähtust ning ilma sekeldusteta. Järjekordne lätlaste buss oli lõpuks ometi normaalne pikamaa sõitudeks. Au lätlastele!!!

Varssavi oli seekord meile tuntud linn. Teadsime peldikut, hamburgeriputkat ning bussipeatuse pinki. Seega puhkasime seekord Varssavis nagu vanad olijad! Itaaliasse sõitev buss tuli õigeaegselt, oli täiesti tühi (terve bussi peale 10 reisijat) ning esimene meie reisi "Eurolines" silti kandev buss. Seega oli reisi viimane osa hoopis midagi muud. Sai laiutatud kahe istme peal. Poolakeelseid filme seekord ei näidatud ning vetsupeatuste puhul olime äkki hakanud aru saama, mitu minutit anti...Ja sellise reisistiili puhul olimegi 18 augusti hommikuks tagasi Firenzes (tund varem taas) ning veelgi tund hiljem kodus. Küll oli ikka hea olla taas kodus! Seepärast ongi vaja käia vahetevahel reisidel, et aru saada, kui hea on ikka kodus olla! Aga Eestisse lähen nüüd järgmine kord lennukiga. Kui jälle ümber ei mõtle....

Pilte ka: üleval üks meenutus raekoja platsist



Siin üks pilt botaanikaaiast Tartus












Kohtumine Kadriga












Tom ja Jaanus - kalamehed forellitiigi ääres (kala ei näkkanud eriti sest olevat olnud tol päeval depressioonis - kalad muidugi)













Üks pilt vanaemaga











Ja üks teine pilt Tomiga














Ning Tom Tartus Postimehe kohvikus