Pulmareis vol. 6

MARSEILLE - AVIGNON

Peaks selle viimase reisipäeva kirjeldusega maha saama, muidu juhtub nii, et uus puhkus käes, aga pole veel endise puhkuse kirjeldamisega ühele poole saadud..
Meie kruiisi viimane päev peatusime siis Lõuna-Prantsusmaa linnas nimega Marseille. Kes on lugenud Dumas´i "Krahv Monte-Cristot", siis teab, et siia lähedale jääb ka saar nimega IF, kus samanimelises kindluses tulevast krahv Monte-Cristot vangis hoiti. Selle saare nägemine oligi minu peamine eesmärk Marseilles.
Seekord otsustasime siis taas ekskursiooni kasuks- ja hästi tegime. Kes omapead linnas käisid, rääkisid, et linn oli räpane, prantslased ebasõbralikud (seda vist Zidane süül) ja üldse polnud kena linn. Meie aga tegime esimese tiiru bussiga linnas siis, kui unine rahvas end alles üles hakkas ajama ning mulje polnudki nii kole. Linn ise muidugi midagi erilist ei pakkunud. Kuid oma IF saare nägin ikkagi ära (huvitav, et ta kaldale niivõrd lähedal asub, poleks võinud arvatagi). Saarele minekuks aega muidugi meile ei jäetud, piirdusin siis kaldalt uurimisega. Saar aga on nii lähedal, et võib näha kindluse pisikesi aknaid. Ma ise arvasin muidugi, et kindlus on palju suurem, aga on selline huvitav ümmarguste tornikestega pisike ehitis.
Edasi ronisime linna mäe otsa, kus asub Toskaana stiilis ehitatud Notre Dame della Guardia katedraal, nagu nimetavad seda itaallased. Kirik oli väga kena, aga veel kenam vaade alla linnale (ja ka IFi saarele). Pildil näetegi ühte taolist vaadet.
Edasi vuras buss Avignoni suunas. Ma ise olin juba korra selles kenas linnakeses viibinud, aga Tom mitte ja seepärast saigi teekond taas jalge alla võetud. Terve tee (1 tund sõitu) vatras giid rääkida kandi ajaloost ning kohalikest staaridest, nii et jäin selle jutu ajal ilusasti magama (ja sügavalt), et ärkasin üles alles Avignonis ise. Avignon siis see kuulus paavstide kunagine pealinn (ehk vastupaavsti pealinn, muideks, neid vastupaavste oli mingil ajal kolm - üks Roomas, üks Avignonis ja üks Pisas!). Paavstide loss (pildil) oli võimas ja kuigi seest täiesti rüüstajate poolt tühjaks tehtud, ikkagi muljetavaldav. Mulle muideks Prantsusmaa väga meeldib just tänu igasugustele lossidele ning kui sellel maal poleks prantslasi, oleks ma ilmselt praegu Itaalia asemel Prantsusmaal pesitsemas :-) Lahkeid prantslasi õnneks ei kohanud, nii et saab täies rahus jätkata nendest rääkides halvutavat tooni kasutata, eheheh. Hiljem sai ka niisama linna peal kolatud (jube palav oli), linnas oli toimumas just kuulus Avignoni teatrifestival ja siin-seal oli näha põnevates kostüümides etlejaid, kahju vaid, et keelest aru ei saanud...
Laeva peale tagasi jõudes võttis meid vastu reisi esimene (ja ühtlasi viimane) äikesevihm, mis haihtus äkki, kui buss laeva ette sõitis. Nii et kraesse ei kukkunud ükski piisk..
Ja oligi reis läbi, kahju isegi. Eriti tundsime kahjutunnet viimase õhtusöögi ajal ning mälestuseks otsustasime teha ühe meie laua grupipildi. Panen selle ka siia ülesse. Eks kui ilusad asjad lõppevad on alati kahju, aga alati saab tagasi tulla, on ju nii!? Nii et ehk ei olnud see siiski meie viimane kruiis. Järgime päev olimegi taas Genovas tagasi ning sellega oli reis lõplikult läbi. Aitasime veel oma Pugliast pärit lauanaabritel tax-free sigarette maale smuugeldada ning viimased musid ja autoga koduteele.
Arrivederci!

Pulmareis vol. 5

BARCELLONA!

Barcellona vist erilisi kommentaare ei vaja...tõstku käsi püsti kel veel selles linnas käimata???

Ja kui mõni peakski leiduma...siis käigu kähku ära!

