Elukirjaga reisil

Käisin Elukirjaga Toscana reisil :-) Aukülaliseks oli Ivo Linna ning siin paar pilti, mis on tehtud Sienas Piazza del Campol (18 septembril). Grupipilt on minu enda pildistatud (tühi auk grupis tähistabki minu kohta), pilt koos Ivo Linnaga on aga pildistatud Ivo abikaasa Imbi poolt.

Suvi lõppemas..

Täna nägin esimesi pilvi taevas, aga ikka ei saja. Siin mõned meenutused möödunud nädalavahetusest, kui sai käidud taas merel suve lahkumist tervitamas.

Reisimuljeid Prantsusmaast, vol. 8

Laupäev, 18 juuli. Hommik oli tuuline, kuid päikesepaisteline. Lahkusime varakult kämpingust ning olime ühed esimesed külastajad Fontainebleau lossis. Fontainebleau on kindlasti kõige uhkema sisustuse ning ajalooga loss meie reisil, kuid ebaühtlase põhiplaaniga aiaga. Fontainebleau oli kunagi lopsaka taimestikuga mets ning ka tänapäeval on täitsa armas Fontainebleau linnake lopsaka metsaga ümbritsetud, mis paitab olevat üks armastatuid pariislate sihtpunkte nädalavahetustel. Nii oli see ka sajandeid tagasi, kui Fontainebleau oli enne Versaillesi ehitamise algust kuningliku perekonna lemmik puhkeresidents.
Lootsime leida spetsiaalset matkaautode parkimisplatsi, kuid valida oli vaid sõiduautode ning bussidele mõeldud kohtade vahel. Otsustasime sõiduautode platsi kasuks. Parkisime tee äärde ning suutsime enam-vähem ka tänavale joonistatud juttide piiridesse ära mahtuda. Siin me olime:

Lossi sissepääsupilet maksab 8 eurot ning selle eest saab ka audiojuhi kaasa. Kui lossi ruumide külastamise järjekord tundubki alguses segasevõitu ning ruumide sisustus kesisevõitu, siis see mulje kaob peale kolme nelja tuba ning leiamegi end rikkalikult kaunistatud ning audiojuhi tunnistusel ka tähtsate ajalooliste sündmuste tunnistajaks olnud ruumide keskelt. Kuninglikud perekonnad külastasid lossi tihedalt kuni Versaillesi valmimiseni, misjärel jäi natuke hooletusse. Napoleon I valis taas Fontainebleau enda residendiks. Mõned sisepildid:



selles rohelises voodis armastas Napoleon puhata
Siin ka üks välivaade
Loss külastatud, hakkasime liikuma lõuna suunas, järgmiseks ööks lootsime jõuda Beaune kanti, kus tehakse head veini. Teekond kulges rahulikult mööda vaikseid külavaheteid ning õhtuks jõudsimegi Beaune linna. Beaune linn vääriks kindlasti külastamist. Peale ümbritsevate viinamarjaväljade on Beaune (ja vist üldse kogu Burgundia maakond) kuulus värviliste katusekivide poolest. Minul oli igatahes esimene kord sellist tehnikat näha ning paraku jäid Beaune kuulsamad katused nägemata, kuna võluva nimega kämping "Saja viinvälja kämping" oli selleks õhtuks "complete". Kindlasti oleks võtnud õhtul veel ette ühe jalgrattaretke linna südamesse, kus oli väga tihe liiklus. Kohe näha, et turismimagnet. Tagantjärgi on kahju, et ei peatunud enne Beauni linna mõnes kämpingus, sest möödusime päris mitmest looduskaunist kohast, kus olid kämpingud täiesti olemas. Armsatest Burgundia küladest rääkimata. Seepärast arvan, et Burgundia vääriks üht tervet reisi. Jääb järgmiseks korraks.. Paraku hakkas ka auto imelikult käituma (ei võtnud esimese käigu järel teist sisse, vist oli midagi üle kuumenenud sest järgmistel päevadel enam midagi ei juhtunud), muidu oleks ehk ka niisama ära parkinud ja linnas tiiru teinud, kuid ausalt öeldes, polnud ka tahtmist parkimiskohta otsida. Väsimus oli oma töö teinud. Beaune linna sisse sõites ja ka välja sõites kohtab igal pool kutsuvaid veinikeldreid, kuid paraku pandi need juba kell 7 õhtul kinni. Leidsime kena kämpingu Beanu lähistelt ning kutsuva nimega seegi - "Kuldne kobar", kord platsil end sisse seadnud, läksime kohe veinikeldreid otsima - paraku oligi aga kell just seitse saanud ja veinikeldris kutsuti meid tagasi järgmisel päeval kella 10 paiku. Paraku olime selleks kellaajaks juba kaugel Beaunest. Küll aga jõudsime enne magamaminekut teha ka väikese tiiru ratastega ning ka Beaune kandi katusestiili ära näha (küll kohaliku pisiküla raekojal). Siin siis pilt:
Nii jäigi vein kahjuks proovimata, kuid esmaspäeval jõudsin veel Provence supermarketist Beaune veini kaasa osta (senini veel avamata, aga hind oli ka päris soolane - 16 eurot).

Pühapäev, 19. juuli. Oli sõidupäev, sõitsime marsruudil Lyon-Avignon pooltühjadel teedel (vältides endiselt tasulisi kiirteid), kohates tihedamat liiklust vaid linnades. Õhtupoole sõitsime ka läbi Orange linna, mis kindlasti vääriks eraldi külaskäiku, kuid meil selleks aega nappis. Kämpingu leidsime kohe peale Orange, vaatega Luberoni mäestikule. Kämping oli väike ning jääkülma veega täidetud bassein ei kutsunud. Temperatuur oli üle 30 nagu kodus ning nii mõnelegi kämpingu külalisele võis tunduda kummalisena pilt minust paksu vatitekki kilekoti sisse pakkimas.. oli teine peale Mont S.Micheli jahedat ööd lahtisena tagaotsa voodi peal vedelenud.

Esmaspäev, 20. juuli. Meie reisi viimane päev. Hommikul jätkasime mööda külavaheteid, sest oli vaja leida üks korralik Leclerc Prantsuse toiduvarude täienduseks ning nii leidsime me end äkki ühest suuremast ummikust. Väljas temperatuur järjest tõusis ning ükski auto ei läinud edasi ega tulnud teiselt poolt tagasi. Ilmselt mingi suuremat moodi liiklusõnnetus, sest peale tunnist ootamist tuli politseinik mootorrattaga kes mulises kõigile autojuhtidele pika jutu prantsuse keeles maha (meie kaasaarvatud muidugi). Saime vaid nii palju aru, et edasi ei saa. Nii tuligi meil sundida tomtom külavaheteelt veelgi külavaheteelisemale teele.. Vahepeal tuli küll teed anda vastutulevatele veoautodele (ja nendel tuli teed anda meile) aga õnneks eluga ja kriimudeta sellest linnast me läbi saime. Linna nimeks Aix-en-Provance. Tegime ka ühe veinidegusteerimise peatuse ning kuigi meile teele sattunud veinikelder eriti veini headusega ei hiilanud, ostsime siiski paar pudelit kaasa. Leidsime ka oma supermarketi ning täitsime külmkapi Prantsusmaa hea ja paremaga. Pärast tähtsaid tegevusi otsustasime jätta kõrvale Cannesi ja muude rannikulinnade vaatamisväärsused (loe: külavaheteed) ning valisime edasiseks kulgemiseks kiirtee. Tagantjärgi on meil hea meel, et senini kiirteid vältinud olime (tänu itaallastest matkaautoga reisijate soovitustele), sest need on Prantsusmaal tõeliselt kallid. Reisipäeviku lõpetuseks ka üks pildike, mis tähistas meie jaoks kodumaale jõudmist:


KOKKUVÕTE:
Sõitsime maha umbes 4000 km, kahjuks täpsemat kilomeetriarvestust ei pidanud. Reisil olid järgmised kulutused:
Bensiin kokku 361 eurot (diisel)
Kiirtee Itaalias: 65,80 eurot
Kiirtee Prantsusmaal 22,80 (suund Aix-en-Provance kuni Mentoni linn Itaalia piiril) - sellel pisikesel otsal tuli läbida maksuputkasid tervelt 4, mis on tüütu tegevus)
Frejus tunnel üks ots - 44 eur
Baguett: keskmiselt 80 senti leivapoodides

KÄMPINGUD PRANTSUSMAAL ja meie ööbimiskohad (alati paketis kaks inimest, auto ja elekter).
1.Munitsipaalkämping Dompierre-s-Besbre 9 eurot (soovitan soojalt, väga kena kämping)
2.Cheverny parkla n. 4, tasuta (otse linna ääres, rahulik)
3. Amboise Ile d´or 12,45 eurot (hästi suur munitsipaalkämping, saarel otse lossi vastas, soovtan, kämpingu kõrval munitsipaalbasseinid vist)
4. Munitsipaalkämping Doue-la-Fontaine (Saumuri ja Angersi vahel) 12,50 r
5. Mont S.Michel parkla 8 eurot (imeline koht ööbimiseks), aga ei mingit elektrit
6. Kämping 3 tärni Pariisi lähedal 18 euri
7. Kämping 3 tärni Fontainebleau lähedal "Lido" 19,50 (basseiniga)
8. Kämping "Kuldne kobar" Beaune lähedal 21,50 (basseiniga)
9. Kämping Orange lähedal 18.00
Kõikides kämpingutes oli ka olemas camper service, ööbimise hinna sees.

Muuseumid ja muud sissepääsupiletid (inimese kohta):
Chambord loss - 9.50 eur + parkimine camper 5 eur terve päev
Cheverny loss - 7.40 parkimine tasuta
Chenonceau loss - 10 euro parkimine tasuta
Amboise loss - 9 eur, camper oli kämpingus
Villandry loss - 11 eur, parkimine tasuta
Fontevraud klooster - 8.40 parkimine oli tasuta
Mont S.Michel klooster - 8.50
Vaux-le-Vicomte loss - 17 eur
Fontainebleau loss - 8 eur (audiojuht hinna sees).

Käesolevaga kuulutan Prantsusmaa reisipäeviku lõppenuks :-)

Reisimuljeid Prantsusmaast, vol. 7

Neljapäev, 16 juuli. Nüüd, kui olime oma reisi kõige põhjapoolsema punkti ära külastanud, oli aeg tasapisi kodu poole liikuma hakata. Enne aga oli meil vaja ära käia Pariisis. Pariis ise oli muidugi reisiplaanidest täiesti väljas ning seda lihtsal põhjusel - et paari päevaga seal midagi ära ei vaata ning matkaautoga reisides oleks tulnud ka sobiv kämping varem välja otsida ning ära broneerida. Paraku elab Tomil aga Pariisis klassivend, kel oli kange tahtmine meiega kokku saada ning kuna ta elab Versailles vahetus läheduses siis saigi meie reisi järgmiseks punktiks Versailles.
Versailles pole muidugi just kõige parem koht, kuhu lihtsalt äkki tekkinud idee alusel minna. Kui senini oli Prantsusmaa meid üllatanud rahvavaese riigina, siis Pariisi lähedusse jõudes saime aru, miks. Paistab, et enamik Prantsusmaa elanikkonnast elabki Pariisi ümbruses, või siis Provance kandis lõunas. Äkitselt olid mitmerealised kiirteed autodest pungil ning arvukad kiirtee väljasõidud ajasid meid täitsa segadusse. Sai ka paar korda vales kohas maha keeratud, aga siis kohe taas peale ning nii me end äkitselt Päikesekuninga lossi eest leidsimegi. Muidugi polnud pärast mitmetunnist sõitu paras moment lossi külastamiseks ning asusime kämpingu otsingule. Huvitaval kombel paistab nii turistirohkes kohas olevat vaid üks, imepisike kämping ja loomulikult polnud selles vabat kohta matkaautole. Iseenesest oleks pidanud seda ette arvama, aga senised vabade kohtadega kämpingud olid meid vist liiga enesekindlaks muutnud. Kuna ka Tomi sõber oli veel tööl, ning kusagil oli meil vaja ööbida, otsustasime Pariisist lahkuda ning otsida sobiv kämping mujalt. Paraku on aga Ile de France-s väga vähe kämpinguid ja nii leidsime järgmise alles oma kolmkümmend kilomeetrit kaugemal, mitte eriti kaugel Pariisi lennujaamast.
Kord end kämpingus sisse seadnud, helistasime Tomi sõbrale ja otsustasime üheskoos, et seekord jääb siiski kokku saamata. Michele nimeline sõber oleks tahtnud meile järele tulla, enda kodu õhtusöögile viia ning öösel kämpingusse tagasi, kuid kiirteedel olid õhtuks parajad ummikud tekkinud ja edasi-tagasi sõitmine oleks liiga palju aega võtnud. Pealegi oli Michelel vaja reede varahommikul tööle minna. Tagantjärgi oleme rõõmsad, et ära ei läinud, sest sel ööl oli meie jaoks midagi huvitavat varuks.
Õhtu oli imeline - palav suvine õhtu, sõime õhtusööki auto esisel muruplatsil ning hiljem lugesin veel raamatut. Umbes kella 8-9 vahel tuli aga meie kohale must pilv ning kartes vihma, panin aiatoolid ning laua tagasi garaazhi ning jätkasin raamatu lugemist juba autos. Meie kõrvale oli tekkinud üks hollandi hiigelsuur matkaauto, mille elanikud katsid muruplatsil õhtusöögilauda - veinipudel ilutses kenasti keset lauda. Mingil momendil hakkasid puud õõtsuma ja tegin kõik autoaknad lahti, et natuke värsket õhku hingata. Seda ma nüüd kirjeldama ei hakka, mis juhtus, kuid pole nii tugevat tormi veel oma elu jooksul üle elanud. Paar tundi rabistas, vilistas, sahises kogu maailm meie ümber ning kõigele lisaks läks ka elekter terves kämpingus ära. Hea, et seda tähele panin, sain külmkapi vähemalt gaasiballooni peale ümber lülitada. Aknad sain kiiresti kinni, aga naabrite veinipudel jäigi sinna lauale koos muu mööbliga. Tuli kõvasti rahet ja pidasin ise mõttes aru, et kas auto lagi paneb vastu või mitte. Vaestele telgis ööbijatele ei julgenud mõeldagi. Äikest tuli nii suure sagedusega, et pimedat momenti praktiliselt polnudki...
Järgmine hommik valitses kämpingus sügisene ilm..Siin siis üks pilt järgmise päeva hommikust (hollandlased on koos veinipudeliga juba lahkunud).


Reede, 17. juuli. Hommikul helistab Michele ning küsib, kuidas meil öö möödus.. Saame teada, et Pariisile oli ööseks orkaani ennustatud ning ta polevat julenud seda meile õhtul öelda..Et meid säästa....hirmust....Hea, kui sõbrad sinust ikka hoolivad, onju? :-)

Meie aga jätkame oma reisi. Otsustame Versaillesi mitte minna, sest mina olen seal juba aastaid tagasi käinud ning Tomi eriti ei huvitagi. Ka mind huvitab palju enam meie reisi järgmine sihtpunkt - Vaux-Le-Vicomte loss. Sellest lossist kujuneb meie reisi lemmik.
Hommik on pilves, kuid vähemalt ei saja. Loss jääb kämpingust umbes paarikümne kilomeetri kaugusele ning selle läbimine ei võta tundigi. Pargime otse lossi vastas, tasuta parklas ning suundume piletikassase. Meeldiva üllatusena ei leia lossist suuri rahvamasse ka pealelõunal. Hoopis teine asi mööda tube jalutada ja pilte teha nii, et kellegi pea peale ei jää.
Vaux-Le-Vicomte loss peaks kõigile musketäride raamatu lugejatele ning Raudse Maski filmi näinutele tuttav olema - nimelt on legend just selle lossiga seotud. Raamatu ja filmi järgi olnud Louis XIV kaksikvend, keda Aramis ning Porthos tahtnud troonile upitada - plaan küll hiljem nurjus, ning seda tänu D´Artagnanile, aga kuulus kuningate "vahetus" leidis aset just siin lossis. Lossis aga räägiti meile audiojuhis, et raudseks maskiks olnud hoopis kuninga endine rahandusminister ning lossi omanik Nicholas Foquet, kes olevat uhke peo korraldamisega lossis kuninga kadeduse ära teeninud ning mille tulemusena jäi ta ilma soosingust, lõpetades elu Piemonte maakonnas ühe kindluse vanglas, kandes raudset maski.
Lossi arhitektiks oli Le Vau, kes pärast Foqueti langust kutsuti kuninga poolt Versailles projekteerima. Samuti leidis tee kuninga õukonda Foqueti õuepoeet Moliere. Idee Versailles-d ehitada sai kuningas just Vaux lossilt. Seega pole kindlasti tegemist ühe tähtsusetu lossiga Prantsusmaa ajaloos. Siin aga mõned pildid lossi aiast ning siseruumidest:Vaade lossile pargi lõpust
Vaade pargile lossi aknast
Lossihärra Fouquet oma töötoas
Louis XIV lossi omanikule saatuslikuks saanud peol
D´Artagnan Fouqueti arreteerimas (tegelikult eksisteerinud tegelane)
Fouquet vangikongis raudse maskiga
Saime lossist välja alles kella kolme paiku pealelõunal, millele järgnes lõunasöök lossi parklas. Peale väikest sirutuspuhkust asusime teele meie reisi viimase sihtpunkti - Fontainebleau suunas. Distants oli umbes 40 kilomeetrit. Fontainebleau on tänapäeval linnake, mille keskel asub kuningaloss - enne Versaillesi ehitamist oli Fontainebleau üheks peamiseks õukonna suvituslossiks.
Kord Fontainebleausse jõudnud, küsisime kohalikust infopunktist lähimate kämpingute koordinaate ja leidsime ühe kämpingu umbes 10 kilomeetri kauguselt. Vahepeal ilusaks läinud ilm kiskus taas pilve ja nii möödus veidi vihmane õhtupoolik kämpingus raamatuid lugedes.

Järgneb...

Reisimuljeid Prantsusmaast, vol. 6

Kolmapäev, 15 juuli. Hommikul kell 8 lahkusime juba kämpingust, sest tahtsime võimalikult vara Mont S. Micheli juurde jõuda. Läbida oli vaja umbes 300 kilomeetrit. Seekord saime kasutada enamus ajast kiirteid, sest Bretagna maakonnas on pea kõik kiirteed tasuta ning tomtom oli sellest väga hästi teadlik.
Alustuseks tahtsime külastada veel ühte lossi - Brissac Quince, kuid jõudsime lossi juurde liiga vara, kell 9, samas kui lossi sai külastada alates kella 10-st. Otsustasime aega mitte raisata ning jätta loss selleks korraks vaatamata. Küll aga leidsime lossi aia peavärava lahti ning vaatamata prantsuskeelsele ähvardavale kirjale, mis keelas igasuguse sisenemise lossi territooriumile läbi selle värava, otsutasime meie umbkeelseid turiste mängida ja seda reeglit ignoreerida. Seda enam, et lossi suures aias ei olnud näha ühtegi elavat isendit. Nii saime isegi teha mõned pildid lossist, misjärel jalutasime tagasi parkimisplatsile kohaliku lasteaia ees. Panen siia pildi ka sellest lossist:

Jätkasime oma teekonda Mont S. Micheli suunas, tehes ka kolm peatust supermarketites. Esimene peatus oli bensiini võtmiseks - nimelt saab Prantsusmaa supermarketite juures üliodavat bensiini, kuid selleks on vaja toimivat pangakaarti. Meie parkisime end tankla juurde ära, panin kaardi masinasse sisse, mispeale hakkas masin äkki pikalt ja laialt prantsuse keeles mulisema. Ütlen mulisema, sest ei suutnud ühtegi tuttavat sõna eristada. Polnud õrna aimugi, millisel momendil oleks pidanud koodi tippima või oli midagi valesti. Kasutasin nimelt visa electroni, sest mastercardid ja muud kaardid on välismaal kasutamsieks meie endi poolt blokeeritud ja enne reisi läks meelest ära ka blokk maha võtta. Aga visa electron vist Prantsusmaa tanklatele ei meeldi. Hädast aitas meid välja üks lahke prantslane, kes mulises veelgi rohkem arusaamatut prantsuse keelt, aga suure vaevaga saime pihta informatsioonile, et meie olime sisenenud tanklasse sellest küljest, kus sai vaid kaardida maksta, aga et kui me välja sõidame ja ringiga uuesti teiselt poolt tagasi tuleme, siis saame benssu ka sularahaga. Nii saimegi paagi täis.

Teine supermarketi kauplus oli SuperU ning toiduvarude täitmiseks, aga kuna minu jaoks olulisi koogikesi sellest supermarketist ei saanud, tegime ka kolmanda peatuse, seekord Leclerci parklas. Need Leclercid on kah Prantsumaal sedasi laiali, et kui vaja pole, siis iga nurga taga üks, kui aga vaja, siis leiab kõike muud peale nende...Muidu liikus meie teekond Mont S. Michelini sedasi - kämping - Angers - Rennes - Mont St. Michel.

Kella 14 paiku olime Mont S. Michelis kohal. Künkakene paistis mingi aeg juba paarkümmend kilomeetrit varem kätte ära, siis kadus, et äkki terves suuruses taas meie ette kerkida. Sissesõit saarekese suunas on meeli ülendav, vaatamata sellele, et meie reis sattus momendile, kui meri oli madal. Nii nägime saarekese ümber vaid liivaluiteid, kuid igal pool olid sildid, mis hoiatasid liikuvate liivade eest. Omapead jalutama minek oli keelatud ühesõnaga. Parkla matkaautodele maksab 8 eurot ja sinna võib ka ööseks jääda. Ööbimine on tasuta, aga kui tahad tasuta ööbida, siis peab hommikul kella 8-ks jalga laskma. Meie parkisime oma auto ära ning linna külastamise asemel asusime lõunasööki vaaritama. Pole paha süüa spaghette, juua õlut ning vaadata aknast Mont S. Micheli peale. Päevasel ajal on saarekese linnakest ja tippu kroonivat kloostrit kaemas tohutud rahvamurrud, kes saabuvad juba varastel hommikutundidel busside ja autodega. Meil oli aega järgmise päevani ning seepärast lükkasime külastust edasi. See on kohe esimene pilt, mille tegin vahetult peale auto parkimist:
Nagu pildilt näha, oli meie saabumisel ilm pilves ning ähvardas vihmale minna, kuid ühtegi piiska taevast alla siiski ei tulnud.
Ja siin üks hoiatav silt:

Peale lõunasööki sai tehtud üks paaritunnine lõunauinak ning kella poole kaheksa paiku seadsime sammud künka suunas. Võtsime kaasa ka taskulambi, et näeks pimedas tagasi auto juurde tulla, kuid see samm osutus üleliigseks, sest Mont S. Michel tundub olevat Eestiga ühel laiuskraadil, sest pimedaks hakkas minema alles peale kella 10.

Kella kaheksaks oli linnas rahvamass kahanenud ning liikusime tempokalt mäe tipu suunas, et küll siis saab rahulikult ning hingeldamata hakata allapoole tulema. Mäe tipust leidsime aga end kohe kloostri sissepääsu eest ning kuna suvel on klooster vist hilistundineni avatud, otsustasime kohe kompleksile ringi peale teha. Kloostris olid siia sinna pimedastesse nurka pandud mõned noored neiud viiuliga muusikat tegema, mistõttu oli õhkkond kloostri pimedates käikudes veelgi erilisem. Kloostriruumid on seest küll tühjad ja kõledad, aga igasugused käigud ning teadmatus oma täpsest asukohast muudavad külastamise omamoodi elamuseks.
Siin siis mõned pildid:
Kloostrikompleksi peasissepääs
Vaade kloostrikirikule kloostri siseaiast ehk chiostrost
Üks paljudest käikudest kloostri sisemuses
Üks vaade Mont St. Micheli peatänavale
Vaade matkaautode parkimisplatsile
Vaade kloostri terrassilt ühele teisele saarekesele
Peale kloostri külastamist otsustasime õhtustada esimest ja viimast korda meie reisi jooksul restoranis. Pigem uudishimu kui vajaduse pärast. Valisime välja ühe antiikse välimusega restorani peatänava ääres, kus oli olemas ka menüü itaalia keeles. Valisime oma eined fikseeritud menüü seast ning joogina võtsime vaid karahviniga joogivett. Milleks raisata raha veinid peale, kui meid oli autos ootamas juba päris esinduslik ning isiklik veinikelder.. Toitude koha pealt ei saa öelda midagi laitvat ega ka midagi kiitvat. Liha oli pehme ja täiesti söödav, kuid mitte võrreldavgi Toscana köögi hõrgutistega. Tom proovis ära ka kuulsa foie grasi ehk hanemaksa, kuid ka see erilist elevust ei tekitanud. Küll oli aga hea crepes magustoiduna.
Siin pildil minu õhtusöök
Ja siin magustoit:
Ja siin restoran tänava poolt vaadatuna
Siin veel paar pilti õhtusest miljööst Mont St. Micheli tänavatel:


Siin pildil on näha ühe huvitava asutuse sissepääsu - politseijaoskond..
Pimeduse saabumine tegi Mont St. Micheli veelgi maagilisemaks kohaks - paraku ei võimalda pilt edasi anda seda, mida kohapeal tunneb
Järgmise päeva hommikul oli taevas vaid paar pilveraasu
Viimane jalutuskäik enne Mont St. Michelist lahkumist

järgneb...

Reisimuljeid Prantsusmaast, vol. 5

Teisipäev, 14. juuli - Prantsumaa rahvuspüha, mis tänavapildis ei paistnud küll kuidagi välja. Tundus olevat täiesti tavaline päev, nagu iga teinegi, aga ilmselt me lihtsalt ei sattunud õigeid kohti külastama :-).

Kuna kämpingusse võis jääda kuni kella 12-ni, otsustasime minna Amboise linna ja lossiga tutvuma jalgsi. Tegemist oli imeilusa päikesepaistelise hommikupoolikuga ning väike 10minutiline jalutuskäik oli suurepäraseks vahelduseks - kohe vaatamisväärsuste kõrval asuvad matkaautode parklad polnud senini erilisi jalutamisvõimalusi pakkunud..
Amboise linnake on täitsa armsake, eriti armas oli ta aga hommikul kella 9 ajal, kui tänavatel liikus peale meie veel vaid kolm-neli inimest. Ka lossis olime me esimesed külastajad. Eriti üllatas meid linna kaunistavate lillede rohkus. Siin üks hommikune pilt:

Amboise lossist on tänaseks järele jäänud vaid üks tiib - alles kunagise lossi plaani nähes saime aru, kui suur see kompleks oli kunagi olnud. Ka ei ole Amboise lossi sisustus luksuslik nagu senini nähtud lossides (Chambord välja jättes), kuid lõpuks ometi jalutasime ühes lossis, kus oli ruumi liikumiseks - kohe näha, et polnud tegemist massiturismi lossiga. Paraku muutub ka kõige ilusam loss vastumeelseks, kui pead iga ruumi külastamiseks küünarnukkide abi kasutama ning kui igale tehtud pildile jääb vähemalt paar jaapanlase pead peale...Amboise on kuninglik loss - siin elas ja töötas oma viimased aastad Leonardo da Vinci (Francois I ajal), kelle haud on lossi aia kabelis. Selles siin:

Leonardo da Vinci elas muidugi ühes teises lossis, Clos Luce (ei mäleta kas kirjapilt oli täpselt selline), mis jääb Amboisest vaid mõne kilomeetri kaugusele, kuid mille külastamise otsustasime tulevikku jätta. Amboise loss oli nagu töökoha eest. Francois I oli selline kuningas, kes kogus enda ümber geeniuseid ja nii oli ta vaimustuses ka Leonardo leiutistest, lisaks korraldas Leonardo lossi aias uhkeid pidustusi, kus sai proovida oma leiutisi valguse ja tule showdes. Ka praegu korraldatakse lossi aias kaks korda nädalas öiseid etendusi, nagu ka paljudes teistes Loire lossides, paraku ei sattunud ükski etendus meie jaoks sobivale õhtule. Aga nagunii olime õhtuti selleks liiga väsinud, et veel kusagile keset ööd etendust vaatama minna.
Siin vaated Amboise lossile ning linnakesele:


Peale lossi külastamist ostsime kohalikust veinipoest natuke Loire oru veine kaasa ning pöördusime tagasi kämpingusse. Kämpingust välja sõites nägime pealt, kuidas üks matkaauto keeras oma "tagumiku" vastu silla käsipuud katki. Üldse pani mind Prantsusmaa kämpingute puhul imestama see asjaolu, et kuigi siseehituselt piisavalt ruumikad suurte autodega liiklemiseks, olid ligipääsuteed nii kitsad, et ka jalgratas poleks mööda mahtunud - juurde lisage veel kaks kraavi kahel pool teed... Iga kord tuli kämpingusse sisse ja välja sõites endamisi jumalat paluda, et keegi samal ajal sama teed ette ei võtaks..

Igatahes seekord läks meie auto "tagumikul" paremini kui eessõitjal ning üsna varsti olime taas maalilisel maanteel suunaga Tours. Maantee oli täis kutsuvaid silte kohalikke losse vaatama ning veini proovima ning oleksin hea meelega nad kõik ükshaaval läbi käinud, kuid paraku oli plaanis veel mitmeid kohti külastada ja nii me neist kurval meelel mööda sõitsimegi.

Tours on kole linn.. ma kohe usun, et Toursil võib olla väga kena vanalinn, kuid äärelinn, millest me läbi sõitsime, oli küll kole. Lisaksid nad vähemalt natukene värvigi nendele koledatele korruselamutele.. Hea, et sellest linnast kiiresti läbi saime ja taas end maakandi maaliliste majakeste vahelt leidsime.

Järgmiseks vaatamisväärsuseks oli planeeritud meie viimane Loire oru loss Villandry. Nagu ma aru sain, elab mingis lossi tiivas veel üks krahv edasi. Villandry on väga kena loss ja soovitan selle külastamist - kui lossi kenad siseruumid jätavad peale mitme lossi vaatamist juba üsna külmaks, siis lossi aedu vaadates kukkub küll suu lahti ja lahti ta jääbki.. Ka Villandrysse sõitmine on omamoodi elamus - tee kulgeb mööda maalilistest küladest, kus igas majas tahaks kohe ka ise elada ning kus iga saja meetri tagant on üks väga isuäratav boulangerie ehk saiapood maakeeli. Ja nende poodide vastu on meil Prantsusmaal eriline nõrkus tekkinud (nõrkus lõppeb alles Itaalias peale paari lisakilo). Villandrys on õnneks matkaautode parkla natuke kaugemal kui lossi hoov, kuid ikkagi liiga lähedal, et jalutuskäiku täiega nautida. Paraku jääme Villandry aedadesse liiga kauaks, nii et Itaalia harjumuse järgi kell 13 söömine asendub meil sel päeval kella 15 söömaajaga. Kui kõht ei oleks nõudnud oma osa, oleks ehk veel pikemaltki neid aedu imetlema jäänud ja ka ilm soosis aias jalutamist igati.
Siin üks sisevaade, ülejäänud on välivaated lossist ja selle aedadest.





Turist lossi taustal..
Viinamarjade allee

Peale Villandryt otsustasime vahelduse mõttes vaadata üle ka ühe kloostri ning valituks osutus raamatu järgi kõige kuulsam piirkonnas - Fontevraud klooster. See klooster osutus paraku täielikuks pettumuseks, sest kloostri õhkkonnast polnud enam midagi järgi jäänud, rääkimata valgetes ürpides hõljuvatest nunnadest. Kompleksil polnud nagu vigagi, ainult et olid kuidagi liialt ülereustareeritud ning antiikse õhkkonna asemel oli tunda uusehitiste lõhna. Kloostrikirik oli küll võimas oma suuruses, kuid seal polnud vist küll ühtegi kivi, mis ületaks kümmekond aastat..kui kuningate hauad välja jätta, mis ei sobinud kuidagi oma antiiksusega sellesse supermodernsesse ruumi. Aga jah, nimelt on sellesse kloostrisse maetud vaene Richard Lõvisüda isiklikult!
Pildil näha Richardi haud kõledas kloostrikirikus:

Siin pildil aga üks huvitav ehitis kloostri territooriumil, kirjade järgi Rooma köök.

Klooster vaadatud hakkame liikuma tasapisi Mont S. Micheli suunas, kuid kuna vahepeal on kätte jõudnud õhtutunnid, otsutame peatuda esimeses teele jäävas kämpingus. Meil veab, sest teele jääb järjekordne munitsipaalkämping, kus ei õnnestu leida isegi hollandlasi mitte. Ainult prantslased. Meile määratud plats on hõivatud rõõmsameelsete prantsuse pensionaride poolt, kes mängivad platsil kuulimängu. Aga nad on väga sõbralikud ning meie saabudes aitavad auto korralikult ära parkida ning otsivad endale uue mänguplatsi. Meie naabriteks on üks ema kahe lapsega, kes vaatavad meie auto numbrimärki, noogutavad omavahel ja siis kaovad. Perekond jõuab tagasi just momendil, kui meil on laud kaetud ning valmistume õhtust sööma - Bon Jour hõikavad kaugelt ja meie vastame viisakalt, kui nood prantslased äkki Itaalia keelele üle lähevad - kust te tulete? Pisast, vastame. Meie kaaaa, on prantslased rõõmsad...nüüd on aga meie kord olla üllatunud!! Kuidas, Pisast? Jah me oleme Navacchiost (teadmiseks - üks väike linnaosa kümmekond kilomeetrit Pisast). Saame teada, et ema on prantslane ning abiellunud itaallasega. Elavad kõik rõõmsalt Navacchios, aga olid nüüd Prantsusmaal oma puhkusel ja olid vanavanemate käest laenanud haagissuvila, millega ringi reisisid. Isa olevat kodu Itaaliasse jäänud - sest tema ei tahtvat Prantsusmaale tulla, kus suvel sadavat kogu aeg vihma...!! Mina mõttes mõtlesin nende vaeste itaallaste peale, kes on eestlannadega abielus ja kelle kaasad sunnivad neid vaesekesi igal suvel nädalate kaupa Eesti vihmas ligunema.. Mina küll oma abikaasale sellist ülekohut ei teeks! :-) Igatahes saime Pisa prantslastelt soovitusi kuhu veel põhja-Prantsusmaal reisida ja kus restoranides süüa ning seejärel lubati meil lõpuks õhtusöögi kallale asuda soovides "Buon appetit!".
Siin pildil siis meie seekordne ööbimispaik Camping Municipal Les Rives du Douet - Dou
e´-la-Fontaine nimelise linnakese külje all.

Peale õhtusööki toidunõudega pesumajja suundudes kohtasin rõõmsaid prantslasi kes minu poole vaatasid ja muudkui vadistasid. Mina naeratasin vastu ja ütlesin uiiiuiii, lootes et nad seda kuulda tahtsidki :-)

järgneb...