Kuna kämpingusse võis jääda kuni kella 12-ni, otsustasime minna Amboise linna ja lossiga tutvuma jalgsi. Tegemist oli imeilusa päikesepaistelise hommikupoolikuga ning väike 10minutiline jalutuskäik oli suurepäraseks vahelduseks - kohe vaatamisväärsuste kõrval asuvad matkaautode parklad polnud senini erilisi jalutamisvõimalusi pakkunud..
Amboise linnake on täitsa armsake, eriti armas oli ta aga hommikul kella 9 ajal, kui tänavatel liikus peale meie veel vaid kolm-neli inimest. Ka lossis olime me esimesed külastajad. Eriti üllatas meid linna kaunistavate lillede rohkus. Siin üks hommikune pilt:
Amboise lossist on tänaseks järele jäänud vaid üks tiib - alles kunagise lossi plaani nähes saime aru, kui suur see kompleks oli kunagi olnud. Ka ei ole Amboise lossi sisustus luksuslik nagu senini nähtud lossides (Chambord välja jättes), kuid lõpuks ometi jalutasime ühes lossis, kus oli ruumi liikumiseks - kohe näha, et polnud tegemist massiturismi lossiga. Paraku muutub ka kõige ilusam loss vastumeelseks, kui pead iga ruumi külastamiseks küünarnukkide abi kasutama ning kui igale tehtud pildile jääb vähemalt paar jaapanlase pead peale...Amboise on kuninglik loss - siin elas ja töötas oma viimased aastad Leonardo da Vinci (Francois I ajal), kelle haud on lossi aia kabelis. Selles siin:
Leonardo da Vinci elas muidugi ühes teises lossis, Clos Luce (ei mäleta kas kirjapilt oli täpselt selline), mis jääb Amboisest vaid mõne kilomeetri kaugusele, kuid mille külastamise otsustasime tulevikku jätta. Amboise loss oli nagu töökoha eest. Francois I oli selline kuningas, kes kogus enda ümber geeniuseid ja nii oli ta vaimustuses ka Leonardo leiutistest, lisaks korraldas Leonardo lossi aias uhkeid pidustusi, kus sai proovida oma leiutisi valguse ja tule showdes. Ka praegu korraldatakse lossi aias kaks korda nädalas öiseid etendusi, nagu ka paljudes teistes Loire lossides, paraku ei sattunud ükski etendus meie jaoks sobivale õhtule. Aga nagunii olime õhtuti selleks liiga väsinud, et veel kusagile keset ööd etendust vaatama minna.
Siin vaated Amboise lossile ning linnakesele:
Peale lossi külastamist ostsime kohalikust veinipoest natuke Loire oru veine kaasa ning pöördusime tagasi kämpingusse. Kämpingust välja sõites nägime pealt, kuidas üks matkaauto keeras oma "tagumiku" vastu silla käsipuud katki. Üldse pani mind Prantsusmaa kämpingute puhul imestama see asjaolu, et kuigi siseehituselt piisavalt ruumikad suurte autodega liiklemiseks, olid ligipääsuteed nii kitsad, et ka jalgratas poleks mööda mahtunud - juurde lisage veel kaks kraavi kahel pool teed... Iga kord tuli kämpingusse sisse ja välja sõites endamisi jumalat paluda, et keegi samal ajal sama teed ette ei võtaks..
Igatahes seekord läks meie auto "tagumikul" paremini kui eessõitjal ning üsna varsti olime taas maalilisel maanteel suunaga Tours. Maantee oli täis kutsuvaid silte kohalikke losse vaatama ning veini proovima ning oleksin hea meelega nad kõik ükshaaval läbi käinud, kuid paraku oli plaanis veel mitmeid kohti külastada ja nii me neist kurval meelel mööda sõitsimegi.
Tours on kole linn.. ma kohe usun, et Toursil võib olla väga kena vanalinn, kuid äärelinn, millest me läbi sõitsime, oli küll kole. Lisaksid nad vähemalt natukene värvigi nendele koledatele korruselamutele.. Hea, et sellest linnast kiiresti läbi saime ja taas end maakandi maaliliste majakeste vahelt leidsime.
