Tàna on siis viimane tòòpàev enen jòule ning saatus tegi mulle imeilusa jòulukingituse: arvuti on katki. Istungi praegu siin teise arvuti taga ning see ka pòhjuseks, miks puuduvad tàpitàhed. Minu arvuti jài yhel hetkel lihtsalt vakka, kàima nagu làheb, aga pilti ei nàita. Spetsialist arvas, et probleem hoopis propelleris...no ei tea, loodan siiski, et pole tegemist hard diskiga....
Aga millest siis rààkida. Vaikne on...telefon ei helise, yhtegi tòòkaaslast kohal pole. Kòik vist juba kusagil oma viimaseid jòulusisseoste tegemas? Ylemus on jàtnud lauale kingitused kòikidele tòòtajatele - kastikesed, kus siis igasugust head-paremat kraami (loe: sòògikraami). Arvan siiski, et ta tuleb veel tàna siit làbi, seega lòdvaks end vàga lasta ei saa. Messengeri ei saa ka minna ning ka tòòtamiseks pole midagi (materjalid kòik mu arvuti kòvaketta peal). On muidugi olemas backup, aga kelle arvuti peale ma ikka seda uppbàckin, pealegi pole midagi kiireloomulist. Nii ma siis siin heietangi.
Mis viimasel ajal juhtunud. Eile oskas mu ài oma auto lòmmi sòita. Naerma ajab, et ta on just selline tyyp keda kaasòitjaks autosse ei taha - muudkui ole ettevaatlik, vaata paremale, vaata vasakule, àra vaata vasakule, àra vaata paremale aga hoopis taha....noh ja nyyd oli siis hoopis tema see kes avarii tegi. Sòitis lihtsalt teisele autole tagant sisse, vàhemalt mootor on terve. Aga mida siis see tàhendab meie perele.....Tom pidi nyyd enda auto andma isale, kuna isa ei saavat ilma autota ja kuna ka Tom ei saa ilma autota siis see kes peab saama ilma olen mina!!! Heureka!!! :-) Noh vàhemalt tòòle sòiduks ei pea ma bussi vòtma, selleks puhuks organiseeritakse mulle auto ikka tagasi :-) Aga nàrvi ajab see, et iga kord kui on vaja autoga sòita siis pean alustama alati istmete-peeglite reguleerimisest, mis kòik àra keeratud. Aga vist virisen niisama pòhjuseta ;-) kuidagi ikka yle elame :-)
Laupàeval sai kàidud yhel peenel òhtusòògil - inseneride jòulupidu. Oli pàris igav. Restoran oli tàis peenelt riietatud vanu insenere ning ka mul endal polnud oma peenetes riietes kuigi mugav istuda. Seepàrast mulle peened restoranid ei meeldigi. Koha nimi oli Torre del Lago, mis on yks Euroopa homode pealinnu. Homosid vist peol siiski polnud. Tehti ka yllatus - gospeli ansambel. Oleks siis vàhemalt olnud valges riietuses paksud neegrinaised, aga ei, tavalised itaallased oma tavaliste laulukestega inglise keeles. Igav yhesònaga. Ka òhtusòòg polnud suurem asi, liiga peen. Kala, kala ning kala. Mina aga armastan tavalist pastat, mitte kummalisi pallikesi, mille sisu pàritolust pole òrna aimugi.
Yks suur uudis on aga see, et meil on nyyd kodus lòpuks ometi kardinad. Keegi vàidab kyll, et sarnanevad rohkem teatrikardinatele aga mis mul sellest. Mulle meeldib! Ehk saan kunagi ka pildikese siia kardinatest. Vaatame...
Tàna òhtul on siis jàllegi òhtusòòk. Hea seegi, et mitte peen vaid lihtne. Tànase òhtusòògi juures hàrib mind pigem selle hiline algus, hea seegi et homme hommikul tudime!!!
Siia hakkab tasapisi rahvast saabuma...seega tànaseks lòpetan...Hàid Pyhi kòikidele!
