Pilte Amalfi rannikult

Amalfi 2008

Siin siis mõned pildid illustreerimaks eelpool kirja pandud reisikirja. Pilte tegin kokku 400, oleks teinud rohkemgi, aga mälukaart hakkas täis saama ning nii olin viimastel päevadel piltide tegemisel kokkuhoidlikum. Siin on vaatamiseks siis üks osa tehtud piltidedest. Head vaatamist!

Amalfi rannik 4-11 august 2008

Amalfi toomkirik

Nagu alati head asjad, sai ka seekordne reis ruttu läbi, kokkuvõtteks võin öelda, et Amalfi ranniku külastamine on täiesti teostamist vääriv ettevõtmine. Sobib nii mere, kultuuri, meelelahutuse kui ka vaikuse ja looduse armastajatele. Rannamõnude nautimine tuleb küll ära unustada, aga meri pakub palju enamat kui lapike liiva sogase rannajoonega. Paraku Amalfi on kallis koht, sellest saime aga alles siis aru, kui võtsime oma puhkuse neljandal päeval ette matka mägiradadel ja avastasime ühe väikese mägilinnakese, kus hinnad olid poes tunduvamalt madalamad kui meie enda kodulinnas Pisa. Kaks võileiba singi ja juustuga pluss kaks banaani maksid täpselt 3,80. Amalfis tuli vaid ühe taolise võileiva eest 4-5 eurot lauale laduda. Banaanidest rääkimata...

Aga katsun siis mingi ülevaate reisist teha ning seda kronoloogilises järjekorras..
Esimene päev. Kell 7 hommikul olime juba autos teel Amalfi suunas, kuhu jõudsime umbes kell 2 päeval. 7 tundi sõitu, sisse jäi ka umbes tunnine ummik Firenze ümbruses ja kolm väiksemat puhkepeatust teel. End hotelli sisse sättinud, tegime põgusa tutvuse Amalfi linnakesega, mis on tõesti itaallaslikult kena - vana ja kulunud, aga väga sharmikas. Õhtust sõime ühes restoranis vanalinnas, proovisin ravioole sidrunikastmes, kuid polnud just kõige parem maitseelamus. Esimene õhtu oli õhtusöögiga lõppenud.

Positano

Teine päev. Kohe hommikul võtsime praami rikkurite paradiisi Positanosse, mis on veelgi kallim kui Amalfi. Praam viib 6 euroga sind 20 minutiga kohale, bussiga sõites saab odavamalt aga aega võtab peaaegu tund. Positano olevat saanud alguse merel ära eksinud ja sireenide kätte sattunud kaluritest - läbi udu olevat kuulnud sireene kutsumas sõnadega "Posa, posa", mis tähendab siis vist kreeka keeles peatu peatu. Nii olevatki kalurid lahesopis peatunud ja rajanud linna nimega Positano. Positano meenutab mulle väga Forte dei Marmit, aga selle vahega, et on ikka mäenõlval ja venelasi kõvasti vähem (paari siiski kohtasin). See-eest on aga Positano täis ameeriklasi. Eks ole seal filmitud arvukaid filme ja reklaamil on ikka tohutu mõju. Hotellidest ma ei räägigi, odavaim hotell vanalinnas algab kusagil 200-st eurost öö ja sedagi toas, mis vaatab kusagile tagahoovi. Tean, sest reisi planeerides plaanisin algselt peatuda Positanos, arvates et Amalfi on veelgi kallim, aga siis sain ühest reisifoorumist teada, et on hoopis vastupidi. Muidugi saab ka Positanos 80 euroga bed and breakfastist peatuda, aga arvestage siis 1700 trepiastmega, mida tuleb iga päev läbida...sellest aga allpool lähemalt. Ok, Positano juurde tagasi siis..linnake on puhas ning igatpidi renoveeritud, itaalia keeles sinu poole keegi ei pöördu sest ilmselt on inglise keeles ikka palju lihtsam suhelda. Tänavad on täis firmakauplusi ning suveniiributiike, peamiseks artikliks on ikka sidrun ja kõik see, mida saab sidrunist välja pigistada - alustades sidrunilikööri limoncelloga ning edasi juba siis sidrunikujulised seebid, kommid, tassid jne. Proovisime ka 7-eurolist anananassimahla ja eimäletamishinnaga pannkooki, kus jäätisekuul vahel. Suurimaks atraktsiooniks oli kohaliku Antica Sartoria ehk antiikse õmbluskoja külastamine, kus müüakse kohalike disainerite värvikaid riideid, mis küll õmmeldud Indias, kuid käsitsi ja spetsiaalselt Antica Sartoria tarbeks. Ostsime pipardega (peperoncini) polo Tomile ja mina ise endale ühe ägeda maikakujulise särgikese. Odavad, arvestades kohalikke hindu ning toodete eripärasust.

Paari tunniga oli meil igatahes Positanole ring peale tehtud ja otsustasime tagasi Amalfi pöörduda. Kord tagasi Amalfis võtsime kohad sisse hotelliesisel platvormil ja ujusime paatide vahel. Teadsin juba ette, et hotelli looduslik bassein aseteseb keset paate, aga et vesi seal niivõrd puhas ja läbipaistev on, ei osanud ette küll arvata. Ja nii me seal siis mõnulesimegi mitu tundi järjest.

Õhtul avastasime oma lemmikrestorani väga huvitaval moel. Nimelt lugesime ühe teise restorani ees menüüd, kui meist möödus üks paar, kus meesterahvas soovitas mitte külastada seda restorni, vaid minna järgmisse, kus pidid väga head hinnad olema ja suure kuhjaga taldrikud. Tänasime ja läksime proovima, pöördusime samasse restorani tagasi ka järgmisel kahel päeval, kohtudes ka soovitajatega, kes samuti olid turistid Amalfis, roomlased.

Capri

Kolmas päev. Võtsime kohe esimese kiirpraami Caprile. Kord saarel, võtsime ette tüüpilise bussireiside marsruudi. Tomil oli see esimene kord Caprile sattuda, minul juba kolmas. Esimesena sõitsime kohe üles Capri linna ja võtsime suuna Augustuse aedadele, et nautida selle ilu rahvamassideta, aga jaapanlased olid meist juba ette jõudnud. Sel aastal on uudisena avatud taas via Krupp, mis oli varisemisohtlikuna kinni viimased 32 aastat. Nüüd pidi endiselt varisemisohtlik olema, aga vähemalt kes julgeb, võib liuelda mööda käänulist teed Augustuse aedadest Marina Piccolasse, mis pidi olema parima rannaga koht Capril. Eks seda fakti lähen kontrollima oma järgmisel külaskäigul Caprile.

Edasi võtsime suuna Anacaprile, sest Capri hakkas muutuma juba liialt ummistatud turistidest. Teel Anacaprile läbib buss ühe sellise kurvi, mida nimetatakse Mamma Miaks. Tom seda ei teadnud, ja ahhetas kohe mamma mia kui kurvi jõudsime. Üks meesterahvas tema kõrval hakkas naerma ja alles pärast lugesime Capri raamatust, et kurvi nimetataksegi Mamma Mia kurviks. Eks eestlased, kes Capril käinud, teavad ka ise, mis kurvist juttu. Kord Anacapril käisin üksinda ära Monte Solarol (sinna polnud ma senini veel jõudnud). Tomile ei meeldi tõstukid ja nii tuli mul üksinda oma eluga riskida. Monte Solaro vetsus on üks äge koristajamutt, tasub täitsa ära proovida...karjus uksel et sissepääs fifty cents, fifty cents, mina kõndisin temast mööda ja läksin otse vetsu. Mutt jooksis mulle järgi ja karjus ka mulle siis et fifty cents! Mina hõikasin talle ukse tagant "quando esco, pago" (maksan siis kui väljun), mille peale vastas mutt mulle et ahh, italiana?? Mina vastu et jah. Kui vetsust välja tulin, teatas mutt mulle võiduka näoga, et itaallased maksavad vaid 20 senti!! Käsi pestes sain veel mutilt teada, et kõige kallimat hinda maksavad hiinlased, sest nood on vastikud. Täpsemalt muti väljendus: "i cineeesi....che schiiiffffooooo!!!". Veel meeldis mutile minu kübar ja kui sai teada, et olin selle ostnud Positanost, jäi imestunult vaatama, et oihh, tema polegi siinkandis veel nii ilusat kübarat näinud. Tegin sääred enne, kui mutil oleks pähe tulnud, et ma ikka pole itaallane ja oleks lisaraha tahtnud, ehehehh...

Edasi sai pilk heidetud peale rootslaste villa S.Michelele, aga 5 eurot piletiraha ikka veel ei raatsinud maksta, et villat ka seestpoolt vaadata. Jääb järgmiseks korraks. Einestasime sealsamas ühes väikeses restoranis võileibu (täitsa hea kvaliteedi/hinna tase) ning tegime väikese tiiru suveniiripoodidele. Kord tagasi all Capril, tegime ka väikesed sisseostud kohaliku sidrunilikööri näol - pidi olema erinev Amalfi liköörist. Eks siis proovime.

Viimasena võtsime ette laevasõidu ümber saare. Alguses plaanisime küll rentida mootorpaadi 95 euroga kaks tundi (kütus hinna sees), aga jätsime selle plaani sinnapaika sest Tomi arvates oli seal Capri ümbruses liiga tihe paadiliiklus. Ronisime siis ühe laevukese peale, mis oli puupüsti ameeriklasi täis. Minul oli jällegi kolmas kord ümber saare sõita, Tomil aga esimene, seepärast oli temal ka palju huvitavam. Capril muideks on kaks kompaniid, mis teevad ringe ümber saare. Esimene lõpetab töö kell 2 pealelõunal, teine aga teeb ringe terve päeva. Vahe on selles et see esimene ei ütle, et teine teeb ringe ka peale kella 14-st. Saime selle info paadi laenutajalt, kes ütles, et need esimesed on ühed vagabondod (laiskvorstid), et ei viitsi töötada, aga minge sinna tahapoole seal üks teine kompanii, kes töötab. Nii et ärge usaldage pimesi neid kaprikaid - ikkagi naapollased ju. Amalfi ja Positano samas on uhked selle üle, et nad pole naapollased, vaid et kuuluvad Salerno alla ja et Salernos pole olnud probleeme prügiga.

Paadisõiduga oli ka meie retk Caprile lõppenud. Istusime veel natuke ühes tänavakohvikus, tegime katse randa minna, aga oli liialt rahvast ummistunud ja nii jäimegi oma praami ootama ning sõitsime tagasi Amalfi.

Sentiero degli Dei - Jumalate matkarada

Neljas päev. Täna otsustasime puhata turistide melust ning võtta ette üks matk rajal, mis kuuluvat ühe ajakirja andmetel maailma kümne kõige ilusama matkaraja sekka. Rada ise polnudki rahvast pungil, kohtasime vaid üht saksa paari (liikusid meie taga) ning üht gruppi, mis rääkis segamini itaalia ja inglise keelt. Bussiga sõitsime Amalfist Bomerano nimelisse linnakesse, kus ostsime kohalikust toidupoest (odavad!) võileivad ning kaks banaani. Matkaraja läbimiseks peaks kuluma 3 tundi, meil läks 2 tundi ja 15 minutit. Rada saab alguse Bomerano peamiselt väljakult, kus ka suured kirjad seinal. Huvitaval kombel polnud keegi noorematest Bomerano elanikest sellisest rajast kuulnud. Ometigi on noored itaalalsed alati kirikute esistel platsidel suitsu tõmbamas, kas siis pilk seinale kunagi ei satu?? Vanemad elanikud ikka õnneks teadsid enam-vähem, et kusagilt tollelt väljakult too rada peaks algama.

Rada ei vaja eraldi kommentaare. Eks augusti kuumuses ei ole selle raja läbimine just kõige lihtsam ettevõtmine, aga ega ei hakka ka ainult raja pärast siia talvel tagasi tulema...Pilte saab vaadata fotoalbumist, muu kommenteerimist ei vaja. Rada lõppeb Nocelle nimelises külakeses Positano kohal ning Poistanosse minekuks on kaks võimalust: oodata bussi mis ilmselt kunagi ei saabu või kasutada treppi, mis koosneb 1700-st trepiastmest. Reisijuhis oli kirjas et enamusele matkajatest annavad jumalad jaksu vaid raja läbimiseks, et treppe pidi laskumine on privileeg vaid vähestele. Meie kuulume siis nende väheste hulka, kes otsustasid treppi pidi Positanosse laskuda. Algus polndudki eriti hull, kuid poole peale jõudes hakkad aru saama, et tee on veel pikk ja ainsaks alternatiiviks on üles tagasi ronida...Iga umbes 200 astme taga on silt pronto soccorso telefoni numbriga (kiirabi ehk), et äkki mõnel saab võhm otsa ja kutsub siis endale kiirabi järgi? Igatahes alla me jõudsime, läbi ime. Tom oli päris omadega läbi. Õnneks oli bussipeatus kohe raja lõpus ja veel suuremaks õnneks saabus buss just pärast minutist ootepausi ja veelgi enam olime õnnega koos, sest olin ettenägelikult piletid ka tagasisõiduks ette ära ostnud. Ju siis Jumalad meid sel päeval soosisid....

Paadipäev

Viies päev. Seekord otsustasime teha ühe paadipäeva. Hommikul laenutasime ühe viiemeetrise kummipaadi ja võtsiem suuna iseseisvalt Positano peale. Peab ütlema, et oli meie reisi kõige mõnusam lõõgastav päev. Ei mingeid turismimasse, ei mingit tapvat kuumust. Nii kui kuumus hakkas närvide, visaksid ennast üle parda ja oligi kuumus pühitud. Nägime ka ehtsat haikala. Vähemalt Tom arvab, et oli hai. Delfiin aga kindlasti ei olnud. Igatahes oli tal seljapealne uim, mis ulatus veest välja ning kui lähemale jõudsime oli suur kala uime all. See oli päris kaugel rannast, aga ehmatus oli nii suur et ei jõudnud fotokat välja võtta...Igaks juhuks hoidusime suplemisest avamerel, kuigi pealelõunal tegime paar suplust ka päris kaugel rannast aga nii et üks vaatas paadist ja teine suples.

Postano kõrval avastasime ühe täiesti maalt ligipääsmatu ranna kristallselge veega. Panime oma paadi sinna jahtide vahele ankrusse ja nautisime meremõnusid nii kuis suutsime. Järgmine aasta peaks vist ikka suure paadi laenutama ja puhkuse merel veetma...niivõrd lõõgastav on olla augustis keset vett, vaadata kauguses puupüsti täis randa ning olla ise inimtühjal rannasopikesel (noh ehk kümme inimest oli veel peale meie, aga kõik oma paatidega). Peale lõunapausi tahtis Tom meie paadi mootorit proovida ja nii sõitsiem veel edasi Capri suunas, aga Caprile ei hakanud minema, sest olime seal alles ülemöödunud päev olnud. Muidu oleks vabalt jõudnud, niivõrd kiire oli paat (arvan et poole tunniga oleks jõudnud kohale). Käisime paaris grotis ka ära, aga väga sisse ei julgenud minna, sest võõra paadi puhul kardad ikka et propeller läheb kusagile vastu kaljut ja pärast maksa tea mida. Pärast sõitsime veel Amalfi rannikule ning lülitasime mootori välja ja lasime paadil meid kanda kuhu tahab, ankurt ei hakanud vette lükkama sest kindlasti oli punktis hästi sügav. Nii olime viimased paar tundi niisama avamerel chillimas :-) Paadis hakkab muideks päike väga hästi peale, isegi siis kui istud katuse all...õhtul andis meil end tohterdada ja ometigi oli mul 20-se kaitsega kreem peal...Kokkuvõtteks võin öelda, et kes on proovinud ise paadiga merele minna (pean silmas ikka suvel), teab ise mõnusid ja kes pole - soovitan soojalt ära proovida! Ma olen küll ka varem kummipaadiga Elbal sõitnud, aga see oli esimene kord kui sain ka ise juhtimist proovida, viimase peal!

Ravello

Kuues ja seitsmes päev panen kokku, sest kuuendal ei liikunud me Amalfist kusagile. Hommikul üles ärgates oli taevas pilves ja ilm natuke tuuline. Vähemalt oli niiskus taandunud ja õhk täiesti hingatav. Sadamas olid kaks suurt kruiisilaeva, mõlemad ameeriklasi täis. Meie võtsime ette lühikese turnimisetuuri Amalfi surnuaeda, mis asub kõrgel mäe otsas ning pakub ilusat vaatepilti. Hiljem võtsime taas päikest ja suplesime paatide vahel hotelliesisel platvormil. Sain isegi ühe raamatu lugemisega lõpule ja jõudsin alustada teist (hea et ikka kaks raamatut kaasa võtsin). See päev oligi rohkem selline sobiv lõõgastumiseks. Viimasel päeval ostsin päevase bussipileti ja sõitsime linnakesse nimega Vietri sul Mare, mis on kuulus keraamika tootmises. Vahetasime bussi ja sõitsime Raito nimelisse linnakesse, mis asub kohe Vietri sul Mare kohal. Tagasi tulime aga jalgsi, sest tegemist oli vaid umbes 1km pikkuse teekonnaga. Saime tuttavaks ka ühe vanapapiga Roomast, kes oli ostnud endale maja ja veetis nüüd pensionipõlve Raitos. Ütles meile, et Amalfi on kena kuid liiga kallis, et kui tahate endale kunagi maja siin osta, siis ostke Raitos. Raitos on keraamikamuuseum, mis paikneb villas, mis oli võtteplatsiks hiljutisel Itaalia teleseriaalil "Capri". Film räägib Caprist, aga filmi kuulus Villa Isabella asub hoopis Raitos. Samuti enamus välivõtteid on tehtud hoopis Cetaras ja mitte Capril. Cetara on järgmine linnake rannikul sõites Vietrist Amalfi suunas.

Peale Raitot võtsime suuna Ravello linnale, mis jääb Amalfi lähedale mägedesse. Tegemist samuti kuulsa keraamikalinnaga, aga veelgi kuulsam tänu oma festivalile. Festivalile me sel aastal ei jõudnud, sest ei suutnud lahendada transpordiprobleemi. Nimelt oli meie hotelli parla suletud kella 8-st õhtul kella 8-ni hommikul ja õhtul kontserdilt tulles poleks kusagil Amalfis parkimiskohta leidnud. Nii et jätsime idee sinnapaika. Aga päevasel ajal sai bussiga ikka Ravellole tiir peale tehtud ning festivali toimumisekohale, Villa Ruffolole ring peale. See pilt siin üleval on tehtud villast ning sama pilt on paljude Amalfi ranniku teemaliste raamatute kaanepildiks. Sama pilt oli ka ühel jaapanlasel raamatul, hoidis teine seda raamtut ees ja vaatas vaheldumisi raamatut ja pilti - ei suutnud vist oma silmi uskuda. Sinna me ta jätsime vaadet imetlema. Tagasi sõitsime sihgtseeingu punase bussiga, kuna meie päevane bussipilet andis õiguse ka üheks tiiruks sellega. Nimelt väljus sightseeingu buss enne tavabussi ja nii me sinna peale sattusimegi. Lisaks kingiti meile punased kõrvaklapid, kuulasime muusikat ja saime teada Amalfi ajaloost...

Sellega ka meie reis lõppes. Õhtul tegime veel tiiru linnas, et süüa pizzat otse toomkiriku trepi ees - liiga kallis ja kvaliteet ei midagi erilist, nurgatagused restorandi on sada korda paremad. Ostsime mõned suveniiripudelikesed sidrunilikööriga ning mõned sidrunikujulised seebid.

Esmaspäeval, kaheksandal päeval lahkusime Amalfist juba kell 9 hommikul ja kell neli olime juba kodus. Vahepeal käisime läbi ka Roomast, kuna pidin Saatkonnast võtma dokumendid, mis olin sisse viinud juba juunis (siis kui käisime Abruzzos). Rooma tundus ühe tõelise mahajäetud linnana...

AMALFI

Veel viimased kolm tundi ja paarkümmend minutit higistada siin kontoris ja evviva vacanze!! Lõpuks ometi neli nädalat kaugel sellest õhukonditsioneeri-külmkapist...

Esmaspäeva hommikul kell 7 aga võtame ette teekonna Amalfi ranniku suunas, nädala jooksul võite meid kohata siis kas Amalfi rannikul või Capri saarel. ;-) Kohtumiseni!