Reisimuljeid Prantsusmaalt, vol.2

Laupäev, 11 juuli.
Hommikul ärkame varakult, sest Prantsusmaa ootab ja ei saa ju ometi liiga palju aega Itaalia peale raisata...kuigi tegelt hing ihkaks küll hoopis kohapeale jäämist ning järgmise veinimõisa poole liikumist..Aga küll jõuab veel tulevikus. Pererahvas on jätnud meile värava võtme, nii teeme automaatvärava ise lahti (jättes võtme lukuaukku) ning võtame taas suuna kiirtee peale. Seekord sihiks Frejus - pea 14 km pikk tunnel, mis ühendab Itaaliat Prantsusmaaga.

Paar tundi hiljem olemegi tunnelist läbi (tunnel on tasuline - 44 eurot üks ots matkaautole, tavaline auto saab väiksema summaga hakkama). Prantsusmaa võtab meid vastu päikesega ning paraja, 25 kraadise soojaga. Paremat ilma sõitmiseks on raske tahta - kui arvestada, et meie autol puudub muu hulgas ka konditsioneer. Prantsusmaal me kiirteid ei kasuta, sest need on kallid ning eriti kallid matkaautoga liiklejatele, kes kuuluvad samasse klassi veoautodega. Täielik ülekohus! Mingi osa kiirteid on ka tasuta, nii oskab TomTom meid osavalt kiirteele viia nendes kohtades, kus see tasuta on.

Tomtom on asendamatu abimees sellisel reisil. Uuem variant, Go730, hääldab ka linnade nimesid, nii saame vähemalt aimu, kuidas Prantsue linnu tuleb hääldada. Täitsa huvitav sedasi tomtomi jälgida. Muidugi on meil tommikas madalal peidus, sest õige kämparimees sõidab ikkagi vanamoeliselt paberist kaardiga. Nii on meilgi armatuurlaual paberist kaart lahti ja tomtom on rohkem kontrollimise eesmärgil, sest egas tedagi sada protsenti usaldada tohi - paar korda oskas ta meid sellisesse kohta vedada, kus sild oli madal 2m aga meie auto kõrge 3,20..ja siis sama teed tagasi sõites tahtis navigaator meid kangekaelselt tagasi suunata.

Prantsusmaa teed on täis kenasid puhkealasid, mida Itaalias nii kergesti ei leia. Puhkealala on puidust pingid, rada jalutamseks, prügikastid, isegi väli wc-d (mitte alati). Paradiis matkaautodele! Pargid teeservale, paned pliitale tule alla, sööd (kas sees või siis väljas), hiljem jalutad kohvitass käes rohelisuse keskel. Kõik ümberringi naeratavad rõõmsalt.. Väga hea algus puhkusele..
Pildil meie esimene peatus Prantsusmaa pinnal (pildil pole muidugi näha puidust pinke ja naeratavaid inimesi, sest selles esimeses kohas kõike seda veel polnud..)

Peale lõunapausi sõit jätkus Loire jõe oru suunas, sest meie peamiseks reisisihiks olid ikkagi Loire oru lossid ning too piirkond jääb Itaaliast õige mitmesaja kilomeetri kaugusele. Ei saanud aega kaotada, kuid tegime siiski vahepeatuse Cluny linnas. Mina olen kunagi ammu Clunys käinud - 1997 aastal sai veedetud nädal Taize kloostris ja siis oli lähedale jääva Cluny külastamine peaaegu et kohustuslik. Millegipärast mäletasin ma Clunyt kenamana - eks on elu Itaalias ilumeele pepsiks muutnud ja nii kergelt enam ühtegi linna ära ei armu.. Ka ei suutnud me Cluny juures leida spetsiaalset parklat kämpinguautodele, kuid Tom oskas meie 6,5 meetrise masina väikese auto kõrvale kenasti ära parkida..
Clunys sai ostetud ka meie reisi esimene baguette, mis sai järgmiste päevade jooksul meile lausa harjumuseks..
Siin parkimine Clunys
Kuulus majake Clunys, mida teavad vist küll kõik Taizes käinud noored.

Taizesse me seekord siiski kaema ei lähe, vaja liikuda edasi Loire suunas. Täna öösel ööbime munitsipaalkämpingus Moulinsi lähedal, täpsemalt linnakeses nimega Dompierre-s-Besbre. Abiks muidugi Prantsusmaal välja antud kämpingute raamat. See kämping üllatas meid meeldivalt - väga kenad platsid autodele, puhtad vannitoad, jalpalliplats kohe kõrval ja kõik inimesed väga sõbralikud. Muidugi ei oska keegi muud keelt peale prantsuse ja polnud kämpingus ühtegi teist rahvust peale prantslase. Ka kämping oli väga odav - ju me oskasime siis hästi valida :-)
Siin meie õhtusöögilaud esimeses Prantsuse kämpingus
Üldpilt kämpingust

Jätkub...