Sain arvuti parandusest taas kätte ja saan oma jutuga jätkata, enne kui muljed meelest ära lähevad. Teisel päeval Provence's võtsime me ette teatud sorti palverännaku. Otsustasime külastada koobast, kus kunagi sajandeid tagasi elas viimased 30 aastat oma elust piiblitegelane Maarja Maddalena. Seesama prostituut, keda taheti kiviga surnuks visata ning kelle Jeesus ära päästis sõnadega "Visaku esimene kivi see kes ise patust puhas on!". Mis Maarjast hiljem sai, on uus testament üsna kidakeelne, näeme teda nutmas veel risti all ning siis ei midagi. Ta olevat ka küll isegi ühe evangeeliumi kirja pannud, aga seda katoliku kirik õigeks ei tunnistanud. Oli sellega kuidas oli, igatahes jõudis Maarja oma rännakutel välja Prantsusmaani, kus ta siis mäe otsas koopas otsustas elada.
See et mäkke oli vaja ka meil endil ronida, jõudis meile alles siis kohale, kui oli liiga hilja tagasi pöörduda. Meile mägedes ronimine on alati meeldinud, aga ülesanne muutub palju keerulisemaks, kui on vaja kaasa tassida ka terve käru koos lapsega! Siit vasakult esimeselt pildilt on näha siis mägi, mille keskel see koobas asub ja teisel pildil koobas seestpoolt ise. Kaardilt vaadatuna ei paistnud mägi üldsegi hull olevat ja nii me siis parkisimegi auto ära, panime lapse kärru ning hakkasime minema. Tee oli väga ilus ja nagu loodud kärutamiseks. Mõtlesime, et äkki ongi mingi sujuv tee kuni koopani välja. Aga võta näpust, umbes 500 meetrit ilusat teed ilutses
meie ees tüüpiline mägitee. S.t, mitte kärutav. Tagantjärgi mõeldes, oleks targem olnud käru autosse jätta, laps kõhukotti panna ning niiviisi seal ära käia. Aga muidugi ei olnud me teekonna raskusastmest sugugi teadlikud. Hea et kõhukoti igaks juhuks ikkagi kaasa võtsin ja nii me läbisimegi selle teekonna viisil, mul laps kõhukotis, paremas käes fotokott ning vasakus käekott. Minu taga hingeldas Tom käruga, nagu risti kandev Jeesus ise. Ronimine võttis meil aega oma tund aega, ning loomulikult olime mäe otsas ka ainsad välismaalased, lisaks ainsad, kes käruga väikest last püüdsid üles lükata. Nimelt kui tekkis mõni siledam koht, siis tegime käru uuesti lahti, panime lapse sisse ja lükkasime. Kord kohal, oli meil võhm täiesti väljas ja teised vaatasid meid nagu imelikke. Samas kõik naeratasid Angelale ja isegi tehti meist salaja pilti...aiaiai. Vasakul on näha siis sissepääsu koopa territooriumile, kus mingi aeg tegutses üks klooster, mis aga Prantsuse revolutsiooni ajal maatasa tehti - nimelt oli koobas olnud üks Prantsusmaa kuningate peaaegu et kohustuslikke palverännukohti. Mul olid koopaga omad plaanid, et teen rahulikult pilti, aga ei midagi. Nimelt otsustas meie kõike
sööv pisike Angela, et just see oli õige päev, kui valmis tehtud toit termoses talle ei meeldinud. Nii pidigi vaene laps sel päeval leppima puuviljapüreega, sest muud varianti meil kaasas polnud, ning loomulikult polnud koopa kandis ka ühtegi poodi. Nii jäi minu fotosessioon väga lühikeseks, paar pilti ja hakkasime alla tagasi minema. See võttis meil oma 40 minutit, aga hakkama saime!!! Siin on ka üks maastikupilt, mis on tehtud koopa eest alla, seal eesoleval puudest vabal alal ootas meid auto.
Kui me kord all tagasi olime ja hakkasime tagasi oma majutuskoha poole liikuma, otsustasime ära käia ka ühes vanas kloostris, mis jäi peaaegu et tee peale. Thoroneti klooster oli iseenesest väga tore, aga ka seal oli sõda üle käinud ning munkadest polnud enam hingegi. Nüüd on seal muuseum ning ega seal eriti midagi vaadata polegi. Üks tegutsev klooster on palju huvitavam kui mahajäetud klooster. Siin ka paar pilti siis Thoroneti kloostrist. Muidugi, kes on käinud Mont Saint Micheli kloostris, saab Thoronetis pettumuse osaliseks. Kes aga eriti kloostreid näinud ei ole, saab elamuse ka siit. Ülejäänud pildid ongi Thoroneti kloostrist ning selle külastamisega meie teine päev ka lõppes, sest mäkke ronimise väsimust tuli peale ning otsustasime koju tagasi minna, kus ootas meid mõnus värskendav bassein. Meie ülejäänud reisist järgmises postituses.
Sain arvuti parandusest taas kätte ja saan oma jutuga jätkata, enne kui muljed meelest ära lähevad. Teisel päeval Provence's võtsime me ette teatud sorti palverännaku. Otsustasime külastada koobast, kus kunagi sajandeid tagasi elas viimased 30 aastat oma elust piiblitegelane Maarja Maddalena. Seesama prostituut, keda taheti kiviga surnuks visata ning kelle Jeesus ära päästis sõnadega "Visaku esimene kivi see kes ise patust puhas on!". Mis Maarjast hiljem sai, on uus testament üsna kidakeelne, näeme teda nutmas veel risti all ning siis ei midagi. Ta olevat ka küll isegi ühe evangeeliumi kirja pannud, aga seda katoliku kirik õigeks ei tunnistanud. Oli sellega kuidas oli, igatahes jõudis Maarja oma rännakutel välja Prantsusmaani, kus ta siis mäe otsas koopas otsustas elada.
See et mäkke oli vaja ka meil endil ronida, jõudis meile alles siis kohale, kui oli liiga hilja tagasi pöörduda. Meile mägedes ronimine on alati meeldinud, aga ülesanne muutub palju keerulisemaks, kui on vaja kaasa tassida ka terve käru koos lapsega! Siit vasakult esimeselt pildilt on näha siis mägi, mille keskel see koobas asub ja teisel pildil koobas seestpoolt ise. Kaardilt vaadatuna ei paistnud mägi üldsegi hull olevat ja nii me siis parkisimegi auto ära, panime lapse kärru ning hakkasime minema. Tee oli väga ilus ja nagu loodud kärutamiseks. Mõtlesime, et äkki ongi mingi sujuv tee kuni koopani välja. Aga võta näpust, umbes 500 meetrit ilusat teed ilutses 
meie ees tüüpiline mägitee. S.t, mitte kärutav. Tagantjärgi mõeldes, oleks targem olnud käru autosse jätta, laps kõhukotti panna ning niiviisi seal ära käia. Aga muidugi ei olnud me teekonna raskusastmest sugugi teadlikud. Hea et kõhukoti igaks juhuks ikkagi kaasa võtsin ja nii me läbisimegi selle teekonna viisil, mul laps kõhukotis, paremas käes fotokott ning vasakus käekott. Minu taga hingeldas Tom käruga, nagu risti kandev Jeesus ise. Ronimine võttis meil aega oma tund aega, ning loomulikult olime mäe otsas ka ainsad välismaalased, lisaks ainsad, kes käruga väikest last püüdsid üles lükata. Nimelt kui tekkis mõni siledam koht, siis tegime käru uuesti lahti, panime lapse sisse ja lükkasime. Kord kohal, oli meil võhm täiesti väljas ja teised vaatasid meid nagu imelikke. Samas kõik naeratasid Angelale ja isegi tehti meist salaja pilti...aiaiai. Vasakul on näha siis sissepääsu koopa territooriumile, kus mingi aeg tegutses üks klooster, mis aga Prantsuse revolutsiooni ajal maatasa tehti - nimelt oli koobas olnud üks Prantsusmaa kuningate peaaegu et kohustuslikke palverännukohti. Mul olid koopaga omad plaanid, et teen rahulikult pilti, aga ei midagi. Nimelt otsustas meie kõike 
sööv pisike Angela, et just see oli õige päev, kui valmis tehtud toit termoses talle ei meeldinud. Nii pidigi vaene laps sel päeval leppima puuviljapüreega, sest muud varianti meil kaasas polnud, ning loomulikult polnud koopa kandis ka ühtegi poodi. Nii jäi minu fotosessioon väga lühikeseks, paar pilti ja hakkasime alla tagasi minema. See võttis meil oma 40 minutit, aga hakkama saime!!! Siin on ka üks maastikupilt, mis on tehtud koopa eest alla, seal eesoleval puudest vabal alal ootas meid auto.
Kui me kord all tagasi olime ja hakkasime tagasi oma majutuskoha poole liikuma, otsustasime ära käia ka ühes vanas kloostris, mis jäi peaaegu et tee peale. Thoroneti klooster oli iseenesest väga tore, aga ka seal oli sõda üle käinud ning munkadest polnud enam hingegi. Nüüd on seal muuseum ning ega seal eriti midagi vaadata polegi. Üks tegutsev klooster on palju huvitavam kui mahajäetud klooster. Siin ka paar pilti siis Thoroneti kloostrist. Muidugi, kes on käinud Mont Saint Micheli kloostris, saab Thoronetis pettumuse osaliseks. Kes aga eriti kloostreid näinud ei ole, saab elamuse ka siit. Ülejäänud pildid ongi Thoroneti kloostrist ning selle külastamisega meie teine päev ka lõppes, sest mäkke ronimise väsimust tuli peale ning otsustasime koju tagasi minna, kus ootas meid mõnus värskendav bassein. Meie ülejäänud reisist järgmises postituses.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar