Pulmareis vol. 3

TUNEESIA

Kui silmad uniselt 12 juuli hommikul lahti tegin, olime juba Tuneesia sadamas. Vaatasin korraks ka aknast välja, sest ikkagi tegemist ju suure sündmusega, olla esimest korda elus Aafrika pinnal. Sadam nägi välja selline nagu ikka sadam, seda aafrika tunnet ei tulnud kusagilt peale. Nägin vaid, et olid juba saabunud esimesed turismibussid ning nende ümber sebisid ehtsad tuneeslased, kõik mehed ja mitte keegi lühikestes pükstes...Hommikusöögi olime tänaseks tuppa tellinud, kuna kell 8 tuli olla juba kogunemiskohas, et ekskursioonile asuda. Söök söödud (nämma nämma), võtsime kaasa oma dokumendid, natuke raha ning asusimegi teele laeva kuuendale korrusele kust pidi toimuma maale astumine. Sealt leidsime eest ka oma reisi esimese järjekorra, nimelt tuli astuda läbi ka passikontrollist kus löödi passi mälestuseks tempel sellest, et ka Tuneesias käidud. Bussiga meie grupil vedas - saime pisikese uuema minibussi. Teistel tuli reisida poolenisti lagunenud Vene aegu meenutavates bussides. Juba bussi ees kohtusime ka esimesi tänavamüüjaid kes oskasid lõpuks meie Tuneesias viibimise päris väljakannatamatuks muuta...
Meie olime siis valinud ekskursiooni Tunisia culturale...teekond algaski peale rooma varemetega mis siin seal vedelemas linnaehitiste vahel. Ausalt öeldes pakkus mulle palju suuremat huvi tänavapilt kui need rooma varemed. Nii oligi, et kui kõik võtsid videokaameraga bussi paremal pool rooma varemeid, siis mina olin vasakul filmimas hoopis Tuneesia tänavapilti....
Kartaagost pole tõesti enam midagi järel...mina millegipärast arvasin, et Kartaago asub kusagil kõrbes, aga asus täiesti asustatud kohas. Ega korralikku ülevaadet mul Kartaago ajaloost ei õnnestunudki saada, sest tänavamüüjad käisid meil igal pool kannul ja püüdsid midagi müüa. Näiteks püüti Tomile pähe määrida väikest puust elevanti 60 euroga!!! Tom hakkas naerma ja siis tehti talle erakordne päeva pakkumine - vaid 20 eurot, kuna olevat päeva esimene kunde. Tom ütles, et tal pole nii palju raha kaasas (täitsa tõsi, võtsin meelega vähe raga kaasa, et ei hakkaks tühja tähja peale raiskama). Lõpuks siis jõudsid nad peaaegu 5 euro peale välja. Siis ilmusin välja aga mina (kangekaelne nagu olen) ja ütlesin müüjale, et sellise elevandi eest annaksin vaid maksimaalselt kaks eurot, mille peale see tüütu müüja õnneks kadus... :-)
Tuneesias on hinnad turistidele nagu Firenze kesklinnas. Näiteks väikese pudeli vee eest küsiti 1,50 mina andsin vaid 1 euro ja ütlesin et liiga palju sedagi...
Varemetest ei saanud suurt sotti, aga järgmine peatus väike linn Sidi Bou Said osutus veelgi hullemaks. Seal nimelt muud ei tehtagi kui müüakse. Suure vaevaga õnnestus kandist paar pilti teha (ühte näetegi siin üleval), sedagi ühes maja-muuseumis mille pilet maksis 2,50 inimene ning seda eurodes (tegelik hind oli küll 2,50 dinaarides, üks dinaar on 0,75 eurosenti). Igatahes ei saanudki külale tervet ringi peale teha, sest see araablaste sebimine oli meid juba liialt ära väsitanud. Usun, et Tuneesia võiks olla päris huvitav koht reisimiseks, aga igatahes mitte päevadel mil sadamas on kolm suurt kruiisilaeva üksteise kõrval ning iga viimane kohalik on väljas midagi nendele kruiisitajatele müümas...Väga minev kaup oli aga pisike tamburino - maksis vaid 1 euro (ei tea läbi mis ime), aga mis meil jäi ostamata, kuna kodus juba olemas Tomi vanemate varasemast Tuneesiasse käigust. Õhtul laeva peal kajutis puhates (ja õhates, et hea, et juba Tuneesiast minema saab) oli kuulda igalt poolt tamburinide müdinat...Tamburino on on selline pisike kahe poolega trumm, millel kaks pallikest nööridega küljes. Kui siis seda eset keerutada käivad pallikesed vastu trumme ja tekitavad oma põrinat.
Laev sõitis välja kell 14 pealelõunal ning saabumine järgmisse peatuspaika Baleaari saarte pealinna Palma de Majorcasse oli ette nähtud kella 14-ks järgmisel päeval. Seega oli lõpuks ometi aega puhata. Tuneesia õhtul magasime paar tundi kajutis (kauplemine oli meid päris ära väsitanud) ning õhtusöögi järel läksime koos oma lauanaabritega õhtust etendust vaatama. Sellega päev ka lõppes. Öö möödus väga rahulikult, kuigi olid ära hirmutanud varasemad jutud, et meri Tuneesia ja Baleaari saarte vahel olevat pidevalt tormine ning järgmisel hommikul kella 9 paiku vaatas meid aknast ilus päike ning sillerdav meri. Aga siit edasi järgmises peatükis...