PROVENCE - kellele lavandlipõldudega Luberon, kellele filmitähtedega Cannes, kellele krahv MonteCristo vangla Ifi saarel, kellele lihtsalt Prantsusmaa. Meie ei käinud üheski mainitud kohas, jäime oma pisikesel reisil võimalikult lähedale Itaaliale ning samas võimalikult kaugele lärmaka Cote d'Azuri melust. Tahtsin lihtsalt mujale, kui Itaalia ning samas mitte eriti kaugele kodusest Toscanast.

Ei olnud tahtmist ööbida kusagil hotellis, nii sai otsitud internetist hoopis midagi erilisemat. Ja selle erilise ka leidsime.

Olime Prantsusmaal kolm ööd - sellest ei piisa, et Provence'st head ülevaadet saada. Seal on nii palju kaunist vaadata ja proovida. Muidugi ei saa ka kaunis Provence võistelda koduse Toscana maastikuga, kuid samas on ta nii omapärane, teistmoodi ja väga väga kaunis. Mina isiklikult armastan rohkem põhjapoolset Prantsusmaad, sest eks lõuna linnakesed sarnanevad vägagi Itaalia pisilinnadele. Aga samas ei leia Itaalia pisilinnas selliseid saiapoode nagu Prantsusmaal.. oi jah, see baguette on ikka nii keeruline teistele maadele toota, et müügil on küll pea igas supermarketis välismaal, aga nii kehv koopia originaalist, et tekib küsimus - no oli siis üldse vaja tootma hakata?

Ok meie pereke hakkas liikuma Prantsusmaa poole 14 juuni hommikul ning peale lühikest lõunapausi Imperia kandis olimegi juba Prantsusmaa territooriumil. Sõitsime suure kaarega mööda Montecarlost, tahtsin hoopis külastada väikest linnakest nimega Eze. Paraku jäi Eze aga meil nägemata, sest pisilinna veelgi pisem parkla oli täis ning pikka autode rivi ootas oma järge. Kuna väljas oli ka juba ligi 30 kraadi kuuma ning autos väike laps, siis jätsime selle linnakese külastamise tulevikku. See-eest saime aga nautida vaateid helesinisele merele ning takerduda natuke ka Nizza ummikutesse, sest see paistis meie navigaatorile olevat ainus väljapääs mereäärselt võlumaastikult. Kord juba tagasi kiirteel olles aga jõudsime kiiresti Cannesi kanti, kus tuligi meil juba teelt välja sõita ning suund põhja poole võtta. Prantsusmaa kiirteed ajavad küll natuke naerma, aga kui kotike müntidega käepärast on, siis elab ka üle, eriti kui pole vaja väga kaugele sõita.

Kord teelt väljas võtame suuna meid ootava maamajakese suunas.   www.locationlesmuriers.com on meil öömajana välja valitud ning oma valikut meil kahetseda ei tule. Vastupidi, oleme õnnelikud, et just selline majake meile silma jäi. Enne ööbimiskohta saabumist on meil aga vaja teha mõned sisseostud kohalikus Leclerci supermarketis ning käia vaatamas ühte mägikülakest nimega Seillans. Muidugi ei ole need väikesed mägikülad ideaalsed käruga liikumiseks ja nii panengi lapse ühel momendil sülekotti ning Tomi ülesandeks jääb käru tassimine. Kord mäkke ära ronitud, saab käru jälle kasutusse. Päris hea treening - üks tassib last ja teine käru.. Teel püüan ka teha pilte oma uue fotokaga, aga see ei osutugi eriti kergeks ülesandeks, sest kangekaelselt keeldun panemast teise programme kui M ning eks see edasi tagasi diaframma kruttimine ning sobiva kaadri otsimine, jalgu siputav laps kaelas, polegi just kõige kergem ülesanne. Vähemalt fookuse panen auto peale, sest muidu ei suudaks vist ühtegi pilti võluda. Pildid ise on aga siin vasakul reas ning pole neid ühtegi photoshopist läbi lasknud (arvuti mälu puudusel pidin kõik taolised programmid nagu gimp, photosop jne, ära kustutama). Nii et pildid on kõik naturaalsed, jpeg-na pildistatud, sest ka PEF formaadi töötlemise jaoks pole mul programmi (ja ega vist poleks aegagi). Külakeses on ka üks kena väike kirik, kus saan katsetada võimalust pildistada ilma välgu ja statiivita! Muidugi on suure ISO tõttu pilt hägune, aga vana fotokaga poleks taoline pildistamise võimalus jutu allagi tulnud (olen korduvalt ja korduvalt proovinud). 

Tänu timerile saame ka ühe perepildi.

Teel kohtame paari kaunist linnaväljakut, millest esimene on eelmise postituse pildiks ning teine on siin, vasakul. Muidugi on kohalikud väljakud restoranide poolt ära hõivatud. Siin tekib kohe küsimus, et kas Prantsusmaal ei peagi restoranide omanikud nn. "avaliku ala hõivamise" maksu maksma, nagu Itaalias? Itaalias on see maks väga krõbe ja seepärast ongi restoranide esised platsikesed võimalikult väikesed ning võimalikult suure laudade arvuga. Provences tundus aga vastupidi, ala suur ning lauad suhteliselt kaugel teineteisest. Restoranides me oma reisi ajal ei söönud, sest pole just parem koht kuhu väikese lapsega minna ning eks ole kallid ka lõpuks. Veel kaks huvitavat tähelepanekut Seillansist ja järgmistel päevadel külastatud linnadest - kui rannikuäärsed suurlinnad on pungil tõmmudest Aafrika immigrantidest, siis suurlinnadest eemal ei õnnestunud meil ühtegi mittevalget inimest näha. Saa siis aru nendest prantslastest.. Ja teine tähelepanek oli Tomil kohaliku arhitektuuri suhtes - tema arvates kukuksid kõik majad esimese maavärina korral kokku. Sest isegi katust ei toesta muud, kui krohvi surutud katusekivid. Itaalias on viimastel aastatel väga karmid sismavastased  seadused, paradoksiks ongi fakt, et kui Ventimiglias Prantsuse piiri lähedal peavad ehitised olema maavärinatele vastupidavad, siis mõni kilomeeter edasi, ja maavärinaid polegi enam! Hmm, pole uurinud ka statistikaid, kas Prantsusmaal on üldse maavärinaid olnud...

Aga jah, saab Seillans selja taha jäetud, ning vaid 2 km kaugusel ongi meie majake meid ootamas. Pildilt tundub, et on tegemist ühe väikese majakesega, tegelikult on ehitis 18 sajandist ning hästi hästi suur. Aga on ehitatud künka nõlvale ja nii on meie osa siitpoolt (ehk köögi poolt) maapinnaga sama tasandi, samas kui teisel pool, kus meil magamistuba, on meie all kaks korrust! Majas elavad ka omanikud ning nad üürivad välja ühte suuremat korterit ja kahte tuba. Kahel toal on kahepeale ühisköök kasutada, aga kuna teine tuba oli tühi, siis oli terve korrus meie päralt. Samuti aed tugitoolide, võrkkiige ning muidugi basseiniga!! Ja milline vaade ka veel rõdult. Selline puhkus on tõeline nauding ning seda kõike keskmise hotelli hinna eest. Külmkappi oli perenaine meile ka söögikraami jätnud, juustudele tegi Tom kahe päevaga lõpu peale. Ja igal hommikult tõi perenaine meile värske baguette ning värsket apelsini mahla, mida ta ise pressis. Tõeline paradiis! Jätkan järgmises postituses...