neljapäev, juuli 23, 2009

Reisimuljeid Prantsusmaast, vol. 4

Esmaspäev, 13 juuli.
Kui enamusele on esmaspäev sinine, siis meie jaoks oli ta hall. Peale ilusat sooja suveõhtut ei oleks küll järgmiseks päevaks sügist ilma oodata. Aga selline ilm oli. Kas ongi see Prantsusmaal normiks, et hommik sügisene ning pealelõuna suvine, või oli vanajumal just lossiparkide külastamise ajaks meile halli ilma organiseerinud...igatahes kui me Cheverny lossi piletid ära olime ostnud, tegin Tomile ettepaneku teha kõigepealt tiir aias ja siis lossis - kui momendil ei saja, siis iga hetk võib hakata pangega valama. Õnneks ei paku Cheverny lossiaed erilisi vaatamisväärsusi, kui loss iga erinurga alt vaadatuna välja jätta.

Cheverny on eraloss, mis veel mõned aastad tagasi oli eravalduses. Tänu sellele on siinne sisustus korralikult säilinud. Minu suureks rõõmuks võib Prantsusmaa lossides pilti teha nii palju kui süda lustib - Chevernys aga ei tohtinud kasutada välku ja seepärast sisepildid natuke udused. Aga paar pilti panen ikka üles, et aimu jätta. Muidu on lossiga seotud ka üks mõrvalugu, nimelt olevat kunagine omanik tabanud oma naise armukesega ja tapnud kõigepealt armukese, seejärel lasknud abikaasal valida mürgi ja noa vahel. Naine valis mürgi. Esimene pilt siis vaade Cheverny lossi peafassaadile:

Lossi tagaaias on näha kunagist nn. palmihoonet, kus hoiti II Maailmasõja ajal peidus mitmeid kunstiteoseid Louvre muuseumist - nende seas ka Leonardo da Vinci teost "La Cioconda" ehk Monnalisa.

Ja üks pilt lossi luksuslikust sisustusest.

Lossi aias hoitakse ka umbes 50 (või isegi rohkem) jahikoera. Need vaesed kutsud lamasid kõik väljas rohul (neile on eraldatud üks suur aedik), samal ajal kui nende "kuuti" puhastati. Siin need vaesed kutsud on:


Peale Cheverny külastamist võtsime suuna Chenonceau lossi peale, kuid enne tahtsime veel ära käia Champignonide kasvanduses. Tomile need Prantsusmaal nii populaarsed seened meeldivad ja kuna olime kuulnud, et Cheverny ning Chenonceau losside vahele jääb lausa mitu seenekasvandust, otsustasime ühes neis ka ära käia. Seenekasvanduse külastamine oli omaette elamus, sest paistis taas mingi kohalike eralõbu olevat - kohtasime vaid ühte väikeautot Hollandi numbriga, muidu olid kõik jällegi prantslased. Nägin ära ka ühe Suure paksu pikkade valgete juustega vanamehe, kes tuli kohale väikeses ja vanas Peugeoti autos, muusika mürtsumas ning auto täis poisikesi, kes röökisid pidevalt midagi prantsuse keeles oma vananenud Porthost meenutavale autojuhile (äkki vanaisa?). See vanamees käis mitu korda seenekasvanduse kassa ja auto vahet aga lõpuks sõitis ikka oma lastekarjaga ära. Need poisikesed muidugi lasid vahepeal signaali ja hüppasid niisama autos - ei tea kust hullumajast veel need olid lahti lastud..
Lõpuks jõudis kätte ka meie külastuse aeg - igal täistunnil viiakse grupike mingitesse koobastesse (mis pidid mitukümmend kilomeetrit maa all olema) ja aetakse pikalt prantuse keelset loba, millest midagi aru ei saa. Õnneks tegi giid meile ka vahepausi inglise keeles, et meile ikka kohale jõuaks, millest jutt käib. Saime siis teada, et supermarketi champignone kasvatatakse kasvuhoonetes ja koobaste seeni ostavad kokku tähtsad chefid Pariisist kallitele restoranidele - kus on oluline peale kvaliteedi ka kaubanduslik välimus. Turul müümiseks olevat koobaste seente kilohind liiga kõrge. Seeni kästi ka proovida - selleks tuli seent õrnalt keerata, siis kübar pealt ära naksata, jalg ühte kasti visata ja mütsike niisama toorelt ära süüa. Igaks juhuks valisin välja kõige väiksema seene, mis leidsin, sest giid passis meid, kahte välismaalast julgustava pilguga - et kas pole nämm nämm? Igaks juhuks ütlesin Tomile (kes inglise keelest aru ei saa) alles pärast et seeni kasvatatakse hobuse sita sees. Peale seda seenekasvanduse külastamist pole Tom enam champignonide vastu huvi tundnud...
Koobastes kasvatati ka muid seenesorte, mida õnneks maitsta ei tulnud, oleks veel seenemürgituse saanud. Mõni olevat kasutusel kreemi tootmisel, mõni viagra tarbeks jne. Igatahes oli meil päris hea meel kui taas maa peale saime - külastuskäik kestab nimelt terve tunni. Siin ka paar pilti seenekasvatusest:


Peale seeni liikusime edasi Chenonceau lossi suunas, mida peetakse üheks kaunimaks terves Loire orus. Nimelt on loss ehitatud jõe peale (üks Loire harujõgi) jättes endast stiilse mulje. Lossi nimetatakse ka daamide lossiks, sest läbi sajandite on lossil olnud mitu naissoost omanikku, neist kuulsaim ehk Diana de Poitiers, kuningas Henri II lemmikfavoriit, kelle kaunidus oli muutumatu ka vananedes. Loss ise on kena, pole viga ka sisemusel, kuid selles lossis on liiga palju külastajaid. Kokkuvõtteks oli see suur trügimine tätsa väsitav. See oli ka ainus loss, kus pidi pileti ostmiseks järjekorras seisma ja see oli ka ainus koht Prantsusmaal, kus nägin Eesti numbrimärgiga bussi (autosid ei kohanud ühtegi). Ka selle lossi külastamise ajal sadas vahepeal ladinal vihma (ehk seepärast oligi siseruumides suurem trügimine). Aga mõned pildid siis ka Chenonceau lossist:



Siin aga vaid matkaautodele mõeldud parkla Chenonceau lossi juures:

Cheononceau lossi juurest lahkudes taas põhja poole, Amboise suunas. Siin sai külastatud ka esimest korda Prantsusmaal supermarketit. Teele jäi Leclerc, mis Itaaliaski levinud, kuid Prantsuse variant ületas kõik ootused. Hiljem sai käidud ka supermarketites nimedega Intermarche ja SuperU, kuid Leclerc oli oma valiku poolest kõige etem. Kõige rohkem aga meeldis mulle Leclercis magusalett ning magusalett oli ühtemoodi nämma nii Amboises kui Bretagnas kui Provance maakonnas. Seega polnud Amboise supermarket erand. Kämpinguautoga reisides võid osta rahuliku südamega kaasa kõike seda, mis külmkapita kiiresti rikneks - külmik koos sügavkülmaga ju autos olemas. Nii sai neid imelisi vaarikatega kaetud ja odavaid koogikesi karpide kaupa ka Itaaliasse kaasa ostetud (säilivustähtaeg 4 päeva ning viimased said eile ära söödud). Sama lugu ka jäätisega - mulle meeldis eriti Trofic marki kandev sort ja ka seda sai Itaaliasse kaasa toodud. Ausalt öeldes, elaks Prantsumaal ka vaid supermarketi pärast :-)

Sisseostud tehtud, oli vaja mõelda öömaja peale ning valituks osutus järjekordne munitsipaalkämping nimega Ile d´Or keset Loire jõge saarekesel, otse Amboise lossi vastas. Pildi peal ongi vaade kämpingule (metsatuki sees) Amboise lossi tornist vaadatuna.

Kommentaare ei ole: