teisipäev, august 18, 2009

Reisimuljeid Prantsusmaast, vol. 8

Laupäev, 18 juuli. Hommik oli tuuline, kuid päikesepaisteline. Lahkusime varakult kämpingust ning olime ühed esimesed külastajad Fontainebleau lossis. Fontainebleau on kindlasti kõige uhkema sisustuse ning ajalooga loss meie reisil, kuid ebaühtlase põhiplaaniga aiaga. Fontainebleau oli kunagi lopsaka taimestikuga mets ning ka tänapäeval on täitsa armas Fontainebleau linnake lopsaka metsaga ümbritsetud, mis paitab olevat üks armastatuid pariislate sihtpunkte nädalavahetustel. Nii oli see ka sajandeid tagasi, kui Fontainebleau oli enne Versaillesi ehitamise algust kuningliku perekonna lemmik puhkeresidents.
Lootsime leida spetsiaalset matkaautode parkimisplatsi, kuid valida oli vaid sõiduautode ning bussidele mõeldud kohtade vahel. Otsustasime sõiduautode platsi kasuks. Parkisime tee äärde ning suutsime enam-vähem ka tänavale joonistatud juttide piiridesse ära mahtuda. Siin me olime:

Lossi sissepääsupilet maksab 8 eurot ning selle eest saab ka audiojuhi kaasa. Kui lossi ruumide külastamise järjekord tundubki alguses segasevõitu ning ruumide sisustus kesisevõitu, siis see mulje kaob peale kolme nelja tuba ning leiamegi end rikkalikult kaunistatud ning audiojuhi tunnistusel ka tähtsate ajalooliste sündmuste tunnistajaks olnud ruumide keskelt. Kuninglikud perekonnad külastasid lossi tihedalt kuni Versaillesi valmimiseni, misjärel jäi natuke hooletusse. Napoleon I valis taas Fontainebleau enda residendiks. Mõned sisepildid:



selles rohelises voodis armastas Napoleon puhata
Siin ka üks välivaade
Loss külastatud, hakkasime liikuma lõuna suunas, järgmiseks ööks lootsime jõuda Beaune kanti, kus tehakse head veini. Teekond kulges rahulikult mööda vaikseid külavaheteid ning õhtuks jõudsimegi Beaune linna. Beaune linn vääriks kindlasti külastamist. Peale ümbritsevate viinamarjaväljade on Beaune (ja vist üldse kogu Burgundia maakond) kuulus värviliste katusekivide poolest. Minul oli igatahes esimene kord sellist tehnikat näha ning paraku jäid Beaune kuulsamad katused nägemata, kuna võluva nimega kämping "Saja viinvälja kämping" oli selleks õhtuks "complete". Kindlasti oleks võtnud õhtul veel ette ühe jalgrattaretke linna südamesse, kus oli väga tihe liiklus. Kohe näha, et turismimagnet. Tagantjärgi on kahju, et ei peatunud enne Beauni linna mõnes kämpingus, sest möödusime päris mitmest looduskaunist kohast, kus olid kämpingud täiesti olemas. Armsatest Burgundia küladest rääkimata. Seepärast arvan, et Burgundia vääriks üht tervet reisi. Jääb järgmiseks korraks.. Paraku hakkas ka auto imelikult käituma (ei võtnud esimese käigu järel teist sisse, vist oli midagi üle kuumenenud sest järgmistel päevadel enam midagi ei juhtunud), muidu oleks ehk ka niisama ära parkinud ja linnas tiiru teinud, kuid ausalt öeldes, polnud ka tahtmist parkimiskohta otsida. Väsimus oli oma töö teinud. Beaune linna sisse sõites ja ka välja sõites kohtab igal pool kutsuvaid veinikeldreid, kuid paraku pandi need juba kell 7 õhtul kinni. Leidsime kena kämpingu Beanu lähistelt ning kutsuva nimega seegi - "Kuldne kobar", kord platsil end sisse seadnud, läksime kohe veinikeldreid otsima - paraku oligi aga kell just seitse saanud ja veinikeldris kutsuti meid tagasi järgmisel päeval kella 10 paiku. Paraku olime selleks kellaajaks juba kaugel Beaunest. Küll aga jõudsime enne magamaminekut teha ka väikese tiiru ratastega ning ka Beaune kandi katusestiili ära näha (küll kohaliku pisiküla raekojal). Siin siis pilt:
Nii jäigi vein kahjuks proovimata, kuid esmaspäeval jõudsin veel Provence supermarketist Beaune veini kaasa osta (senini veel avamata, aga hind oli ka päris soolane - 16 eurot).

Pühapäev, 19. juuli. Oli sõidupäev, sõitsime marsruudil Lyon-Avignon pooltühjadel teedel (vältides endiselt tasulisi kiirteid), kohates tihedamat liiklust vaid linnades. Õhtupoole sõitsime ka läbi Orange linna, mis kindlasti vääriks eraldi külaskäiku, kuid meil selleks aega nappis. Kämpingu leidsime kohe peale Orange, vaatega Luberoni mäestikule. Kämping oli väike ning jääkülma veega täidetud bassein ei kutsunud. Temperatuur oli üle 30 nagu kodus ning nii mõnelegi kämpingu külalisele võis tunduda kummalisena pilt minust paksu vatitekki kilekoti sisse pakkimas.. oli teine peale Mont S.Micheli jahedat ööd lahtisena tagaotsa voodi peal vedelenud.

Esmaspäev, 20. juuli. Meie reisi viimane päev. Hommikul jätkasime mööda külavaheteid, sest oli vaja leida üks korralik Leclerc Prantsuse toiduvarude täienduseks ning nii leidsime me end äkki ühest suuremast ummikust. Väljas temperatuur järjest tõusis ning ükski auto ei läinud edasi ega tulnud teiselt poolt tagasi. Ilmselt mingi suuremat moodi liiklusõnnetus, sest peale tunnist ootamist tuli politseinik mootorrattaga kes mulises kõigile autojuhtidele pika jutu prantsuse keeles maha (meie kaasaarvatud muidugi). Saime vaid nii palju aru, et edasi ei saa. Nii tuligi meil sundida tomtom külavaheteelt veelgi külavaheteelisemale teele.. Vahepeal tuli küll teed anda vastutulevatele veoautodele (ja nendel tuli teed anda meile) aga õnneks eluga ja kriimudeta sellest linnast me läbi saime. Linna nimeks Aix-en-Provance. Tegime ka ühe veinidegusteerimise peatuse ning kuigi meile teele sattunud veinikelder eriti veini headusega ei hiilanud, ostsime siiski paar pudelit kaasa. Leidsime ka oma supermarketi ning täitsime külmkapi Prantsusmaa hea ja paremaga. Pärast tähtsaid tegevusi otsustasime jätta kõrvale Cannesi ja muude rannikulinnade vaatamisväärsused (loe: külavaheteed) ning valisime edasiseks kulgemiseks kiirtee. Tagantjärgi on meil hea meel, et senini kiirteid vältinud olime (tänu itaallastest matkaautoga reisijate soovitustele), sest need on Prantsusmaal tõeliselt kallid. Reisipäeviku lõpetuseks ka üks pildike, mis tähistas meie jaoks kodumaale jõudmist:


KOKKUVÕTE:
Sõitsime maha umbes 4000 km, kahjuks täpsemat kilomeetriarvestust ei pidanud. Reisil olid järgmised kulutused:
Bensiin kokku 361 eurot (diisel)
Kiirtee Itaalias: 65,80 eurot
Kiirtee Prantsusmaal 22,80 (suund Aix-en-Provance kuni Mentoni linn Itaalia piiril) - sellel pisikesel otsal tuli läbida maksuputkasid tervelt 4, mis on tüütu tegevus)
Frejus tunnel üks ots - 44 eur
Baguett: keskmiselt 80 senti leivapoodides

KÄMPINGUD PRANTSUSMAAL ja meie ööbimiskohad (alati paketis kaks inimest, auto ja elekter).
1.Munitsipaalkämping Dompierre-s-Besbre 9 eurot (soovitan soojalt, väga kena kämping)
2.Cheverny parkla n. 4, tasuta (otse linna ääres, rahulik)
3. Amboise Ile d´or 12,45 eurot (hästi suur munitsipaalkämping, saarel otse lossi vastas, soovtan, kämpingu kõrval munitsipaalbasseinid vist)
4. Munitsipaalkämping Doue-la-Fontaine (Saumuri ja Angersi vahel) 12,50 r
5. Mont S.Michel parkla 8 eurot (imeline koht ööbimiseks), aga ei mingit elektrit
6. Kämping 3 tärni Pariisi lähedal 18 euri
7. Kämping 3 tärni Fontainebleau lähedal "Lido" 19,50 (basseiniga)
8. Kämping "Kuldne kobar" Beaune lähedal 21,50 (basseiniga)
9. Kämping Orange lähedal 18.00
Kõikides kämpingutes oli ka olemas camper service, ööbimise hinna sees.

Muuseumid ja muud sissepääsupiletid (inimese kohta):
Chambord loss - 9.50 eur + parkimine camper 5 eur terve päev
Cheverny loss - 7.40 parkimine tasuta
Chenonceau loss - 10 euro parkimine tasuta
Amboise loss - 9 eur, camper oli kämpingus
Villandry loss - 11 eur, parkimine tasuta
Fontevraud klooster - 8.40 parkimine oli tasuta
Mont S.Michel klooster - 8.50
Vaux-le-Vicomte loss - 17 eur
Fontainebleau loss - 8 eur (audiojuht hinna sees).

Käesolevaga kuulutan Prantsusmaa reisipäeviku lõppenuks :-)

neljapäev, august 06, 2009

Reisimuljeid Prantsusmaast, vol. 7

Neljapäev, 16 juuli. Nüüd, kui olime oma reisi kõige põhjapoolsema punkti ära külastanud, oli aeg tasapisi kodu poole liikuma hakata. Enne aga oli meil vaja ära käia Pariisis. Pariis ise oli muidugi reisiplaanidest täiesti väljas ning seda lihtsal põhjusel - et paari päevaga seal midagi ära ei vaata ning matkaautoga reisides oleks tulnud ka sobiv kämping varem välja otsida ning ära broneerida. Paraku elab Tomil aga Pariisis klassivend, kel oli kange tahtmine meiega kokku saada ning kuna ta elab Versailles vahetus läheduses siis saigi meie reisi järgmiseks punktiks Versailles.
Versailles pole muidugi just kõige parem koht, kuhu lihtsalt äkki tekkinud idee alusel minna. Kui senini oli Prantsusmaa meid üllatanud rahvavaese riigina, siis Pariisi lähedusse jõudes saime aru, miks. Paistab, et enamik Prantsusmaa elanikkonnast elabki Pariisi ümbruses, või siis Provance kandis lõunas. Äkitselt olid mitmerealised kiirteed autodest pungil ning arvukad kiirtee väljasõidud ajasid meid täitsa segadusse. Sai ka paar korda vales kohas maha keeratud, aga siis kohe taas peale ning nii me end äkitselt Päikesekuninga lossi eest leidsimegi. Muidugi polnud pärast mitmetunnist sõitu paras moment lossi külastamiseks ning asusime kämpingu otsingule. Huvitaval kombel paistab nii turistirohkes kohas olevat vaid üks, imepisike kämping ja loomulikult polnud selles vabat kohta matkaautole. Iseenesest oleks pidanud seda ette arvama, aga senised vabade kohtadega kämpingud olid meid vist liiga enesekindlaks muutnud. Kuna ka Tomi sõber oli veel tööl, ning kusagil oli meil vaja ööbida, otsustasime Pariisist lahkuda ning otsida sobiv kämping mujalt. Paraku on aga Ile de France-s väga vähe kämpinguid ja nii leidsime järgmise alles oma kolmkümmend kilomeetrit kaugemal, mitte eriti kaugel Pariisi lennujaamast.
Kord end kämpingus sisse seadnud, helistasime Tomi sõbrale ja otsustasime üheskoos, et seekord jääb siiski kokku saamata. Michele nimeline sõber oleks tahtnud meile järele tulla, enda kodu õhtusöögile viia ning öösel kämpingusse tagasi, kuid kiirteedel olid õhtuks parajad ummikud tekkinud ja edasi-tagasi sõitmine oleks liiga palju aega võtnud. Pealegi oli Michelel vaja reede varahommikul tööle minna. Tagantjärgi oleme rõõmsad, et ära ei läinud, sest sel ööl oli meie jaoks midagi huvitavat varuks.
Õhtu oli imeline - palav suvine õhtu, sõime õhtusööki auto esisel muruplatsil ning hiljem lugesin veel raamatut. Umbes kella 8-9 vahel tuli aga meie kohale must pilv ning kartes vihma, panin aiatoolid ning laua tagasi garaazhi ning jätkasin raamatu lugemist juba autos. Meie kõrvale oli tekkinud üks hollandi hiigelsuur matkaauto, mille elanikud katsid muruplatsil õhtusöögilauda - veinipudel ilutses kenasti keset lauda. Mingil momendil hakkasid puud õõtsuma ja tegin kõik autoaknad lahti, et natuke värsket õhku hingata. Seda ma nüüd kirjeldama ei hakka, mis juhtus, kuid pole nii tugevat tormi veel oma elu jooksul üle elanud. Paar tundi rabistas, vilistas, sahises kogu maailm meie ümber ning kõigele lisaks läks ka elekter terves kämpingus ära. Hea, et seda tähele panin, sain külmkapi vähemalt gaasiballooni peale ümber lülitada. Aknad sain kiiresti kinni, aga naabrite veinipudel jäigi sinna lauale koos muu mööbliga. Tuli kõvasti rahet ja pidasin ise mõttes aru, et kas auto lagi paneb vastu või mitte. Vaestele telgis ööbijatele ei julgenud mõeldagi. Äikest tuli nii suure sagedusega, et pimedat momenti praktiliselt polnudki...
Järgmine hommik valitses kämpingus sügisene ilm..Siin siis üks pilt järgmise päeva hommikust (hollandlased on koos veinipudeliga juba lahkunud).


