Pasquetta ehk Lihavõtteke

Nii ongi ka selleks korraks Lihavõtted möödas. Suur Reede möödus väga rahulikult ja töiselt, kuna Itaalias pole riigipüha mitte reede, Kristuse risti löömise päev, vaid hoopis esmaspäev. Esmaspäeva nimetatakse siin hellitava nimega Pasquetta ehk Lihavõtteke. Paljude jaoks on pikad pühad (kolm päeva järjestikku ikkagi) suurepärane võimalus tähistada kevade algust ning tavaliselt ongi ilm Lihavõtete ajal kevadislikult salakaval - viimastel aastatel on pühapäev olnud alati suviselt soe ning esmaspäev sarnanenud rohkem talvele kui kevadele...Sel aastal aga lubati Lihavõtete ajaks imeilusat ilma ning selline ennustus ei ajanud liikvele ainult itaallalsi, vaid tõi riiki tuhandeid turiste - juba paar nädalat enne pühi hõiskasid kohalikud ajalehed, et kõik ööbimiskohad on viimse kohani broneeritud. No kuidas sa ise siis sellise ilmaga kodus istud. Lihavõtted saatsime siiski mööda korralike ristiinimestena, käisime pühapäeva missal (kus jõudsin juba kahe daamiga tülitseda, kuna istusid mul selja taga ning vadistasid vahetpidamata juuksuri teemadel ja nii läks mul preestri pühast sõnumist pool kaduma, kuniks ma soovitasin neil minna kirikuesisele väljakule jutustama, õnneks läksid ka). Missale järgnes vägagi rahulik perekeskne lõunasöök ning väike jalutuskäik kodu lähedale jäävas San Rossore pargis.

Esmaspäev ehk Pasquetta tähistamiseks otsustasime võtta ette oma esimese väljasõidu sel aastal (Milaano messil käik ei lähe arvesse) ning võtsime suuna Orvieto suunas. Orvieto on üks linnake, mis jääb Umbria maakonda, kuid üsna lähedale Lazio piirile. Reis läks üllatavalt sujuvalt, nii et kaks tundi pärast kodust lahkumist olime juba kiirteelt välja sõitnud ning leidnud oma esimese ummiku. See oli vist elu esimene kord tänada telepassi võimu - selle asemel, et oodata tund aega pikas järjekorras võimalust kiirteemaksu maksta, saime kohe ilusasti läbi. Üllatavalt kiiresti leidsime ka parkimiskoha. Orvieto jääb umbes 100 km kaugusele Roomast ning tänu sellele oli linnake täis Rooma numbrimärgiga autosid ning "terronede" (ehk maakad lõunast eesti keeles) kõnepruugiga mühakaid. Samas aga pean mainima, et mulle meeldib nn. "maakate" kõnepruuk palju enam kui peenete milaanolaste vinguv häälitsemine...see aga selleks.

Orvieto ajaloost ei viitsi kirjutada, liiga pikk teine, saanud alguse juba etruskide ajal. Kuid kohalik toomkirik on ehtne pärl, ehk kenam isegi Siena toomkirikust (kuigi sisemuses on ehk kenam Siena duomo). Stiil ikka sama gootika, uhke peafassaad ning bikoloorsed (valge-roheline) kõrvalfassaadid. Üks pilt on toomkiriku interjöörist.

Ka linnake ise on päris kena, Pasquetta kohta sai isegi päris normaalselt liikuda, natuke keerulisem oli leida kohta restoranis...aga saime hakkama. Piltidel ongi näha Orvieto toomkiriku peafassaadi - kaugemalt ning lähemalt. Kirikuesine väljak on liiga pisikene et tavalise amatöörfotokaga kogu kupatust aparaati saada.
Edasi läksime vaatama San Patrizio kaevu...see ümmargune ehitus kus rahvasumm väljas piletisabas.. Kaev kujutab endast sügavat kaevu, kuhu saab laskuda mööda keerdtreppi. Kord kaevu põhjas, tuleb kaev mööda sillakest ületada ning siis ronida teist keertreppi üles tagasi. Kogu lõbu 4,50 täispiletiga (ikka inimese kohta).

Viiendal pildil ongi näha osa kaevu sisemusest ning Tomi kes ühest avausest välja vaatab. Viimane pilt kaevust on selle väljapääs - nagu vanglast põgnemine. Mõni paksem inimene ei mahuks küll sellest rauarõngast läbi....
Pärast toomkirikut ning kaevu sõime kõhu täis
tartufokastmes makarone ning liikudes tagasi parkimisplatsi suunas jäi meile teele veel ette Palazzo del Popolo ehk Rahvapalee. Sellest siis meie viimane pilt Orvietos.

Rahvapalee all veel üks pilt Orvietost, vaadatuna kaugemalt. Orvieto on ehitatud tuffkivimist (selline pehme pruun vulkaanilise päritoluga kivi) künka otsa ning linnakese alla jääb praktiliselt üks teine linn - täis maa-aluseid uuristatud käike. Nendesse käikudesse korraldatakse ka ekskursioone, millest sel korral otsustasime loobuda.

Edasi oli meil plaanides minna vaatama külakest nimega
Bagnoreggio, mis jääb Orvietost umbes paarikümne kilomeetri kaugusele. Kohake on kuulus selle poolest, et ehitatuna kunagi keskajal ühe kaljunuki otsa, hakkas mingil ajal 20 saj keskpaigas kokku varisema (hooned, mitte
kaljutükk) ja nii kolisid elanikud kõik kusagile mujale, jättes oma külakese Jumala hoolde. Sajandi teise poole alguses otsustati aga ehtitada uudishimulike turistide tarbeks üks sild (kunagine ühendustee oli vist samuti kokku varisenud, ei süüvinud eriti selle koha ajalukku), mida mööda huvilised siis saavad minna varemeid uudistama. Vana Bagnoreggio ehk Civita kõrvale jääb uus Bagnoreggio. Auto tulebki jätta uude linna ning minna siis sportlikult (ronimist on parasjagu) oma jõududega varemeid vaatama.

Nendes varemetes pettusin täielikult. Kohati oli selline tunne, nagu oleks Disneylandi ära eksinud. Rahvast oli palju, õige küll, kuid kõik kohad olid täis silte tekstiga stiilis "austa sureva linna vaikust...", mis tekitasid kohe erilise meeleolu. Ka kaugelt vaadates tundus külake sellise väljasurnud tondilossina, kus võiks vabal end mõnda õudusfilmi õnnetu osalisena tunda...kuid ei midagi sellist...!!! Ehtne turistilõks!!!

No eks vaadate ise - seda pilti kus olen mina rahuloleva näoga, päikseseprillid ninal ning täis tahtmist võtta ette teekond selja taha jääva vaatamisväärsuse juurde.

Siis vaadake seda järgmist pilti, mis tehtud juba sillalt. Tundus teine päris mahajäetuna kohana, kui voorivad rahvamassid välja jätta (aga noh ikkagi Pasquetta ju).



Kord kohal olles tabas meid aga selline meeleolu, nagu võib kohata Pisas Imede Väljakul. Tegemist oli täiesti tavalise keskaegse külakesega, kuid terve Itaalia on selliseid täis. See mis üllatas, oli hoopis ELU! Külakese väljak oli täis restorane ja baare, suveniiripoode. Majakestel olid värskelt ette pandud uued klaasid ning igal pool võis näha silte "vendesi"(müügiks). Külas oli elekter ning üürile pakuti vannitoaga kortereid!





Olen korduvalt sattunud Itaalias ringi seigeldes külakestesse, mis on palju enam maha jäetud nign pole ometi tembeldatud "Surevateks tsivilisatsioonideks". Noh ainult paarkümmend kilomeetrit Lucca linnast eemal on iga paari kilomeetri tagant üks selline "surev eksemplar",
ainult et turistid sinna ei satu, sest tegemist tavaliste elukohtadega. Bagnoreggios kohtasin koguni ühte "kohalikku" kes näitas enda aeda (kust avanes vaade alla orgu) ning korrutas korvikene käes "solo qualche offerta signori...praktiliselt küsis piletiraha"!

Ja parkimisraha küsiti kolm eurot tunnist! (täpsustuseks, meie jätsime oma auto kaugemale, tasuta parklasse). Ning nendes külakestes Lucca lähistel sõidad autoga treppi, ei näe ühtegi inimest (kui mõni paar sajandit vana kohalik välja jätta). Vaatad kõiki aedu tasuta ning naudid tõelist vaikust! Inimesed, ärge minge Bagnoreggiosse!!! ;-)

Ah, siin ka üks "pateetiline" tekst sureva linna teemadel. Itaalia keele oskajad saavad isegi tekstist aru, kuid mittoskajatele umbkaudne tõlge: "Olles jõudnud siia kõrgele, jalutades selle antiikse küla tänavatel austa selle koha ajalugu, mis koosneb täna vaid vaikusest, kuhu toob tuul mõne hääle ning kus lilled on ainus elumärk, hoia neid".

Ok, aitab küll nendest heietustest. Pildid räägivad isenda eest ning lisan siia ühe isuäratava pildi ühe poe aknast (ikka selles surnud linnas), kus müüdi kohalikke tooteid (nagu kõikides turistilinnades).

Lõpetuseks tahan lisada, et itaallased on üks väga üksmeelne rahvas. Mis on veel kenam siin ilmas kui ühine puhkus? Nii asusid kõik itaallased ühisel meelel kõik ühel ja samal kellajal koduteele ning nii mõnus oli Firenze kandis veeta kaks tundi kiirteel teiste omainimeste seltsis paarikümne kilomeetri läbimiseks...

Aga Lucca lähistel avastasin et mere ääres nädalavahetuse veetnud "rahvuskaaslased" olid veelgi üksmeelsemad - seisvate autode rivi algas Pistoiast ning ulatus sellisena Pisani välja. Distants kõigest 50-60 km...Mis see on läbida kiirusega 0 km/h :-)

Nüüdseks on pühad läbi, aga aprillis on veel teisigi pühasid tulemas...Eelolvaks nädalavahetuseks on plaan minna vaatama Aadria merd Marche kandis, eks ole näha, kas see reisike teoks saab või mitte.

Tänud kõigile, kes on lugemisega viimase reani jõudnud ;-)