pühapäev, juuli 01, 2012

Provence 3

Meie reisikese kolmandal päeval tahtsime eelmise päeva väsimusest puhata ja valisime välja paar pisilinna, mis jäid umbes 20 km raadiusesse meie peatuspaigast, ehk Seillansi linnakesest. Esimesena võtsime ette piirkonna kõige kõrgemal asuva linnakese nimega Mons. Sinna kohale jõudmine oli päris närvekõditav, sest viimased 10 km ei lõppenud kunagi ära ning TomTom lubas minna 90 km/h teekestel, kus maksimum sai minna 40-ga, sest tee oli imekitsas ning sinkavonka ülespoole. Lisaks hakkas meil kütus otsa saama ja Mons'i kandis ühtegi bensiinijaama te kindlasti ei leia. Nii oligi. Linn ise ei olnud ei kole, ega huvitav. Kohalik informatsiooni punkt oli laupäeva hommikul kinni kirjaga, et on lahti vaid pärastlõunal. Sama silt oli ka kohaliku, muidu välumuselt kena, kuid kindlalt lukus kiriku uksel. Nii me piirdusimegi vaid väikese jalutuskäiguga, mille järel otsustasime bensiinijaama otsima minna.
Esimesed kolm pilti on pildistatud Mons'i linnakeses.
Bensiinijaama otsimine oli päris huvitav - TomTom andis meile lähima bensuka koordinaadid, kohale jõudes aga polnud jaamast ühtegi märki. Paaginäit oli järjest lähemal nullile, aga kuna sõit oli siiski enamasti mäest alla, suutsime ikka bensukani välja vedada. Aga närvikulu kui palju!
Järgmine linnake oli Montauroux. Siin oli kohalik infopunkt täiesti olemas, aga linnake ei pakkunud eriti midagi vaatamisväärset. Kena oli Christian Diorile kunagi kuulunud pisike kirik, kuid ka see oli lukus. Neljas pilt ongi pärit sealt. Muidu on Mountauroux tuntud kui purskkaevude linn ja neid oli seal tõesti rohkelt. Kuid enamuses üsna kaasaegsed ning seetõttu eriti midagi ei pakkunud.
Olles kahes esimeses linnakeses pettunud, üllatas kolmas linnake Callian meeldivalt. Kena keskaegne linnakene keskaaegse kindlusega.  Viimased pildid (välja arvatud kõige viimane) ongi võtted Calliani linnast. Peale jalutuskäiku ning kohalikku võileiba võtsime suuna supermarketi suunas, et oma veinikeldri varusid täita. Müüjagi ehmatas meie veinilaadungit vaadates ära ja küsis, et kas veinikeldri täienduseks. Ta ei aimanudki, kui täppi pani! Enamuses ostsin kohalikke punaseid veine, aga ka paar pudelit Rose' ja mõni pudel Anjou veine. Itaalias on üldiselt prantsuse veinide valik väga kehva ja seepärast ei jäta Prantsusmaal käies kunagi kasutamata juhust veinikeldri varusid täiendada. Sellega nagu meie reis ka lõppes. Viimasel päeval võtsime suuna juba kodu poole ning tee peal käisime ära kunstnike linnas St.Paul de Vences. See oli juba tüüpiline turistide linn, samas päris armas. Paraku ei olnud seal käruga eriti mugav liikuda, nii tegin paar pilti, vaatasime vanamehi, kes aktiivselt kuuma päikese all petanque'd mängisid, ostsime kaasa paar suveniiri kingituseks, mõned baguette'd ning võtsimegi suuna kodu poole. Neli tundi hiljem olimegi turvaliselt tagasi koduste seinte vahel. St.Pauli de Vence jääb meenutama viimane pilt. Nii nagu ka eelmiste postituste pildid, on kõik nii nagu nad välja tulid oma vigade ja headega, ei ole midagi ühestki programmist läbi lasknud, kui pixelite vähendamine välja jätta. Oma uue aparaadi kohta võin öelda vaid kiidusõnu, tõesti on hea pildi saamine sellega palju lihtsam, kuigi aparaat ise on keerulisem. Fookuse olen jätnud automaadi peale, sest ereda päikese käes ning lapsega väljas on aega vähe, et käsitsi midagi teravaks hakata kruttima.

reede, juuni 29, 2012

Provence 2


Sain arvuti parandusest taas kätte ja saan oma jutuga jätkata, enne kui muljed meelest ära lähevad. Teisel päeval Provence's võtsime me ette teatud sorti palverännaku. Otsustasime külastada koobast, kus kunagi sajandeid tagasi elas viimased 30 aastat oma elust piiblitegelane Maarja Maddalena. Seesama prostituut, keda taheti kiviga surnuks visata ning kelle Jeesus ära päästis sõnadega "Visaku esimene kivi see kes ise patust puhas on!". Mis Maarjast hiljem sai, on uus testament üsna kidakeelne, näeme teda nutmas veel risti all ning siis ei midagi. Ta olevat ka küll isegi ühe evangeeliumi kirja pannud, aga seda katoliku kirik õigeks ei tunnistanud.  Oli sellega kuidas oli, igatahes jõudis Maarja oma rännakutel välja Prantsusmaani, kus ta siis mäe otsas koopas otsustas elada.
See et mäkke oli vaja ka meil endil ronida, jõudis meile alles siis kohale, kui oli liiga hilja tagasi pöörduda. Meile mägedes ronimine on alati meeldinud, aga ülesanne muutub palju keerulisemaks, kui on vaja kaasa tassida ka terve käru koos lapsega! Siit vasakult esimeselt pildilt on näha siis mägi, mille keskel see koobas asub ja teisel pildil koobas seestpoolt ise. Kaardilt vaadatuna ei paistnud mägi üldsegi hull olevat ja nii me siis parkisimegi auto ära, panime lapse kärru ning hakkasime minema. Tee oli väga ilus ja nagu loodud kärutamiseks. Mõtlesime, et äkki ongi mingi sujuv tee kuni koopani välja. Aga võta näpust, umbes 500 meetrit ilusat teed ilutses
meie ees tüüpiline mägitee. S.t, mitte kärutav. Tagantjärgi mõeldes, oleks targem olnud käru autosse jätta, laps kõhukotti panna ning niiviisi seal ära käia. Aga muidugi ei olnud me teekonna raskusastmest sugugi teadlikud. Hea et kõhukoti igaks juhuks ikkagi kaasa võtsin ja nii me läbisimegi selle teekonna viisil, mul laps kõhukotis, paremas käes fotokott ning vasakus käekott. Minu taga hingeldas Tom käruga, nagu risti kandev Jeesus ise. Ronimine võttis meil aega oma tund aega, ning loomulikult olime mäe otsas ka ainsad välismaalased, lisaks ainsad, kes käruga väikest last püüdsid üles lükata. Nimelt kui tekkis mõni siledam koht, siis tegime käru uuesti lahti, panime lapse sisse ja lükkasime. Kord kohal, oli meil võhm täiesti väljas ja teised vaatasid meid nagu imelikke. Samas kõik naeratasid Angelale ja isegi tehti meist salaja pilti...aiaiai.  Vasakul on näha siis sissepääsu koopa territooriumile, kus mingi aeg tegutses üks klooster, mis aga Prantsuse revolutsiooni ajal maatasa tehti - nimelt oli koobas olnud üks Prantsusmaa kuningate peaaegu et kohustuslikke palverännukohti. Mul olid koopaga omad plaanid, et teen rahulikult pilti, aga ei midagi. Nimelt otsustas meie kõike 
sööv pisike Angela, et just see oli õige päev, kui valmis tehtud toit termoses talle ei meeldinud. Nii pidigi vaene laps sel päeval leppima puuviljapüreega, sest muud varianti meil kaasas polnud, ning loomulikult polnud koopa kandis ka ühtegi poodi. Nii jäi minu fotosessioon väga lühikeseks, paar pilti ja hakkasime alla tagasi minema. See võttis meil oma 40 minutit, aga hakkama saime!!! Siin on ka üks maastikupilt, mis on tehtud koopa eest alla, seal eesoleval puudest vabal alal ootas meid auto.
Kui me kord all tagasi olime ja hakkasime tagasi oma majutuskoha poole liikuma, otsustasime ära käia ka ühes vanas kloostris, mis jäi peaaegu et tee peale. Thoroneti klooster oli iseenesest väga tore, aga ka seal oli sõda üle käinud ning munkadest polnud enam hingegi. Nüüd on seal muuseum ning ega seal eriti midagi vaadata polegi. Üks tegutsev klooster on palju huvitavam kui mahajäetud klooster. Siin ka paar pilti siis Thoroneti kloostrist. Muidugi, kes on käinud Mont Saint Micheli kloostris, saab Thoronetis pettumuse osaliseks. Kes aga eriti kloostreid näinud ei ole, saab elamuse ka siit. Ülejäänud pildid ongi Thoroneti kloostrist ning selle külastamisega meie teine päev ka lõppes, sest mäkke ronimise väsimust tuli peale ning otsustasime koju tagasi minna, kus ootas meid mõnus värskendav bassein. Meie ülejäänud reisist järgmises postituses.

kolmapäev, juuni 20, 2012

PROVENCE - kellele lavandlipõldudega Luberon, kellele filmitähtedega Cannes, kellele krahv MonteCristo vangla Ifi saarel, kellele lihtsalt Prantsusmaa. Meie ei käinud üheski mainitud kohas, jäime oma pisikesel reisil võimalikult lähedale Itaaliale ning samas võimalikult kaugele lärmaka Cote d'Azuri melust. Tahtsin lihtsalt mujale, kui Itaalia ning samas mitte eriti kaugele kodusest Toscanast.
Ei olnud tahtmist ööbida kusagil hotellis, nii sai otsitud internetist hoopis midagi erilisemat. Ja selle erilise ka leidsime.
Olime Prantsusmaal kolm ööd - sellest ei piisa, et Provence'st head ülevaadet saada. Seal on nii palju kaunist vaadata ja proovida. Muidugi ei saa ka kaunis Provence võistelda koduse Toscana maastikuga, kuid samas on ta nii omapärane, teistmoodi ja väga väga kaunis. Mina isiklikult armastan rohkem põhjapoolset Prantsusmaad, sest eks lõuna linnakesed sarnanevad vägagi Itaalia pisilinnadele. Aga samas ei leia Itaalia pisilinnas selliseid saiapoode nagu Prantsusmaal.. oi jah, see baguette on ikka nii keeruline teistele maadele toota, et müügil on küll pea igas supermarketis välismaal, aga nii kehv koopia originaalist, et tekib küsimus - no oli siis üldse vaja tootma hakata?

Ok meie pereke hakkas liikuma Prantsusmaa poole 14 juuni hommikul ning peale lühikest lõunapausi Imperia kandis olimegi juba Prantsusmaa territooriumil. Sõitsime suure kaarega mööda Montecarlost, tahtsin hoopis külastada väikest linnakest nimega Eze. Paraku jäi Eze aga meil nägemata, sest pisilinna veelgi pisem parkla oli täis ning pikka autode rivi ootas oma järge. Kuna väljas oli ka juba ligi 30 kraadi kuuma ning autos väike laps, siis jätsime selle linnakese külastamise tulevikku. See-eest saime aga nautida vaateid helesinisele merele ning takerduda natuke ka Nizza ummikutesse, sest see paistis meie navigaatorile olevat ainus väljapääs mereäärselt võlumaastikult. Kord juba tagasi kiirteel olles aga jõudsime kiiresti Cannesi kanti, kus tuligi meil juba teelt välja sõita ning suund põhja poole võtta. Prantsusmaa kiirteed ajavad küll natuke naerma, aga kui kotike müntidega käepärast on, siis elab ka üle, eriti kui pole vaja väga kaugele sõita.


Kord teelt väljas võtame suuna meid ootava maamajakese suunas.   www.locationlesmuriers.com on meil öömajana välja valitud ning oma valikut meil kahetseda ei tule. Vastupidi, oleme õnnelikud, et just selline majake meile silma jäi. Enne ööbimiskohta saabumist on meil aga vaja teha mõned sisseostud kohalikus Leclerci supermarketis ning käia vaatamas ühte mägikülakest nimega Seillans. Muidugi ei ole need väikesed mägikülad ideaalsed käruga liikumiseks ja nii panengi lapse ühel momendil sülekotti ning Tomi ülesandeks jääb käru tassimine. Kord mäkke ära ronitud, saab käru jälle kasutusse. Päris hea treening - üks tassib last ja teine käru.. Teel püüan ka teha pilte oma uue fotokaga, aga see ei osutugi eriti kergeks ülesandeks, sest kangekaelselt keeldun panemast teise programme kui M ning eks see edasi tagasi diaframma kruttimine ning sobiva kaadri otsimine, jalgu siputav laps kaelas, polegi just kõige kergem ülesanne. Vähemalt fookuse panen auto peale, sest muidu ei suudaks vist ühtegi pilti võluda. Pildid ise on aga siin vasakul reas ning pole neid ühtegi photoshopist läbi lasknud (arvuti mälu puudusel pidin kõik taolised programmid nagu gimp, photosop jne, ära kustutama). Nii et pildid on kõik naturaalsed, jpeg-na pildistatud, sest ka PEF formaadi töötlemise jaoks pole mul programmi (ja ega vist poleks aegagi). Külakeses on ka üks kena väike kirik, kus saan katsetada võimalust pildistada ilma välgu ja statiivita! Muidugi on suure ISO tõttu pilt hägune, aga vana fotokaga poleks taoline pildistamise võimalus jutu allagi tulnud (olen korduvalt ja korduvalt proovinud). 
Tänu timerile saame ka ühe perepildi.
Teel kohtame paari kaunist linnaväljakut, millest esimene on eelmise postituse pildiks ning teine on siin, vasakul. Muidugi on kohalikud väljakud restoranide poolt ära hõivatud. Siin tekib kohe küsimus, et kas Prantsusmaal ei peagi restoranide omanikud nn. "avaliku ala hõivamise" maksu maksma, nagu Itaalias? Itaalias on see maks väga krõbe ja seepärast ongi restoranide esised platsikesed võimalikult väikesed ning võimalikult suure laudade arvuga. Provences tundus aga vastupidi, ala suur ning lauad suhteliselt kaugel teineteisest. Restoranides me oma reisi ajal ei söönud, sest pole just parem koht kuhu väikese lapsega minna ning eks ole kallid ka lõpuks. Veel kaks huvitavat tähelepanekut Seillansist ja järgmistel päevadel külastatud linnadest - kui rannikuäärsed suurlinnad on pungil tõmmudest Aafrika immigrantidest, siis suurlinnadest eemal ei õnnestunud meil ühtegi mittevalget inimest näha. Saa siis aru nendest prantslastest.. Ja teine tähelepanek oli Tomil kohaliku arhitektuuri suhtes - tema arvates kukuksid kõik majad esimese maavärina korral kokku. Sest isegi katust ei toesta muud, kui krohvi surutud katusekivid. Itaalias on viimastel aastatel väga karmid sismavastased  seadused, paradoksiks ongi fakt, et kui Ventimiglias Prantsuse piiri lähedal peavad ehitised olema maavärinatele vastupidavad, siis mõni kilomeeter edasi, ja maavärinaid polegi enam! Hmm, pole uurinud ka statistikaid, kas Prantsusmaal on üldse maavärinaid olnud...
Aga jah, saab Seillans selja taha jäetud, ning vaid 2 km kaugusel ongi meie majake meid ootamas. Pildilt tundub, et on tegemist ühe väikese majakesega, tegelikult on ehitis 18 sajandist ning hästi hästi suur. Aga on ehitatud künka nõlvale ja nii on meie osa siitpoolt (ehk köögi poolt) maapinnaga sama tasandi, samas kui teisel pool, kus meil magamistuba, on meie all kaks korrust! Majas elavad ka omanikud ning nad üürivad välja ühte suuremat korterit ja kahte tuba. Kahel toal on kahepeale ühisköök kasutada, aga kuna teine tuba oli tühi, siis oli terve korrus meie päralt. Samuti aed tugitoolide, võrkkiige ning muidugi basseiniga!! Ja milline vaade ka veel rõdult. Selline puhkus on tõeline nauding ning seda kõike keskmise hotelli hinna eest. Külmkappi oli perenaine meile ka söögikraami jätnud, juustudele tegi Tom kahe päevaga lõpu peale. Ja igal hommikult tõi perenaine meile värske baguette ning värsket apelsini mahla, mida ta ise pressis. Tõeline paradiis! Jätkan järgmises postituses...

kolmapäev, juuni 13, 2012

Uus fotokas.

Senini arvasin, et hea foto sõltub eelkõige fotograafist ja mitte fotokast. Ma ei räägi muidugi professionaalide tasemest, vaid ikka amatööride võimekusest. Eile aga pidin oma sõnu sööma, sest otsustasin osta uue fotoka. Vanaga (tegelikult 2009 aastast, alumise postituse pildil ka näha) oli kogu aeg selline tunne, et midagi jääb puudu ning oskamatuse paremat fotot teha panin muidugi enda "võimetuse" arvele. Internetist nägin igasuguseid ilusaid pilte ning mõtlesin, et ilmselt olen andeta ning midagi paremat ei suudagi ära teha. Vana fotokas on nn. entry level ning ka objetiiv oli tavaline 18-55. Tolle fotoka ostmise momendil polnud mul õrna aimugi, misasi see diaframma võiks veel olla ning imestasin, kuidas mõned fikseeritid fookusega objektiivid nii kallid võivad olla. Zoom tundus ju see kõige tähtsam külg objektiivil... Ja ausalt, ega ma nendest objektiividest veel praegugi eriti palju ei jaga. Vähemalt diaframmale olen kaudselt pihta saanud.. No ja nii tuligi mul idee, et oleksin pidanud ostma uue objektiivi. Mõeldud tehtud?? Ei sinna poolegi. Kui internetist enda arvates sobiva objektiivi olin välja valinud ja selle hinda hakkasin vaatama, siis tuli maavärina tunne kohe peale - 999 euri!!! Oh cavolo, mõtlesin. Selle raha eest saaks juba uue korraliku fotoka... Netis muidugi kõik peale minu tunduvad suured professionaalid olema ning seal räägitakse ikka, et fotokas ei muuda midagi, töö teeb ära objektiiv. Aga tegelt ei kujutanud ette, et paneksin entry level fotokale nüüd mingi superhea objektiivi... Mõtlesin siis osta hoopis fikseeritud fookusega, aga suurema diaframma avaga. Oli midagi üle 200 euri. Tagatipuks aga mööda foorumeid surfates jõudsin otsusele, et peaks ikka ka level entry natuke kõrgema leveli peale tõstma ja nii tuligi otsus uus fotokas osta. Ikka sama marki, kuna mul on ka üks "teleobjektiiv" (jutumärkides, sest tele minu jaoks, aga mitte professionaalide keeles), mis muudele markidele ei sobi. Poes fotokat näppides tekkis kohe selline fiiling nagu esimest armastust kohates...Fotokas sama suur ja raske kui mu vana entry level, aga hoopis enam funktsioonidega. Minu suureks rõõmuks ka "auto" programm vaid väikeseks roheliseks täpikeseks muutunud. Müüja küsis, et mis objektiiviga siis vaatame aparaati. Mul hakkas kohe häbi öelda, et ostan sellise fotoka ja peale panen vaid tavalise 18-55 objektiivi. Hakkasin keerutama ja keerutama ning foorumite soovitusi meenutama ja lõpuks leidsin ka objektiivi, mis minu jaoks tehtud. Liiga palju zoomi pole vaja, sest tele 50-200 mul juba on. Raha ka eriti pole, seega kallist ei saa. Diaframma peaks jääma alla 3-e, muidu poleks nagu mõtet. Vibreerimise stabilisaatorit pole vaja, sest see juba aparaadil sees. Noh ja nii ma selle objektiivi ka leidsin - originaalid on liiga kallid, seega valisin ühe teisest margist. Tamron 17-50, F 2.8. Esimesed kaadrid ajasid juba silmad punni. Pildistab suurepäraselt ka pimedas toas ilma välguta (teise fotoka ja objektiiviga oli võimatu), kui vaid iso piisavalt suureks kruttida ning müra palja silmaga ei eristagi. Fotokal nii palju nuppe, et annab veel uurida neid mõnuga. Homme sõit Prantsusmaale ja seal hakkan proovima...wowwwwww :-)

esmaspäev, juuni 11, 2012

Autoportree

No tuli selline tobe mõte fotokat katsetada, aga ruumis oli vähe valgust...