Ka minul oli see alles teine kord Barcellonas käia..läheks kindlasti veel tagasi, seda enam, et paljud asjad on endiselt nägemata. Näiteks akvaarium...

Sel korral otsustasime osta pileti punasele turismibussile, et linnast paremat ülevaadet saada, aga see sõitmine tüütas üsna ruttu ära. Nimelt olime endiselt Euroopat tabanud kuumalaine keskmes ning Barcellonas on liiga palju valgusfoore mis asuvad kõik lageda taeva all!! See tähendab, et ootad rohelist ja päike põletab peanahka, mul muideks tekkiski esimest korda elus punane jutt pähhe, seal kus juuksed lahku on kammitud. Päeva teise poole otsustasimegi liigelda vaid metrooga ning pean ütlema, et võrreldes Rooma metrooga on Barcellona metroo palju esinduslikum - uued rongid ning ka kahtlaseid nägusid nägi vähem kui Roomas, ometigi oli tegemist reedese päevaga (s.t. tavalise tööpäevaga). Metrooga sai linna ühest otsast teise kümne minutiga, samas kui turismibussiga sai venitud ühte pisikest otsa terve tund...

Nii jõudsime näha nii Olümpia sadamat kui Sagrada Familia katedraali (seal oli jube rahvamass ning põgenesime), Katalaani väljakut, nägime ka selle kuulsa Güelli pargi ära (kuhu Gaudi tahtis omaette kvartalit ehtitada, aga ükski ostja ei võtnud vedu..), sai näha Hispaania kuninga suveresidentsi ning Olümpiastaadioni ning mäge, kus see asus. Muideks nalja sai staadioniga selles mõttes, et kord kohal olles olime veendunud, et see ongi nüüd see Barcellona tiimi staadion. Arutlesime veel et kuidas ta küll nii väike saab olla. Aga siis tuli välja et too õige staadion asub hoopis kuninga suveresidentsi naabruses ja nii sõitsime ka õigest staadionist mööda, aga maa all metrooga nii et midagi ei näinud. Noh kellele ikka see staadion korda läheb, oleme seda pealegi juba oma eelmisel Barcellona reisil mõlemad näinud...

Barcellonas kulus terve päev ära, kuid kell 17 olime siiski juba tagasi laeva pardal (laev lahkus kell 18 sadamast), et osaleda veel pealelõuna tee joomisel ning nippe-näppe söömisel. Barcellonasse tahaks küll tagasi, kunagi talvel, kui turistidehordid natuke tagasihoidlikumad on...

Ja oligi sel õhtul järjekordne Gala õhtu. Õhtu raamidesse kuulus ka pildistamine kapteniga (vaid pulmareisil olijatele) ning selle pildi tegemiseks seisime pool tundi järjekorras (kõik värskelt abiellunud!). Aga pildi jätsime lõpuks ostmata (ja olime vähesed mitte ostjad), sest kahe meie gigandi vahel tundus see kaptenike kuidagi liiga pisike ja pisikese kapteni eest tundus küsitud 15 eurot liiga kallis, ehehe ja mis meil ikka sellest kaptenist...

Ja nii hakkaski saabuma meie kruiisi viimane päev - peatus linnas nimega Marseille ja siin otsutasime osta taas ekskursiooni, mis viis meid tutvuma linna endaga ja seejärel kunagisse paavstide linna Avignone-sse. Aga sellest "päeviku" viimases osas.

Pulmareis vol. 4

PALMA DE MAIORCA!

Selline ta siis on! Taolist mõtet mõlgutasin taas basseini ääres päikest võttes ning lähenevat saart silmitsedes. Laeva pardal oli sel päeval hirmus kisa, ei saanud täies rahus mõtteid mõlgutada. Basseinide dekil toimus suur bazaar ning selle ümber olid käratsevad rahvamassid kõike kraami krabamas. Noh lähen ja teen ka tiiru ära, mõtlesin. Ei olnud seal midagi nii põnevat ostmiseks, naasesin siiski t-särgiga kuhu on peale kirjtuatud MSC ja kena salmike armastuses ja kruiisist..Seda siia ümber panna siiski ei saa, sest särk on kodus..
Lisaks bazaarile toimus laevas ka puuviljaskulptuuri konkurss. Sellist asja pole ma veel oma elus näinud. Muidugi need konkursist osavõtjad olid laeva kokad ning konkurss oli rohkem rahvale vaatamiseks kui mingiks võistluseks. Ausalt öeldes, poleks iial arvanud, et mõnest arbuusist võib habetunud nägu välja tulla...aga tuli ehehe. Toimusid suured ettevalmistused õhtuseks suureks buffet magnifique-ks...aga sellest hiljem.
Täna otsustasime, et enam ei osale ekskursioonidel ning et läheme linna peale täiesti omapead. Ja hästi tegime! Linna sai sadamast otse bussiga, mis maksis vaid 1,20 nägu, selle asemel et maksta 40 euri nägu ekskursiooni eest. Palma on muideks väga armas Hispaania linnake. Meenutab oma olemuselt pisikest Barcellonat. Ma poleks võinud arvatagi, et Palma mulle meeldida võib, aga meeldis. Palmal on ka väga uhke katedraal, mis laiutab üle terve lahe. Selle külastamine on küll täiesti ära tasuv. Tom oli sel päeval natuke närviline ja tahtis hirmsasti minna kusagile randa. Mina ütlesin, et lähme linna ja kui leiame ranna, siis ujume. Mainisin, et tahaks ka katedraalis ära käia...tema, kellele muidu kirikud meeldivad, vastas mulle, et mida, mina pean tulema Palmasse mingit kirikut vaatama!!?? Aga tulemus oli see et pärast põgusat jalutuskäiku linnas leidsimegi end selle katedraali eest...nii väikesest saarelinnast ei oskaks küll taolist lossi eest leida...nii et käige ära...
Randa me muidugi ei leidnud, sest linnas seda lihtsalt pole. Pärast rahvas rääkis et oleks pidanud sadamast vasakule hoidma ja mitte paremale, kesklinna suunas. Nii et rannas jäi käimata, aga arvestades seda, et elame merele üsna lähedal, ei tunne ka sellest suurt puudust hetkel. Hea meel on hoopis et kadedraal sai nähtud :-) Noh katedraalist ka üks pilt.
Tagasi otsustasime jalutada. Ega see jalutamine just kõige lihtsam spordiala olegi kui pähe kütab neljakümnekraadine päikene. Aga mereäärne promenaad oli vaba inimestest ja nii me siis jalutasimegi. Uurisime kohalikku arhitektuuri ning jahisadama paate (et endale meelepärasem tulevikuks välja valida ehehhe) ja poole tunni pärast olimegi laeva peal. Eest leidsime pooltühja laeva ning mis kõige parem - täiesti tühja basseini! Nii sai ära proovitud basseinis ujumine (pärast sellist palavat päeva eriti mõnus) ning ka Jacuzzi mullivann, mis mulle ei jätnud küll mingit muljet (ei kasuta seda eriti koduski, siis veel kusagil reisil).
Sel päeval oli laeva lahkumine ette nähtud kella 1 ajal öösel. Põhjuseks kontsert-etendus "Son Amar", kuhu korraldati ekskursioon. Meie otsustasime kohalike kepsutamist mitte vaadata nign seega jääda laevale. Ekskursioon oli muidu koos õhtusöögiga ning raha küsiti selle eest 68 inimene. Laeval aga toimus üks palju huvitavam üritus - BUFFET MAGNIFIQUE ehk IMELINE BUFEE. Mida see endast kujutab? Ehk võiks teise nimega nimetada ka "kunstiliseks bufeeks". Igasugustest söögiasjadest oli tehtud kunstiteos - ühte osa buffeest näete ka siin pildi peal. Seal olid igasugused loomakujud, inimesed, jääkristallid ja palju muud. Meie jäime seda kõike imetlema kuni söömaaja avamiseni, siis kadusime midagi isiklikult proovimata. Põhjused: 1) olime ikka veel õhtusöögist täis 2) kahju oleks neid armsaid melonist tehtud jäneseid oma kõhtu ajada. Esimesed "rüüstajad" olid muideks jaapanlased :-), selle "autiitli" ära teenimiseks tuli neil juba pool tundi enne avamist end järjekorda sättida ;-)
Meie laeva kõrval oli ka meist palju kõrgem Costa Fortuna. Nägin et mitmed Costa kruiisitajad tegid pilti või filmisid meie imepärast bufeed...Soovitus piltide vaatajatele: vaadata vaid täis kõhuga!
Pärast südaööd vajus meil siis silm nii kinni, et jäi vaatamata ka laeva missi ja misteri valimine, aga mis sellest, järgmisel hommikul ootas meid ees BARCELLONA!!!

Pulmareis vol. 3

TUNEESIA

Kui silmad uniselt 12 juuli hommikul lahti tegin, olime juba Tuneesia sadamas. Vaatasin korraks ka aknast välja, sest ikkagi tegemist ju suure sündmusega, olla esimest korda elus Aafrika pinnal. Sadam nägi välja selline nagu ikka sadam, seda aafrika tunnet ei tulnud kusagilt peale. Nägin vaid, et olid juba saabunud esimesed turismibussid ning nende ümber sebisid ehtsad tuneeslased, kõik mehed ja mitte keegi lühikestes pükstes...Hommikusöögi olime tänaseks tuppa tellinud, kuna kell 8 tuli olla juba kogunemiskohas, et ekskursioonile asuda. Söök söödud (nämma nämma), võtsime kaasa oma dokumendid, natuke raha ning asusimegi teele laeva kuuendale korrusele kust pidi toimuma maale astumine. Sealt leidsime eest ka oma reisi esimese järjekorra, nimelt tuli astuda läbi ka passikontrollist kus löödi passi mälestuseks tempel sellest, et ka Tuneesias käidud. Bussiga meie grupil vedas - saime pisikese uuema minibussi. Teistel tuli reisida poolenisti lagunenud Vene aegu meenutavates bussides. Juba bussi ees kohtusime ka esimesi tänavamüüjaid kes oskasid lõpuks meie Tuneesias viibimise päris väljakannatamatuks muuta...
Meie olime siis valinud ekskursiooni Tunisia culturale...teekond algaski peale rooma varemetega mis siin seal vedelemas linnaehitiste vahel. Ausalt öeldes pakkus mulle palju suuremat huvi tänavapilt kui need rooma varemed. Nii oligi, et kui kõik võtsid videokaameraga bussi paremal pool rooma varemeid, siis mina olin vasakul filmimas hoopis Tuneesia tänavapilti....
Kartaagost pole tõesti enam midagi järel...mina millegipärast arvasin, et Kartaago asub kusagil kõrbes, aga asus täiesti asustatud kohas. Ega korralikku ülevaadet mul Kartaago ajaloost ei õnnestunudki saada, sest tänavamüüjad käisid meil igal pool kannul ja püüdsid midagi müüa. Näiteks püüti Tomile pähe määrida väikest puust elevanti 60 euroga!!! Tom hakkas naerma ja siis tehti talle erakordne päeva pakkumine - vaid 20 eurot, kuna olevat päeva esimene kunde. Tom ütles, et tal pole nii palju raha kaasas (täitsa tõsi, võtsin meelega vähe raga kaasa, et ei hakkaks tühja tähja peale raiskama). Lõpuks siis jõudsid nad peaaegu 5 euro peale välja. Siis ilmusin välja aga mina (kangekaelne nagu olen) ja ütlesin müüjale, et sellise elevandi eest annaksin vaid maksimaalselt kaks eurot, mille peale see tüütu müüja õnneks kadus... :-)
Tuneesias on hinnad turistidele nagu Firenze kesklinnas. Näiteks väikese pudeli vee eest küsiti 1,50 mina andsin vaid 1 euro ja ütlesin et liiga palju sedagi...
Varemetest ei saanud suurt sotti, aga järgmine peatus väike linn Sidi Bou Said osutus veelgi hullemaks. Seal nimelt muud ei tehtagi kui müüakse. Suure vaevaga õnnestus kandist paar pilti teha (ühte näetegi siin üleval), sedagi ühes maja-muuseumis mille pilet maksis 2,50 inimene ning seda eurodes (tegelik hind oli küll 2,50 dinaarides, üks dinaar on 0,75 eurosenti). Igatahes ei saanudki külale tervet ringi peale teha, sest see araablaste sebimine oli meid juba liialt ära väsitanud. Usun, et Tuneesia võiks olla päris huvitav koht reisimiseks, aga igatahes mitte päevadel mil sadamas on kolm suurt kruiisilaeva üksteise kõrval ning iga viimane kohalik on väljas midagi nendele kruiisitajatele müümas...Väga minev kaup oli aga pisike tamburino - maksis vaid 1 euro (ei tea läbi mis ime), aga mis meil jäi ostamata, kuna kodus juba olemas Tomi vanemate varasemast Tuneesiasse käigust. Õhtul laeva peal kajutis puhates (ja õhates, et hea, et juba Tuneesiast minema saab) oli kuulda igalt poolt tamburinide müdinat...Tamburino on on selline pisike kahe poolega trumm, millel kaks pallikest nööridega küljes. Kui siis seda eset keerutada käivad pallikesed vastu trumme ja tekitavad oma põrinat.
Laev sõitis välja kell 14 pealelõunal ning saabumine järgmisse peatuspaika Baleaari saarte pealinna Palma de Majorcasse oli ette nähtud kella 14-ks järgmisel päeval. Seega oli lõpuks ometi aega puhata. Tuneesia õhtul magasime paar tundi kajutis (kauplemine oli meid päris ära väsitanud) ning õhtusöögi järel läksime koos oma lauanaabritega õhtust etendust vaatama. Sellega päev ka lõppes. Öö möödus väga rahulikult, kuigi olid ära hirmutanud varasemad jutud, et meri Tuneesia ja Baleaari saarte vahel olevat pidevalt tormine ning järgmisel hommikul kella 9 paiku vaatas meid aknast ilus päike ning sillerdav meri. Aga siit edasi järgmises peatükis...

Pulmareis vol. 2

Ärkamine Naapolis oli väga muinasjutuline - päike oli juba kõrgel ning aknast paistis Ischia saare ots. Kuna sadamasse jõudmise kellaaeg oli ettenähtud täpselt keskpäevaks, otsustasime veeta paar tundi 11 dekil päikest võttes. Lootsin näha laeva kõrval ka paari delfiinikest, aga lootusetu. Vaade Ischia saarele ning hiljem juba Vesuuvile võttis aga küll hinge kinni, nii võtsingi päikest rohkem seljale, sest ei saanud kuidagi silmi looduse ilult ära.
Kord Naapolis kohal, oli meil tellitud ekskursioon Caserta kuningalossi. Ekskursioonid on kruiisilaevadel väga vanainimlikult korraldatud, sa ei saa kohe kuidagi kaotsi minna. Vaja vaid kella vaadata, kõik muud asjad korratakse pidevalt üle. Sai ka räägitud telefoni teel Naapolis elava sõbranna Sirkkaga, kellega paraku aga kohtuda ei õnnestunud, sest pärast eksursiooni kästi meil kohe laevale ronida ning kuna olime ka natuke hilinemas, siis enam välja ei lastud. Aga lossist ise - peaagu oleks meil palee nägemata jäänud sest kohale jõudmiseks tuli ületada kaks ületamatut takistus: esiteks 15 km ummik kiirteel, millest bussijuht osavalt mööda vingerdas ning tänu millele saime hea ülevaate ka Naapoli ümbruse külaelust (nii palju Itaalia trikoloore nagu nendes külades pole mul õnnestunud veel näha, aga noh eks Jalgpall ole omamoodi jumalik kultus selles Itaalia kandis. Giid rääkis ka et selles piirkonnas olevat iga teise poisslapse nimeks Diego, kõik tänu Maradonale, kes Naapoli meeskonnas kunagi hiilgetegusid tegi...). Teine takistus oli 5 km enne lossi, kus mingid streikijad olid otsustanud tee ära blokeerida ja ei saanud enam edasi ega tagasi. Lohutuseks jagati meile politsei poolt vaid sooja vett pudelites...giid läkski juba kätte närviliseks ning tahtis meid juba laeva tagasi viia kui üks nupukas politseinik soovitas taas kiirtee jalge alla võtta ning hoopis Caserta Nordist proovida lossile läneneda. Selle idee tulemusena olimegi veerand tundi hiljem juba lossis. Loss on hiigelsuur nagu näete pildilt ning nende tubade läbi käimine oli päris väsitav. Aga olime juba ammu tahtnud Casertas ära käia ning nüüd on hea meel, et üks soov taas täidetud. Meile anti ka vaba aeg lossi pargis jalutamiseks aga millegipärast olid kõik huvitavamad atraktsioonid pargi lõpus, kuhu saab vaid bussiga (mingi 3 km jala et teise otsa jõuda) ja nii jäi meil seal aja puudusel käimata. Vaatasime niisama ringi. Kord laevas tagasi olles jäime me oma kabiinis hoopis magama ning taas silmi lahti tehes, loksus laev juba oma teed Palermo suunas. Kohe pärast õhtusööki läksime jalutama laeva laele ning vaade Sorrentole, Caprile ning Naapoli lahele on mere poolt tõesti hingemattev. Sorrentole läksime kogunisti nii lähedale, et võis näha inimesi tänavatel jalutamas. Siis laev peatus ning saime suure üllatuse

osaliseks - Sorrento poolt korraldati meie auks suur ilutulestik. Selle lõppedes möirgas laev paar oma vilet vastu ning nii asusimegi taas teele Sitsiilia poole.... Siit üks öine pilt veel laeva 11 dekilt.

PALERMO ehk reisi teine päev. Vahemeri oli meie reisi jooksul niivõrd rahulik, et loksutamist ei tunnetanud kohe mitte ühelgi momendil. Ja mina olen üsna tundlik lainete suhtes...
Nii ärkasimegi üles alles hommikul selle peale, et laev hakkas tagasikäiku sisse pannes natuke värisema. Aknast avanes ilus vaade Palermole. Ka Palermos oli meil organiseeritud reis tellitud. Räägiti küll eelnevalt, et Palermos võib ka täiesti rahulikult omapead ringi käia ning see on tõesti nii, kuna kruiisisadam asub kesklinna läheduses. Aga tahtsime ära näha ka Monreali kiriku ja kuna see asub väljaspool Palermot siis pidasime paremaks end giidi hoolde usaldada. Giid oli kah eriline Palermo fänn, mäletan, et ta korrutas pidevalt oma jutus, et see ja too on MOLTO MOLTO BELLO või BELLISSIMO...(ehk väga väga ilus). Isegi kauplused olid tema jaoks väga väga ilusad...rääkimata linna väljakutest ja kirikutest. Oli väga palav...aga giid ütles, et see olevat mõnus jahe ilm, et tavaliselt pole Palermos juulis kunagi nii jahe...nojah, minul jooksis küll higi igast servast..
Sai külastatud linnavalitsuse väljakut, ühte huvitavad mosaiikkirikut selle taga, toomkirikut ning siis sai sõidetud Monreali. Monreal on ilus, aga ise lootsin näha midagi ilusamat. Ehk on sellele liiga palju reklaami tehtud, kuid ega Ravenna kirikud sellele küll millegiga alla ei jää. Mis oli aga imeilus Monreali mäelt - oli vaade Palermo linnale. Siia siis veel üks pildike Palermo toomkirikust. Jõudsime laevale just õigeks ajaks, et saada osa lõunasöögist (söömine on omaette kultus laevas ning vajaks omaette peatükki). Täis kõhuga vedasime end suure vaevaga taas laevast välja et teha hüpe sadama naabruses nähtud pagaripoodi - Sitsiilia magusad on ju kuulsad ning imehead ja kuidas sa siis käid ära Palermos ja ei proovi kohalikke hõrgutisi!! Kõht oli muidugi nii täis, et midagi enam sisse ei läinud, nii panime ostud ilusasti oma minibaari külma ning otsustasime maiustamise järgmisele päevale jätta. Samal õhtul oli ette nähtud ka esimene GALA õhtu, kus kõik peavad olema riides hästi elegantselt ning kus õhtusöögist võtab osa ka kapten ise. Muidugi oskasime taas magama jääda ja nii jõudsime kapteni kokteili õhtule just momendil kui kapten soovis kõigile head isu (kokteilipidu toimus tund aega enne õhtusööki). Õhtusöök oli seekord pidulikum kui tavalisemalt ning õhtune etendus uhkem kui tavaliselt aga närvidele käisid fotograafid kes sind lükkasid igasugustesse nurkadesse, et pilti teha. Pärast siis müüsid neid pilte hingehinnaga. Kokkuvõttes ostsimegi vaid kaks pilti, ühe mälestuseks laevale asumisest tüürirattaga ning teise Itaalia MM meistriks tulemise puhul tehtud pilt Itaalia värvides klouniga. Pärast õhtust etendus oli aga väsimus taas meie üle võimust võtmas, et otsutasime taas kabiini varjule minna. Järgmine päev ootas meid meie elu esimene kord jala Aafrika pinnale tõstmine. Jätkub...

Pulmareis vol.1

Pärast pulmi sai terve nädal koristatud, triigitud, shopatud, magatud ning tegeldud kõige muuga, mil pole tööga mingit pistmist. Elagu "contratto indeterminato" mis kinkis mulle 15 päeva tasulist puhkust pulmade puhul!!!

9 juulil jõudis siis kätte pulmareisi alguse päev. Reisiks sai valitud kruiis Vahemerel kompaniiga MSC, mis on üks Costa konkurente. Mõlemad kompaniid on esindatud ka Läänemerel, kus toovad iga nädal Tallinna vanalinna imetlema mitusada itaallast..

Laeva nimi "Sinfonia", mis oma 250 meetrise pikkusega pole just kõige suurem Vahemerel seilav laev, aga piisavalt suur, et end selle pinnal mõnusalt tunda..

Kell 11 olime juba sadamas ning täpselt kaks tundi hiljem anti meie jalakestele luba endid laeva pinnale viia. Enne pardale astumist sai tehtud ka kohustuslik pilt tüürirattaga ja siis me juba olimegi maapealses paradiisis nagu seda nimetatakse...

Nojah, kruiiside puhul on hea see, et nad ei kesta igavesti. Mitte, et hakkaks igav, seda mitte, aga kui laevalt maha tuled on selline tunne nagu astuksid unemaailmast reaalsesse maailma. Kui laeval teenindatakse sind kuni väikeste detailideni välja siis reaalses maailmas saadetakse sind p...ssse kui julged midagi küsida...(kui saabumisel võisime jätta auto koos võtmetega peaukse ette siis lahkudes tuli seda autot ise otsida..).

Aga algusest peale siis:: GENOVA

Genova on sadamalinn, aga ega ta väga kole polegi (kuigi paljudele ei meeldi). Samas asub Genovas kuulus Akvaarium (juba paar aastat võtan hoogu, et seal ära käia, aga ei jõua kuidagi). Genova linnaga me muidugi tutvuma ei läinud, isegi oli vaja laevaga tutvust teha. Siin näetegi esimest pilti, mis reisil üldse tehtud. Tegemist siis laeva 11-nda tekiga, kus basseinid, rannatoolid, baarid ehk üks korralik rand. Kui keegi tahab vaid rannapuhkust, siis võib selle rahulikult ka laeva pinnal mööda saata ning midagi pole kahetseda. Igal õhtul toimus basseinide ümber ka mingi üritus (nagu tropical party jne).
Kui laevale oli esimene tiir peale tehtud, läksime tutvuma kajutiga. Kajut oli natuke kulunud välimusega aga väga puhas. Saime vaevalt maha istutud kui juba koputati uksele ning leidsime ukse tagant ühe ettekandja vormis filipiinlase kes korrutas muudkui honeymoon, honeymoon?? Mina jäin lausa suu lahti vaatama aga Tom oli minust taibukam ning kukkus kohe korrutama yes yes yes. No ja nii saimegi teada et pulmareisi puhul olevat kapten meile saatnud pudeli shampust ning kausitäie puuvilju (neid puuvilju sõime terve nädala ja jäi ülegi). Esimene brindisi tehtud sättisime end õhtusöögile, lauas saime tuttavaks ühe paariga Genovast ning teise paariga Puglia kandist Manfredoniast. Nendega sai ka kogu reis koos mööda saadetud. Muidugi oli meil sel esimesel õhtul natuke kiire söömisega...kell 20 algas ju Jalgpalli MM finaal ja kuidas saad siis taoliselt ürituselt puududa. Korrutasime ka kelnerile, et too natuke kiiremini söök, et tegemist ju "partita-ga", tema naeratas meile vastu yes yes, calcio, calcio :-)
Jõudsime laeva teatrisse momendil kui Itaalia oli just hümniga maha saanud. Saal oli rahavast nii täis, et me leidsime kohad treppidel. Kuidas mäng kulges, teate te isegi, aga ausalt pole juba ammu nii palju jalgpalli pärast kannatanud kui seekord. Ja mõelge, kui kusagil Itaalia platsil vaatate mängu koos itaallastega, siis laevas oli paarsada prantslast kes mängu alguses ülbitsesid päris korralikult. Peaaegu oleks lausa lööminguks läinud esimesel vahaajal (tüli sai alguse vabadest istmekohtadest aga kuna tegemist oli prantslase ja itaallasega, siis läks üle rahvuslikule tasandile). Õnneks sai see lööming ära hoitud ning kui Zidane sai hakkama oma väoteoga, kadusid prantslased kuidagi väga vaikselt saalist ära ning kui läks lahti laulmiseks "chi non salta e´un francese", ei seisnud enam keegi paigal...
Siia ka üks pilt mängu lõpu meeleolust. Pidu kestis veel terve öö ning ime, et laev põhja ei läinud. Järgmisel päeval avastasime, et prantslasi oli laeval päris palju, aga nad olid hästi, hästi vaiksed...:-)
See jääb igavesti meelde, et Itaalia võitis taas MM karika pulmareisi esimesel õhtul...
Esimene öö möödus laeval väga hästi, ei mingit ülesärkamist kuigi järgmisel päeval kuulsin mõnda inimest virisemas, et mingil ajal oli meri tormisevõitu olnud ning liiga palju kõigutanud. Meie aga ärkasime üles hommikul vaatega aknast Ischia saarele...NAPOLI polnud enam kaugel...järgneb....

Pulmadest...

Nagu ikka pulmade puhul, on parimateks ülevaate andjateks külalised ning mitte pidulised ise...seepärast ei teagi kohe kust alustada. Ennekõike tahan aga ära mainida, et kuigi teiste pulmades meeldib mul palju rohkem käia, siis vähemalt kord elus oli täitsa huvitav ära proovida ka see tunne, mis tekib valget kleiti kandes. Kuigi missa algas kell 11, olin mina juba enne seitset üleval, kell 9 pidi tulema juuksur juukseid sättima. Juuksurit oodates käisin korduvalt kleiti katsumas ning jõudsin mõne haletsushoo pisaragi ära poetada. Oh õudust küll, mõtlesin, kuidas peaksin ma oma vetevoodega veel tseremoonia ajal toime tulema...
Tegelikkuses aga ega pruudil silmade vesistamiseks aega polegi...hehhee....sellest momendist kui juuksur kohale jõudis läks lahti üheks koledaks sädistamiseks ja nihelemiseks. Mina olin muidugi ilusasti paigal, aga see transvall, mis ümber käis, ajas pea küll ringi käima. Kohe kui soeng valmis oli, tuli juba kleit selga ajada, samal ajal ootasid fotograafid juba väljas. Ei tahtnud kirikusse hilineda nagu tavaks (preester hoiatas eelnevalt, et talle hilinemised ei meeldi), aga ikkagi jäin kümmekond minutit hiljaks. Aias jõudis veel üks tädi mind roosilehtedesse uputada (pärast sain teada, et ämma sõbranna) ning suure vaevaga suutsin end kah autosse lükata. Kiriku ees autost väljudes tundsin ma aga rahvahulka nähes end juba nii tähtsana, et ehk peaksin mõne showtähe ameti ära proovima? IRW....;-)
Nii see missa möödus - oli palav, aga ei mingeid pisaraid. Küll pärast videot vaadates jõuan veel terve elu vesistada. Natuke tüütav olid kõik 70 külalist läbi musitada (tseremoonia lõpus) ning mõned peotäied riisi sain ka vastu nägu...Pärast aga oli täitsa lõõgastav istuda konditsioneeriga autos ning peopaika sõita (naljakas oli see, et turistid tegid pilti ja mina lehvitasin). Oli palav, kohe väga palav - oma 35 kraadi kuigi tundus 45 kraadi. Mul oli ju ikkagi sada sitsi satsi ümber ning kingad ka pigistasid (peo lõpus jalutasin kodu paljajalu muideks :-))
Pidu oli väsitav, olin nagu narkouimas (ei tea kas oli midagi klaasidesse segatud..), aga mäletan et tänu Eestimaa esindusele Mari-Sirkka-Piret, oli tunne natuke kodusem. Nii Piret kui Sirkka tegid mulle kaks kingitust (lisaks tavakingitusele oli suureks kingituseks kohaletulek), Mari sai hakkama kolme kingitusega - lisaks kahele eelnevale oli suurimaks kingituseks see, et ta Sirkka Eestimaalt kohale tõi ja pärast Naapolisse viis...(noh ehk vahemaadega nüüd liialdan natuke, aga mitte väga...)
Pidu oli pidu nagu ikka, kõik sõid ja jutustasid. Sain hakkama ka rahva lõbustamisega - tellides Viini valsi, teades et peiul pole õrna aimugi kuhu jalgu panna eheheh....ja mu enda jalad jäid igal sammul kleidi sitsidesse kinni, nii et nalja kui palju rahval...aga mulle meeldib hirmsal kombel Viini valss...
Suure töö olid ära teinud ka peiu sõbrad - no küll riisi, küll värviga igasuguseid kirjutisi moodustades, lõpetades sellega et koduteele asudes avastasime pereauto peldikupaberi pakendis...sellest siia ka üks pilt...
Kokkuvõttes oli pidu tore, aga veel toredam oli õhtul kodus voodis haigeid jalgu sirutada...no ei mahu mulle pähe kuidas enamus abiellujaid suudavad kohe pärast pidu reisile põrutada...mul oli end ikka vaja terve nädal ravida enne kui reisile sai...Reisist aga juba järgmises peatükis...

Siia siis paar pilti...ametlikud pildid pole valmis ja ega neid saagi vist siia netti panna, aga väga ilusa ülevaate on teinud mu kallis Sirkka(loodan, et ta ei pahanda, et siin tema tööd reklaamin), link siis: http://valsitaktis.googlepages.com/janika&tommasopulmad