Ärkamine Naapolis oli väga muinasjutuline - päike oli juba kõrgel ning aknast paistis Ischia saare ots. Kuna sadamasse jõudmise kellaaeg oli ettenähtud täpselt keskpäevaks, otsustasime veeta paar tundi 11 dekil päikest võttes. Lootsin näha laeva kõrval ka paari delfiinikest, aga lootusetu. Vaade Ischia saarele ning hiljem juba Vesuuvile võttis aga küll hinge kinni, nii võtsingi päikest rohkem seljale, sest ei saanud kuidagi silmi looduse ilult ära.
Kord Naapolis kohal, oli meil tellitud ekskursioon Caserta kuningalossi. Ekskursioonid on kruiisilaevadel väga vanainimlikult korraldatud, sa ei saa kohe kuidagi kaotsi minna. Vaja vaid kella vaadata, kõik muud asjad korratakse pidevalt üle. Sai ka räägitud telefoni teel Naapolis elava sõbranna Sirkkaga, kellega paraku aga kohtuda ei õnnestunud, sest pärast eksursiooni kästi meil kohe laevale ronida ning kuna olime ka natuke hilinemas, siis enam välja ei lastud. Aga lossist ise - peaagu oleks meil palee nägemata jäänud sest kohale jõudmiseks tuli ületada kaks ületamatut takistus: esiteks 15 km ummik kiirteel, millest bussijuht osavalt mööda vingerdas ning tänu millele saime hea ülevaate ka Naapoli ümbruse külaelust (nii palju Itaalia trikoloore nagu nendes külades pole mul õnnestunud veel näha, aga noh eks Jalgpall ole omamoodi jumalik kultus selles Itaalia kandis. Giid rääkis ka et selles piirkonnas olevat iga teise poisslapse nimeks Diego, kõik tänu Maradonale, kes Naapoli meeskonnas kunagi hiilgetegusid tegi...). Teine takistus oli 5 km enne lossi, kus mingid streikijad olid otsustanud tee ära blokeerida ja ei saanud enam edasi ega tagasi. Lohutuseks jagati meile politsei poolt vaid sooja vett pudelites...giid läkski juba kätte närviliseks ning tahtis meid juba laeva tagasi viia kui üks nupukas politseinik soovitas taas kiirtee jalge alla võtta ning hoopis Caserta Nordist proovida lossile läneneda. Selle idee tulemusena olimegi veerand tundi hiljem juba lossis. Loss on hiigelsuur nagu näete pildilt ning nende tubade läbi käimine oli päris väsitav. Aga olime juba ammu tahtnud Casertas ära käia ning nüüd on hea meel, et üks soov taas täidetud. Meile anti ka vaba aeg lossi pargis jalutamiseks aga millegipärast olid kõik huvitavamad atraktsioonid pargi lõpus, kuhu saab vaid bussiga (mingi 3 km jala et teise otsa jõuda) ja nii jäi meil seal aja puudusel käimata. Vaatasime niisama ringi. Kord laevas tagasi olles jäime me oma kabiinis hoopis magama ning taas silmi lahti tehes, loksus laev juba oma teed Palermo suunas. Kohe pärast õhtusööki läksime jalutama laeva laele ning vaade Sorrentole, Caprile ning Naapoli lahele on mere poolt tõesti hingemattev. Sorrentole läksime kogunisti nii lähedale, et võis näha inimesi tänavatel jalutamas. Siis laev peatus ning saime suure üllatuse
PALERMO ehk reisi teine päev. Vahemeri oli meie reisi jooksul niivõrd rahulik, et loksutamist ei tunnetanud kohe mitte ühelgi momendil. Ja mina olen üsna tundlik lainete suhtes...
Nii ärkasimegi üles alles hommikul selle peale, et laev hakkas tagasikäiku sisse pannes natuke värisema. Aknast avanes ilus vaade Palermole. Ka Palermos oli meil organiseeritud reis tellitud. Räägiti küll eelnevalt, et Palermos võib ka täiesti rahulikult omapead ringi käia ning see on tõesti nii, kuna kruiisisadam asub kesklinna läheduses. Aga tahtsime ära näha ka Monreali kiriku ja kuna see asub väljaspool Palermot siis pidasime paremaks end giidi hoolde usaldada. Giid oli kah eriline Palermo fänn, mäletan, et ta korrutas pidevalt oma jutus, et see ja too on MOLTO MOLTO BELLO või BELLISSIMO...(ehk väga väga ilus). Isegi kauplused olid tema jaoks väga väga ilusad...rääkimata linna väljakutest ja kirikutest. Oli väga palav...aga giid ütles, et see olevat mõnus jahe ilm, et tavaliselt pole Palermos juulis kunagi nii jahe...nojah, minul jooksis küll higi igast servast..
Sai külastatud linnavalitsuse väljakut, ühte huvitavad mosaiikkirikut selle taga, toomkirikut ning siis sai sõidetud Monreali. Monreal on ilus, aga ise lootsin näha midagi ilusamat. Ehk on sellele liiga palju reklaami tehtud, kuid ega Ravenna kirikud sellele küll millegiga alla ei jää. Mis oli aga imeilus Monreali mäelt - oli vaade Palermo linnale. Siia siis veel üks pildike Palermo
toomkirikust. Jõudsime laevale just õigeks ajaks, et saada osa lõunasöögist (söömine on omaette kultus laevas ning vajaks omaette peatükki). Täis kõhuga vedasime end suure vaevaga taas laevast välja et teha hüpe sadama naabruses nähtud pagaripoodi - Sitsiilia magusad on ju kuulsad ning imehead ja kuidas sa siis käid ära Palermos ja ei proovi kohalikke hõrgutisi!! Kõht oli muidugi nii täis, et midagi enam sisse ei läinud, nii panime ostud ilusasti oma minibaari külma ning otsustasime maiustamise järgmisele päevale jätta. Samal õhtul oli ette nähtud ka esimene GALA õhtu, kus kõik peavad olema riides hästi elegantselt ning kus õhtusöögist võtab osa ka kapten ise. Muidugi oskasime taas magama jääda ja nii jõudsime kapteni kokteili õhtule just momendil kui kapten soovis kõigile head isu (kokteilipidu toimus tund aega enne õhtusööki). Õhtusöök oli seekord pidulikum kui tavalisemalt ning õhtune etendus uhkem kui tavaliselt aga närvidele käisid fotograafid kes sind lükkasid igasugustesse nurkadesse, et pilti teha. Pärast siis müüsid neid pilte hingehinnaga. Kokkuvõttes ostsimegi vaid kaks pilti, ühe mälestuseks laevale asumisest tüürirattaga ning teise Itaalia MM meistriks tulemise puhul tehtud pilt Itaalia värvides klouniga. Pärast õhtust etendus oli aga väsimus taas meie üle võimust võtmas, et otsutasime taas kabiini varjule minna. Järgmine päev ootas meid meie elu esimene kord jala Aafrika pinnale tõstmine. Jätkub...
1 kommentaar:
Kahju, et me Naapolis ei trehvanud. Aga ootan teid mònel muul ajal uuesti ja siis saab juba pòhjalikumalt Naapoliga tutvust teha. Ja kohalike kùpsetistega ;)
Postita kommentaar