PROVENCE - kellele lavandlipõldudega Luberon, kellele filmitähtedega Cannes, kellele krahv MonteCristo vangla Ifi saarel, kellele lihtsalt Prantsusmaa. Meie ei käinud üheski mainitud kohas, jäime oma pisikesel reisil võimalikult lähedale Itaaliale ning samas võimalikult kaugele lärmaka Cote d'Azuri
melust. Tahtsin lihtsalt mujale, kui Itaalia ning samas mitte eriti kaugele kodusest Toscanast.
Ei olnud tahtmist ööbida kusagil hotellis, nii sai otsitud internetist hoopis midagi erilisemat. Ja selle erilise ka leidsime.
Olime Prantsusmaal kolm ööd - sellest ei piisa, et Provence'st head ülevaadet saada. Seal on nii palju kaunist vaadata ja proovida. Muidugi ei saa ka kaunis Provence võistelda koduse Toscana maastikuga, kuid samas on ta nii omapärane, teistmoodi ja väga väga kaunis. Mina isiklikult armastan rohkem põhjapoolset Prantsusmaad, sest eks lõuna linnakesed sarnanevad vägagi Itaalia pisilinnadele. Aga samas ei leia Itaalia pisilinnas selliseid saiapoode nagu Prantsusmaal.. oi jah, see baguette on ikka nii keeruline teistele maadele toota, et müügil on küll pea igas supermarketis välismaal, aga nii kehv koopia originaalist, et tekib küsimus - no oli siis üldse vaja tootma hakata?
Ok meie pereke hakkas liikuma Prantsusmaa poole 14 juuni hommikul ning peale lühikest lõunapausi Imperia kandis olimegi juba Prantsusmaa territooriumil. Sõitsime suure kaarega mööda Montecarlost, tahtsin hoopis külastada väikest linnakest nimega Eze. Paraku jäi Eze aga meil nägemata, sest pisilinna veelgi pisem parkla oli täis ning pikka autode rivi ootas oma järge. Kuna väljas oli ka juba ligi 30 kraadi kuuma ning autos väike laps, siis jätsime selle linnakese külastamise tulevikku. See-eest saime aga nautida vaateid helesinisele merele ning takerduda natuke ka Nizza ummikutesse, sest see paistis meie navigaatorile olevat ainus väljapääs mereäärselt võlumaastikult. Kord juba tagasi kiirteel olles aga jõudsime kiiresti Cannesi kanti, kus tuligi meil juba teelt välja sõita ning suund põhja poole võtta. Prantsusmaa kiirteed ajavad küll natuke naerma, aga kui kotike müntidega käepärast on, siis elab ka üle, eriti kui pole vaja väga kaugele sõita.
Kord teelt väljas võtame suuna meid ootava maamajakese suunas.
www.locationlesmuriers.com on meil öömajana välja valitud ning oma valikut meil kahetseda ei tule. Vastupidi, oleme õnnelikud, et just selline majake meile silma jäi. Enne ööbimiskohta saabumist on meil aga vaja teha mõned sisseostud kohalikus Leclerci supermarketis ning käia vaatamas ühte mägikülakest nimega Seillans. Muidugi ei ole need väikesed mägikülad ideaalsed käruga liikumiseks ja nii panengi lapse ühel momendil sülekotti ning Tomi ülesandeks jääb käru tassimine. Kord mäkke ära ronitud, saab käru jälle kasutusse. Päris hea treening - üks tassib last ja teine käru.. Teel püüan ka teha pilte oma uue fotokaga, aga see ei osutugi eriti kergeks ülesandeks, sest kangekaelselt keeldun panemast teise programme kui M ning eks see edasi tagasi diaframma kruttimine ning sobiva kaadri otsimine, jalgu siputav laps kaelas, polegi just kõige kergem ülesanne. Vähemalt fookuse panen auto peale, sest muidu ei suudaks vist ühtegi pilti võluda. Pildid ise on aga siin vasakul reas ning pole neid ühtegi photoshopist läbi lasknud (arvuti mälu puudusel pidin kõik taolised programmid nagu gimp, photosop jne, ära kustutama). Nii et pildid on kõik naturaalsed, jpeg-na pildistatud, sest ka PEF formaadi töötlemise jaoks pole mul programmi (ja ega vist poleks aegagi). Külakeses on ka üks kena väike kirik, kus saan katsetada võimalust pildistada ilma välgu ja statiivita! Muidugi on suure ISO tõttu pilt hägune, aga vana fotokaga poleks taoline pildistamise võimalus jutu allagi tulnud (olen korduvalt ja korduvalt proovinud).
Tänu timerile saame ka ühe perepildi.
Teel kohtame paari kaunist linnaväljakut, millest esimene on eelmise postituse pildiks ning teine on siin, vasakul. Muidugi on kohalikud väljakud restoranide poolt ära hõivatud. Siin tekib kohe küsimus, et kas Prantsusmaal ei peagi restoranide omanikud nn. "avaliku ala hõivamise" maksu maksma, nagu Itaalias? Itaalias on see maks väga krõbe ja seepärast ongi restoranide esised platsikesed võimalikult väikesed ning võimalikult suure laudade arvuga. Provences tundus aga vastupidi, ala suur ning lauad suhteliselt kaugel teineteisest. Restoranides me oma reisi ajal ei söönud, sest pole just parem koht kuhu väikese lapsega minna ning eks ole kallid ka lõpuks. Veel kaks huvitavat tähelepanekut Seillansist ja järgmistel päevadel külastatud linnadest - kui rannikuäärsed suurlinnad on pungil tõmmudest Aafrika immigrantidest, siis suurlinnadest eemal ei õnnestunud meil ühtegi mittevalget inimest näha. Saa siis aru nendest prantslastest.. Ja teine tähelepanek oli Tomil kohaliku arhitektuuri suhtes - tema arvates kukuksid kõik majad esimese maavärina korral kokku. Sest isegi katust ei toesta muud, kui krohvi surutud katusekivid. Itaalias on viimastel aastatel väga karmid sismavastased seadused, paradoksiks ongi fakt, et kui Ventimiglias Prantsuse piiri lähedal peavad ehitised olema maavärinatele vastupidavad, siis mõni kilomeeter edasi, ja maavärinaid polegi enam! Hmm, pole uurinud ka statistikaid, kas Prantsusmaal on üldse maavärinaid olnud...
Aga jah, saab Seillans selja taha jäetud, ning vaid 2 km kaugusel ongi meie majake meid ootamas. Pildilt tundub, et on tegemist ühe väikese majakesega, tegelikult on ehitis 18 sajandist ning hästi hästi suur. Aga on ehitatud künka nõlvale ja nii on meie osa siitpoolt (ehk köögi poolt) maapinnaga sama tasandi, samas kui teisel pool, kus meil magamistuba, on meie all kaks korrust! Majas elavad ka omanikud ning nad üürivad välja ühte suuremat korterit ja kahte tuba. Kahel toal on kahepeale ühisköök kasutada, aga kuna teine tuba oli tühi, siis oli terve korrus meie päralt. Samuti aed tugitoolide, võrkkiige ning muidugi basseiniga!! Ja milline vaade ka veel rõdult. Selline puhkus on tõeline nauding ning seda kõike keskmise hotelli hinna eest. Külmkappi oli perenaine meile ka söögikraami jätnud, juustudele tegi Tom kahe päevaga lõpu peale. Ja igal hommikult tõi perenaine meile värske baguette ning värsket apelsini mahla, mida ta ise pressis. Tõeline paradiis! Jätkan järgmises postituses...
Sain arvuti parandusest taas kätte ja saan oma jutuga jätkata, enne kui muljed meelest ära lähevad. Teisel päeval Provence's võtsime me ette teatud sorti palverännaku. Otsustasime külastada koobast, kus kunagi sajandeid tagasi elas viimased 30 aastat oma elust piiblitegelane Maarja Maddalena. Seesama prostituut, keda taheti kiviga surnuks visata ning kelle Jeesus ära päästis sõnadega "Visaku esimene kivi see kes ise patust puhas on!". Mis Maarjast hiljem sai, on uus testament üsna kidakeelne, näeme teda nutmas veel risti all ning siis ei midagi. Ta olevat ka küll isegi ühe evangeeliumi kirja pannud, aga seda katoliku kirik õigeks ei tunnistanud. Oli sellega kuidas oli, igatahes jõudis Maarja oma rännakutel välja Prantsusmaani, kus ta siis mäe otsas koopas otsustas elada.
See et mäkke oli vaja ka meil endil ronida, jõudis meile alles siis kohale, kui oli liiga hilja tagasi pöörduda. Meile mägedes ronimine on alati meeldinud, aga ülesanne muutub palju keerulisemaks, kui on vaja kaasa tassida ka terve käru koos lapsega! Siit vasakult esimeselt pildilt on näha siis mägi, mille keskel see koobas asub ja teisel pildil koobas seestpoolt ise. Kaardilt vaadatuna ei paistnud mägi üldsegi hull olevat ja nii me siis parkisimegi auto ära, panime lapse kärru ning hakkasime minema. Tee oli väga ilus ja nagu loodud kärutamiseks. Mõtlesime, et äkki ongi mingi sujuv tee kuni koopani välja. Aga võta näpust, umbes 500 meetrit ilusat teed ilutses 
meie ees tüüpiline mägitee. S.t, mitte kärutav. Tagantjärgi mõeldes, oleks targem olnud käru autosse jätta, laps kõhukotti panna ning niiviisi seal ära käia. Aga muidugi ei olnud me teekonna raskusastmest sugugi teadlikud. Hea et kõhukoti igaks juhuks ikkagi kaasa võtsin ja nii me läbisimegi selle teekonna viisil, mul laps kõhukotis, paremas käes fotokott ning vasakus käekott. Minu taga hingeldas Tom käruga, nagu risti kandev Jeesus ise. Ronimine võttis meil aega oma tund aega, ning loomulikult olime mäe otsas ka ainsad välismaalased, lisaks ainsad, kes käruga väikest last püüdsid üles lükata. Nimelt kui tekkis mõni siledam koht, siis tegime käru uuesti lahti, panime lapse sisse ja lükkasime. Kord kohal, oli meil võhm täiesti väljas ja teised vaatasid meid nagu imelikke. Samas kõik naeratasid Angelale ja isegi tehti meist salaja pilti...aiaiai. Vasakul on näha siis sissepääsu koopa territooriumile, kus mingi aeg tegutses üks klooster, mis aga Prantsuse revolutsiooni ajal maatasa tehti - nimelt oli koobas olnud üks Prantsusmaa kuningate peaaegu et kohustuslikke palverännukohti. Mul olid koopaga omad plaanid, et teen rahulikult pilti, aga ei midagi. Nimelt otsustas meie kõike 
sööv pisike Angela, et just see oli õige päev, kui valmis tehtud toit termoses talle ei meeldinud. Nii pidigi vaene laps sel päeval leppima puuviljapüreega, sest muud varianti meil kaasas polnud, ning loomulikult polnud koopa kandis ka ühtegi poodi. Nii jäi minu fotosessioon väga lühikeseks, paar pilti ja hakkasime alla tagasi minema. See võttis meil oma 40 minutit, aga hakkama saime!!! Siin on ka üks maastikupilt, mis on tehtud koopa eest alla, seal eesoleval puudest vabal alal ootas meid auto.
Kui me kord all tagasi olime ja hakkasime tagasi oma majutuskoha poole liikuma, otsustasime ära käia ka ühes vanas kloostris, mis jäi peaaegu et tee peale. Thoroneti klooster oli iseenesest väga tore, aga ka seal oli sõda üle käinud ning munkadest polnud enam hingegi. Nüüd on seal muuseum ning ega seal eriti midagi vaadata polegi. Üks tegutsev klooster on palju huvitavam kui mahajäetud klooster. Siin ka paar pilti siis Thoroneti kloostrist. Muidugi, kes on käinud Mont Saint Micheli kloostris, saab Thoronetis pettumuse osaliseks. Kes aga eriti kloostreid näinud ei ole, saab elamuse ka siit. Ülejäänud pildid ongi Thoroneti kloostrist ning selle külastamisega meie teine päev ka lõppes, sest mäkke ronimise väsimust tuli peale ning otsustasime koju tagasi minna, kus ootas meid mõnus värskendav bassein. Meie ülejäänud reisist järgmises postituses.
