Tagasi reisilt!

Reedel, 7 detsembril jõudsime tagasi Itaalia niiskesse kliimavööndisse ning selle tulemusena jäime mõlemad Tomiga haigeks (Tom sai mingi kõhuviiruse ja mina klassikalise palavik/kurk/nohu). Tänaseks on olukord juba parem, kuid külm on ikkagi :-)
Kunagi võtan ette ja kirjutan reisist pikemalt eesti keeles (ja lisan fotosid albumisse), kuid praeguse seisuga on mul kruiisitajate foorumis üleval pool reisikirjeldusest (ka see vaja lõpetada), aga itaalia keeles.

Vabandan, aga polnud kuidagi võimalik linki aktiivseks teha.

http://www.crocieristi.it/forum/viewtopic.php?f=43&t=3812

Kohvrid pakitud!

Kohvrid lõpuks pakitud, homsest alates veedan 12 päeval laeval nimega Costa Serena (seesama, mida näete alumise posti videolõigus) ning teekond viib seekord Kanaari saarte ümbrusesse. Täpsemalt öeldes läbime sadamad (kui ilm lubab muidugi) nagu Barcellona, Casablanca, Arrecife (Lanzarote), S.Cruz de Tenerife, Funchal (Madeira) ning Malaga. Peatse kuulmiseni!

Järjekordne Panettone-film

Ma ei ole tegelt Jõulude paiku iga-aastaselt kinodes näidatavate "Itaalia naljafilmide" fänn. Kui mõni seik ajabki naerma, siis ülejäänud killud on nii rasked, et minu eestlasest ajju kohe kuidagi ei jõua.
Vähemalt kinno ma neid filme vaatama ei läheks, seda enam, et Sky programm toob need aasta möödudes teleekraanile, ning sellest piisab täiega :-)
See aasta aga vist lähen ka kinno...uudishimu pärast...sest esmaspäeval (26 november) peaksin ma ronima just sama laeva peale, kus toimusid filmivõtted ning mida näete ka filmi reklaamis. Speriamo bene...

Sügisesed ajad..

Pilt on tehtud koduaknast umbes tund aega tagasi. Selline siis sügisene taevas :-) Mina aga põen viimaseid päevi mingit paraviirust, mis gripp ei pidanud olema, aga palaviku ajas ikkagi pea 39 kraadini üles.

iPod

Ma olen ka nüüd iPodi klubis :-) Tegelt ei olnud mul üldsegi plaanis seda aparaadikest osta, aga jooksmas käies tekkis vajadus mingi eseme järele, mis pidurdaks natuke mõistuse tegevust (mõistus nimelt soovitas juba viie jooksuminuti järel kõnnile üle minna ehhe).

Ok, vajadus muusikat kuulata, aga miks iPod? Meil on kodus olemas tegelt kaks mp3 playerit/mälupulka ning arvasin nendega läbi ajada. Aga ainus programm arvutis oli iTunes ja läbi selle õnnestus muusikafailid küll pulkadele ajada, aga sisse lülitades peale raadio sealt küll mingit heli ei tulnud. Nii otsustasingi osta ikka iPodi ning jätta igasugused muud mp playerid igaks juhuks mängust välja. Kui aga seda pisikest ostma läksin (kõige algelisem variant, aga mulle piisab ja jääb ülegi), siis ehmatas selle olematu suurus alguses küll ära. Aga samas ei tunne jooksu ajal selle masinakese 15 grammist mitte ühtegi, nagu poleksi seda kusagil riiete küljes rippumas.. Pildile lisasin ka arvuti hiire, siis on teadmatuses olijatel kergem iPodi mõõtmetest aru saada :-) Igatahes mu vana cdplayer elutseb nüüd prügikastis..

Aga tööst rääkides - võin nüüd kinnitada, et algsed sümptomid on kadunud ning olen taas suutnud igapäevasesse rütmi sisse elada. Kui leiaks nüüd ka rohkem aega rasva sulatamiseks...Päikest kõigile!

Teine tööpäev...

läks juba paremini...Aitäh kõigile kes kaasa tundsid :-) Täna arvas ülemus lihtsalt, et kolmekorruselisele majale oleks vaja üks korrus juurde lisada ning viis minutit enne minu tööaja lõppu oleks just paras moment sellise tähtsa ülesande alustamiseks. Tulemuseks oli vabatahtlik ületunni tegemine...aga see-eest olen ikka veel elus!

Täna käis vähemalt üle Pisa üks must must pilv. Enne kella kümmet tõmbas väljas nii pimedaks et ei näinud enam kõrvalmajagi. Ja siis kukkus põmmutama. Ämma käest sain teada, et isegi koerad olid kohkunult diivanil keras ja vaatasid teda ilmega "no tee ometi midagi, et see ära lõppeks". Nüüd pealelõunal on aga ilus ilm väljas...päike särab ja on palav. Ei märkugi tänahommikusest tornaadost (arvan et ikka vähemalt tornaado sarnane asi kusagilt üle käis, sest puuladvad puudutasid maapinda). Sadas kusagil tund järjest ja nüüd sain teada, et mitmetel majadel on keldrid üleujutatud..Ma leidsin kah ühe loigu meie keldrist, aga see võis tekkida ka lahtise akna süül..

Tegelt tahtsin lisada veel mõned pildid teemal "mäed". Augustis sai käidud koos Eesti külalise Katsiga mägedes ja siin siis mõned meenutused (paraku pidime pärast mäetipu vallutamist läheneva musta pilve tõttu ülepeakaela pagema, aga mõnus oli ikkagi).

http://picasaweb.google.it/mnjahh/MatannaMEtipuVallutamine23082007

Esimene tööpäev...

Tahan tagasi augusti algust!!! Miks ei toimi aastakalender sellisel meetodil: august, september, august, oktoober, august, november, august, detsember, august, august, jaanuar....
Kui tavaliselt jõuan tööpäeva alustades ukse rahulikult lukust lahti keerata, alarmi maha võtta, raadio mängima panna, palmi kasta, õhukonditsioneeri sisse lülita, postimehe läbi lugeda....SIIS TÄNA.... oootas ülemus mind esimese tööpäeva/koolipäeva puhul väljas postkasti juures!!! Ja nii tuligi nelja nädalaga maha raputatud stress nelja tunniga tagasi! Nimelt istus ülemus kõik mu neli töötundi enesekindlalt kõrval ja käskis mul valmis joonistada kolmekorruselise elamu!
Hommikul oli väga hea enesetunne...tööpäeva lõpuks on sellised sümptomid: allergiahood aevastamise ning tatistamisega, süda paha, silmade ees liiguvad mingid mustad laigud, auto aknast ei näinud enam välja (võis ka musta klaasi viga olla), pea käib ringi, sõrmedevahed sügelevad, nina otsa on tekkinud vistrik, söögiisu puudumine....kõik ei tule kohe korraga meeldegi....paneks ehk keegi tark DIAGNOOSI, soovitavalt koos ravimismeetodiga....oijahhhh...ootan suve, 2008 oma muidugi.....

Sügis läheneb...pildid

Imelik mõelda, et tänane päev kannab juba teist päeva nime "september". Ilm on ilus nagu juulikuus ning rannalt on hästi nähtavad Apuaani alpid ning Gorgona saar. Vesi oli ilus heleroheline ning puhas, esimest korda sel suvel tegin ühe korraliku supluse, mis kestis terve tunni... :-) Lained olid päris kõrged vaatamata suhtelisele tuulevaikusele, võtsime kampa ka ühe Tomi sõbra ja nii me siis hõljusimegi lainete keske...päris mõnus puhkuseperioodi sedamoodi lõpetada :-)
Täna sain suure vaevaga hakkama ka piltide lisamisega - tegemist veel augusti alguses mägedes veedetud puhkuse piltidega - tulemus peaks olemas järgmisel lingil:
http://picasaweb.google.com/mnjahh/MGedesInMontagna2007?authkey=P89nUgZJ7ks

head vaatamist!