Reede, 17. juuli. Hommikul helistab Michele ning küsib, kuidas meil öö möödus.. Saame teada, et Pariisile oli ööseks orkaani ennustatud ning ta polevat julenud seda meile õhtul öelda..Et meid säästa....hirmust....Hea, kui sõbrad sinust ikka hoolivad, onju? :-)

Meie aga jätkame oma reisi. Otsustame Versaillesi mitte minna, sest mina olen seal juba aastaid tagasi käinud ning Tomi eriti ei huvitagi. Ka mind huvitab palju enam meie reisi järgmine sihtpunkt - Vaux-Le-Vicomte loss. Sellest lossist kujuneb meie reisi lemmik.
Hommik on pilves, kuid vähemalt ei saja. Loss jääb kämpingust umbes paarikümne kilomeetri kaugusele ning selle läbimine ei võta tundigi. Pargime otse lossi vastas, tasuta parklas ning suundume piletikassase. Meeldiva üllatusena ei leia lossist suuri rahvamasse ka pealelõunal. Hoopis teine asi mööda tube jalutada ja pilte teha nii, et kellegi pea peale ei jää.
Vaux-Le-Vicomte loss peaks kõigile musketäride raamatu lugejatele ning Raudse Maski filmi näinutele tuttav olema - nimelt on legend just selle lossiga seotud. Raamatu ja filmi järgi olnud Louis XIV kaksikvend, keda Aramis ning Porthos tahtnud troonile upitada - plaan küll hiljem nurjus, ning seda tänu D´Artagnanile, aga kuulus kuningate "vahetus" leidis aset just siin lossis. Lossis aga räägiti meile audiojuhis, et raudseks maskiks olnud hoopis kuninga endine rahandusminister ning lossi omanik Nicholas Foquet, kes olevat uhke peo korraldamisega lossis kuninga kadeduse ära teeninud ning mille tulemusena jäi ta ilma soosingust, lõpetades elu Piemonte maakonnas ühe kindluse vanglas, kandes raudset maski.
Lossi arhitektiks oli Le Vau, kes pärast Foqueti langust kutsuti kuninga poolt Versailles projekteerima. Samuti leidis tee kuninga õukonda Foqueti õuepoeet Moliere. Idee Versailles-d ehitada sai kuningas just Vaux lossilt. Seega pole kindlasti tegemist ühe tähtsusetu lossiga Prantsusmaa ajaloos. Siin aga mõned pildid lossi aiast ning siseruumidest:Vaade lossile pargi lõpust
Vaade pargile lossi aknast
Lossihärra Fouquet oma töötoas
Louis XIV lossi omanikule saatuslikuks saanud peol
D´Artagnan Fouqueti arreteerimas (tegelikult eksisteerinud tegelane)
Fouquet vangikongis raudse maskiga
Saime lossist välja alles kella kolme paiku pealelõunal, millele järgnes lõunasöök lossi parklas. Peale väikest sirutuspuhkust asusime teele meie reisi viimase sihtpunkti - Fontainebleau suunas. Distants oli umbes 40 kilomeetrit. Fontainebleau on tänapäeval linnake, mille keskel asub kuningaloss - enne Versaillesi ehitamist oli Fontainebleau üheks peamiseks õukonna suvituslossiks.
Kord Fontainebleausse jõudnud, küsisime kohalikust infopunktist lähimate kämpingute koordinaate ja leidsime ühe kämpingu umbes 10 kilomeetri kauguselt. Vahepeal ilusaks läinud ilm kiskus taas pilve ja nii möödus veidi vihmane õhtupoolik kämpingus raamatuid lugedes.

Järgneb...