Mnjahhi mnjahhitamised: Reisimuljeid Prantsusmaast, vol. 6

Kolmapäev, 15 juuli. Hommikul kell 8 lahkusime juba kämpingust, sest tahtsime võimalikult vara Mont S. Micheli juurde jõuda. Läbida oli vaja umbes 300 kilomeetrit. Seekord saime kasutada enamus ajast kiirteid, sest Bretagna maakonnas on pea kõik kiirteed tasuta ning tomtom oli sellest väga hästi teadlik.
Alustuseks tahtsime külastada veel ühte lossi - Brissac Quince, kuid jõudsime lossi juurde liiga vara, kell 9, samas kui lossi sai külastada alates kella 10-st. Otsustasime aega mitte raisata ning jätta loss selleks korraks vaatamata. Küll aga leidsime lossi aia peavärava lahti ning vaatamata prantsuskeelsele ähvardavale kirjale, mis keelas igasuguse sisenemise lossi territooriumile läbi selle värava, otsutasime meie umbkeelseid turiste mängida ja seda reeglit ignoreerida. Seda enam, et lossi suures aias ei olnud näha ühtegi elavat isendit. Nii saime isegi teha mõned pildid lossist, misjärel jalutasime tagasi parkimisplatsile kohaliku lasteaia ees. Panen siia pildi ka sellest lossist:

Jätkasime oma teekonda Mont S. Micheli suunas, tehes ka kolm peatust supermarketites. Esimene peatus oli bensiini võtmiseks - nimelt saab Prantsusmaa supermarketite juures üliodavat bensiini, kuid selleks on vaja toimivat pangakaarti. Meie parkisime end tankla juurde ära, panin kaardi masinasse sisse, mispeale hakkas masin äkki pikalt ja laialt prantsuse keeles mulisema. Ütlen mulisema, sest ei suutnud ühtegi tuttavat sõna eristada. Polnud õrna aimugi, millisel momendil oleks pidanud koodi tippima või oli midagi valesti. Kasutasin nimelt visa electroni, sest mastercardid ja muud kaardid on välismaal kasutamsieks meie endi poolt blokeeritud ja enne reisi läks meelest ära ka blokk maha võtta. Aga visa electron vist Prantsusmaa tanklatele ei meeldi. Hädast aitas meid välja üks lahke prantslane, kes mulises veelgi rohkem arusaamatut prantsuse keelt, aga suure vaevaga saime pihta informatsioonile, et meie olime sisenenud tanklasse sellest küljest, kus sai vaid kaardida maksta, aga et kui me välja sõidame ja ringiga uuesti teiselt poolt tagasi tuleme, siis saame benssu ka sularahaga. Nii saimegi paagi täis.

Teine supermarketi kauplus oli SuperU ning toiduvarude täitmiseks, aga kuna minu jaoks olulisi koogikesi sellest supermarketist ei saanud, tegime ka kolmanda peatuse, seekord Leclerci parklas. Need Leclercid on kah Prantsumaal sedasi laiali, et kui vaja pole, siis iga nurga taga üks, kui aga vaja, siis leiab kõike muud peale nende...Muidu liikus meie teekond Mont S. Michelini sedasi - kämping - Angers - Rennes - Mont St. Michel.

Kella 14 paiku olime Mont S. Michelis kohal. Künkakene paistis mingi aeg juba paarkümmend kilomeetrit varem kätte ära, siis kadus, et äkki terves suuruses taas meie ette kerkida. Sissesõit saarekese suunas on meeli ülendav, vaatamata sellele, et meie reis sattus momendile, kui meri oli madal. Nii nägime saarekese ümber vaid liivaluiteid, kuid igal pool olid sildid, mis hoiatasid liikuvate liivade eest. Omapead jalutama minek oli keelatud ühesõnaga. Parkla matkaautodele maksab 8 eurot ja sinna võib ka ööseks jääda. Ööbimine on tasuta, aga kui tahad tasuta ööbida, siis peab hommikul kella 8-ks jalga laskma. Meie parkisime oma auto ära ning linna külastamise asemel asusime lõunasööki vaaritama. Pole paha süüa spaghette, juua õlut ning vaadata aknast Mont S. Micheli peale. Päevasel ajal on saarekese linnakest ja tippu kroonivat kloostrit kaemas tohutud rahvamurrud, kes saabuvad juba varastel hommikutundidel busside ja autodega. Meil oli aega järgmise päevani ning seepärast lükkasime külastust edasi. See on kohe esimene pilt, mille tegin vahetult peale auto parkimist:

Nagu pildilt näha, oli meie saabumisel ilm pilves ning ähvardas vihmale minna, kuid ühtegi piiska taevast alla siiski ei tulnud.
Ja siin üks hoiatav silt:

Peale lõunasööki sai tehtud üks paaritunnine lõunauinak ning kella poole kaheksa paiku seadsime sammud künka suunas. Võtsime kaasa ka taskulambi, et näeks pimedas tagasi auto juurde tulla, kuid see samm osutus üleliigseks, sest Mont S. Michel tundub olevat Eestiga ühel laiuskraadil, sest pimedaks hakkas minema alles peale kella 10.

Kella kaheksaks oli linnas rahvamass kahanenud ning liikusime tempokalt mäe tipu suunas, et küll siis saab rahulikult ning hingeldamata hakata allapoole tulema. Mäe tipust leidsime aga end kohe kloostri sissepääsu eest ning kuna suvel on klooster vist hilistundineni avatud, otsustasime kohe kompleksile ringi peale teha. Kloostris olid siia sinna pimedastesse nurka pandud mõned noored neiud viiuliga muusikat tegema, mistõttu oli õhkkond kloostri pimedates käikudes veelgi erilisem. Kloostriruumid on seest küll tühjad ja kõledad, aga igasugused käigud ning teadmatus oma täpsest asukohast muudavad külastamise omamoodi elamuseks.
Siin siis mõned pildid:
Kloostrikompleksi peasissepääs

Vaade kloostrikirikule kloostri siseaiast ehk chiostrost

Üks paljudest käikudest kloostri sisemuses

Üks vaade Mont St. Micheli peatänavale

Vaade matkaautode parkimisplatsile

Vaade kloostri terrassilt ühele teisele saarekesele

Peale kloostri külastamist otsustasime õhtustada esimest ja viimast korda meie reisi jooksul restoranis. Pigem uudishimu kui vajaduse pärast. Valisime välja ühe antiikse välimusega restorani peatänava ääres, kus oli olemas ka menüü itaalia keeles. Valisime oma eined fikseeritud menüü seast ning joogina võtsime vaid karahviniga joogivett. Milleks raisata raha veinid peale, kui meid oli autos ootamas juba päris esinduslik ning isiklik veinikelder.. Toitude koha pealt ei saa öelda midagi laitvat ega ka midagi kiitvat. Liha oli pehme ja täiesti söödav, kuid mitte võrreldavgi Toscana köögi hõrgutistega. Tom proovis ära ka kuulsa foie grasi ehk hanemaksa, kuid ka see erilist elevust ei tekitanud. Küll oli aga hea crepes magustoiduna.
Siin pildil minu õhtusöök