Katsun järgmistel päevadel saada üles ka mõne uuema pildi, aga see hiireta arvuti ning wifi internetiühenduse kasutamine on nii harjumatu...et tunnen ennast täieliku algajana

Nendele sõpradele, kes mulle kirjutanud on....mõtlen teie peale ja peatselt vastan ka kirjadele!

Tagasi!

Lõpuks ometi sain august välja ning võin taas internetiavarustes ringi jalutada!

Tagantjärele võib öelda, et telefonioperaatori vahetus tasus ära küll, nii et kes veel Telecomi piinades - vahetage aga julgelt!!!

Kaks nädalat oli telefon täiesti tumm, aga lõpuks saadeti üks tehnik kohale, kes sai paari minutiga kõik aparaadid tööle - keegi enne teda olevat kastis mõned juhtmed valesti ühendanud.

Kui Telecomi poolt pakutavat modemit ootasime terve aasta (ja jäigi tulemata), siis Liberoga seda probleemi polnud. Internet on nüüd palju kiirem, liin ei kuku enam ära kui saabub telefonikõne ning kokkuvõtteks peaksid ka arved tunduvalt väiksemad olema. Lisaks kõigele on meil nüüd kodus wifi ja seega saame Tomiga üheaegselt internetis olla - ehk mõni perekonnatüli jälle vähem. Ja veel uuendusena avastasin, et ka lauatelefon annab helistaja numbri ning jätab kõik vastamata kõned telefoni mällu (nagu midagi sekretäri taolist).

Eile ostsin endale uue laptop arvuti (ei mingi tehnika ime, aga korraliku ramiga Acer). Isegi webcam on ekraani kohal...

Ilmad on siin vahepeal taas suviseks läinud. Möödunud nädalal oli külas Kadri, kahju et just sellele perioodile langes esimene talve proov....Nüüd aga on taas väljas üle 30 kraadi...Esmaspäevast taas tööle, seega loodan, et kuum ei kestaks liiga kaua...

Siia panin üles ka ühe pildi Dolomiitidest. Katsun sellest mõnusast nädalakesest ka midagi enamat lisada. Piltide jaoks aga tahaks avada uue albumi, pean veel mõtisklema, kuidas seda oleks kõige parem korraldada.

Ka Kadriga sai siin kohalikes mägedes käidud...põgenesime veel äikesepilve eest ummiskaelu mäest alla...

Nüüd aga peaks minema vist natuke jooksma, sest mägede toiduga kogunenud lisakilod ei taha kuidagi enam ära minna...

Tabula Rasa

Mägedest tagasi ootas meid kodus tumm telefon...Ja on tumm edasi...Hetkel olen sunnitud kallist puhkuse perioodist raiskama osakese kontori peale, sest see on ainus koht, kus internet veel eksisteerib. Kui kodu taas võrku lülitatakse (vahetasime Telecomi konto Libero vastu), siis kirjutan kõigest pikemalt. Homme aga saabub külla Kadri Eestist, seega kontorisse ilmselt enam nägu ei näita. Ilusat suve jätku kõigile!

Puhkus

Reedel sai viimast korda tööl oldud ning nüüd on siis kaua oodatud puhkus kätte jõudnud.

Homme sõidame Tomiga nädalaks Dolomiitidesse talvituma (viimaste nädalate kuumus on liikmed täitsa kangeks teinud ning vaja nüüd need taas lahti kangutada...)

Siin pildil aga näete mind ühe külalisega kaugelt-kaugelt...kust täpselt?? Californiast!! Täitsa tõsi! Muidugi ei tulnud pisike Bibi mulle üksinda külla, ikka koos emme ja issiga. Kahjuks tuldi külla vaid üheks ööks, sest laupäeva hommikuks oli juba vaja jõuda Saksamaale lennuki peale ning Itaalia on suur ja lai - polekski nad saanud kogu oma puhkust minu ja Pisa peale kulutada. Tore aga on, et suures kultuurivaimustuses mina ikka meelde jäin ja nii me kohtusime. Siinkohal tahangi tervitada Bibi vanemaid Katrinit ja Kalevit.

Peatse kohtumiseni!!!

Koeraelu...

Loom saab aru küll, kui on midagi valesti teinud...Siin näide, mille filmisin oma kallist Rosast mõned päevad tagasi...Vaadake just eriti Rosa silmi :-)

Hull hullude keskel

Mulle lihtsalt ei mahu pähe, miks peavad itaallased terve aasta niisama lödutama ja avastama alles juuli alguses, et nii palju on veel teha ning august (=puhkus) liiga lähedal....
Kõik on närvilised, töölaud kannatab "karate" stiilis lööke küll veel välja aga minu närvid vist mitte...
Hea asja juures on see, et töötan poole kohaga kuigi see teine pool (ehk puhkamise periood) kulubki närvide ravimisele :-)
Ja ülemus pidi ikka ära mainima, et mul ka tulevikus ei tuleks pähe mõtet puhkust juulikuuks küsida, ehehehe :-) nagu oleks ta käest midagi küsinud....

Aastaring täis

Kuigi juuli alguses sai abiellumise päevast täis aasta, meenutab tänaseni koduväravas seda sündmust Tomi sõprade poolt asfaldile maalitud süda meie nimede ning kuupäevaga...Huvitav, kumb peab kauem vastu, kas meie abielu või maalitud süda?? Või oskab äkki keegi soovitada mõnda head lahust, millega värvi asfaldilt välja saada?? Augusti lõpus abiellub üks "südame süüdlastest" ning küll me siis midagi veelgi kestvamat nende maja ette maalime :-)

x

Aga aeg möödub kiiresti. Mäletan aega, mil ootasin pikkisilmi 18-aastaseks saamist ning vanaema vastust minu pidevale hädaldamisele - kui oled kord saanud 20-aastaseks, ei märkagi sa seda, kui number "2" asendub number "3"-ga ja nii edasi 4-5-6-7-8....... Ei pööranud nendele sõnadele erilist tähelepanu, kuid täna pean tõdema, et vanaemal oli tuliselt õigus! Kahekümnendad möödusid helikiirusel ja kolmekümnendad kihutavad juba valguskiirusel...ah, kipun ära heietama....ometigi kohtan üsna sageli ajakirjanduses väidet, et kolmekümnendad on see kõige hiilgavam periood elus - möödas on kannatusrohked ülikooliaastad ning lõpuks ometi võid tõdeda, et ......töö on, kodu on, raha on....???

x

Itaalias tundub aga, et kogu süsteem on 10 aasta võrra edasi nihkunud.....20-ndad oled veel sipupükstes, 30-ndatel hakkab juba ülikooli lõpp paistma, 40-ndateks saad ehk endale lõpuks oma isikliku elamise ning elagu 50-ndad kui raha saab olema jalaga segada ning raha sekka segad ka mõned 20-30-aastaste pead, kes alles raskes eluliikluses pead tõstmas on...millegipärast pean ma siin RIIGIS tõdema, et olen välismaalasena paremas seisukorras kui paljud kohalikest eakaaslased. Mul on töö (kuigi miinimumpalk, on ikkagi ihaldatud tähtajatu tööleping), on kodu (paraku mitte isiklik, aga välja viskamist ka karta pole), on abikaasa, ka restorani võib ikka mõnikord endale lubada, lisaks ka mõne väljasõidu. Paljud tuttavad töötavad mustalt või ajutiste töölepingutega, teevad ületunde ja osalevad pidevalt erinevatel konkurssidel, kodu ostmisest isegi ei unista mitte...Vahel olen ikka Tomile öelnud, et Itaalia probleem on vanad poliitikud valitsuses ning kartlikud noored...juba ülikooli süsteemi kiruvad kõik, kuid mitte ükski ei julge süsteemile vastu hakata....

x

Aga tuleme tagasi alguse juurde. Jah, sai täis aasta abiellumisest ning esimest aastapäeva tavaliselt ikka tähistatakse, teise aasta täitumise järel juba tülitsetakse?? Või miks on siis reisibüroodes pakkumised pulmareisidele ning esimese aasta täitumisele, aga edasi enam ei ühtegi pakkumist...igatahes ei tahtnud me seda esimese aasta täitumist niisama mööda lasta ja nii lubasimegi endale (korralike kolmekümnendates inimeste viisil) ühe kena nädalavahetuse Como järve ääres. Hotell oli küll üsna kulunud, kuid asus see-eest otse järve kaldal pakkudes aknast imeilusat vaadet nii järvele kui Como linnakesele. Vahelduseks oli päris tore tunda end taas välisturistina....esimese katsena püüti ikka inglise keelt meiega rääkida. Meie hotellis ei õnnestunud meil kohata mitte ühtegi itaalia keelt rääkivat turisti. Domineerivaks keeleks oli jaapani ja inglise (kas Clooney mõju?). Hinnad restoranides olid ka vastavad rikastele turistidele ning meid päästis esimesel õhtul nurgatagune Naapoli pizzeria (nämma kui hea pizza) ning teisel päeval hotelli kallis restoranis õhtusöök, mis oli ööbimispaketi sees (maksime küll kõige odavama veinipudeli eest 16 eurot lisaks).

x

Sai käidud ka lõbusõidul laevukesega, maha tulime Bellaggio külas, et natuke ringi vaadata. Veel käisime vaatamas villa Carlottat, mis oli millegipärast laevasõidu pileti hinnas ning kuidas sa siis ikka vahele jätad. Viimasel päeval tuli veel äkitselt idee teha hüpe Sveitsi, et täiendada oma shokolaadi varusid ka mõne Sveitsi (vabandage, aga puuduvad vajalikud tähed, et selle riigi nime korrektselt kirja saada) maiusega...

x

Paraku on tööandja poolt hetkel päris korralik "pressing" mul peal, seega pean siinkohal katkestama. Järgmises postituses loodan lisada ka mõned pildid illustratsiooniks :-) (pildid nimelt hetkel kõik koduarvutis)

Ämm-äi tagasi kruiisilt...

Täna saabusid äi-ämm tagasi oma nädalaselt kruiisilt Kreeka saartele ning tänu sellele saan taas kergemalt hingata (üksi kahe koera eest hoolitsemine polegi nii lihtne ülesanne, kui vahetevahel on vaja ka tööle minna..).

Praegu valmistan vaimu ette tänaõhtuseks San Ranieri valgusetenduseks (sellest juttu just eelmises postituses) ning loodan nüüd, et suudan ka fotoka patereid ära laadida...

Lisan siia paar pilti aga ämma-äia kruiisist (teate küll ju et ma natuke kruiiside hull). Soovitasin neil ära proovida ameeriklaste kompanii Royal Caribbean (seesama kompanii, millest Eesti uudistes hiljuti juttu oli - kuna tõid esimese suure laeva Tallinna sadamasse). Käesolev laev küll nii suur ei olnud, aga mitte suurus pole oluline, vaid saadav rahulolu...

Esimesel pildil lihtsalt üks laeva sisevaade, teisel pilt Veneetsiast sellisena, nagu paistab mööda purjetava kruiisilaeva ülemiselt dekilt.

Kolmandal pildil vaade kruiisilaevadele Santorini saare tipult ning neljandal pildil võite näha mu ämma koos Santorini eeslitega.

Aga nüüd õhtusöögile ja sealt edasi Luminarale!!

Tulge Pisasse

Ööl vastu 17 juunit korraldab Pisa taas linnapühaku San Ranieri auks iga-aastase ürituse "Luminara". Tegemist maagilise ööga, kus Arno jõe ääres asuvate ehitiste fassaadid kaunistatakse küünaldega ning kustutatakse elektrivalgus. Lisaks toimub üritusi terves vanalinnas. Tulge kaema! Kella 23 paiku võib näha ka linna aasta ilusaimat ilutulestikku.
Rohkem infot siit: http://www.discoveritalia.it/agenda/schedaEvento.asp?IDevento=5927&lingua=it

Suveaja haigused...

See pilt on elavaks tõendiks, miks terve pere vaevleb kõhuvalu käes...

Kommunistlikust maffiast paar sõna

Nädalapäevad tagasi (siis kui Itaalias oli veel viimaseid päevi suvi) olime Tomiga parasjagu nautimas erarannas Tomi vanemate poolt makstud rannatoolide ja rannakabiini mõnusid (inseneri sissetulekustest piisaks heal juhul vaid tasuta ranna lähistel tasulise parkimiskoha maksmiseks), kui juhtusime pealt kuulama paari linnavalitsuse ametniku arutelu selle üle, kui raske on ikka linnavalitsuse ametniku elu, kuna peab pisikese palga eest kusagil kontoris konutama ja andma ehituslubasid arhitektidele ning inseneridele, kes ise midagi peale allkirja andmise ning raha vastuvõtmise teha ei oska...

Tookord mõtlesime vaid hetkeks vaeste linnaametnike rahakotile, mis kannatab 2000 eurose rannatooli välja....tasulisest parkimiskohast rääkimata. Sinna oleks aga tookordne pealtkuuldud arutelu jäänud, kui vaid paar päeva hiljem poleks me ise omal nahal tunda saanud seda, kui lollid me ikka oleme...

Mulle tegelikult Itaalia maffia põhimõte "teeneid" küsida meeldib. Esimesel päeval minnakse "ohvri" juurde ja pakutakse mingi teenuse saamiseks üht üsna kopsakat summat (mis muidugi on väiksem sellest, mida ohver loodab). Mittenõustumisel tullakse järgmisel päeval "ohvri" juurde tagasi ja oh näe imet, teine kohe nõus, kuigi pakutav summa on öö jooksul kahanenud praktiliselt olematuks. Üllatunud pealtvaatajale öeldakse vaid "ma tegin sellise pakkumise, millest lihtsalt ei saanud ära öelda" - mis tähendaks siis maakeeli, et ohvril lasti valida, kas pakutud summa või elust ilma jäämine. Maffia ja Camorra erinevustest täna ei viitsi rääkida, aga Eestis tegutsev nn. "Vene maffia" kuulub küll pigem camorra alla...

Aga tuleme nüüd kommunistliku maffia juurde...põhimõtted võrreldes tavamaffiaga on samad, kuid kõike korraldatakse pealtnäha "ausal teel" ning püstoli asemel kasutatakse teisi vahendeid soovitu saamiseks...

Jutt siis linnavalitsuse poliitikast mingi soovitud asja saamiseks. Ettevõtja A saab linnavalitsuse ametnikult B vihje, et äärelinnas on müügil odava hinnaga riigimaa ning nii see maatükk müüaksegi maha koos detailplaneeringuga, mille on ametnik B ise teinud. Ettevõtja A tahab ehitada maatükile paar mitmekorruselist maja ja läheb tähtsa linnaametnik C käest küsima, et kas on olemas keegi konkreetne "isik" kellele tuleks see tähtis töö anda. Linnaametnik C vastab et vali arhitektiks keda tahad (lootes ise salamisi, nagu paar aastat hiljem välja tuleb, et välja valitaks üks tema sõpradest ehk arhitekt D). Ettevõtja A annab tööotsa aga hoopis insener T-le, kuna T isa on A vana sõber ning koos on juba mitmeid projekte arendatud minevikus. T asubki tööle ja mitme kuu möödudes esitatakse linnavalitsusele projekt hindamiseks. Itaalia seadustes on kirjas et kui linnavalitsusele on esitatud projekt, siis linnavalitsus võib uurimise käigus küsida lisamaterjale vaid ühe korra ning seda kirjalikult....Projekti esitamisest on mitu kuud möödas kui hakkavad saabuma telfonikõned stiilis - kõik on korras aga vaja seda paberit ja toda paberit. Ei mingit kirjalikku päringut...Aeg möödub ja ettevõtja A muutub närviliseks ning palkab advokaadi E. Advokaat suudab asjad nii kaugele viia, et linnavalitsuses hakatakse vabandama ning palutakse uut projekti, kuna "olevat" unustatud projekteerida ka parkimiskohad tehaste töötajatele, kes töötavad maatüki ümbruskonna vabrikutes (et mina ehitan enda eramaale maja ning siis pean lubama ka ümbrukonna tehaste töölistele parkida oma autod minu maale). Ok, keegi ei taha tülitseda ja tehakse uus projekt (veel üks aasta möödub). Alguses öeldakse, et nüüd on kõik ok ja kohe kohe anname ehitusloa aga seda ei tule.
Ühel päeval helistab ettevõtja insener T-le ja palub tal tulla enda juurde. T saab ettevõtjalt teada, et ei saa enam projekteerimises osaleda, kuna tähtis linnaametnik C olevat mõista andnud, et ehituluba saabub alles siis, kui projekteerijaks saab sõber arhitekt D....T-le lubatakse küll maad ja taevad kokku, et ta vaid ei läheks abi paluma advokaatidelt.
T ei teagi nüüd, kas minna advokaadi juurde või mitte, sest linnaametnik C-ga on vaja ka tulevikus läbi käia (kõik ehitusload tulevad tolle käest).
Linnaametnik C ja arhitekt D ja paljud teised nende toetajad on kõik ühe ja sama partei liikmed. Nimetagem seda siis kommunistlikuks maffiaks :-)

Pilte sirvides - taas kuu möödas..Eestiski käidud..

Istun siin arvuti taga ja mõtlen möödunud kuule nagu möödunud suvevaheajale...Viimased päevad on siin päris korralikult vihma lödistanud ning ka villased dressipüksid on kapinurgast taas välja otsitud. Eestis kukub iga päev uus kuumarekord, siin aga oleme päris lähedal uuele külmarekordile. Mõtlen nendele soomlastele, kellega koos tulime möödunud reedel Finnairi lennuga Itaaliasse....sel ajal kui nende kaasmaalased peesitavad rõõmsalt põhjamaa randadel, külmetavad mu kallid reisikaaslased Vahemere palmide all...

Samas ei sa ma mitte viriseda, sest töö juures on vihmase ilmaga kindlasti mõnusam olla kui 40 kraadise leitsakuga väljas..

Mis aga vahepeal siinmail ka juhtunud on. Eelmises postis sai räägitud korraks Marianne külaskäigust Saksamaalt. Panen siia üles ka ühe ühise pildi. Kahjuks meil pole ühtegi pilti, kus kolmekesi peal - nii et tutvustan teile ka Marianne sõpra Vladimirit - keda näete teisel pool aparaati :-) Kahjuks kestis nende külaskäik vaid ühe päeva, sest eelistasid Toskaana kaunitele paikadele Rooma tolmu, aga vähemalt midagi jäi ka Toskaanast meelde :-) Igatahes oli mul väga hea meel nende külaskäigu üle ning eriti tänulik olen Vladimirile võimaluse eest praktiseerida korraga inglise, saksa ja vene keelt! Ja isegi Tom avastas endast seni puudunud ande vestelda inglise keeles! Ja ka Mariannet oli tõesti väga väga tore taas kohata taas pärast 10 aastat vaikust...vanu tutvusi on tõesti väga tore taasavastada!



Edasi aga saabus esimene mai ning kuna olime just endale ostnud lõpuks ometi väikese TomTomi....Tom on selle üle väga uhke, sest teda olevat sõbrad keskkooli päevadel (ehk enam kui 10 aastat tagasi) alati tomtomiks kutsunud, et ta tunneb end natuke nagu navigaatori ristiisana.....siis otsustasime ühe keerukama reisi ette võtta, et selle masinakese pädevust kontrollida. Siiani pole ta meid alt vedanud. Ei ole blokeerunud ja teab meid mõnda restorani isegi siis kohale viia kui meil pole õrna aimugi tänava nimest, kus see kohake asuda võiks... Aga esimesel mail võtsime ette teekonna avastamaks Torino kandi losse....Esimene peatus oli MASINO lossike (ärge küsige kus see täpselt asub, sest usaldasime end täielikult tomikese kätesse), kuhu jõudsime täpselt sel kellaajal nagu navigaator meile ette oli suvatsenud teatada. Lossis toimusid parasjagu Itaalias populaarse seebika Elisa di Rivombrosa kolmanda osa võtted (kus tegelt Elisat enam pole ja alles on jäänud vaid Rivombrosa). Õnneks esimesel mail võtteid ei toimunud ja nii õnnestus meil vaadata lossi ka seestpoolt ja seega ka võtteplatsi ennast - päris huvitav kuidas ühest ruumist on tehtud kaks - kus ühes nurgas tehakse ühe toa võtteid ja teises nurgas teise toa võtteid. Üldiselt saime teada, et filmi ruumid on selle järgi ära tuntavad, kus on elektriliste küünalde asemel ehtsad küünlad...Paraku pilti teha ei saanud, filmil on mingid autoriõiguste kaitsevärgid ja nii meid kontrolliti päris korralikult, et ka salaja mingi asjaga hakkama ei saaks...Aga väljas võis küll pildistada, kuigi oli hoopis vähem huvitav...Film ise muideks on jooksnud juba Soome tv-s, ei tea kas kunagi ka Eestis need ladinaseebikad välja vahetab...vahelduseks võiks ju, sest tegemist ju palju normaalsema filmiga.

Kõrvalolevatel piltidel võite näha siis silti, mis kinnitab filmivõtete olemasolu, filmiautode rodu tänaval ning lossi sisehoovi ennast..

Edasi liikusime tomikesega juba Stupinigi jahilossi suunas, mille uksed jäid meile paraku suletuks, sest lossis olevat käimas remonditööd ja nagu ikka Itaalias need asjad käivad - internetis polnud keegi märkinud sellist asjaolu ära ning ka lossi ees oli plakat stiilis - kinni on ja keegi ei tea kui kauaks...Aga noh ilus oli loss ka väljastpoolt vaadatuna ja pealegi olid meil nimekirjas tagavaraks veel mõned lossiaadressid, kuhu tomtom meid kohale võis viia ja nii võtsimegi peale paari pildistamisvõtet teekonna La Mandria pargi suunas, kus pidavat kah kusagil metsas mingi loss peituma.

La Mandria park osutus suuremaks kui arvasime ning pärast pooletunnist jalutuskäiku otsustasime pargi avastamiseks rentida jalgrattad, et kohast paremat ülevaadet saada. Ega jalgrattagagi pargile tiiru peale ei tee, sest kui me pärast (oma arust) päris suurt tiiru pargi kaarti jäime seirama, avastasime, et polnud veeraditki pargist ära näinud...Aga lõbus oli kohe
tõesti ja ka ilm meid alt ei vedanud, vaid ootas kannatlikult meie lahkumist, et tavavõllid valla
lasta....aga meie liikusime edasi ühe teise lossi suunas - Veneria Reale ehk kuninglik siis lossi nimeks. See loss on päris laastatud ning uhkeid Masino stiilis tubasid pole...aga see-eest on aukartustäratav lossi suurus. Muidugi saime me endale mingi vana koleda krõhvast giidi, kes kukkus nii pikalt lossi ajaloost ja kunstiväärtustest pajatama et isegi minu kunstiajaloolase kõrv hakkas vett välja ajama. Ja nii meil tekkiski väärt plaan jalga lasta giidi juurest....kuna eespool oli teisi gruppe (uksed pandi küll vahepealt kinni), suutsime kuidagi üldist liikumist nii ära kasutada, et hüppasime paar gruppi edasi ja leidsime selliselt ühe noore giidi, kes rääkis lossist hoopis palju põnevamaid asju (ning millegipärast rääkis ka halvasti meie krõhvast giidist). Eriti aga käis mulle see krõhva närvidele seepärast, et sundis rahvast pidevalt välja minema et hoone fasaadikilde näidata ning seda kõike paduvihma all, kusjuures giidil endal oli suur vihmavari pea kohal....mina muidugi jäärapäiselt ootasin räästa all grupi tagasipöördumist. Ei läinud mulle need räästasülitajad kohe kuidagi korda tol päeval... Veneriast lisan siia vaid ühe pildi suurest tseremooniasaalist...kus Tom kuulab näilise huvitatud näoga krõhva juttu plaanitsedes samas põgenemise plaane...




Kogu päeva ennast võib aga kokku võtta lausega: oli tõesti väga tore päev :-)

Värskematest uudistest rääkides aga pean ära mainima ka oma Eestimaal käiku. Tegemist oli muidugi üsna lühikese visiidiga, nii palju kui üldse sai töö juurest vabu päevi küsida. Aga nädal läks ikka kokku ära.

18 mail lendasin Finnairiga otse Pisast Helsingisse ja sealt edasi lennukiga Tallinna. Esimest korda elus juhtus, et kohver ei jõudnudki koos minuga Tallinna, vaid oli jäänud kusagile Vantaa lennujaama avarustesse peitu. Kohver saadeti küll järgmisel päeval Cargo bussiga ilusasti Tartu, aga ikkagi pidin oma reisi esimesel päeval sättima sammud kohe supermarketisse, et osta hambahari ning muu vajalik. Hea veel et turismireisil polnud...Ka passipilte tuli mul järgmise päeva hommikul minna tegema meigita, sest kaasas oli vaid huulepulk. Hea seegi. Uute passipiltidega on omaette ooper, sest Pisas ei õnnestunud mul leida fotograafi, kes oskaks teha pilte uue standardi järgi. Küsiti veel, et mis imepass see peaks olema...Eestis tehti aga fotograafi juures pilt valmis tavalise digiseebikaga....saa siis aru....

Piltidel näitan lennukist tehtud pilte Pisast ning Alpidest. Üks pilt on ka sellest, mida Finnair lennukis süüa pakub. Teenindus tundus küll väga hea olevat, aga söögi kohalt on Alitalia kindlasti palju palju parem. Mõtlesin veel, millised kõhuvalud peavad küll lenduritel olema, kui iga päev sellist sodi söövad...
Õnneks tundus söök odava austraalia veiniga kuidagi kergemalt alla minema. Kõige parem osa lõunasöögist oli aga Fazeri shokolaadikomm tänu millele ostsin tagasi tulles kohe mitu pakki Fazeri komme kaasa :-)


Eesti on aga nagu Eesti ikka. Auklikud teed ja autod kes peavad iga ülekäiguraja ees kinni. Esimesel päeval oli kohe raske ära harjuda, et seisan kannatlikult ülekäiguraja kõrval ja vaatan niisama ümbrust, et autod mööda lasta ja siis äkki avastan, et kõik seisavad ning ootavad kannatlikult minu auparaadi algust...Itaalias oleks juba ammu selle ootamise peale kõik signaali lasknud (tingimusel kui keegi üldse seisma oleks jäänud). Huvitav on see, et 7 aastat tagasi kui veel olin Eestimaa elanik, ei mäletanud küll mingit taolist autojuhtide huvi minu etteastete vastu....

Tallinn meenutas aga rohkem Itaaliat, sest siin sõitsid autod enam-vähem sama kiirusega ning ka ülekäiguradadel tuli olla ettevaatlikum. Samuti olid Tallinnas koduseks saanud ummikud. Tartu tundus küll mingi rahuliku väikelinnana ja ometi on Pisa sama suur kui Tartu.

Seekord tuli mul Tallinn-Tartu maanteed läbida tervelt 4 korda ja edaspidi hakkan olema nende klubis, kes toetavad Tallinn-Tartu lennuliini avamist. Kui võib Helsingist Tallinna lennata, siis miks mitte Tartusse?? Loksuda ikka andis ja kui siis esmaspäeval tuli mul tulla Tallinna, et endale uut passi teha, oli tagumik sõidust nii valus et otsustasin pärast passipaberite vormistamist käia jala ära Toompeal. Sealt sai ka üks mälestuspilt tehtud, eks ka see saa kuu pärast juba ajalooline pilt olema, niivõrd palju uusi ehitisi on kerkimas.

Erilist elevust tekitas aga Eesti omapärane arhitektuur. Lisan siia kõrvale nii Tallinna siluetti kui pildid ühest Tartu tornist kui ühest huvitavast Tallinna ehitisest. Tom ütleb aga nende piltide peale, et las lapsed (nagu ta ise oleks mõni elukogenud vanamees) lõbutsevad nii kaua kui saavad, küll ka Eestis hakkavad tulema ehitamist piiravad seadused...Siin Pisas pidin veel alles eile kustutama jooniselt ühte metalltreppi - majaomanik tahtis seda kerget treppi pidi aiast üles oma rõdule pääseda, aga linnvalitus keelas selle ära. Ning tegemist ühe täiesti tavalise äärelinna majaga ja treppi pole tänavalt isegi mitte näha. Kujutage siis nüüd ette kui teeks linnavalitsusele ettepaneku kusagili kuubi otsa klaasist maja ehitada või hoopis ümmargune torn teha, kus iga aken isekujuga. Mõni infarkt kukuks kindlasti...

Eesti nädal möödus muidugi kiiresti. Sai põgusalt mõne tuttavaga kokku saadud ja paljudega ei jõudnud kohtuda...Tagasilend möödus rahulikult ning samal päeval pidin ka juba taas kontoripinki nühkima.

Tänaseks olen vist taas vana rütmi tagasi saanud....ja nüüd ootan suve....

Vanad tegemised

Vahepeal on taas hulk vette merre ära voolanud, kuid pole ikka veel jõudnud pajatada ühest toredast nädalavahetusest, mis viis meid Tomiga Marche maakonda. Pildid laadisin küll siia blogi juba pea kaks nädalat tagasi, kuid kirjutisega pole kohe kuidagi maha saanud.
Paraku pole ka täna eriti aega, aga kuna uued tegemised on vahepeal peale tulnud, mõtlesin, et mida ma siin ikka enam ootan. Tehkem seekord siis vähem juttu ja rohkem pilte :-)
Nädalavahetus oli 19-20 aprill ning ilm oli suviselt soe. Paraku on palavaga ringi sõitmine päris tüütu.
Teekond viis üle Perugia Frasassi koobaste suunas, kus oli plaan üks väike koopakülastus ette võtta. Esimene pilt on väike vahpeatus enne koopaid, kui kuumusest hakkas üle viskama ning nohu ära hoidmiseks oli ka konditsioneer kinni.

Koobaste juurde jõudsime muidugi lõuna ajal ning aega parajaks tehtud sai jalutatud koobaste lähedale jäävas San Vittore külakeses, kus asub üks keskaegne "abbazia", mida näete pildil.

Lisaks kirikule sai tehtud ka mõned looduspilid ümbruskonnas. Üldiselt oli koht kena, aga natuke liiga raskelt ligipääsetav läänerannikult tulijatele.



Siin siis üks looduspilt haisvast mägiallikast...See haisupomm oli materjal nimega zolfo, ärge küsige, kuidas see eesti keeles peaks veel kõlama. Vihjeks nii palju, et hais sarnaneb mädamunale. Ka Pompei õnnetusele eelnevalt (79 Kristuse järgi) olevat Vesuuvi vulkaan taolist haisu välja ajanud...








Lõpuks jõudsime siis nii kaugele, et lasti ka koobastesse. Koobastes on muidugi pildistamine keelatud, aga õige itaallane pildistabki seal kus keelatud. Oleme käinud teistes koobastes, kus pildistamine lubatud ja pole pooltki nii huvitav olnud kui keelatud kohas pildistamine :-) Iseasi kui palju sealt pildi pealt näeb :-)

Aga üldiselt julgen soovitada koopaid, olid teised seest päris ilusad, eriti meeldis esimese koopa suurus....mõelda, et mäe sees võib nii suur auk olla!


Aga edasi viis meie teekond mööda kände ja käbisid Urbino linnakese suunas. Hotell leitud ning dushi all käidud, võtsime sammud vanalinna suunas. Muidugi oskasime parkida auto sellisesse kohta, kust tuli kesklinna pääsemiseks igavene tükk teed mäest üles ronida. Tee peale jäi meile tänav "via meta del salire" ehk " tee poolel ronimisel" eesti keeles.

Sel õhtul otsustasime peale jalutamise ka kohaliku köögiga tutvuda ning einestasime ühes toredas restoranis. Hoopis teine lugu kui kehv restoran Orvietos.




Siin üks suveniiripoeaken autoportreedega... Pilt annab aimu, mis on Urbino linnakese sümboliteks (meie muidugi mitte).






Edasi sai jalutatud õhtuses linnakeses (aitas väga hästi seedimisele kaasa) ning sõitsime tagasi hotelli, mis asus vanalinnast paar kilomeetrit eemal. Seda hotelli võiks päris soovitada. Hind oli 59 eurot vaateta toa eest ning 69 eurot vaatega toa eest. Valisime muidugi vaateta toa sest vaatega tuba vaatas ümbruskonna mägedele ning mida seal ikka öösel pimedas nii väga vaadata oleks olnud. Hotell ise kandis nelja tärni, aga üle kolme poleks andnud. Koht küll korralik, aga ei mingit erilist luksust. Lihtsalt mõnus koht.















Päeval sai linnale teine tiir peale tehtud, käidud kohalikus lossis.

Pildi peal on näha tükikest lossist ning kohalikku toomkirikut.



Edasi jalutasime veel natuke linna peal ning saime teada et tegemist kuulsa kunstniku Raffaeli sünnilinnaga. Veel üks pilt ülevalt mäe otsast (sellelt ka paremini näha kohalik loss) ning teele!




Pärast käänulisi teid läbi Apennini mäestiku jõudsime lõpuks ometi Toskaana maakonda ning tegime veel vahepeatuse linnakeses nimega San Sepolcro (ehk Püha Haud tõlkes). Püha hauda me ei leidnud, ka ei pakkunud linn mingeid erilisi vaatamisväärsusi, kuigi ühe kuulsa kunstniku kodu linn (Piero della Francesca) Üks pilt ka sellest linnast - kirikutorn.









Aga muudest tegemstest katsun ikka kah kirjutada edaspidi. Vahepeal nimelt käisid mul külas Marianne ja Vladimir Saksamaalt (kuigi vaid ühe päeva) ning eile sai käidud 1 maid tähistamas Torino ümbruses (ka sellest paar pilti ja rida edaspidi).

Pasquetta ehk Lihavõtteke

Nii ongi ka selleks korraks Lihavõtted möödas. Suur Reede möödus väga rahulikult ja töiselt, kuna Itaalias pole riigipüha mitte reede, Kristuse risti löömise päev, vaid hoopis esmaspäev. Esmaspäeva nimetatakse siin hellitava nimega Pasquetta ehk Lihavõtteke. Paljude jaoks on pikad pühad (kolm päeva järjestikku ikkagi) suurepärane võimalus tähistada kevade algust ning tavaliselt ongi ilm Lihavõtete ajal kevadislikult salakaval - viimastel aastatel on pühapäev olnud alati suviselt soe ning esmaspäev sarnanenud rohkem talvele kui kevadele...Sel aastal aga lubati Lihavõtete ajaks imeilusat ilma ning selline ennustus ei ajanud liikvele ainult itaallalsi, vaid tõi riiki tuhandeid turiste - juba paar nädalat enne pühi hõiskasid kohalikud ajalehed, et kõik ööbimiskohad on viimse kohani broneeritud. No kuidas sa ise siis sellise ilmaga kodus istud. Lihavõtted saatsime siiski mööda korralike ristiinimestena, käisime pühapäeva missal (kus jõudsin juba kahe daamiga tülitseda, kuna istusid mul selja taga ning vadistasid vahetpidamata juuksuri teemadel ja nii läks mul preestri pühast sõnumist pool kaduma, kuniks ma soovitasin neil minna kirikuesisele väljakule jutustama, õnneks läksid ka). Missale järgnes vägagi rahulik perekeskne lõunasöök ning väike jalutuskäik kodu lähedale jäävas San Rossore pargis.

Esmaspäev ehk Pasquetta tähistamiseks otsustasime võtta ette oma esimese väljasõidu sel aastal (Milaano messil käik ei lähe arvesse) ning võtsime suuna Orvieto suunas. Orvieto on üks linnake, mis jääb Umbria maakonda, kuid üsna lähedale Lazio piirile. Reis läks üllatavalt sujuvalt, nii et kaks tundi pärast kodust lahkumist olime juba kiirteelt välja sõitnud ning leidnud oma esimese ummiku. See oli vist elu esimene kord tänada telepassi võimu - selle asemel, et oodata tund aega pikas järjekorras võimalust kiirteemaksu maksta, saime kohe ilusasti läbi. Üllatavalt kiiresti leidsime ka parkimiskoha. Orvieto jääb umbes 100 km kaugusele Roomast ning tänu sellele oli linnake täis Rooma numbrimärgiga autosid ning "terronede" (ehk maakad lõunast eesti keeles) kõnepruugiga mühakaid. Samas aga pean mainima, et mulle meeldib nn. "maakate" kõnepruuk palju enam kui peenete milaanolaste vinguv häälitsemine...see aga selleks.

Orvieto ajaloost ei viitsi kirjutada, liiga pikk teine, saanud alguse juba etruskide ajal. Kuid kohalik toomkirik on ehtne pärl, ehk kenam isegi Siena toomkirikust (kuigi sisemuses on ehk kenam Siena duomo). Stiil ikka sama gootika, uhke peafassaad ning bikoloorsed (valge-roheline) kõrvalfassaadid. Üks pilt on toomkiriku interjöörist.

Ka linnake ise on päris kena, Pasquetta kohta sai isegi päris normaalselt liikuda, natuke keerulisem oli leida kohta restoranis...aga saime hakkama. Piltidel ongi näha Orvieto toomkiriku peafassaadi - kaugemalt ning lähemalt. Kirikuesine väljak on liiga pisikene et tavalise amatöörfotokaga kogu kupatust aparaati saada.
Edasi läksime vaatama San Patrizio kaevu...see ümmargune ehitus kus rahvasumm väljas piletisabas.. Kaev kujutab endast sügavat kaevu, kuhu saab laskuda mööda keerdtreppi. Kord kaevu põhjas, tuleb kaev mööda sillakest ületada ning siis ronida teist keertreppi üles tagasi. Kogu lõbu 4,50 täispiletiga (ikka inimese kohta).

Viiendal pildil ongi näha osa kaevu sisemusest ning Tomi kes ühest avausest välja vaatab. Viimane pilt kaevust on selle väljapääs - nagu vanglast põgnemine. Mõni paksem inimene ei mahuks küll sellest rauarõngast läbi....
Pärast toomkirikut ning kaevu sõime kõhu täis
tartufokastmes makarone ning liikudes tagasi parkimisplatsi suunas jäi meile teele veel ette Palazzo del Popolo ehk Rahvapalee. Sellest siis meie viimane pilt Orvietos.

Rahvapalee all veel üks pilt Orvietost, vaadatuna kaugemalt. Orvieto on ehitatud tuffkivimist (selline pehme pruun vulkaanilise päritoluga kivi) künka otsa ning linnakese alla jääb praktiliselt üks teine linn - täis maa-aluseid uuristatud käike. Nendesse käikudesse korraldatakse ka ekskursioone, millest sel korral otsustasime loobuda.

Edasi oli meil plaanides minna vaatama külakest nimega
Bagnoreggio, mis jääb Orvietost umbes paarikümne kilomeetri kaugusele. Kohake on kuulus selle poolest, et ehitatuna kunagi keskajal ühe kaljunuki otsa, hakkas mingil ajal 20 saj keskpaigas kokku varisema (hooned, mitte
kaljutükk) ja nii kolisid elanikud kõik kusagile mujale, jättes oma külakese Jumala hoolde. Sajandi teise poole alguses otsustati aga ehtitada uudishimulike turistide tarbeks üks sild (kunagine ühendustee oli vist samuti kokku varisenud, ei süüvinud eriti selle koha ajalukku), mida mööda huvilised siis saavad minna varemeid uudistama. Vana Bagnoreggio ehk Civita kõrvale jääb uus Bagnoreggio. Auto tulebki jätta uude linna ning minna siis sportlikult (ronimist on parasjagu) oma jõududega varemeid vaatama.

Nendes varemetes pettusin täielikult. Kohati oli selline tunne, nagu oleks Disneylandi ära eksinud. Rahvast oli palju, õige küll, kuid kõik kohad olid täis silte tekstiga stiilis "austa sureva linna vaikust...", mis tekitasid kohe erilise meeleolu. Ka kaugelt vaadates tundus külake sellise väljasurnud tondilossina, kus võiks vabal end mõnda õudusfilmi õnnetu osalisena tunda...kuid ei midagi sellist...!!! Ehtne turistilõks!!!

No eks vaadate ise - seda pilti kus olen mina rahuloleva näoga, päikseseprillid ninal ning täis tahtmist võtta ette teekond selja taha jääva vaatamisväärsuse juurde.

Siis vaadake seda järgmist pilti, mis tehtud juba sillalt. Tundus teine päris mahajäetuna kohana, kui voorivad rahvamassid välja jätta (aga noh ikkagi Pasquetta ju).



Kord kohal olles tabas meid aga selline meeleolu, nagu võib kohata Pisas Imede Väljakul. Tegemist oli täiesti tavalise keskaegse külakesega, kuid terve Itaalia on selliseid täis. See mis üllatas, oli hoopis ELU! Külakese väljak oli täis restorane ja baare, suveniiripoode. Majakestel olid värskelt ette pandud uued klaasid ning igal pool võis näha silte "vendesi"(müügiks). Külas oli elekter ning üürile pakuti vannitoaga kortereid!





Olen korduvalt sattunud Itaalias ringi seigeldes külakestesse, mis on palju enam maha jäetud nign pole ometi tembeldatud "Surevateks tsivilisatsioonideks". Noh ainult paarkümmend kilomeetrit Lucca linnast eemal on iga paari kilomeetri tagant üks selline "surev eksemplar",
ainult et turistid sinna ei satu, sest tegemist tavaliste elukohtadega. Bagnoreggios kohtasin koguni ühte "kohalikku" kes näitas enda aeda (kust avanes vaade alla orgu) ning korrutas korvikene käes "solo qualche offerta signori...praktiliselt küsis piletiraha"!

Ja parkimisraha küsiti kolm eurot tunnist! (täpsustuseks, meie jätsime oma auto kaugemale, tasuta parklasse). Ning nendes külakestes Lucca lähistel sõidad autoga treppi, ei näe ühtegi inimest (kui mõni paar sajandit vana kohalik välja jätta). Vaatad kõiki aedu tasuta ning naudid tõelist vaikust! Inimesed, ärge minge Bagnoreggiosse!!! ;-)

Ah, siin ka üks "pateetiline" tekst sureva linna teemadel. Itaalia keele oskajad saavad isegi tekstist aru, kuid mittoskajatele umbkaudne tõlge: "Olles jõudnud siia kõrgele, jalutades selle antiikse küla tänavatel austa selle koha ajalugu, mis koosneb täna vaid vaikusest, kuhu toob tuul mõne hääle ning kus lilled on ainus elumärk, hoia neid".

Ok, aitab küll nendest heietustest. Pildid räägivad isenda eest ning lisan siia ühe isuäratava pildi ühe poe aknast (ikka selles surnud linnas), kus müüdi kohalikke tooteid (nagu kõikides turistilinnades).

Lõpetuseks tahan lisada, et itaallased on üks väga üksmeelne rahvas. Mis on veel kenam siin ilmas kui ühine puhkus? Nii asusid kõik itaallased ühisel meelel kõik ühel ja samal kellajal koduteele ning nii mõnus oli Firenze kandis veeta kaks tundi kiirteel teiste omainimeste seltsis paarikümne kilomeetri läbimiseks...

Aga Lucca lähistel avastasin et mere ääres nädalavahetuse veetnud "rahvuskaaslased" olid veelgi üksmeelsemad - seisvate autode rivi algas Pistoiast ning ulatus sellisena Pisani välja. Distants kõigest 50-60 km...Mis see on läbida kiirusega 0 km/h :-)

Nüüdseks on pühad läbi, aga aprillis on veel teisigi pühasid tulemas...Eelolvaks nädalavahetuseks on plaan minna vaatama Aadria merd Marche kandis, eks ole näha, kas see reisike teoks saab või mitte.

Tänud kõigile, kes on lugemisega viimase reani jõudnud ;-)

Kevad saabumas!

Kevad tuleb alati ootamatult, kuid sel aastal on ta kuidagi eriti ootamatult saabunud. Täna hommikul aias jalutades avastasin, et meie pisikesed õuna- ja virsikupuud on juba õites.
Aeg on möödunud kiiresti ning juba kaks kuud pole siia ühtegi rida kirjutanud. Vahepeal on möödunud karnevali aeg, mis kestis neli nädalat. Ise karnevalil ei osalenud, lihtsalt ei meeldi. Kui elaks Saksamaal, siis ehk oleks osalenudki, aga Itaalia karneval tähendab minu jaoks vaid tohutuid rahvamasse ning ulakaid lapsi kes spray-pudelitest rahva sekka valget vahtu lasevad...Kui Sakasmaal visatakse veoautodelt rahva sekka igasugust laadi magusat siis Itaalia karnevalidel lendleb peade ümber peamiselt vaid värvilise paberi praht. Ning lisaks küsitakse siin karnevalirongi vaatamise eest raha. Vähemalt Viareggios on see nii ning hea tahtmise korral võin neid värvilisi autoronge pärast terve aasta tasuta imetleda, nende hoiukohas nimega Cittadella di Carnevale.

Aga mida siin ikka pikalt karnevali teemadel heietada, kui poed on juba täis Pasqua (Lihavõtted) kraami. Ka selle pühani on jäänud vaid kuu aega.

Vahepeal on aga tõesti saabunud kevad, ning ajalehed kirjutavad, et sel aastal alustavad tasulised rannad oma hooaega tervelt kaks kuud tavalisest varem. Kui senini on avamispäevaks olnud enamasti 15 mai, siis sel aastal peaks prognooside kohaselt olema juba 15 märtsil võimalik rannas päikesevarju all rahulikult peesitada?

Kevade saabumist naudivad täiel rinnal ka meie pere kaks koera Rosa ja Nero, kes on äsja selja taha jätnud oma esimese eluaasta ning alustanud teist. Kui Nero armastab rohkem varjus istuda, siis naiselik Rosa otsib endale alati päikesepaistelise koha ning püüab oma roosaks muutunud nahka natuke pruunikamaks põletada. Möödunud suvel oligi tema karvavaba kõhualune päris mustaks põlenud, mis talve jooksul taas roosa tooni võtnud. Piltidel näetegi kutsasid oma igapäevasel tegevusel.

Aga mis muidu uudist siinpool Alpe. Möödunud nädalal sai käidud Milaanos turismimessil BIT2007. Sel aastal korraldati messi uues messikompleksis asukohaga Rho nimelises asulas. Kompleks jättis täitsa võimsa mulje, on tegemist ju ühe suurima messikompleksiga maailmas. Põrandapinda olevat uues kompleksis 560 tuhat ruutmeetrit ning kohti autodele olevat lausa 20 tuhat. Turismimess võttis enda alla kompleksist vaid umbes poole ning meie oskasime oma autole leida koha muidugi kompleksi teises otsas, kust tuli messile saamiseks jalutada ühest otsast teise. Lisan siia, et ega see vahemaa väga väike olegi, hea veel, et ülemisele koridorile on monteeritud liikuvad lindid, mis meid aitasid kiiremini kompleksi teise otsa saada. Mess oli muidugi tohutu ning kõike vaadata ei jõudnudki. Ime, et suutsime veel Eesti üles leida. Krahmasime kaasa ka materjale kuid ka sellest tegevusest loobusime peagi, kuna Tom oli keeldunud messile trolleyga tulemast ja seljakotti väga palju ei mahtunudki. Kodus kaalumisel saime kokku üle 20 kilo kraami...Tulevikus messile siis kindlasti trolleyga :-) Ja I-le punkti pani fakt, et supermoodsa kompleksi elektrisüsteem ütles messi käigus ülesse ja nii tuli meil auto juurde tagasi jalutada ise, kuna liikuvad lindid olid rivist välja. Tekkis kohe selline Jeesuse ristikandmise tunne, hea seegi, et keegi kõrvalt kive ei visanud või näkku sülitanud...

Aga mess on juba minevik. Eile käisime hoopis teistsugusel üritusel. Tagasitõmbumisel tavaelust ehk Ritiro´l koos meie koguduse preestriga. Grupis oli meil mõni äsja abiellunud paar ning mõned paarid, kes abiellumas sel aastal. Mulle need tagasitõmbumised tavaelust meeldivad. Aga lähemalt. Hommikul kell 11 läheme kõik ilusasti korralike katoliiklastena missale, mille lõppedes koguneme autodesse ning liigume pisikesse maakohta Pisa lähedal, mille nimeks on Calci. Selles mäenõlval asuvas asulas on üks rikastele pensionäridele mõeldud vanadekodu, mida peavad mõned nunnad. Peanunn on aga meie preestri vana tuttav (on mõlemad pärit samast külast). Eilne tagasitõmbumine oli mulle neljas ning alati toimub kõik sama rituaali järgi: kõige olulisem tegevus on söömine. Siin ongi üks pilt enne söömingu alustamist. Süüa saab nagu korralikus restoranis (kaks esimest, kolm teist käiku, kõrvalroog, puuvili, magustoit, vein). Hinnaks 12 eurot nägu. Söömingu järel liigume kloostri-vanadekodu baari, kus peanunn serveerib meile lahke naeratuse saatel kohvi. Meie preester küll manitseb, et praegu paastuaeg ja süüa väga ei tohi, aga asub siis suure naeratuse saatel oma sokolaaditordi kallale...nii palju siis katoliiklikest reeglitest.
Kui kõht täis, siis vaja natuke end kergendada.. Selleks on preestril programmis alati valmis üks paaritunniline jalutuskäik. Need jalutuskäigud on ka päeva parim osa. Eilne kevadine ilm soosis aga jalutuskäiku veelgi enam. Jalutasime kloostri juurest ühe teise hoone, endise kloostri juurde (circa 2 km) , kus teeme kohustusliku grupipildi (siin kõrval) ning pöördume rõõmsalt vesteldes tagasi vanadekodu poole. Lisan siia juurde, et tegemist pole klassikalisel vanadekoduga, vaid rikastele mõeldud puhkekoduga. Siia võib tulla elama alaliselt aga võib ka tulla vaid nädalaks, kuuks jne. Vastu võetakse vaid iseendaga toime tulevaid vanureid. Summa mida maksavad vanurid kuus, pidi olema midagi 3000-5000 euro vahel. Pidi olema üks väga populaarne koht maakonna rikaste vanurite seas.
Kui oleme tagasi selles vanadekodus, tõmbume kõik ilusasti ühte kongressisaali ning vestleme omavahel igasugustel teemadel (tavaliselt on ikka teemaks perekond). Umbes kella 18 paiku loeme meieisapalve ning paar Ave Mariat ning sellega on meie tagasitõmbumine läbi ning võime pöörduda tagasi oma igapäevasesse (ja palju vähem meelidvasse) maailma :-)
Vahepeal olen Tomile öelnud, et kui poleks temaga tuttavaks saanud oleks siin Itaalias nunnaks hakanud. Nunnad elavad imeilusates antiiksetes ja hiigelsuurtes hoonetes, lähevad õhtul grupina linna jalutama ning jäätist limpsima ning vahepeal tegelevad heategudega. Pole veel ühte kurba nunna õnnestunud näha....:-)
Aga kevad läheb edasi ning ilusat kevadeootust ka teile!