laupäev, märts 22, 2008
Häid Lihavõtteid! Buona Pasqua!
Siin tüüpilised Itaalia maiused, mida toodetakse spetsiaalselt Lihavõtete ajaks.
teisipäev, märts 18, 2008
Nädalavahetus veinimaailmas...
Möödunud laupäeval võtsime ette paaritunnise autoreisi Toscana lõunapoolse kuplimaastiku suunas, et natuke kevadist õhku hingata ning kodust veinikeldrit täiendada. Loomulikult tähendab meie kodune "veinikelder" vaid paari riiulit, kust vein tavaliselt kibekähku otsa saab. Tavaliselt valime veine supermarketi pakkumiste seast, seekord aga otsustasime harida end natuke enam ka kvaliteetveini suhtes.
Tegelikult sai kõik alguse Luca Bianchini raamatust "Se domani fara´bel tempo" ("kui homme on ilus ilm" eesti keeles), mis kirjeldab vaimukas stiilis ühe ärahellitatud milaano rikkuri pojakese rasket elu, mis kulgeb pärast Bocconis veedetud aastaid uimastite tarbimise, pidude ning tüdrukute tagaajamise vahel. Esimene pool raamatust on kindlasti kasulik nendele, kes tahaksid end kurssi viia uimastite maailmaga. Raamatu keskel toimub aga äkiline pööre noore inseneri (jah, Bocconist tulnud insener, kuid pole veel töötamisega jõudnud algust teha) elus, kui tema ajalooline pruut, samuti Milaano kõrgklassi neiuke, otsustab ta lihtsalt maha jätta. Suurest ahastusest võtab peategelane kokaiini üledoosi ning riskeerib selle tagajärjel surra. Siit tekib idee oma eluga midagi ette võtta ja nii võtabki nooruk ette raske teekonna Toskaanasse, et vaadata üle veinimõis, mille oli tema vanaisa jätnud pärandina mõisa haldajale, jättes testamenti tingimuse, et tema pereliikmed võiksid mõisasse alati minna, kui vaid selleks peaksid soovi avaldama. Senini polnud Milaano jet-seti mugava eluga harjunud pereliikmed kunagi oma jalga sellisesse mahajäätud kohta tõstnud.
Edasi läheb raamat edasi tüüpilise stenaariumi "milaanokas maakate maal" järgi. Vaevalt mõisa jõudnud, palutakse milaanokal osaleda viinamarja korjamises, mis tundub tööga mitteharjunud noorukile suure ülekohtuna. Ka ema manitseb telefonis, et ära varasta tööd rumeenlastelt ära jne. Tasapisi hakkab aga noormees muutuma. Kogu tegevus käib keset Toscana kuplimaastiku, Trequanda nimelise linnakese ümber. Lisaks tegemistele tuleb juttu toskaana toitudest ja muidugi veinidest, mida mõis toodab. Eriti räägitakse raamatus "Cenerentola" nimelisest veinist, mis eesti keeles tähendab "tuhkatriinut".
Olles raamatu lõpetanud, olin ma 100%-liselt veendunud, et kõik kohanimed, veinimõis Colle ja Tuhkatriinu nimeline vein on kõik väljamõeldised. Juhuslikult aga Trequanda nime Google otsingusse trükkidest sain teada, et kõik raamatus kirjeldatu on ka tegelikkuses eksisteeriv. Eksisteerib nii Trequanda, kui selle pisike linnaväljak, eksisteerib Colle veinimõis ja on tõsi, et tegemist maaturismitaluga, nagu raamatuski kirjeldatud. Ja muidugi eksisteerib Tuhkatriinu vein ja eksisteerib ka Draakoni ja seitsme valge tuvi vein, mis samuti raamatus kirjeldatud.
Kõikide nende teadmiste omandamise järel ei jäänud mul muud üle kui Tom pehmeks rääkida ning minna ise kohapeale kaema ja Tuhkatriinu veini maitsma. Ja nii saigi teoks meie reis Toskaana lõunaossa.
Kuna olen hetkel tööl, siis jätkan jutuga mõni teine moment.
Jätkan siitsamast 1.aprillil (ei ole aprillinali). Colle veinimõisa kohale jõudes sain juba mõni kilomeeter varem aru, et kõik raamatus kirjeldatu vastab tõele. Kuni pisema detailini. Nagu raamatu tegelane, komistasime ka meie esimese hoone otsa ja leidsime siis kergendusega, et see polegi veel meie sihtpunkt. Kui mõisakompleks lõpuks ette jäi, sain kohe aru, et oleme õiges kohas - täpselt nii ma seda kohta tänu raamatule endale ette kujutasingi. Muidugi polnud seal ühtegi hingelist näha, kuid kohtasime sinjoor koera, kes suunas koonu taeva poole, tegi paar auh auhhi ja palus pilguga teda järgida. Koer juhatas meid lahkelt ühte sisehoovi, ühest kitsast uksest sisse, mööda kitsast treppi teisele korrusele ja nii me mõisa vastuvõturuumis olimegi. Ruumis ootas meid üks lahke neitsik, kes viis meid alla veinikeldrisse ja seletas ilusasti lahti, kuidas veinitegemine käib ja juhatas meid lõpuks ühe pika leti äärde, kus hakkas erinevaid pudeleid lahti korkima. Kogu tegevust vaatas pealt üks valge kass, kes viskas end pidevalt selili ja püherdas niisama veinikeldri põrandal. Tom arvas, et kass olevat veiniaurudest lihtsalt purjus....
Vein oli superhea...oma osa andis maigule vist ka eriline õhkkond. Peale meie kolme ja kassi polnud keldris kedagi. Veini maitsesime reeglite kohtaselt spetsiaalsetest suurtest veinipokaalidest. Tänu tühjale kõhule hakkas vein kergesti pähe (kõige lihtsam vein oli 13,5 protsendiline, korralik Brunello on aga 14). Saime proovida kuulsat tuhkatriinu veini. Saime teada, et veini nimetus tuleb sellest, et selle tootmise piirkond jääb kahe kuulsa veini piirkonna piirimaile (Montalcino ja Montepulciano). Olles seega Brunello di Montalcino ja Nobile di Montepulciano veinide vaesem sugulane, aga mitte kehvem veel sellepärast! Nii et milline muinasjutt! Lisaks proovisime draakoni ja seitsme tuvi veini - selle nimetus tulevat sellest, et mõisa veine toodavad erandlikult naised ning draakoni veini puhul olevat ühele mehele erand tehtud. Siit siis nimetus, kus draakon tähistab meest ja seitse tuvi on naised :-). Ei saa jätta lisamata, et ei tulnud mõisast ära tühjade kätega :-)
Veinimõisast lahkudes otsustasime heita pilgu ka Trequanda linnakesele. See on täpselt selline nagu raamatus kirjeldatud - et teed viis tiiru peale ja ikka aru ei saa, kus see sissepääs on. Tegemist väga kena kohaga, kuid ei midagi erilist. Ka linnakese ainus restoran ei kutsunud ja nii võtsime suuna Montalcino linnakese suunas. Tee peale jääb üks benedetiinide klooster - Monte Oliveto Maggiore, kus oleme paar aastat tagasi juba olnud ning teades, kui hästi seal kloostris süüa saab, tegime oma lõunapausi kloostri lopsakas looduses (enne restoranis ja siis pargis jalutades).
Edasi võtsime suuna Montalcino linnakesele, kus oli selleks korraks välja valinud veinitootjate seast Barbi veinimõisa. Polnud just kõige kergem ülesanne sinna kohale jõuda, vaatamata aadressile. Navigaator ei teadnud midagi tollest tänavast linna lähistel maal ja ei teadnud ka tänaval kohatud kohalikud. Kui aga hakkasime Barbit küsima, siis said küll pihta - aaa, Colombini veinimõisa tahate! Barbi omanik on Colle veinimõisa omaniku Donatella vend. Vist Stefano nimeks. Ja peab seda koos emaga, lisaks on abiellunud ühe teise veinimõisa pärijannaga. Nii et kõik üks suur sugulaste värk. Venikeldri leidsime kinni (kuigi kellaaja järgi pidi lahti olema) ja läksime lähedusse Brunello veinimuuseumisse, kus saime end harida natuke veini ajaloo teemal ja tagasi tulles otsustasime helistada natuke nõudlikumalt Barbide veinikeldri uksekella ja lõpuks see uks meile ka avanes! Ju me tundusime järjekorsele neitsikule sümpaatsetena, igatahes pani ta ukse lukku ja juhatas meid vaatama Barbide veinikeldrit. See oli suurem Colle veinikeldrist aga kõige eredamaks momendiks osutus perekonna isikliku veinikeldri külastus (kuhu tavaliselt külalisi ei viida), kus nägime sõna otseses mõttes antiikseid veinipudeleid, millest väärtuslikumad on pimedates urgastes luku taga (umbes nagu Püha Peetruse haud Vatikanis Peetri kiriku paaltari all - näed aga ei katsu), valgustatud vaid õrnalt punase lambiga. Saime teada, et pudelitel tuleb iga 15 aasta tagant umbes korki vahetada, muidu hakkab õhk juurde pääsema ja siis ei kõlba vein enam kusagile. Ja et veini tuleb alati säilitada pikali asendis, sest kork peab olema alati niiske, muidu kuivab ära ja laseb õhul sisse tulla. Samuti saime teada, et vanade veinide puhul tuleb pool ära visata, kui tahad, et joogist hea mälestus jääks. Teadmiseks võtsime ka selle, et veini tuleks hoida pimedas keldris, umbes 18 kraadi juures (temperatuur ei tohi liialt kõikuda)ja mida niiskem, seda parem.
Veinikelrist lahkudes (ostsime ka siit mõned pudelid pluss kasti odavat Chianti veini, mida toodab omaniku abikaasa - odav, aga ikkagi 13% sisaldusega, poes müüdavad on enamasti 12%-lised, seega solk) astusime läbi ka tee peale jäänud veinipoest, kust ostime igapäevaseks tarbimiseks 12 liitrit "lahtist" veini. Seegi 13%-line sangioveese viinamarjast kvaliteetvein. Kodus villisime ise pudelitesse ja nüüd joome igapäevase toidu kõrvale veini, mis on peaaegu et montalcino...pudelid aga peitsime keldri kõige pimedamasse ja niiskemasse nurka, paremaid sündmusi ootama :-)
Tegelikult sai kõik alguse Luca Bianchini raamatust "Se domani fara´bel tempo" ("kui homme on ilus ilm" eesti keeles), mis kirjeldab vaimukas stiilis ühe ärahellitatud milaano rikkuri pojakese rasket elu, mis kulgeb pärast Bocconis veedetud aastaid uimastite tarbimise, pidude ning tüdrukute tagaajamise vahel. Esimene pool raamatust on kindlasti kasulik nendele, kes tahaksid end kurssi viia uimastite maailmaga. Raamatu keskel toimub aga äkiline pööre noore inseneri (jah, Bocconist tulnud insener, kuid pole veel töötamisega jõudnud algust teha) elus, kui tema ajalooline pruut, samuti Milaano kõrgklassi neiuke, otsustab ta lihtsalt maha jätta. Suurest ahastusest võtab peategelane kokaiini üledoosi ning riskeerib selle tagajärjel surra. Siit tekib idee oma eluga midagi ette võtta ja nii võtabki nooruk ette raske teekonna Toskaanasse, et vaadata üle veinimõis, mille oli tema vanaisa jätnud pärandina mõisa haldajale, jättes testamenti tingimuse, et tema pereliikmed võiksid mõisasse alati minna, kui vaid selleks peaksid soovi avaldama. Senini polnud Milaano jet-seti mugava eluga harjunud pereliikmed kunagi oma jalga sellisesse mahajäätud kohta tõstnud.
Edasi läheb raamat edasi tüüpilise stenaariumi "milaanokas maakate maal" järgi. Vaevalt mõisa jõudnud, palutakse milaanokal osaleda viinamarja korjamises, mis tundub tööga mitteharjunud noorukile suure ülekohtuna. Ka ema manitseb telefonis, et ära varasta tööd rumeenlastelt ära jne. Tasapisi hakkab aga noormees muutuma. Kogu tegevus käib keset Toscana kuplimaastiku, Trequanda nimelise linnakese ümber. Lisaks tegemistele tuleb juttu toskaana toitudest ja muidugi veinidest, mida mõis toodab. Eriti räägitakse raamatus "Cenerentola" nimelisest veinist, mis eesti keeles tähendab "tuhkatriinut".
Olles raamatu lõpetanud, olin ma 100%-liselt veendunud, et kõik kohanimed, veinimõis Colle ja Tuhkatriinu nimeline vein on kõik väljamõeldised. Juhuslikult aga Trequanda nime Google otsingusse trükkidest sain teada, et kõik raamatus kirjeldatu on ka tegelikkuses eksisteeriv. Eksisteerib nii Trequanda, kui selle pisike linnaväljak, eksisteerib Colle veinimõis ja on tõsi, et tegemist maaturismitaluga, nagu raamatuski kirjeldatud. Ja muidugi eksisteerib Tuhkatriinu vein ja eksisteerib ka Draakoni ja seitsme valge tuvi vein, mis samuti raamatus kirjeldatud.
Kõikide nende teadmiste omandamise järel ei jäänud mul muud üle kui Tom pehmeks rääkida ning minna ise kohapeale kaema ja Tuhkatriinu veini maitsma. Ja nii saigi teoks meie reis Toskaana lõunaossa.
Kuna olen hetkel tööl, siis jätkan jutuga mõni teine moment.
Jätkan siitsamast 1.aprillil (ei ole aprillinali). Colle veinimõisa kohale jõudes sain juba mõni kilomeeter varem aru, et kõik raamatus kirjeldatu vastab tõele. Kuni pisema detailini. Nagu raamatu tegelane, komistasime ka meie esimese hoone otsa ja leidsime siis kergendusega, et see polegi veel meie sihtpunkt. Kui mõisakompleks lõpuks ette jäi, sain kohe aru, et oleme õiges kohas - täpselt nii ma seda kohta tänu raamatule endale ette kujutasingi. Muidugi polnud seal ühtegi hingelist näha, kuid kohtasime sinjoor koera, kes suunas koonu taeva poole, tegi paar auh auhhi ja palus pilguga teda järgida. Koer juhatas meid lahkelt ühte sisehoovi, ühest kitsast uksest sisse, mööda kitsast treppi teisele korrusele ja nii me mõisa vastuvõturuumis olimegi. Ruumis ootas meid üks lahke neitsik, kes viis meid alla veinikeldrisse ja seletas ilusasti lahti, kuidas veinitegemine käib ja juhatas meid lõpuks ühe pika leti äärde, kus hakkas erinevaid pudeleid lahti korkima. Kogu tegevust vaatas pealt üks valge kass, kes viskas end pidevalt selili ja püherdas niisama veinikeldri põrandal. Tom arvas, et kass olevat veiniaurudest lihtsalt purjus....
Vein oli superhea...oma osa andis maigule vist ka eriline õhkkond. Peale meie kolme ja kassi polnud keldris kedagi. Veini maitsesime reeglite kohtaselt spetsiaalsetest suurtest veinipokaalidest. Tänu tühjale kõhule hakkas vein kergesti pähe (kõige lihtsam vein oli 13,5 protsendiline, korralik Brunello on aga 14). Saime proovida kuulsat tuhkatriinu veini. Saime teada, et veini nimetus tuleb sellest, et selle tootmise piirkond jääb kahe kuulsa veini piirkonna piirimaile (Montalcino ja Montepulciano). Olles seega Brunello di Montalcino ja Nobile di Montepulciano veinide vaesem sugulane, aga mitte kehvem veel sellepärast! Nii et milline muinasjutt! Lisaks proovisime draakoni ja seitsme tuvi veini - selle nimetus tulevat sellest, et mõisa veine toodavad erandlikult naised ning draakoni veini puhul olevat ühele mehele erand tehtud. Siit siis nimetus, kus draakon tähistab meest ja seitse tuvi on naised :-). Ei saa jätta lisamata, et ei tulnud mõisast ära tühjade kätega :-)
Veinimõisast lahkudes otsustasime heita pilgu ka Trequanda linnakesele. See on täpselt selline nagu raamatus kirjeldatud - et teed viis tiiru peale ja ikka aru ei saa, kus see sissepääs on. Tegemist väga kena kohaga, kuid ei midagi erilist. Ka linnakese ainus restoran ei kutsunud ja nii võtsime suuna Montalcino linnakese suunas. Tee peale jääb üks benedetiinide klooster - Monte Oliveto Maggiore, kus oleme paar aastat tagasi juba olnud ning teades, kui hästi seal kloostris süüa saab, tegime oma lõunapausi kloostri lopsakas looduses (enne restoranis ja siis pargis jalutades).
Edasi võtsime suuna Montalcino linnakesele, kus oli selleks korraks välja valinud veinitootjate seast Barbi veinimõisa. Polnud just kõige kergem ülesanne sinna kohale jõuda, vaatamata aadressile. Navigaator ei teadnud midagi tollest tänavast linna lähistel maal ja ei teadnud ka tänaval kohatud kohalikud. Kui aga hakkasime Barbit küsima, siis said küll pihta - aaa, Colombini veinimõisa tahate! Barbi omanik on Colle veinimõisa omaniku Donatella vend. Vist Stefano nimeks. Ja peab seda koos emaga, lisaks on abiellunud ühe teise veinimõisa pärijannaga. Nii et kõik üks suur sugulaste värk. Venikeldri leidsime kinni (kuigi kellaaja järgi pidi lahti olema) ja läksime lähedusse Brunello veinimuuseumisse, kus saime end harida natuke veini ajaloo teemal ja tagasi tulles otsustasime helistada natuke nõudlikumalt Barbide veinikeldri uksekella ja lõpuks see uks meile ka avanes! Ju me tundusime järjekorsele neitsikule sümpaatsetena, igatahes pani ta ukse lukku ja juhatas meid vaatama Barbide veinikeldrit. See oli suurem Colle veinikeldrist aga kõige eredamaks momendiks osutus perekonna isikliku veinikeldri külastus (kuhu tavaliselt külalisi ei viida), kus nägime sõna otseses mõttes antiikseid veinipudeleid, millest väärtuslikumad on pimedates urgastes luku taga (umbes nagu Püha Peetruse haud Vatikanis Peetri kiriku paaltari all - näed aga ei katsu), valgustatud vaid õrnalt punase lambiga. Saime teada, et pudelitel tuleb iga 15 aasta tagant umbes korki vahetada, muidu hakkab õhk juurde pääsema ja siis ei kõlba vein enam kusagile. Ja et veini tuleb alati säilitada pikali asendis, sest kork peab olema alati niiske, muidu kuivab ära ja laseb õhul sisse tulla. Samuti saime teada, et vanade veinide puhul tuleb pool ära visata, kui tahad, et joogist hea mälestus jääks. Teadmiseks võtsime ka selle, et veini tuleks hoida pimedas keldris, umbes 18 kraadi juures (temperatuur ei tohi liialt kõikuda)ja mida niiskem, seda parem.
Veinikelrist lahkudes (ostsime ka siit mõned pudelid pluss kasti odavat Chianti veini, mida toodab omaniku abikaasa - odav, aga ikkagi 13% sisaldusega, poes müüdavad on enamasti 12%-lised, seega solk) astusime läbi ka tee peale jäänud veinipoest, kust ostime igapäevaseks tarbimiseks 12 liitrit "lahtist" veini. Seegi 13%-line sangioveese viinamarjast kvaliteetvein. Kodus villisime ise pudelitesse ja nüüd joome igapäevase toidu kõrvale veini, mis on peaaegu et montalcino...pudelid aga peitsime keldri kõige pimedamasse ja niiskemasse nurka, paremaid sündmusi ootama :-)
pühapäev, märts 09, 2008
Punkte valimisprogrammidest...
Ütlen kohe alguses ära, et ma ei ole poliitikaga eriti kursis. Poliitika on üldse tundunud mõttetu sebimisena, kust ainult vähesed väljavalitud kasu lõikavad. Nende väheste väljavalitute all pean silmas muidugi väljavaituid endid. Iga kord, kui on tulnud mõte end poliitikaga natuke paremini kurssi viia, olen sellele ideele peatselt käega löönud – tundub nagu hiina keelena, et kui hakkad selle õppimisega lapsena pihta, siis saad selgeks, kui aga vanas eas, siis vaevalt et enam..
Praegune kirjutis on minu järjekordne ponnistus millestki midagi aru saada, aga vaevalt et asjast asja saab. Täna (ilm endiselt kehva ja pole nagu midagi muud tarka teha) tuli idee vaadata täpsemalt kahe Itaalia suurima partei PDL (partito della liberta´-vasakpoolne ehk Veltroni) ja PD (partito democratico – parempoolne ehk Berlusconi) poolt pakutavaid programme ja neid omavahel võrrelda, ning seda minu vaatepunktist vaadatuna. Eks igaühel ole oma vaatepunkt asjadele, aga siinsel leheküljel tahaksin ka ise aru saada, mida siis poliitika pakub. Loomulikult pole need ainsad programmid, mille vahel valida (samas mittekodanikuna mul valimisõigus puudub, aga mis sellest). On vasakpoolsemaid, ja on parempoolsemaid. Aga valisin just need kaks välja, sest tundub et räägitakse ajakirjandusest just nendest kahest, justkui kogu Itaalia Vabariigi heaolu sõltuks vaid ühest neist kahest. Jätan siinkohal välja enda parteilised eelistused (sest minu eelistused ei põhine programmidel, vaid otsesel kogemisel igapäevases elus), ning vaatan, siis kelle programm mida pakub.(kuna ma pole eriline allikate uurisemise fänn, siis kasutan siin neid, mida netist õnnestus leida, lootes et need on tõesed.
Lingid http://www.businessonline.it/news/6177/i-sette-punti-del-programma-di-berlusconi.html ja http://ecodiario.blogosfere.it/2007/08/veltroni-e-la-politica-fiscale-del-pd.html )
Esimesena siis Berlusconi programmist
1. Areng. Ületunnid, 13-s palk maksuvabaks, ( ületundide eest oleks hea, kui ülemus üldse maksaks, aga 13-s palk maksuvabaks oleks täitsa teretulnud), Irap-i järk-järguline vähendamine või koguni eemaldamine (see on ettevõtja maks, mida peab ettevõtja maksma iga oma alluva pealt ja mulle meeldiks selle kaotamne juba põhjsel, et esiteks maksab mu mees eraettevõtjana seda maksu, nagu oleks iseenda tööandja, teiselt poolt aga julgustaks ehk tööandjaid töötajale rohkem palka maksma),lubatakse Messina väina silla ehitamist ja Tav (sillast pole mul küll sooja ega külma, aga tav – treni alta velocita´ ehk kiirrongide võrgu väljaehitamine – pole mul erilist seisukohta, sest ühelt poolt meeldiks, aga teiselt poolt ei ole veel aru saanud, mis kahju võiks see kesskonnale tekitada, kuigi raske oleks uskuda, et reostaksid midagi rohkem kui need jubedad praegused aeglased rongid), eriline rõhk prüginduse korraldamisel, nagu prügi põletamine energia saamiseks ja prügi sorteerimine kodudes (minu arvates oleks juba ammu aeg need prügitegijad itaallased korrale kutsuda ning trahvidega sundida prügi sorteerima. Saksamaal elades pidin isegi jogurtitopse enne prügikasti viskamist puhtaks pesema...ka energia tootmine prügist oleks kindasti vähem kahjulik keskkonnale kui energia tootmine muul viisil või kogus see haisev maailm lageda taeva all), lisaks õhutranspordi taaselluäratamine, osalemine Euroopa nukleaarprojektides. Oluline punkt programmis ka tööohutus, toetus toodangule “made in italy”, avaliku amministratsiooni digitaliseerimine (teretulnud kõik need, kuigi ei tea midagi õhutranspordist ega nukleaarsetest katsetustest....aga liiga palju surmajuhtumeid töökohtadel viimasel ajal, ja liiga palju hiina toodangut kohalikku kvaliteetset välja lükkamas).
2. Perekond ja noored – kaotada ICI esimese kinnivaraomandi pealt (mul pole küll ühtegi kinnisvaraomandit Itaalias, aga ei pea ka õigeks et pead nii palju riigile aastas maksma enda isikliku elukoha pealt. Õiglane aga maksta, kui sul juba kaks elamist hinge taga.) Kaotada pärandimaks, mille Prodi oli uuesti käiku pannud, võitlus maksudest kõrvalehoidumise vastu, programm võimaldamaks elukohta kõigile, eluasemelaenude vähendamine, ehitada rohkem riikliku finantseeringuga madalama hinnaga kortereid. Veel tahetakse viia sisse “beebi boonust” - käibemaksu vähendamist beebitoodetel, parandada koolide olukorda, miinimumpensionite tõstmine, eutanaasiat soodustavate seaduste muutmist, noorte jaoks programm “no tax” uute ettevõtmiste finantseerimiseks jne.(kõik programmid, mis mind hetkel ei puuduta, mõne suhtes võiks vaielda, aga mitte siinses kontekstis).
3. Kindlus ja õiglus. Laiendada korrapidamisorganeid (nagu politsei), ei ebaseaduslikele immigrantidele, võitlus rahvusvahelise terrorismi vastu, koodeksite reformimine, 0-tollerantsus laste või naiste vastu sooritatud kuritegude suhtes, uute vanglate ehitamine, jne. (ajastul, kui iga päev on järjest ohtlikum üksinda ringi liikuda, on taolised reformid vaid teretulnud)
4. Teenused kodanikele- kaotada ootelehed (ehk pikad järjekorrad spetsialisti -arsti vastuvõtule), haiglate moderniseerimine, läbipaistvus juhatajate valimisel, uimastite vastase seaduse rakendamine, koolides taas 3-i programm (mis kaotati mingi aeg tagasi, tähendab kolme aine kohustuslikkust nagu inglise keel, informaatika ja majandus (impresa), itaalia keele ja kultuuri õpetuse taasväärtustamine, abi parimatele õpilastele, suurem tasu võimekatele õpetajatele, territooriumi taasväärtustamine, jahiseaduse uuendamine jpm. (kuna need mind ei puuduta, jätan kommenteerimata, et mitte liiga pikale minna)
5.Lõuna (geograafiliselt). Üldine programm, mis näeb ette Lõuna-Itaalia arengu, seda nii uute infrastruktuuride ehitamisel, kultuuriobjektide kaitsmisel jne. (buon per lei ütleksin vaid :-)
6. Federalism. (loodan et ikka on eesti keeles nii) suuremad fiskaalsed õigused maakondadele, aidates samaaegselt ka vähemarenenud regioone.
7. Avalik finantssüsteem. Kes viitsib, uurib itaalia keelest järele, aga liiga keeruline jutt minu jaoks. Üldsõnaga lubatakse vähendada maksukoormat, aga samas ei lubata imesid. Kindlalt aga ei lubata panna käsi itaallaste taskutesse :-)
Need olid siis 7 peamist punkti Berlusconi programmis. Järgnevalt katsun teha lühiülevaate Veltroni pakkumistest.
Pensionid. Pensioniiga tõstetakse 57-lt 60-le, kohustuslik 35 töö-aastat (ei saa omalt poolt jätta lisamata, et paljud tänapäeva noored ei saa kunagi pensionile, sest vähestel on sellised töölepingud, mis näevad ette ka pensioni ning kel on taolised töölepingud, saavad nii vähe palka et praeguste pensioniseaduste järgi ei ulatuks ametlikult ka miinimpensionilimiidini, nii et pikemalt sellel pikal teemal ei viitsi peatuda.)
Seadus nr. 30 – tööturg. Berlusconi viis oma valitsuseperioodil sisse uut tüüpi töölepingud, mis vähendasid tööpuudust, kuid vähendasid samaaegselt töötajate õigusi, Prodi lubas oma programmis sellised töölepingud kaotada, mida aga ei tehtud. Nüüd Veltroni lubab taolisi muutusi: Cocopro lepingud (ka mul oli au alguses seda tüüpi lepinguga töötada - rohkem kahju kui kasu) jäetakse alles ka uue programmi kohaselt ja tundub et olukord halveneb veelgi. Minu arvates on parem olla ümbrikupalka saav alluv kui Cocopro lepinguga töötaja. Nimelt ei näe see leping ette puhkust, haigusraha ega dekreeti minekut. Maksu aga pead maksma, kuigi tööandja maksab sulle tavaliselt sama summat, mida korraliku töölepinguga töötajale, seega kasu kust otsast? Ja garantiisid ei mingeid, sest lepingud ikkagi tähtajalised ja tööandjal õigus ka sind minema saata kui peaks tahtma, mida see 1 kuu etteteatamist ikka nii väga päästaks?? Tähtajaline leping-olukord parem kui eelmisel, kuid peremeestele jääb alles õigus katkestada lepingud ilma põhjust toomata. Kaotatakse job on call lepingud, kuid selle asemele pakutakse teatud tüüpi part-time lepinugut, millel on samad funktisoonid. Nii et muutuks vorm, sisu aga mitte.
Nee olid mõningad punktid kahe partei programmidest. Paraku ei tulnud lubatud võrdlusest midagi välja. Lihtsalt ei viitsi suurt teadustööd ette võtta, valisin välja kaks teksti ning kirjutasin nendest välja mõned punktid. Kui midagi muud tarka siit välja ei loe, siis seda ikka, et Itaalia poliitika on üks segane värk. Parem pöördun tagasi tortide tegemise juurde ;-)
Praegune kirjutis on minu järjekordne ponnistus millestki midagi aru saada, aga vaevalt et asjast asja saab. Täna (ilm endiselt kehva ja pole nagu midagi muud tarka teha) tuli idee vaadata täpsemalt kahe Itaalia suurima partei PDL (partito della liberta´-vasakpoolne ehk Veltroni) ja PD (partito democratico – parempoolne ehk Berlusconi) poolt pakutavaid programme ja neid omavahel võrrelda, ning seda minu vaatepunktist vaadatuna. Eks igaühel ole oma vaatepunkt asjadele, aga siinsel leheküljel tahaksin ka ise aru saada, mida siis poliitika pakub. Loomulikult pole need ainsad programmid, mille vahel valida (samas mittekodanikuna mul valimisõigus puudub, aga mis sellest). On vasakpoolsemaid, ja on parempoolsemaid. Aga valisin just need kaks välja, sest tundub et räägitakse ajakirjandusest just nendest kahest, justkui kogu Itaalia Vabariigi heaolu sõltuks vaid ühest neist kahest. Jätan siinkohal välja enda parteilised eelistused (sest minu eelistused ei põhine programmidel, vaid otsesel kogemisel igapäevases elus), ning vaatan, siis kelle programm mida pakub.(kuna ma pole eriline allikate uurisemise fänn, siis kasutan siin neid, mida netist õnnestus leida, lootes et need on tõesed.
Lingid http://www.businessonline.it/news/6177/i-sette-punti-del-programma-di-berlusconi.html ja http://ecodiario.blogosfere.it/2007/08/veltroni-e-la-politica-fiscale-del-pd.html )
Esimesena siis Berlusconi programmist
1. Areng. Ületunnid, 13-s palk maksuvabaks, ( ületundide eest oleks hea, kui ülemus üldse maksaks, aga 13-s palk maksuvabaks oleks täitsa teretulnud), Irap-i järk-järguline vähendamine või koguni eemaldamine (see on ettevõtja maks, mida peab ettevõtja maksma iga oma alluva pealt ja mulle meeldiks selle kaotamne juba põhjsel, et esiteks maksab mu mees eraettevõtjana seda maksu, nagu oleks iseenda tööandja, teiselt poolt aga julgustaks ehk tööandjaid töötajale rohkem palka maksma),lubatakse Messina väina silla ehitamist ja Tav (sillast pole mul küll sooja ega külma, aga tav – treni alta velocita´ ehk kiirrongide võrgu väljaehitamine – pole mul erilist seisukohta, sest ühelt poolt meeldiks, aga teiselt poolt ei ole veel aru saanud, mis kahju võiks see kesskonnale tekitada, kuigi raske oleks uskuda, et reostaksid midagi rohkem kui need jubedad praegused aeglased rongid), eriline rõhk prüginduse korraldamisel, nagu prügi põletamine energia saamiseks ja prügi sorteerimine kodudes (minu arvates oleks juba ammu aeg need prügitegijad itaallased korrale kutsuda ning trahvidega sundida prügi sorteerima. Saksamaal elades pidin isegi jogurtitopse enne prügikasti viskamist puhtaks pesema...ka energia tootmine prügist oleks kindasti vähem kahjulik keskkonnale kui energia tootmine muul viisil või kogus see haisev maailm lageda taeva all), lisaks õhutranspordi taaselluäratamine, osalemine Euroopa nukleaarprojektides. Oluline punkt programmis ka tööohutus, toetus toodangule “made in italy”, avaliku amministratsiooni digitaliseerimine (teretulnud kõik need, kuigi ei tea midagi õhutranspordist ega nukleaarsetest katsetustest....aga liiga palju surmajuhtumeid töökohtadel viimasel ajal, ja liiga palju hiina toodangut kohalikku kvaliteetset välja lükkamas).
2. Perekond ja noored – kaotada ICI esimese kinnivaraomandi pealt (mul pole küll ühtegi kinnisvaraomandit Itaalias, aga ei pea ka õigeks et pead nii palju riigile aastas maksma enda isikliku elukoha pealt. Õiglane aga maksta, kui sul juba kaks elamist hinge taga.) Kaotada pärandimaks, mille Prodi oli uuesti käiku pannud, võitlus maksudest kõrvalehoidumise vastu, programm võimaldamaks elukohta kõigile, eluasemelaenude vähendamine, ehitada rohkem riikliku finantseeringuga madalama hinnaga kortereid. Veel tahetakse viia sisse “beebi boonust” - käibemaksu vähendamist beebitoodetel, parandada koolide olukorda, miinimumpensionite tõstmine, eutanaasiat soodustavate seaduste muutmist, noorte jaoks programm “no tax” uute ettevõtmiste finantseerimiseks jne.(kõik programmid, mis mind hetkel ei puuduta, mõne suhtes võiks vaielda, aga mitte siinses kontekstis).
3. Kindlus ja õiglus. Laiendada korrapidamisorganeid (nagu politsei), ei ebaseaduslikele immigrantidele, võitlus rahvusvahelise terrorismi vastu, koodeksite reformimine, 0-tollerantsus laste või naiste vastu sooritatud kuritegude suhtes, uute vanglate ehitamine, jne. (ajastul, kui iga päev on järjest ohtlikum üksinda ringi liikuda, on taolised reformid vaid teretulnud)
4. Teenused kodanikele- kaotada ootelehed (ehk pikad järjekorrad spetsialisti -arsti vastuvõtule), haiglate moderniseerimine, läbipaistvus juhatajate valimisel, uimastite vastase seaduse rakendamine, koolides taas 3-i programm (mis kaotati mingi aeg tagasi, tähendab kolme aine kohustuslikkust nagu inglise keel, informaatika ja majandus (impresa), itaalia keele ja kultuuri õpetuse taasväärtustamine, abi parimatele õpilastele, suurem tasu võimekatele õpetajatele, territooriumi taasväärtustamine, jahiseaduse uuendamine jpm. (kuna need mind ei puuduta, jätan kommenteerimata, et mitte liiga pikale minna)
5.Lõuna (geograafiliselt). Üldine programm, mis näeb ette Lõuna-Itaalia arengu, seda nii uute infrastruktuuride ehitamisel, kultuuriobjektide kaitsmisel jne. (buon per lei ütleksin vaid :-)
6. Federalism. (loodan et ikka on eesti keeles nii) suuremad fiskaalsed õigused maakondadele, aidates samaaegselt ka vähemarenenud regioone.
7. Avalik finantssüsteem. Kes viitsib, uurib itaalia keelest järele, aga liiga keeruline jutt minu jaoks. Üldsõnaga lubatakse vähendada maksukoormat, aga samas ei lubata imesid. Kindlalt aga ei lubata panna käsi itaallaste taskutesse :-)
Need olid siis 7 peamist punkti Berlusconi programmis. Järgnevalt katsun teha lühiülevaate Veltroni pakkumistest.
Pensionid. Pensioniiga tõstetakse 57-lt 60-le, kohustuslik 35 töö-aastat (ei saa omalt poolt jätta lisamata, et paljud tänapäeva noored ei saa kunagi pensionile, sest vähestel on sellised töölepingud, mis näevad ette ka pensioni ning kel on taolised töölepingud, saavad nii vähe palka et praeguste pensioniseaduste järgi ei ulatuks ametlikult ka miinimpensionilimiidini, nii et pikemalt sellel pikal teemal ei viitsi peatuda.)
Seadus nr. 30 – tööturg. Berlusconi viis oma valitsuseperioodil sisse uut tüüpi töölepingud, mis vähendasid tööpuudust, kuid vähendasid samaaegselt töötajate õigusi, Prodi lubas oma programmis sellised töölepingud kaotada, mida aga ei tehtud. Nüüd Veltroni lubab taolisi muutusi: Cocopro lepingud (ka mul oli au alguses seda tüüpi lepinguga töötada - rohkem kahju kui kasu) jäetakse alles ka uue programmi kohaselt ja tundub et olukord halveneb veelgi. Minu arvates on parem olla ümbrikupalka saav alluv kui Cocopro lepinguga töötaja. Nimelt ei näe see leping ette puhkust, haigusraha ega dekreeti minekut. Maksu aga pead maksma, kuigi tööandja maksab sulle tavaliselt sama summat, mida korraliku töölepinguga töötajale, seega kasu kust otsast? Ja garantiisid ei mingeid, sest lepingud ikkagi tähtajalised ja tööandjal õigus ka sind minema saata kui peaks tahtma, mida see 1 kuu etteteatamist ikka nii väga päästaks?? Tähtajaline leping-olukord parem kui eelmisel, kuid peremeestele jääb alles õigus katkestada lepingud ilma põhjust toomata. Kaotatakse job on call lepingud, kuid selle asemele pakutakse teatud tüüpi part-time lepinugut, millel on samad funktisoonid. Nii et muutuks vorm, sisu aga mitte.
Nee olid mõningad punktid kahe partei programmidest. Paraku ei tulnud lubatud võrdlusest midagi välja. Lihtsalt ei viitsi suurt teadustööd ette võtta, valisin välja kaks teksti ning kirjutasin nendest välja mõned punktid. Kui midagi muud tarka siit välja ei loe, siis seda ikka, et Itaalia poliitika on üks segane värk. Parem pöördun tagasi tortide tegemise juurde ;-)
reede, märts 07, 2008
Kallab ja kallab...
Väljas kallab, lausa pangega ning kogu ümbrus on talviselt morn...alles see oli kui päike paistis, õunapuud läksid aias õite ning hakkasin kodus vaikselt talveriideid hooaja vahetuseks kinni pakkima. Ja siis oli kogu see kevademelu äkki läinud. Üleöö langes temperatuur nii madalale, et ihikarvad ajas püsti. Täna urgitsesin pakitud riiete seast vähemalt jope karvase kapuutsi välja, hea seegi, et jope olin igaks juhuks veel nagisse rippuma jätnud. :-)
Ilusa ilmaga harjub üllatumalt kiiresti ära, piisab paarist päevast ning hakkad juba arvama, et nii jääb igavesti. Paraku tekitab tagasitulev talv koheselt depressiooni ning lisaks ajab liikvele kõik talvised viirusebatsillid.
Tavaliselt mulle koledatest asjadest ei meeldi kirjutada, aga vahest ehk peaks. Muidu mõni võib kadedusest infarkti saada, et vaata see seal elab kullast lossis oma kuldset elu...Mida siis koledat...Noh ilmajutud on kõigil vist kevadisel perioodil suus. Aga mind on näiteks viimasel ajal hakanud kimbutama selline haigus nagu migreen. Mingil täiesti suvalisel hetkel hakkavad silme ees mingid pilved liikuma ja pilvede kadudes tuleb jube peavalu, mida ei võta ükski rohi ära. Kogu lugu kestab umbes 3-4 tundi ja siis on möödas. Loodan, et ma seda jubedad haigust endale kroonilisena külge pole saandu, vaid et pigem tegemist külma saamisega (suvel pole senini kimbutanud). Noh viimane hoog oli eile, nii et pidin töö juurest varem ära tulema, hea seegi et Tom mu kodu sai viia sest autojuhtijat polekis minust vist küll saanud.
Teine haigus mis on "vanas eas" kimbutama hakanud, on allergia. Terve elu jooksul pole mul ühtegi allergiat olnud, nüüd juba oma aasta muudkui aevastan ja aevastan, lisaks koheselt tugeva nohu effekt, mis mingi aja pärast möödub. Aga mille suhtes siis allergiline?? Aprillis lähen lõpuks testi tegema, sest vähemalt teadma ju peab!!!
Aitab koledustest küll (eks neid teisigi, aga kuna pole minu isikuga seotud, siis ei kirjuta kah), nüüd natuke elu kroonikat. Eile oli siis esimene kord näitering vahele jätta. Jaanuarist alates hakkasin (küll alles kursuse poole pealt) linna tähtsaima teatri juures näitekursusel käima. Muidugi ei tule kursuselt ühtegi näitlejat välja, aga vähemalt lõbus on parasjagu. Eriti mõnus on muidugi teatri enda ruumides "harjutamas" käia. Ma olen nimelt täiesti andevaba, aga näitlemine on alati meeldinud. Nüüd paistab, et mul mingi lootus ka meie kursuse näitetrupi koosseisus lõpuks päris lavale saada. Noorena olen siin-seal näitlemas käinud, aga lavale pole kunagi saanud, enne on kursused ära lõppenud (õpetajad lasid lihtsalt jalga). Muidugi tahab meie praegune õpetaja natukene meie üle irvitada (me kõik ju tööinimesed, enam vähem vanurid 30-40 aasta kanti) ning valinud välja päris keerulise näidendi. Tükk pärineb selliselt andekalt näidendikirjanikult nagu Martin Crimp, tüki nimeks "Attempts of her life", mida korralikult eesti keelde tõlkida ei oskagi. Meie valmistame ette muidugi itaaliakeelset varianti näidendist. Tekst koosneb 17-st peatükist, kus igaühes on peamiseks teemaks arutlemine ühe naisterahva üle, kelle nimi on nagu Anne, Anny vms. Puuduvad tegelased ja ka Anny olemusest ei saa keegi ka mitmekordse lugemise järel mõhkugi aru. Kord on ta auto, kord on ta teadlane, siis surnud laps kotis, siis pornostaar, siis terrorist. Praktiliselt igaüks peab ise endale ette kujutama, kes see Anny on. Tegemist nagu modernse kunstiteosega, millele "vaataja määrab ise tähenduse". Ja nii me muudkui arutame ja arutame selle teksti olemuse üle. Õpetaja poolt on avatud isegi blog http://anneattempts.blogspot.com/ kuhu siis peame kirjutame oma arvamust. Etendus peaks leidma aset kusagil suvepoole, lausa suure teatri laval (kui läheb hästi), aga midagi täpsemat ei oska lisada. Lisan vaid, et mingi osa etendusest on vaja maha pidada mingis ida-euroopa keeles ning kuna ma olen ainus välismaalane grupis, siis ilmselt saab selleks keeleks olema EESTI KEEL! :-)ehhehe
Aga teatrist veel - möödunud nädalal käisin esimest korda Itaalias teatris! Lapsena olin igal nädalavahetusel Vanemuise püsikülastaja (vanaemale kingiti alati pileteid). Itaalias polnud aga veel kordagi taolist asutust seestpoolt näinud. Kursuse alustudes tuli muidugi kohe tahtmine mingile etendusele pääseda ja nii võtsingi osa grupikülastusest (terve meie trupp, pluss mehed-naised ka mõned kaasas, Tom kaasaarvatud) etendusele "trilogia della villeggiatura". Tegemist komöödiaga, tegevus 19 sajandis, kolmes osas (lähemalt it.keeles http://www.piccoloteatro.org/spettacolo_sch.php?stepdx=Sxpet&AcRec=596). Peateemaks suvine puhkus (villeggiatura=nagu tourist village, ei teagi kuidas täpselt eesti keelde tõlkida, turismiküla??), esimene osa pühendatud kohvrite pakkimisele ja üldisele ettevalmistusele enne väljasõitu, teine osa tegevus puhkusel ja kolmas osa kokkuvõte puhkuselt tagasi saabudes (taskud tühjad). Täitsa huvitav, kuigi kohtati oli kiire rääkimise tõttu raskesti jälgitav (ka itaallastele), aga nalja sai. Pikemalt ei viitsi sellest kirjutada.
Ok tänaseks aitab kah kirjutamisest, töö juures kuidagi vaikne, loodan et pole vaikus enne tormi. Ei tahaks peavalu tagasi saada!
Ilusa ilmaga harjub üllatumalt kiiresti ära, piisab paarist päevast ning hakkad juba arvama, et nii jääb igavesti. Paraku tekitab tagasitulev talv koheselt depressiooni ning lisaks ajab liikvele kõik talvised viirusebatsillid.
Tavaliselt mulle koledatest asjadest ei meeldi kirjutada, aga vahest ehk peaks. Muidu mõni võib kadedusest infarkti saada, et vaata see seal elab kullast lossis oma kuldset elu...Mida siis koledat...Noh ilmajutud on kõigil vist kevadisel perioodil suus. Aga mind on näiteks viimasel ajal hakanud kimbutama selline haigus nagu migreen. Mingil täiesti suvalisel hetkel hakkavad silme ees mingid pilved liikuma ja pilvede kadudes tuleb jube peavalu, mida ei võta ükski rohi ära. Kogu lugu kestab umbes 3-4 tundi ja siis on möödas. Loodan, et ma seda jubedad haigust endale kroonilisena külge pole saandu, vaid et pigem tegemist külma saamisega (suvel pole senini kimbutanud). Noh viimane hoog oli eile, nii et pidin töö juurest varem ära tulema, hea seegi et Tom mu kodu sai viia sest autojuhtijat polekis minust vist küll saanud.
Teine haigus mis on "vanas eas" kimbutama hakanud, on allergia. Terve elu jooksul pole mul ühtegi allergiat olnud, nüüd juba oma aasta muudkui aevastan ja aevastan, lisaks koheselt tugeva nohu effekt, mis mingi aja pärast möödub. Aga mille suhtes siis allergiline?? Aprillis lähen lõpuks testi tegema, sest vähemalt teadma ju peab!!!
Aitab koledustest küll (eks neid teisigi, aga kuna pole minu isikuga seotud, siis ei kirjuta kah), nüüd natuke elu kroonikat. Eile oli siis esimene kord näitering vahele jätta. Jaanuarist alates hakkasin (küll alles kursuse poole pealt) linna tähtsaima teatri juures näitekursusel käima. Muidugi ei tule kursuselt ühtegi näitlejat välja, aga vähemalt lõbus on parasjagu. Eriti mõnus on muidugi teatri enda ruumides "harjutamas" käia. Ma olen nimelt täiesti andevaba, aga näitlemine on alati meeldinud. Nüüd paistab, et mul mingi lootus ka meie kursuse näitetrupi koosseisus lõpuks päris lavale saada. Noorena olen siin-seal näitlemas käinud, aga lavale pole kunagi saanud, enne on kursused ära lõppenud (õpetajad lasid lihtsalt jalga). Muidugi tahab meie praegune õpetaja natukene meie üle irvitada (me kõik ju tööinimesed, enam vähem vanurid 30-40 aasta kanti) ning valinud välja päris keerulise näidendi. Tükk pärineb selliselt andekalt näidendikirjanikult nagu Martin Crimp, tüki nimeks "Attempts of her life", mida korralikult eesti keelde tõlkida ei oskagi. Meie valmistame ette muidugi itaaliakeelset varianti näidendist. Tekst koosneb 17-st peatükist, kus igaühes on peamiseks teemaks arutlemine ühe naisterahva üle, kelle nimi on nagu Anne, Anny vms. Puuduvad tegelased ja ka Anny olemusest ei saa keegi ka mitmekordse lugemise järel mõhkugi aru. Kord on ta auto, kord on ta teadlane, siis surnud laps kotis, siis pornostaar, siis terrorist. Praktiliselt igaüks peab ise endale ette kujutama, kes see Anny on. Tegemist nagu modernse kunstiteosega, millele "vaataja määrab ise tähenduse". Ja nii me muudkui arutame ja arutame selle teksti olemuse üle. Õpetaja poolt on avatud isegi blog http://anneattempts.blogspot.com/ kuhu siis peame kirjutame oma arvamust. Etendus peaks leidma aset kusagil suvepoole, lausa suure teatri laval (kui läheb hästi), aga midagi täpsemat ei oska lisada. Lisan vaid, et mingi osa etendusest on vaja maha pidada mingis ida-euroopa keeles ning kuna ma olen ainus välismaalane grupis, siis ilmselt saab selleks keeleks olema EESTI KEEL! :-)ehhehe
Aga teatrist veel - möödunud nädalal käisin esimest korda Itaalias teatris! Lapsena olin igal nädalavahetusel Vanemuise püsikülastaja (vanaemale kingiti alati pileteid). Itaalias polnud aga veel kordagi taolist asutust seestpoolt näinud. Kursuse alustudes tuli muidugi kohe tahtmine mingile etendusele pääseda ja nii võtsingi osa grupikülastusest (terve meie trupp, pluss mehed-naised ka mõned kaasas, Tom kaasaarvatud) etendusele "trilogia della villeggiatura". Tegemist komöödiaga, tegevus 19 sajandis, kolmes osas (lähemalt it.keeles http://www.piccoloteatro.org/spettacolo_sch.php?stepdx=Sxpet&AcRec=596). Peateemaks suvine puhkus (villeggiatura=nagu tourist village, ei teagi kuidas täpselt eesti keelde tõlkida, turismiküla??), esimene osa pühendatud kohvrite pakkimisele ja üldisele ettevalmistusele enne väljasõitu, teine osa tegevus puhkusel ja kolmas osa kokkuvõte puhkuselt tagasi saabudes (taskud tühjad). Täitsa huvitav, kuigi kohtati oli kiire rääkimise tõttu raskesti jälgitav (ka itaallastele), aga nalja sai. Pikemalt ei viitsi sellest kirjutada.
Ok tänaseks aitab kah kirjutamisest, töö juures kuidagi vaikne, loodan et pole vaikus enne tormi. Ei tahaks peavalu tagasi saada!
Tellimine:
Postitused (Atom)