Järgmiseks vaatamisväärsuseks oli planeeritud meie viimane Loire oru loss Villandry. Nagu ma aru sain, elab mingis lossi tiivas veel üks krahv edasi. Villandry on väga kena loss ja soovitan selle külastamist - kui lossi kenad siseruumid jätavad peale mitme lossi vaatamist juba üsna külmaks, siis lossi aedu vaadates kukkub küll suu lahti ja lahti ta jääbki.. Ka Villandrysse sõitmine on omamoodi elamus - tee kulgeb mööda maalilistest küladest, kus igas majas tahaks kohe ka ise elada ning kus iga saja meetri tagant on üks väga isuäratav boulangerie ehk saiapood maakeeli. Ja nende poodide vastu on meil Prantsusmaal eriline nõrkus tekkinud (nõrkus lõppeb alles Itaalias peale paari lisakilo). Villandrys on õnneks matkaautode parkla natuke kaugemal kui lossi hoov, kuid ikkagi liiga lähedal, et jalutuskäiku täiega nautida. Paraku jääme Villandry aedadesse liiga kauaks, nii et Itaalia harjumuse järgi kell 13 söömine asendub meil sel päeval kella 15 söömaajaga. Kui kõht ei oleks nõudnud oma osa, oleks ehk veel pikemaltki neid aedu imetlema jäänud ja ka ilm soosis aias jalutamist igati.
Siin üks sisevaade, ülejäänud on välivaated lossist ja selle aedadest.
Turist lossi taustal..
Viinamarjade allee
Peale Villandryt otsustasime vahelduse mõttes vaadata üle ka ühe kloostri ning valituks osutus raamatu järgi kõige kuulsam piirkonnas - Fontevraud klooster. See klooster osutus paraku täielikuks pettumuseks, sest kloostri õhkkonnast polnud enam midagi järgi jäänud, rääkimata valgetes ürpides hõljuvatest nunnadest. Kompleksil polnud nagu vigagi, ainult et olid kuidagi liialt ülereustareeritud ning antiikse õhkkonna asemel oli tunda uusehitiste lõhna. Kloostrikirik oli küll võimas oma suuruses, kuid seal polnud vist küll ühtegi kivi, mis ületaks kümmekond aastat..kui kuningate hauad välja jätta, mis ei sobinud kuidagi oma antiiksusega sellesse supermodernsesse ruumi. Aga jah, nimelt on sellesse kloostrisse maetud vaene Richard Lõvisüda isiklikult!
Pildil näha Richardi haud kõledas kloostrikirikus:
Siin pildil aga üks huvitav ehitis kloostri territooriumil, kirjade järgi Rooma köök.
Klooster vaadatud hakkame liikuma tasapisi Mont S. Micheli suunas, kuid kuna vahepeal on kätte jõudnud õhtutunnid, otsutame peatuda esimeses teele jäävas kämpingus. Meil veab, sest teele jääb järjekordne munitsipaalkämping, kus ei õnnestu leida isegi hollandlasi mitte. Ainult prantslased. Meile määratud plats on hõivatud rõõmsameelsete prantsuse pensionaride poolt, kes mängivad platsil kuulimängu. Aga nad on väga sõbralikud ning meie saabudes aitavad auto korralikult ära parkida ning otsivad endale uue mänguplatsi. Meie naabriteks on üks ema kahe lapsega, kes vaatavad meie auto numbrimärki, noogutavad omavahel ja siis kaovad. Perekond jõuab tagasi just momendil, kui meil on laud kaetud ning valmistume õhtust sööma - Bon Jour hõikavad kaugelt ja meie vastame viisakalt, kui nood prantslased äkki Itaalia keelele üle lähevad - kust te tulete? Pisast, vastame. Meie kaaaa, on prantslased rõõmsad...nüüd on aga meie kord olla üllatunud!! Kuidas, Pisast? Jah me oleme Navacchiost (teadmiseks - üks väike linnaosa kümmekond kilomeetrit Pisast). Saame teada, et ema on prantslane ning abiellunud itaallasega. Elavad kõik rõõmsalt Navacchios, aga olid nüüd Prantsusmaal oma puhkusel ja olid vanavanemate käest laenanud haagissuvila, millega ringi reisisid. Isa olevat kodu Itaaliasse jäänud - sest tema ei tahtvat Prantsusmaale tulla, kus suvel sadavat kogu aeg vihma...!! Mina mõttes mõtlesin nende vaeste itaallaste peale, kes on eestlannadega abielus ja kelle kaasad sunnivad neid vaesekesi igal suvel nädalate kaupa Eesti vihmas ligunema.. Mina küll oma abikaasale sellist ülekohut ei teeks! :-) Igatahes saime Pisa prantslastelt soovitusi kuhu veel põhja-Prantsusmaal reisida ja kus restoranides süüa ning seejärel lubati meil lõpuks õhtusöögi kallale asuda soovides "Buon appetit!".
Siin pildil siis meie seekordne ööbimispaik Camping Municipal Les Rives du Douet - Dou
e´-la-Fontaine nimelise linnakese külje all.
Peale õhtusööki toidunõudega pesumajja suundudes kohtasin rõõmsaid prantslasi kes minu poole vaatasid ja muudkui vadistasid. Mina naeratasin vastu ja ütlesin uiiiuiii, lootes et nad seda kuulda tahtsidki :-)
järgneb...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar