Vikerkaar

Viimasel ajal on siin liigagi vihmaseks läinud. Mõned päevad tagasi aga pakkus loodus just sellist vatepilti. Pilt on tehtud kodurõdult.

Mamma Mia!

Tegelt ei viitsinudki täna midagi kirjutada, aga mul sai sellest Oinapea tekstist esimesel leheküljel villand ja nii olengi siin taas kirjutamas.
Ilm on siin Itaalias viimased paar nädalat olnud täitsa jubedad ning sellise ilmaga polegi midagi paremat peale hakata, kui minna kinno...
Möödunud nädalavahetusel suutsin lõpuks Tomi endaga koos kinno vedada Mamma Miat vaatama. Ta oli küll täitsa pessimist muusikali suhtes, aga et peaosas oli M. Streep (üks me lemmiknäitlejatest), siis lubas tulla, aga lubas ka muusikapalade ajal magada. Magamiseks õnneks ei läinud, sest ABBA palad on niivõrd tempokad, et ärataksid ka karu talveunest üles. Filmis on imeilusad plaanid helesinisele merele (hakkasin Kreeka saartest taas hästi arvama), mõnusad tempokad palad ja naeratavad inimesed. Just paras film külmade ja niiskete sügisõhtute leevendamiseks. Filmi sisu ma siin ümber jutustama siiski ei hakka, eks olete enamuses isegi näinud ja kes pole - kohe kinno!

Testa di Capra

Ausalt öeldes pole mul õrna aimugi, kas selline väljend nagu "testa di capra" on käibel itaalia keeles või mitte, aga see oli esimene mõte mis tuli mul täna hommikul tööle jõudes pähe....miks siis...
Et arusaadavam oleks, pean alustama sellest, et töötan ühe supermarketi peal. Minu tööl pole küll mingit pistmist selle kauplusega, aga kontoriruumid asuvad ülemisel korrusel ja nii tuleb mul kasutada samu parkimiskohti, mis mõeldud supermarketi klientidele.
Täna hommikul kell 9 tööle jõudes avastasin (tegelikult kordub selline vaatepilt enam vähem õikidel hommikutel) kaupluseesise parkimisplatsi täiesti ummistunud, lisaks autod kolmes reas pluss veel ummistunud sissesõidutee...Kõigele vaatamata olid minu ees kaks autot, mis pretendeerisid kohale parkimisplatsil (ummistades seega ka tänava), seda vaatamata asjaolule, et sada meetrit edasi on üks teine, suurem parkimisplats. Millest siis aga minu viha kõigi nende oinapeade vastu (see oli ainus väljend, mis tuli pähe nende trügivate inimeste iseloomustamiseks, kuigi ei taha vaeseid loomi solvata)? Paraku on ka supermarketi all suur parkimisplats, kuhu olen harjunud autot parkima ja mille sissepääs on otse kaupluseesiselt platsilt. Sissesõidu auku tähistab ka suur roheliselt vilkuv ekraan kirjutisega "LIBERO" (vaba it.k.). Sellele vaatamata ei julge ükski trügivatest autodest maa-alusesse parklasse sõita. Kas on tõesti inimeste autojuhtimisoskus nii väike? All on olemas lift otse kauplusesse pluss vabad ostukärud (üleval on eraldi järjekord ka kärude järgi). Täna hommikul oli maa-aluses parklas kolm autot pluss paarkümmend vaba kohta. Siit siis küsimus, kas tõesti on itaallased sellised oinapead, et peavad kaupluse ukse ees signaalitama ja teed ummistama, kui alternatiiviks oleks parkimisplats sada meetrit edasi või siis otse supermarketi all???

Pilte Amalfi rannikult

Amalfi 2008

Siin siis mõned pildid illustreerimaks eelpool kirja pandud reisikirja. Pilte tegin kokku 400, oleks teinud rohkemgi, aga mälukaart hakkas täis saama ning nii olin viimastel päevadel piltide tegemisel kokkuhoidlikum. Siin on vaatamiseks siis üks osa tehtud piltidedest. Head vaatamist!

Amalfi rannik 4-11 august 2008

Amalfi toomkirik

Nagu alati head asjad, sai ka seekordne reis ruttu läbi, kokkuvõtteks võin öelda, et Amalfi ranniku külastamine on täiesti teostamist vääriv ettevõtmine. Sobib nii mere, kultuuri, meelelahutuse kui ka vaikuse ja looduse armastajatele. Rannamõnude nautimine tuleb küll ära unustada, aga meri pakub palju enamat kui lapike liiva sogase rannajoonega. Paraku Amalfi on kallis koht, sellest saime aga alles siis aru, kui võtsime oma puhkuse neljandal päeval ette matka mägiradadel ja avastasime ühe väikese mägilinnakese, kus hinnad olid poes tunduvamalt madalamad kui meie enda kodulinnas Pisa. Kaks võileiba singi ja juustuga pluss kaks banaani maksid täpselt 3,80. Amalfis tuli vaid ühe taolise võileiva eest 4-5 eurot lauale laduda. Banaanidest rääkimata...

Aga katsun siis mingi ülevaate reisist teha ning seda kronoloogilises järjekorras..
Esimene päev. Kell 7 hommikul olime juba autos teel Amalfi suunas, kuhu jõudsime umbes kell 2 päeval. 7 tundi sõitu, sisse jäi ka umbes tunnine ummik Firenze ümbruses ja kolm väiksemat puhkepeatust teel. End hotelli sisse sättinud, tegime põgusa tutvuse Amalfi linnakesega, mis on tõesti itaallaslikult kena - vana ja kulunud, aga väga sharmikas. Õhtust sõime ühes restoranis vanalinnas, proovisin ravioole sidrunikastmes, kuid polnud just kõige parem maitseelamus. Esimene õhtu oli õhtusöögiga lõppenud.

Positano

Teine päev. Kohe hommikul võtsime praami rikkurite paradiisi Positanosse, mis on veelgi kallim kui Amalfi. Praam viib 6 euroga sind 20 minutiga kohale, bussiga sõites saab odavamalt aga aega võtab peaaegu tund. Positano olevat saanud alguse merel ära eksinud ja sireenide kätte sattunud kaluritest - läbi udu olevat kuulnud sireene kutsumas sõnadega "Posa, posa", mis tähendab siis vist kreeka keeles peatu peatu. Nii olevatki kalurid lahesopis peatunud ja rajanud linna nimega Positano. Positano meenutab mulle väga Forte dei Marmit, aga selle vahega, et on ikka mäenõlval ja venelasi kõvasti vähem (paari siiski kohtasin). See-eest on aga Positano täis ameeriklasi. Eks ole seal filmitud arvukaid filme ja reklaamil on ikka tohutu mõju. Hotellidest ma ei räägigi, odavaim hotell vanalinnas algab kusagil 200-st eurost öö ja sedagi toas, mis vaatab kusagile tagahoovi. Tean, sest reisi planeerides plaanisin algselt peatuda Positanos, arvates et Amalfi on veelgi kallim, aga siis sain ühest reisifoorumist teada, et on hoopis vastupidi. Muidugi saab ka Positanos 80 euroga bed and breakfastist peatuda, aga arvestage siis 1700 trepiastmega, mida tuleb iga päev läbida...sellest aga allpool lähemalt. Ok, Positano juurde tagasi siis..linnake on puhas ning igatpidi renoveeritud, itaalia keeles sinu poole keegi ei pöördu sest ilmselt on inglise keeles ikka palju lihtsam suhelda. Tänavad on täis firmakauplusi ning suveniiributiike, peamiseks artikliks on ikka sidrun ja kõik see, mida saab sidrunist välja pigistada - alustades sidrunilikööri limoncelloga ning edasi juba siis sidrunikujulised seebid, kommid, tassid jne. Proovisime ka 7-eurolist anananassimahla ja eimäletamishinnaga pannkooki, kus jäätisekuul vahel. Suurimaks atraktsiooniks oli kohaliku Antica Sartoria ehk antiikse õmbluskoja külastamine, kus müüakse kohalike disainerite värvikaid riideid, mis küll õmmeldud Indias, kuid käsitsi ja spetsiaalselt Antica Sartoria tarbeks. Ostsime pipardega (peperoncini) polo Tomile ja mina ise endale ühe ägeda maikakujulise särgikese. Odavad, arvestades kohalikke hindu ning toodete eripärasust.

Paari tunniga oli meil igatahes Positanole ring peale tehtud ja otsustasime tagasi Amalfi pöörduda. Kord tagasi Amalfis võtsime kohad sisse hotelliesisel platvormil ja ujusime paatide vahel. Teadsin juba ette, et hotelli looduslik bassein aseteseb keset paate, aga et vesi seal niivõrd puhas ja läbipaistev on, ei osanud ette küll arvata. Ja nii me seal siis mõnulesimegi mitu tundi järjest.

Õhtul avastasime oma lemmikrestorani väga huvitaval moel. Nimelt lugesime ühe teise restorani ees menüüd, kui meist möödus üks paar, kus meesterahvas soovitas mitte külastada seda restorni, vaid minna järgmisse, kus pidid väga head hinnad olema ja suure kuhjaga taldrikud. Tänasime ja läksime proovima, pöördusime samasse restorani tagasi ka järgmisel kahel päeval, kohtudes ka soovitajatega, kes samuti olid turistid Amalfis, roomlased.

Capri

Kolmas päev. Võtsime kohe esimese kiirpraami Caprile. Kord saarel, võtsime ette tüüpilise bussireiside marsruudi. Tomil oli see esimene kord Caprile sattuda, minul juba kolmas. Esimesena sõitsime kohe üles Capri linna ja võtsime suuna Augustuse aedadele, et nautida selle ilu rahvamassideta, aga jaapanlased olid meist juba ette jõudnud. Sel aastal on uudisena avatud taas via Krupp, mis oli varisemisohtlikuna kinni viimased 32 aastat. Nüüd pidi endiselt varisemisohtlik olema, aga vähemalt kes julgeb, võib liuelda mööda käänulist teed Augustuse aedadest Marina Piccolasse, mis pidi olema parima rannaga koht Capril. Eks seda fakti lähen kontrollima oma järgmisel külaskäigul Caprile.

Edasi võtsime suuna Anacaprile, sest Capri hakkas muutuma juba liialt ummistatud turistidest. Teel Anacaprile läbib buss ühe sellise kurvi, mida nimetatakse Mamma Miaks. Tom seda ei teadnud, ja ahhetas kohe mamma mia kui kurvi jõudsime. Üks meesterahvas tema kõrval hakkas naerma ja alles pärast lugesime Capri raamatust, et kurvi nimetataksegi Mamma Mia kurviks. Eks eestlased, kes Capril käinud, teavad ka ise, mis kurvist juttu. Kord Anacapril käisin üksinda ära Monte Solarol (sinna polnud ma senini veel jõudnud). Tomile ei meeldi tõstukid ja nii tuli mul üksinda oma eluga riskida. Monte Solaro vetsus on üks äge koristajamutt, tasub täitsa ära proovida...karjus uksel et sissepääs fifty cents, fifty cents, mina kõndisin temast mööda ja läksin otse vetsu. Mutt jooksis mulle järgi ja karjus ka mulle siis et fifty cents! Mina hõikasin talle ukse tagant "quando esco, pago" (maksan siis kui väljun), mille peale vastas mutt mulle et ahh, italiana?? Mina vastu et jah. Kui vetsust välja tulin, teatas mutt mulle võiduka näoga, et itaallased maksavad vaid 20 senti!! Käsi pestes sain veel mutilt teada, et kõige kallimat hinda maksavad hiinlased, sest nood on vastikud. Täpsemalt muti väljendus: "i cineeesi....che schiiiffffooooo!!!". Veel meeldis mutile minu kübar ja kui sai teada, et olin selle ostnud Positanost, jäi imestunult vaatama, et oihh, tema polegi siinkandis veel nii ilusat kübarat näinud. Tegin sääred enne, kui mutil oleks pähe tulnud, et ma ikka pole itaallane ja oleks lisaraha tahtnud, ehehehh...

Edasi sai pilk heidetud peale rootslaste villa S.Michelele, aga 5 eurot piletiraha ikka veel ei raatsinud maksta, et villat ka seestpoolt vaadata. Jääb järgmiseks korraks. Einestasime sealsamas ühes väikeses restoranis võileibu (täitsa hea kvaliteedi/hinna tase) ning tegime väikese tiiru suveniiripoodidele. Kord tagasi all Capril, tegime ka väikesed sisseostud kohaliku sidrunilikööri näol - pidi olema erinev Amalfi liköörist. Eks siis proovime.

Viimasena võtsime ette laevasõidu ümber saare. Alguses plaanisime küll rentida mootorpaadi 95 euroga kaks tundi (kütus hinna sees), aga jätsime selle plaani sinnapaika sest Tomi arvates oli seal Capri ümbruses liiga tihe paadiliiklus. Ronisime siis ühe laevukese peale, mis oli puupüsti ameeriklasi täis. Minul oli jällegi kolmas kord ümber saare sõita, Tomil aga esimene, seepärast oli temal ka palju huvitavam. Capril muideks on kaks kompaniid, mis teevad ringe ümber saare. Esimene lõpetab töö kell 2 pealelõunal, teine aga teeb ringe terve päeva. Vahe on selles et see esimene ei ütle, et teine teeb ringe ka peale kella 14-st. Saime selle info paadi laenutajalt, kes ütles, et need esimesed on ühed vagabondod (laiskvorstid), et ei viitsi töötada, aga minge sinna tahapoole seal üks teine kompanii, kes töötab. Nii et ärge usaldage pimesi neid kaprikaid - ikkagi naapollased ju. Amalfi ja Positano samas on uhked selle üle, et nad pole naapollased, vaid et kuuluvad Salerno alla ja et Salernos pole olnud probleeme prügiga.

Paadisõiduga oli ka meie retk Caprile lõppenud. Istusime veel natuke ühes tänavakohvikus, tegime katse randa minna, aga oli liialt rahvast ummistunud ja nii jäimegi oma praami ootama ning sõitsime tagasi Amalfi.

Sentiero degli Dei - Jumalate matkarada

Neljas päev. Täna otsustasime puhata turistide melust ning võtta ette üks matk rajal, mis kuuluvat ühe ajakirja andmetel maailma kümne kõige ilusama matkaraja sekka. Rada ise polnudki rahvast pungil, kohtasime vaid üht saksa paari (liikusid meie taga) ning üht gruppi, mis rääkis segamini itaalia ja inglise keelt. Bussiga sõitsime Amalfist Bomerano nimelisse linnakesse, kus ostsime kohalikust toidupoest (odavad!) võileivad ning kaks banaani. Matkaraja läbimiseks peaks kuluma 3 tundi, meil läks 2 tundi ja 15 minutit. Rada saab alguse Bomerano peamiselt väljakult, kus ka suured kirjad seinal. Huvitaval kombel polnud keegi noorematest Bomerano elanikest sellisest rajast kuulnud. Ometigi on noored itaalalsed alati kirikute esistel platsidel suitsu tõmbamas, kas siis pilk seinale kunagi ei satu?? Vanemad elanikud ikka õnneks teadsid enam-vähem, et kusagilt tollelt väljakult too rada peaks algama.

Rada ei vaja eraldi kommentaare. Eks augusti kuumuses ei ole selle raja läbimine just kõige lihtsam ettevõtmine, aga ega ei hakka ka ainult raja pärast siia talvel tagasi tulema...Pilte saab vaadata fotoalbumist, muu kommenteerimist ei vaja. Rada lõppeb Nocelle nimelises külakeses Positano kohal ning Poistanosse minekuks on kaks võimalust: oodata bussi mis ilmselt kunagi ei saabu või kasutada treppi, mis koosneb 1700-st trepiastmest. Reisijuhis oli kirjas et enamusele matkajatest annavad jumalad jaksu vaid raja läbimiseks, et treppe pidi laskumine on privileeg vaid vähestele. Meie kuulume siis nende väheste hulka, kes otsustasid treppi pidi Positanosse laskuda. Algus polndudki eriti hull, kuid poole peale jõudes hakkad aru saama, et tee on veel pikk ja ainsaks alternatiiviks on üles tagasi ronida...Iga umbes 200 astme taga on silt pronto soccorso telefoni numbriga (kiirabi ehk), et äkki mõnel saab võhm otsa ja kutsub siis endale kiirabi järgi? Igatahes alla me jõudsime, läbi ime. Tom oli päris omadega läbi. Õnneks oli bussipeatus kohe raja lõpus ja veel suuremaks õnneks saabus buss just pärast minutist ootepausi ja veelgi enam olime õnnega koos, sest olin ettenägelikult piletid ka tagasisõiduks ette ära ostnud. Ju siis Jumalad meid sel päeval soosisid....

Paadipäev

Viies päev. Seekord otsustasime teha ühe paadipäeva. Hommikul laenutasime ühe viiemeetrise kummipaadi ja võtsiem suuna iseseisvalt Positano peale. Peab ütlema, et oli meie reisi kõige mõnusam lõõgastav päev. Ei mingeid turismimasse, ei mingit tapvat kuumust. Nii kui kuumus hakkas närvide, visaksid ennast üle parda ja oligi kuumus pühitud. Nägime ka ehtsat haikala. Vähemalt Tom arvab, et oli hai. Delfiin aga kindlasti ei olnud. Igatahes oli tal seljapealne uim, mis ulatus veest välja ning kui lähemale jõudsime oli suur kala uime all. See oli päris kaugel rannast, aga ehmatus oli nii suur et ei jõudnud fotokat välja võtta...Igaks juhuks hoidusime suplemisest avamerel, kuigi pealelõunal tegime paar suplust ka päris kaugel rannast aga nii et üks vaatas paadist ja teine suples.

Postano kõrval avastasime ühe täiesti maalt ligipääsmatu ranna kristallselge veega. Panime oma paadi sinna jahtide vahele ankrusse ja nautisime meremõnusid nii kuis suutsime. Järgmine aasta peaks vist ikka suure paadi laenutama ja puhkuse merel veetma...niivõrd lõõgastav on olla augustis keset vett, vaadata kauguses puupüsti täis randa ning olla ise inimtühjal rannasopikesel (noh ehk kümme inimest oli veel peale meie, aga kõik oma paatidega). Peale lõunapausi tahtis Tom meie paadi mootorit proovida ja nii sõitsiem veel edasi Capri suunas, aga Caprile ei hakanud minema, sest olime seal alles ülemöödunud päev olnud. Muidu oleks vabalt jõudnud, niivõrd kiire oli paat (arvan et poole tunniga oleks jõudnud kohale). Käisime paaris grotis ka ära, aga väga sisse ei julgenud minna, sest võõra paadi puhul kardad ikka et propeller läheb kusagile vastu kaljut ja pärast maksa tea mida. Pärast sõitsime veel Amalfi rannikule ning lülitasime mootori välja ja lasime paadil meid kanda kuhu tahab, ankurt ei hakanud vette lükkama sest kindlasti oli punktis hästi sügav. Nii olime viimased paar tundi niisama avamerel chillimas :-) Paadis hakkab muideks päike väga hästi peale, isegi siis kui istud katuse all...õhtul andis meil end tohterdada ja ometigi oli mul 20-se kaitsega kreem peal...Kokkuvõtteks võin öelda, et kes on proovinud ise paadiga merele minna (pean silmas ikka suvel), teab ise mõnusid ja kes pole - soovitan soojalt ära proovida! Ma olen küll ka varem kummipaadiga Elbal sõitnud, aga see oli esimene kord kui sain ka ise juhtimist proovida, viimase peal!

Ravello

Kuues ja seitsmes päev panen kokku, sest kuuendal ei liikunud me Amalfist kusagile. Hommikul üles ärgates oli taevas pilves ja ilm natuke tuuline. Vähemalt oli niiskus taandunud ja õhk täiesti hingatav. Sadamas olid kaks suurt kruiisilaeva, mõlemad ameeriklasi täis. Meie võtsime ette lühikese turnimisetuuri Amalfi surnuaeda, mis asub kõrgel mäe otsas ning pakub ilusat vaatepilti. Hiljem võtsime taas päikest ja suplesime paatide vahel hotelliesisel platvormil. Sain isegi ühe raamatu lugemisega lõpule ja jõudsin alustada teist (hea et ikka kaks raamatut kaasa võtsin). See päev oligi rohkem selline sobiv lõõgastumiseks. Viimasel päeval ostsin päevase bussipileti ja sõitsime linnakesse nimega Vietri sul Mare, mis on kuulus keraamika tootmises. Vahetasime bussi ja sõitsime Raito nimelisse linnakesse, mis asub kohe Vietri sul Mare kohal. Tagasi tulime aga jalgsi, sest tegemist oli vaid umbes 1km pikkuse teekonnaga. Saime tuttavaks ka ühe vanapapiga Roomast, kes oli ostnud endale maja ja veetis nüüd pensionipõlve Raitos. Ütles meile, et Amalfi on kena kuid liiga kallis, et kui tahate endale kunagi maja siin osta, siis ostke Raitos. Raitos on keraamikamuuseum, mis paikneb villas, mis oli võtteplatsiks hiljutisel Itaalia teleseriaalil "Capri". Film räägib Caprist, aga filmi kuulus Villa Isabella asub hoopis Raitos. Samuti enamus välivõtteid on tehtud hoopis Cetaras ja mitte Capril. Cetara on järgmine linnake rannikul sõites Vietrist Amalfi suunas.

Peale Raitot võtsime suuna Ravello linnale, mis jääb Amalfi lähedale mägedesse. Tegemist samuti kuulsa keraamikalinnaga, aga veelgi kuulsam tänu oma festivalile. Festivalile me sel aastal ei jõudnud, sest ei suutnud lahendada transpordiprobleemi. Nimelt oli meie hotelli parla suletud kella 8-st õhtul kella 8-ni hommikul ja õhtul kontserdilt tulles poleks kusagil Amalfis parkimiskohta leidnud. Nii et jätsime idee sinnapaika. Aga päevasel ajal sai bussiga ikka Ravellole tiir peale tehtud ning festivali toimumisekohale, Villa Ruffolole ring peale. See pilt siin üleval on tehtud villast ning sama pilt on paljude Amalfi ranniku teemaliste raamatute kaanepildiks. Sama pilt oli ka ühel jaapanlasel raamatul, hoidis teine seda raamtut ees ja vaatas vaheldumisi raamatut ja pilti - ei suutnud vist oma silmi uskuda. Sinna me ta jätsime vaadet imetlema. Tagasi sõitsime sihgtseeingu punase bussiga, kuna meie päevane bussipilet andis õiguse ka üheks tiiruks sellega. Nimelt väljus sightseeingu buss enne tavabussi ja nii me sinna peale sattusimegi. Lisaks kingiti meile punased kõrvaklapid, kuulasime muusikat ja saime teada Amalfi ajaloost...

Sellega ka meie reis lõppes. Õhtul tegime veel tiiru linnas, et süüa pizzat otse toomkiriku trepi ees - liiga kallis ja kvaliteet ei midagi erilist, nurgatagused restorandi on sada korda paremad. Ostsime mõned suveniiripudelikesed sidrunilikööriga ning mõned sidrunikujulised seebid.

Esmaspäeval, kaheksandal päeval lahkusime Amalfist juba kell 9 hommikul ja kell neli olime juba kodus. Vahepeal käisime läbi ka Roomast, kuna pidin Saatkonnast võtma dokumendid, mis olin sisse viinud juba juunis (siis kui käisime Abruzzos). Rooma tundus ühe tõelise mahajäetud linnana...

AMALFI

Veel viimased kolm tundi ja paarkümmend minutit higistada siin kontoris ja evviva vacanze!! Lõpuks ometi neli nädalat kaugel sellest õhukonditsioneeri-külmkapist...

Esmaspäeva hommikul kell 7 aga võtame ette teekonna Amalfi ranniku suunas, nädala jooksul võite meid kohata siis kas Amalfi rannikul või Capri saarel. ;-) Kohtumiseni!

Pldikesi Abruzzo reisist

Abruzzo 14-17.06.2008

Parem hilja kui mitte kunagi! Lõpuks ometi õnnestus mul töö juures natuke aega leida ning mõned lubatud pildid netti üles laadida. Jutt piltide kohta on allpool juba olemas.

Internetimängu küsimused-vastused

Katu Roomast http://kirjadkodumaale.blogspot.com andis Itaalias elavatele eestlastele ülesande vastata mõnele küsimusele 10-aasta taguse elu kohta. Siin siis minu vastused:

1. Mida sa tegid 10 aasta eest?

10 aastat tagasi astusin ülikooli (23 aastaselt) eesti filoloogiat õppima (pool aastat hiljem läksil üle ajaloo erilalale) ning preemiareisina tegin bussireisi Itaaliasse, mis oli ühlasi minu esimene kord Itaaliat näha. Reisisin rikaste Tapa raudtee töötajatega, kes rääksisid vene keelt ning nii otsustas giid muuta eestikeelse ekskursiooni venekeelseks. Milline raev! Lisaks olid kõik venkud varustatud videokaameratega, millest mina võisin tol ajal vaid unistada (nüüd kümme aastat hiljem on neid lausa kaks kapis).


2. Viis asja ”vaja teha” nimekirjast?

- vaja leida kusagilt uue kleidi tarbeks paar valgeid kingi, mida Itaalias pole võimalik leida! Moes on vaid kuldsed-hõbedased jalanõud.

- homme hommikul on vaja minna postkontorisse - vihkan toda kohta, kus kõik lollid järjekorras seisavad. Endal on kõik maksed otsekorraldustega, aga ülemus kuulub mul veel nende "lollide" sekka..

-Peaks ostma ka tselluliidivastast kreemi :-( vanadus surub peale...

- poole tunni pärast pean minema ämmale kusagile järgi

- ootan ülemust, kellele pean seletama, et tänu ämmale täna ületunde ei tee...aga vaja üks töö koos temaga teha, mida klient vajab homme hommikuks, nii et...boh

3. Lemmiksnäkid?
tallinna vahvlikommid hetkel

4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?
tuleks töölt ära, ostaks maja Toscana küngaste vahele ja teise kusagile üksikule Itaalia saarele ja linnadesse enam nägu ei näitaks. Läbiks koheselt ka purjetamise juhiloa kursuse, mida praegu lükkan muudkui edasi.

5. Kohad, kus oled elanud?
Eestis Tartus ja Pärnus. Saksamaal Bonni lähedal ühes külakeses ja Ascaffenburgis Baierimaal. Itaalias Veronas ja viimased pea 8 aastat Pisas.

Nädalavahetus Abruzzos

Ongi lõpuks Abruzzos käidud! Samal ajal, kui Põhja-Itaalias uputas, oli Abruzzos ilus ilm. Ei olnud liiga palav ega külm. Päike paistis ja kõrvetas ning mõni pilveke andis võimaluse päikesest puhata..
Millised on muljed? Pean ütlema, et Abruzzo on väga kena loodusega maakond, kuid tagasi vist niipea ei tahaks. Miks siis? Millegipärast jäi meil Abruzzost selline mulje, et sealsed elanikud/linnavalitsused raha küll teha ei oska ning ka turismi arendamisest nad eriti huvitatud ei olnud.
Esimene päev (laupäev) seadsime end pärast 4-tunnist reisi sisse kenas hotellis Celano nimelises asulas. Hotell on viimase peal väljastpoolt, seestpoolt jätab natuke soovitada. Vaadake ise: www.hotellegole.it
Vannitoad natuke kulunud ja dush pritsis vett igale poole. Ka hommikusöög jättis soovida - torte oli mitut varianti, aga leib oli vana ning kõva ja viimasel päeval puudus leib üldse. See oli meie elu esimene hotell, kus puudus leib hommikusöögi laualt - sink ja juust olid küll muideks olemas, aga oleks pidanud neid siis tordile panema??
Üllatas ka meid Celano linnake - väga kena kindlus, kuigi seest oli palju väiksem kui väline ilme oleks võinud lasta arvata. Aga suurimaks üllatuseks oli, et parkimine oli tasuta kella 13-16 ning kuna jõudsime kohale viis minutit enne 13, siis...
Teine üllatus oli informatsioonipunkt, kuhu sisenedes leidsime end suurest 60-aastate stiilis ja sellest ajast ka remontimata rohkete tubadega suurest koridorist. Üks mees küsis, et mida tahame ja linna kaardi küsimise peale urgitses ta ühe kaardi meile kusagilt valvuriputka taolisest kastist...Küsimuse peale, et kust saaks raamatuid osta, saadeti meid sellisesse raamatupoodi, et alguses arvasin selle olevat antikvariaadi. Tartus Riia maanteel oli kunagi selline pood (20 aastat tagasi), vot samasuguse leidsin Celanost. Nostalgia tuli peale!!! Aga loomulikult oli see raamat, mida meie tahtsime juba müüdud - tegelt küsisime Abruzzo mägede kaarti ning raamatut Majella rahvuspargi kohta...Midagi, tuli tühjade kätega tagasi tulla.
Pealelõunal läksime otsima üht supermarketit Avezzano linna, mida meil leida ei õnnestunudki. Leidsime ühe väiksema poe ühe 5-korruselise elamu küljes. Vähemalt saime ostetud kraami järgmise päeva lõuna võileibade tarbeks. Avezzanos otsustas meie TomTom otsad anda ja nii me ei saanud sellest linnast kuidagi välja. Keerutasime ja keerutasime ning ikka jõudsime samasse kohta välja. Suure vaevaga õnnestus ikka lõpuks kiirtee ots leida ja sellest momendist peale hakkasime navigaatori laadijat igal pool kaasas kandma...
Õhtul läksime sööma restorani, mis asub hotelli kõrval ja pakkus poolpensionit hotelli klientidele 15 euro eest nägu. Me otsustasime ise valida, mida süüa ning loobusime sellest poolpensionist ja hästi tegime, sest kõikidel kallimatel roogadel oli kiri juures et poolpensioni klientidele lisatasu selle ja tolle roa pealt...Lisaks unustati ahi sisse lülitada ja nii jäid meil ahjukartulid saamata, selle asemel toodi taldrikukene kohalike kuivade küpsistega - ei olnud head, muideks..Ka olid kelnerid natuke upsakad, muutudes lahkeks alles siis, kui kartulid lauale ei jõudnud. Mingil hetkel tellimust meilt vastu võttes vaatas kelner hoopis Hispaania mängu telekast meie laua kõrval ja ei kuulanudki, mida mina menüüst ette veerisin ahahahh. Mõnus vanamees, aga mul oli tuju hea ja nii otsustasin ka mina vaadata jalgpalli momendil kui mehike otsustas lõpuks tellimust kirja panema hakata...

Teisel päeval võtsime ette Majella rahvuspargi ning Roccamorice külakesest leidsime viidad San Bartolomeo nimelise eremiidi majakese juurde. Majake on selle koha kohta hästi öeldud...Eremo di San Bartolomeo oli meie eredaim mälestus Abruzzost. Sinna jõudmiseks on vaja ikka pea tund kõndida, pigem mäest laskuda ning siis natuke ronida, aga tasub ära! Kui saan pildid organiseeritud, siis panen ka tolle pühamu pildi üles. Esmane mulje oli tunne, nagu oleks Ameerika kanjonisse ära eksinud, niivõrd sarnane oli maastik. Ja keset mäekülge see majake, mis kaugelt vaadates tundus kaljuga ühte sulanud. Majakese uksed olid lahti, koosnes väikesest kirikust, tagaruumist, kaljusse raiutud treppidest - unustamatu elamus ühesõnaga. Päike säras ja igatpidi oli mõnus olla.

Ülejäänud päev enam nii hästi ei läinud. Autoga saime teise kuulsa eremo, Santo Spirito nimelise, külje alla. Selle leidsime aga kinni. See on nii, et vabas looduses leitavad objektid on veel kodanike kasutada, autoga juurdepääsetavad kohad aga juba riiklike tabalukkude taga. Edasi läksime Manopella nimelisse külakesse üht Veronica lina vaatama, aga preester pani kiriku ukse meie nina ees kinni, kutsudes meid tagasi tunni aja pärast. Loobusime. Edasi käisime vaatamas Abruzzo kõige ilusamat kirikut ja ka see oli kinni, puudusid ka kirjad lahtioleku või missade aegade kohta. Selleks momendiks oli Tom juba Abruzzot vihkama hakanud... Lisaks ühest külast läbi sõites jooksis meile autole ette üks vanamees kes tahtis autosse ronida ning sellest momendist peale sõitsime ringi kinniste autoustega...ja hulle tundus Abruzzos päris palju ringi liikuvat..Igatahes loobusime Majellast ja võtsime suuna hoopis Sulmona linnakesele. Oli teine päris kena, kuid ei midagi erilist Toskaana linnakestega võrreldes. Suure üllatusena leidsime ka linna peldiku kinni 13-16, mida polnud veel omal nahal kogenud. Midagi, võtsime baarist kaks kohvi ja asi tehtud. Meeldiva üllatusena anti kohvi kõrvale klaas vett. Vot seda kommet võiksid ka Toskaanas kasutada, sest mulle meeldib alati peale kohvi veega suud puhastada.

Edasine ringkäik linnas võimaldas meil tutvuda kohalike kirikutega (kõik kinni loomulikult), turismipunktis, üllatus üllatus, oli lahti ja saime linna kaardi. Sõime ühes tänavabaaris imehead jäätist (Picasso nimeline jäätis), kohtusime järjekorse hulluga kes tahtis Tomile kangesti kätt anda ja suitsu küsida ning seda mitme katsega, aga Tom ju ei suitseta. Ostsime Sulmona komme ja kunstlilli, mis kommidest tehtud ja lõpuks tegime sääred. Kokkuvõtteks jättis Sulmona päris meelidiva mulje.

Õhtul sõime restoranis, mille leidsime juhuslikult ühelt kõrvalteelt. Suurepärane restoran, soovitan kõigile...Le Foci, praktiliselt Ceano kaljulõhe kõrval (kaljulõhega kahjuks tutvuda ei jõudnud, pidi ka veel vett täis olema). Hinnad madalad, söömas vaid kohalikud ja imehea söök!!!

Esmaspäeval võtsime ette pealinna L´Aquila külastamise. Täitsa "pandav" linn. Kuid alguses natuke segane linn, sest et ei tea, kuhu poole peaks kõndima. Mingil hetkel leidsime suure kindluse ja avastasime selle täiesti avatud. Marssisime sisse piletimüügi kassa juurde ja küsisin kaks piletit. Rinnakas lahke tädi naeratas ja ütles, et aga täna on ju esmaspäev ja kindlus kinni. No mida kurrrr...dit sina siis veel täna siin teed, tekkis tahtmine küsida, aga jätsime asja sinna paika. Kokkuvõtteks oli hea meel, et 8 eurot saime kokku hoida. Küsisin siis tädilt, et ega tal linnakaarti polnud ja loomulikult polnud. Pakkus hoopis kindluse plaani, millest loobusin viisakalt. Teiseks küsisin, et kus asub informatsiooni punkt linnas ja seda tädi ei teadnud...Otsustasime, et olimegi liiga palju küsinud ja väljusime kindlusest. Kindluse ees nägime ühte vanaprouat kes jalutas ümber kindluse ja muudkui palvetas ning ühte vanameest kes jooksis (kolm ringi kindlasti, niipalju lugesime) ümber lossi, jalad harkis. Päris naljakas oli. Ei räägigi koertest, keda olid kõik kohad täis, suured elajad magasid nii murul kui purskkaevude juures ega teinud ühestki möödujast välja.

Teel eiteakuhu avastasime juhuslikult informatsiooni punkti, mis üllatust üllatust oli lahti!!! Ja saime ka lõpuks linnakaardi. Aga ega seal linnas midagi erilist vaadata polnud. 99 purskkaevu olid täielik pettumus ja sinna jõudmine eriline katsumus navigaatorile. Purskkaev oli nii väike et sõitsime autoga sinna kõrvale ja Tom julges veel ühelt mehelt küsida, et kus see purskkaev õieti asub...teie kõrval oli vastuseks, aga te sõitsite siia ühesuunalisel teel vastassuunas....Nojah, see oli navigaatori eriliseks probleemiks Aquilas, et teadis küll ühesuunalisi teid, kuid vastupidises suunas...

Nägime ka ühe kiriku ära, kus avastasin lahtise ukse. Tom tahtis vetsu aga mina ütlesin et lähme käime kirikus enne ära kui see kinni pannakse. Kirikusse sisenedes paluski üks mees meil kohe väljuda, et lõunapausiks kirik kinni... Mainisin vaid tollele, et jumal ei maga ning ka jumala kodu ei tohiks lõunapausiks kinni olla. Suurest vihast jätsin vetsu eest maksmata ja ütlesin Tomile et nüüd aitab Abruzzost, laseme siit õige jalga. Celanosse võtsime maantee, mis viis üle mägede ja vaated olid viiamase peal aga suurest väsimusest magasime ülejäänud päevast hotellis.

Õhtul tahsime minna tagasi eelmise päeva restorani, aga see oli esmaspäeval kinni ja nii leidsime ühe teise, da Rita. Olime ainsad kliendid restoranis ja söök oli imehea, kuid hind oli meie arvates liiga soolane, seda enam et menüüd nad meile eelnevalt ei andnud. Aga ok, elasime üle.

Teisipäeval lahkusime varakult, tegime mõned pildid hotelli ümbrusest - spetsialiseerunud pulmabankettidele ja seega väga kena. Hotelli ümbruses oli samuti vähemalt neli koera magamas. Ühega tegi Tom sõprust, nii et teine tahtis meiega hotelli tuppa kaasa tulla. Samuti oskas Tom ühele kassipojale nii vinge massaazhi teha, et teine jooksis meile terve õhtu järele.. Niipalju siis loomadest.

Teisipäeval ehk eile võtsime suuna Rooma peale, et külastada vahelduseks Eesti Suursaatkonda. Roomas on nüüd parempoolsed linnavalitsuses ja meeldiva üllatusena oli parkimine tasuta. Enne Rooma sõitmist käisime Tivolis, kus külastasime Roomaaegset Villa Adrianat. Vaatamata soolasele piletihinnale oli külastamist täitsa väärt! Aga nüüd pean tagasi tööle asuma...

Tagasi minevikku...

Oma postkasti puhastades avastasin ühest nurgakesest mõned vanad saadetud e-mailid, mille olemasolu oli juba ammu ammu meelest läinud! Seda huvitavam oli neid uuesti lugeda ning nii mõndagi meenutada. Ühe neist tahtsin ka siia blogi lugemiseks panna, sest on mingis mõttes ajalooline - tähistab minu kolimist Itaaliasse. Kirjutamise momendil ei olnud ma küll veel suurest muutusest teadlik, aga seda põnevam lugeda. Kiri on kirjutatud kodustele üldiselt, postitan selle muutmata kujul. Kirja adressaat ei ole enam elavate kirjas ja seepärast on nimi asendatud vaid punktidega. Kirjutatud on 2000 aasta juunis, seega 8 aastat tagasi, kui blogid polnud veel sündinud, või vähemalt laiemalt levinud nagu tänapäeval. Vastasel juhul oleksin e-maili saatmise asemel hoopis blogi pidanud...Vahepeal on paju muutunud, ka kirjas mainitud inimestega enam kontakte pole, aga siin see kiri siis on:

Tere ......!
Kuidas läheb? Mõtlesin, et kirjutan veidi oma elust
Itaalias ja sellest, kuidas kohale jõudsin. See on
lugemiseks tervele perele, nii et palun trüki see
kirjake välja ja anna edasi!
Telefoni teel ei ütle just palju ja ega ma ausalt
öeldes olen niivõrd internetiseeritud persoon, et
kuidagi ei viitsi enam kätte võtta ja käsitsi midagi
kirjutada. Peale selle ei ole ma veel üles leidnud
kohta, kus saaks kirju ka posti panna, rääkimata veel
postmargi ostmisest! Nii, et kui Stefano, pereisa,
selle imepisikese arvuti siia tõi ja minu jaoks ka siia
jättis (ta nimelt käib siin vaid nädalavahetustel,
samas kui Elba saarele minnes tuleb ka tema terveks
perioodiks kaasa.
Eks alustagem siis algusest peale. Emale teadmiseks, et
terve bussireisi ajal ei õnnestunudki mul riideid
vahetada, sest mida rohkem lõuna poole, seda külmemaks
ilm läks. Bussis oli enam-vähem hea olla, vaid veidike
kitsavõitu. Kuni Kaunase linnani istus mu kõrval üks
naisterahvas, kes sõitis konverentsile. Kaunases tuli
peale tüdruk, kes on rahvuselt leedukas, kuid räägib
vene keelt kui emakeelt. Terve selle reisi ajal sain
siis hea praktika vene keele alal. Ajasime omavahel
päris palju juttu. Ta õpib juba aasta Münchenis
muusikat - laulmist nimelt. Mingis ülikoolis. Tema
aitas mul Münchenis ka leida üles see koht, kust sai
metrooga edasi raudteejaama suunas sõita. Ilm oli
suhteliselt külm ja tuuline ning nii ma otsustasin
mitte linna peale minna. Pärast pikka reisi oli ka kõht
gaase täis, nii ma otsustasingi kohe järgmise rongiga
Itaaliasse sõita. Siis ma läksin piletit ostma ja
piletimüüja arvas esimese hoobiga, et ma olen
Itaallanna. Kui ta minu rahvusvahelist üliõpilaskaarti
nägi, vaatas ja keerutas ta seda igat pidi ning lõpuks
asus midagi otsima oma arvutist. Ju siis ta kuulis
esimest korda midagi sellisest riigist nagu Eesti.
Õnneks ei olnud mu saksa keele oskus veel kaugeltki
kadunud. Nii sain hakkama ka rahavahetusega (seda
vajasin selleks, et panna oma kohver pakihoidu -
kohvriga koos poleks ma saanud minna isegi mitte
tualetti!). Pärast ca 10 putka läbi kammimist see ka
õnnestus. Siis jalutasin niisama mööda raudteejaama,
sõin jäätist ja lõpuks mõtlesin, et kui juba sai kord
liiga palju raha kaasa võetud, ma parem helistan ka
kodu. Saigi ostetud telefonikaart - 12DM, mis on selles
riigis see kõige odavam variant ja kodu helistades
õnnestus mul see kaart ka peaaegu tühjaks rääkida...
Niisiis möödus mu aeg Saksamaal. Ahjaa, unustasin veel
öelda, et bussis ostsin endale lasagnet ja hamburgereid
ning muu söök jäi peaaegu puutumata. On mõtetu võtta
midagi kaasa sõites Eurolinesiga, sest bussist saab
kõike ja hinnad tundusid väikesed (saksa markades
vähemalt). Peale selle andis Maria (nii oli selle leedu
tüdruku nimi) mulle oma aadressi ja telefoni numbri
selleks, kui mul peaks vaja minema öömaja Münchenis.
Sain siis lõpuks ka rongi ära oodatud. Enne rongi peale
astumist sain veel tuttavaks ühe Austria tüdrukuga, kes
tuli just Hannoverist, Expo näituselt, kus ta oli olnud
töö ülesannetes. Ka tema arvas esimese hoobiga, et olen
Itaalia tüdruk. Tema läks Innsbruckis maha (ca 2 tundi
Münchenist) ja selle aja ajasime juttu saksa keeles.
Milline järjekordne praktika!!! Selgus, et ta töötab
turismis ja õpib ka itaalia keelt. Lasi mul täita ka
ühe loterii kaardi, millega võib võita puhkuse Austria
alpides korralikus hotellis. Juuli lõpus on loosimine,
eks siis ole näha...
Ülejäänud 4 tundi veetsin rongis kupees ühe vanapaariga
ja mul õnnestus ka magada. Muidu rong ise oli vana ja
ebamugav. Kõige hullem oli, et kusagil keegi ei
teadvustanud peatuste nimesid. Tuli endal peale
passida, et sisse ei maga, sest rong läks edasi lõuna-
Itaaliasse Aadria mere ääres, kuhu aja järgi oleks
pidanud jõudma alles 9 tundi pärast Veronat.Nii ma siis
umbes kella järgi passisingi, et õiges kohas maha
saada. Üks neegrinaine veel küsis mult, et kas nüüd
oleme jõudnud Milaanosse! See rong vähemalt ei läinud
Milaano suunaski, siis see naine teadis öelda, et peab
Veronas ümber istuda.
Ausalt öeldes, oli päris õudne jõuda Verona
raudteejaama kell pool neli hommikul. Nagu arvata
võiski, olid kõik putkad kinni ja üldse liikus seal
imelikke nägusid. Minu suureks lohutuseks oli seal ka
üks politseinik. Kui rongis oli mul päris külm hakanud,
pidin ma Veronas kõik riided tagasi kotti panema, sest
see kuumus, mis seal vastu võttis, oli lämmatav ja seda
kell pool neli hommikul! Itaalias on ööd pikemad kui
Eestis ja seetõttu valitses taevas pilkane pimedus.
Leidsin pakihoiu leti ja küsisin sealt, kust saaks osta
telefonikaarti. Ta tuli isiklikult välja ja juhatas mu
automaadi juurde, kust sai neid kaarte osta, peale
selle veel aitas raha sisse panna, sest see töötas
paberrahadega. Väga lahked inimesed, peab tõesti
ütlema. Siis helistasingi ja jäin ootama. Läks ca 15
minutit, enne kui ta saabus. Igaks juhuks hoidusin
vaatamast autode poole, mis raudteejaamas peatusid. Ei
või iial teada, mida nad sellel kellaajal
raudteejaamast otsivad... Lõpuks pereisa saabus! Teel
kodu sõitis läbi vanalinna ja öisel ajal oli see
tõepoolest ilus!
Koht, kus nad Veronas elavad, asub äärelinnas, kuid on
justkui omaette eraldi linnake. Pere maja on vana ja
väga ilus, eks kord näitan fotosid. Maja on palazzo
tüüpi ja omamoodi mäe otsas. Kahjuks ei jõudnud ma
Veronas oleku ajal linna peale minna, eks ma teen seda
Septembris, kui taas tagasi oleme. Alguses oli palju
tööd teha, praegu tunnen end vahel tõesti kasutuna.
Veronas olles võtsin endale kohe esimeseks ülesandeks
muretseda endale telefoni numbri. Otsustasin siis TIM
võrgu kasuks. Ostsin kohe endale sisse kaardi, mis
maksis 100 000 liiri ja sisaldas sama palju aega
kõnelemiseks.Paraku osutusin persona non grataks, seda
vähemalt jutumärkides. Nimelt see isikukood, mis meile
antakse Eestis, on ilma tähtedeta ja järelikult vale.
Otsiti küll arvutit pidi küll Tartu, küll Estonia
järgi...ei midagi. Eesti on lihtsalt üks maa, mis ei
eksisteeri Itaalias!!! Õnneks andis siis Claudia,
pereema mulle oma isikukoodi. Muidu levi üle nuriseda
ei saa, see oli halb Veronas, kus maja asus mägede
vahel ja mäed ei juhi neid elektroonilisi laineid just
kuigi hästi.
Mida siis veel kirjutada. Praegu oleme mägedes. Koht on
iseenesest väga ilus, kuid pean ütlema, et ehk veidi
igavavõitu. Igav mulle, sest siin pole kuhugi minna.
Siin on palju turiste, kuid kõik kasutavad autosid ja
busse. Bussidega saaksin ka mina liigelda, kuid see on
väheke jama, sest kuhu ma üksinda ikka lähen. Kõik
teeääred on täis restorane ja hotelle, ning ei midagi
ajaloolist! Tegelikult puhkamiseks on see koht siin
täielik paradiis, nii et ma ei imesta, miks on see koht
üks armastatumaid kohti Itaalia dolomiitides. Asjal on
ka üks hea külg, liigeldes vähe, jääb ka raha alles,
sest ei osta ju midagi!
Eks ma pühendan selle kuu siin siis Itaalia keele
õppimisele. Siin tundub mulle, et iga päevaga oskan
seda vähem ja vähem. Ajalehti loen ja saan aru, mida
seal kirjutatakse, samas kipun jänni jääma tavalise
igapäevase vestlusega. Kuid olen juba õppinud ära sõnu,
mida muidu ei õpiks kunagi. Näiteks lutt, karu, kosk
jne.
Praegu olen ma küll õnnega koos, et saan internetti
kasutada. Praegu kirjutan seda kirja väljaspool
internetti ja kui olen omadega valmis, lähen internetti
ja saadan selle ära!
Võiksin midagi kirjutada ka tuttavatest siin. Simone on
see noormees, kes elab Pisas ja kellega me ikka
vestleme vahepeal telefoni teel. Ta lubas tulla ka Elba
saarele mulle külla. Tema helistas mulle, kui olin
Veronas ja ütles, et talle oli saadetud ametlik paber
selle kohta, et ma olen Pisa ülikooli vastu võetud.
Igaks juhuks saatsin faxiga ära ka need paberid, mis
siin nädalapäevad tagasi nii palju poleemikat
tekitasid. Siis olen vestelnud veel Massimoga, kes on
Modenast ja kes kirjutas mulle esimest korda siis, kui
ma olin Eestis veel, kuid just lahkumas Tartust. Tema
ütles mulle telefonis, et ma ei saa Eestist olla, sest
räägin Milaano aktsendiga... Peale selle küsis ta mu
käest paar päeva tagasi (telefoni SMS teate kaudu), kas
ma olen tavaliselt vaba laupäeva õhtuti. Ei tea, kas
tahab siia sõita. Kirjutas igatahes, et tahaks kohtuda
minuga enne juuli lõppu. Tegelikult oleks päris tore
kohtuda kellegagi, keda tunnen ning minna kusagile,
sest nagu ma juba kirjutasin, koht ise on imeilus!
Siin oleme käinud turnimas mööda mägesid ja söönud
mitmetes restoranides. Elu üle ei ole põhjust tõesti
viriseda! Kõige väiksema lapsega on küll vahepeal
probleeme, sest ta on väga jonnakas. Kui midagi tahab
või ei taha, hakkab kohe kisama. Sõimab kõiki, ka oma
ema. Samas võib ta tüütuseni olla hea. Janika, lähme
mängima...vahel olen tõesti surnud temaga mängimast!
Aga hullu pole midagi. Maja, kus elame, on
kahekorruseline, kus esimesel korrusel elab üks kohalik
perekond, teine korrus on meie päralt. Siin on kolm
magamistuba, elutuba, köök ja kaks vannituba, lisaks
terrassid (rõdu). Aknast avaneb imeilus vaade.
Ma ei teagi, mida veel kirjutada. Eluga siin olen ära
harjunud, tunnen end suhteliselt hästi. Mingeid
probleeme pole, olen piisavalt iseseisev juba. Lõpuks
ometi on mul võimalus end makarone täis õgida. Nendest
erinevatest variantidest ei tüdine ma vist iial! Eks ma
teinekord, kui piisavalt aega on, võtan kätte ja
kirjutan jälle oma elust siin. Praegu on kell juba nii
palju, et ma parem lõpetan ja pealegi helistas mulle
just Simone ning ma lubasin, et kirjutan paar rida ka
talle.
Tervitan teid kõiki siit mägede keskelt (kus täna oli
normaalne Eesti suveilm - st. et päike paistis, kuid
oli jahedavõitu ja lõpuks läks päris pilve...)
Kalli, kalli kõigile ja andke mulle andeks kui kohati
eesti keel longab...
Tervitades,
Janika

Mägede kevadet otsimas...

Sai vahepeal Eestis käidud - istud Malpensas lennukile ja oledki hopsti kolme tunniga Tallinnas. Kahju vaid, et meil tuleb sellele reisile lisada kolm eelnevat tundi kiirteed ja kolm järgnevat tundi aeglast maanteed... Nii et kokkuvõtteks on Eesti meie jaoks ikka kõvasti kaugemal kui Milaanokatel.. Eestis vedas meil ilmaga,
sai grillitud ja muidu logeldud. Kaasa ostsin kirsikompotti, kardemoniseemneid, ahjukilekotte, Tallinna komme ja Fazeri shokolaade. Ehk asju, mida siit ei saa. Muidugi ka tatratangu, küpsetuspulbrit, hakklihamaitseainet ja veel midagist. Aga mitte Eesti reisist ei tahtnud ma täna kirjutada.

Möödunud laupäeval (10 mail seega) tegime väikese reisiseltskonnaga tiiru kohalikes mägedes. Seekord võtsime eesmärgiks jõuda Lago Santo nimelise järvekeseni. Järveni aga kahjuks me seekord ei jõudnud, kuna kevad polnud kõrgetel tasandikel veel talvest võitu saanud ning ka meil polnud kellegil tahtmist oma elu viimaseid minuteid lumehanges mööda saata...nii et retk lõppes enne järveni jõudmist. Aga imelik oli küll ronida lopsaka rohelise loodusega parkla juurest mäkke, kus puud olid veel raagus ning mõni kevadlilleke alles tärkamas.. Aga eks piltidelt näete isegi :-)

Mägedes kevadet otsimas

Nädalavahetus losside maal.

Täna lõpetasin ka veiniteema kirjutise - lisasin muudatuse samasse kohta, paar teemat allpool. Kõigest nagunii ei jõudnud kirjutada, aga kui keegi tahab midagi konkreetsemat küsida, siis küsigu! :-) Kui saan pildid sorteeritud, siis lisan mõned ka veinidest pildialbumisse.

Möödunud nädalavahetusel(29-30 märts) aga võtsime ette esimese pikema väljasõidu sel aastal ning veetsime kaks päeva Parma ja Piacenza ümbruses kohalikke kultuuriväärtusi nautides. Pühapäeval jõudsime ära käia isegi Piemontes. Pikemalt kohe kui saab aega. Ehk saan kunagi siis ka piltide lisamisega hakkama... See pilt on tehtud meie esimesest "huviobjektist" ehk Castello Torrechiara. Tegemist kindlusega, mis riigi omanduses. Kuni eilseni oli kultuurinädala raames sissepääs tasuta. Idee kindluse külastamiseks tekkis tänu Bell'Italia ajakirjale, kus oli kena lossipilt kohe esikaanel (märtsikuu number).

Häid Lihavõtteid! Buona Pasqua!

Siin tüüpilised Itaalia maiused, mida toodetakse spetsiaalselt Lihavõtete ajaks.

Nädalavahetus veinimaailmas...

Möödunud laupäeval võtsime ette paaritunnise autoreisi Toscana lõunapoolse kuplimaastiku suunas, et natuke kevadist õhku hingata ning kodust veinikeldrit täiendada. Loomulikult tähendab meie kodune "veinikelder" vaid paari riiulit, kust vein tavaliselt kibekähku otsa saab. Tavaliselt valime veine supermarketi pakkumiste seast, seekord aga otsustasime harida end natuke enam ka kvaliteetveini suhtes.
Tegelikult sai kõik alguse Luca Bianchini raamatust "Se domani fara´bel tempo" ("kui homme on ilus ilm" eesti keeles), mis kirjeldab vaimukas stiilis ühe ärahellitatud milaano rikkuri pojakese rasket elu, mis kulgeb pärast Bocconis veedetud aastaid uimastite tarbimise, pidude ning tüdrukute tagaajamise vahel. Esimene pool raamatust on kindlasti kasulik nendele, kes tahaksid end kurssi viia uimastite maailmaga. Raamatu keskel toimub aga äkiline pööre noore inseneri (jah, Bocconist tulnud insener, kuid pole veel töötamisega jõudnud algust teha) elus, kui tema ajalooline pruut, samuti Milaano kõrgklassi neiuke, otsustab ta lihtsalt maha jätta. Suurest ahastusest võtab peategelane kokaiini üledoosi ning riskeerib selle tagajärjel surra. Siit tekib idee oma eluga midagi ette võtta ja nii võtabki nooruk ette raske teekonna Toskaanasse, et vaadata üle veinimõis, mille oli tema vanaisa jätnud pärandina mõisa haldajale, jättes testamenti tingimuse, et tema pereliikmed võiksid mõisasse alati minna, kui vaid selleks peaksid soovi avaldama. Senini polnud Milaano jet-seti mugava eluga harjunud pereliikmed kunagi oma jalga sellisesse mahajäätud kohta tõstnud.
Edasi läheb raamat edasi tüüpilise stenaariumi "milaanokas maakate maal" järgi. Vaevalt mõisa jõudnud, palutakse milaanokal osaleda viinamarja korjamises, mis tundub tööga mitteharjunud noorukile suure ülekohtuna. Ka ema manitseb telefonis, et ära varasta tööd rumeenlastelt ära jne. Tasapisi hakkab aga noormees muutuma. Kogu tegevus käib keset Toscana kuplimaastiku, Trequanda nimelise linnakese ümber. Lisaks tegemistele tuleb juttu toskaana toitudest ja muidugi veinidest, mida mõis toodab. Eriti räägitakse raamatus "Cenerentola" nimelisest veinist, mis eesti keeles tähendab "tuhkatriinut".
Olles raamatu lõpetanud, olin ma 100%-liselt veendunud, et kõik kohanimed, veinimõis Colle ja Tuhkatriinu nimeline vein on kõik väljamõeldised. Juhuslikult aga Trequanda nime Google otsingusse trükkidest sain teada, et kõik raamatus kirjeldatu on ka tegelikkuses eksisteeriv. Eksisteerib nii Trequanda, kui selle pisike linnaväljak, eksisteerib Colle veinimõis ja on tõsi, et tegemist maaturismitaluga, nagu raamatuski kirjeldatud. Ja muidugi eksisteerib Tuhkatriinu vein ja eksisteerib ka Draakoni ja seitsme valge tuvi vein, mis samuti raamatus kirjeldatud.
Kõikide nende teadmiste omandamise järel ei jäänud mul muud üle kui Tom pehmeks rääkida ning minna ise kohapeale kaema ja Tuhkatriinu veini maitsma. Ja nii saigi teoks meie reis Toskaana lõunaossa.
Kuna olen hetkel tööl, siis jätkan jutuga mõni teine moment.

Jätkan siitsamast 1.aprillil (ei ole aprillinali). Colle veinimõisa kohale jõudes sain juba mõni kilomeeter varem aru, et kõik raamatus kirjeldatu vastab tõele. Kuni pisema detailini. Nagu raamatu tegelane, komistasime ka meie esimese hoone otsa ja leidsime siis kergendusega, et see polegi veel meie sihtpunkt. Kui mõisakompleks lõpuks ette jäi, sain kohe aru, et oleme õiges kohas - täpselt nii ma seda kohta tänu raamatule endale ette kujutasingi. Muidugi polnud seal ühtegi hingelist näha, kuid kohtasime sinjoor koera, kes suunas koonu taeva poole, tegi paar auh auhhi ja palus pilguga teda järgida. Koer juhatas meid lahkelt ühte sisehoovi, ühest kitsast uksest sisse, mööda kitsast treppi teisele korrusele ja nii me mõisa vastuvõturuumis olimegi. Ruumis ootas meid üks lahke neitsik, kes viis meid alla veinikeldrisse ja seletas ilusasti lahti, kuidas veinitegemine käib ja juhatas meid lõpuks ühe pika leti äärde, kus hakkas erinevaid pudeleid lahti korkima. Kogu tegevust vaatas pealt üks valge kass, kes viskas end pidevalt selili ja püherdas niisama veinikeldri põrandal. Tom arvas, et kass olevat veiniaurudest lihtsalt purjus....
Vein oli superhea...oma osa andis maigule vist ka eriline õhkkond. Peale meie kolme ja kassi polnud keldris kedagi. Veini maitsesime reeglite kohtaselt spetsiaalsetest suurtest veinipokaalidest. Tänu tühjale kõhule hakkas vein kergesti pähe (kõige lihtsam vein oli 13,5 protsendiline, korralik Brunello on aga 14). Saime proovida kuulsat tuhkatriinu veini. Saime teada, et veini nimetus tuleb sellest, et selle tootmise piirkond jääb kahe kuulsa veini piirkonna piirimaile (Montalcino ja Montepulciano). Olles seega Brunello di Montalcino ja Nobile di Montepulciano veinide vaesem sugulane, aga mitte kehvem veel sellepärast! Nii et milline muinasjutt! Lisaks proovisime draakoni ja seitsme tuvi veini - selle nimetus tulevat sellest, et mõisa veine toodavad erandlikult naised ning draakoni veini puhul olevat ühele mehele erand tehtud. Siit siis nimetus, kus draakon tähistab meest ja seitse tuvi on naised :-). Ei saa jätta lisamata, et ei tulnud mõisast ära tühjade kätega :-)

Veinimõisast lahkudes otsustasime heita pilgu ka Trequanda linnakesele. See on täpselt selline nagu raamatus kirjeldatud - et teed viis tiiru peale ja ikka aru ei saa, kus see sissepääs on. Tegemist väga kena kohaga, kuid ei midagi erilist. Ka linnakese ainus restoran ei kutsunud ja nii võtsime suuna Montalcino linnakese suunas. Tee peale jääb üks benedetiinide klooster - Monte Oliveto Maggiore, kus oleme paar aastat tagasi juba olnud ning teades, kui hästi seal kloostris süüa saab, tegime oma lõunapausi kloostri lopsakas looduses (enne restoranis ja siis pargis jalutades).

Edasi võtsime suuna Montalcino linnakesele, kus oli selleks korraks välja valinud veinitootjate seast Barbi veinimõisa. Polnud just kõige kergem ülesanne sinna kohale jõuda, vaatamata aadressile. Navigaator ei teadnud midagi tollest tänavast linna lähistel maal ja ei teadnud ka tänaval kohatud kohalikud. Kui aga hakkasime Barbit küsima, siis said küll pihta - aaa, Colombini veinimõisa tahate! Barbi omanik on Colle veinimõisa omaniku Donatella vend. Vist Stefano nimeks. Ja peab seda koos emaga, lisaks on abiellunud ühe teise veinimõisa pärijannaga. Nii et kõik üks suur sugulaste värk. Venikeldri leidsime kinni (kuigi kellaaja järgi pidi lahti olema) ja läksime lähedusse Brunello veinimuuseumisse, kus saime end harida natuke veini ajaloo teemal ja tagasi tulles otsustasime helistada natuke nõudlikumalt Barbide veinikeldri uksekella ja lõpuks see uks meile ka avanes! Ju me tundusime järjekorsele neitsikule sümpaatsetena, igatahes pani ta ukse lukku ja juhatas meid vaatama Barbide veinikeldrit. See oli suurem Colle veinikeldrist aga kõige eredamaks momendiks osutus perekonna isikliku veinikeldri külastus (kuhu tavaliselt külalisi ei viida), kus nägime sõna otseses mõttes antiikseid veinipudeleid, millest väärtuslikumad on pimedates urgastes luku taga (umbes nagu Püha Peetruse haud Vatikanis Peetri kiriku paaltari all - näed aga ei katsu), valgustatud vaid õrnalt punase lambiga. Saime teada, et pudelitel tuleb iga 15 aasta tagant umbes korki vahetada, muidu hakkab õhk juurde pääsema ja siis ei kõlba vein enam kusagile. Ja et veini tuleb alati säilitada pikali asendis, sest kork peab olema alati niiske, muidu kuivab ära ja laseb õhul sisse tulla. Samuti saime teada, et vanade veinide puhul tuleb pool ära visata, kui tahad, et joogist hea mälestus jääks. Teadmiseks võtsime ka selle, et veini tuleks hoida pimedas keldris, umbes 18 kraadi juures (temperatuur ei tohi liialt kõikuda)ja mida niiskem, seda parem.

Veinikelrist lahkudes (ostsime ka siit mõned pudelid pluss kasti odavat Chianti veini, mida toodab omaniku abikaasa - odav, aga ikkagi 13% sisaldusega, poes müüdavad on enamasti 12%-lised, seega solk) astusime läbi ka tee peale jäänud veinipoest, kust ostime igapäevaseks tarbimiseks 12 liitrit "lahtist" veini. Seegi 13%-line sangioveese viinamarjast kvaliteetvein. Kodus villisime ise pudelitesse ja nüüd joome igapäevase toidu kõrvale veini, mis on peaaegu et montalcino...pudelid aga peitsime keldri kõige pimedamasse ja niiskemasse nurka, paremaid sündmusi ootama :-)

Punkte valimisprogrammidest...

Ütlen kohe alguses ära, et ma ei ole poliitikaga eriti kursis. Poliitika on üldse tundunud mõttetu sebimisena, kust ainult vähesed väljavalitud kasu lõikavad. Nende väheste väljavalitute all pean silmas muidugi väljavaituid endid. Iga kord, kui on tulnud mõte end poliitikaga natuke paremini kurssi viia, olen sellele ideele peatselt käega löönud – tundub nagu hiina keelena, et kui hakkad selle õppimisega lapsena pihta, siis saad selgeks, kui aga vanas eas, siis vaevalt et enam..
Praegune kirjutis on minu järjekordne ponnistus millestki midagi aru saada, aga vaevalt et asjast asja saab. Täna (ilm endiselt kehva ja pole nagu midagi muud tarka teha) tuli idee vaadata täpsemalt kahe Itaalia suurima partei PDL (partito della liberta´-vasakpoolne ehk Veltroni) ja PD (partito democratico – parempoolne ehk Berlusconi) poolt pakutavaid programme ja neid omavahel võrrelda, ning seda minu vaatepunktist vaadatuna. Eks igaühel ole oma vaatepunkt asjadele, aga siinsel leheküljel tahaksin ka ise aru saada, mida siis poliitika pakub. Loomulikult pole need ainsad programmid, mille vahel valida (samas mittekodanikuna mul valimisõigus puudub, aga mis sellest). On vasakpoolsemaid, ja on parempoolsemaid. Aga valisin just need kaks välja, sest tundub et räägitakse ajakirjandusest just nendest kahest, justkui kogu Itaalia Vabariigi heaolu sõltuks vaid ühest neist kahest. Jätan siinkohal välja enda parteilised eelistused (sest minu eelistused ei põhine programmidel, vaid otsesel kogemisel igapäevases elus), ning vaatan, siis kelle programm mida pakub.(kuna ma pole eriline allikate uurisemise fänn, siis kasutan siin neid, mida netist õnnestus leida, lootes et need on tõesed.

Lingid http://www.businessonline.it/news/6177/i-sette-punti-del-programma-di-berlusconi.html ja http://ecodiario.blogosfere.it/2007/08/veltroni-e-la-politica-fiscale-del-pd.html )

Esimesena siis Berlusconi programmist

1. Areng. Ületunnid, 13-s palk maksuvabaks, ( ületundide eest oleks hea, kui ülemus üldse maksaks, aga 13-s palk maksuvabaks oleks täitsa teretulnud), Irap-i järk-järguline vähendamine või koguni eemaldamine (see on ettevõtja maks, mida peab ettevõtja maksma iga oma alluva pealt ja mulle meeldiks selle kaotamne juba põhjsel, et esiteks maksab mu mees eraettevõtjana seda maksu, nagu oleks iseenda tööandja, teiselt poolt aga julgustaks ehk tööandjaid töötajale rohkem palka maksma),lubatakse Messina väina silla ehitamist ja Tav (sillast pole mul küll sooja ega külma, aga tav – treni alta velocita´ ehk kiirrongide võrgu väljaehitamine – pole mul erilist seisukohta, sest ühelt poolt meeldiks, aga teiselt poolt ei ole veel aru saanud, mis kahju võiks see kesskonnale tekitada, kuigi raske oleks uskuda, et reostaksid midagi rohkem kui need jubedad praegused aeglased rongid), eriline rõhk prüginduse korraldamisel, nagu prügi põletamine energia saamiseks ja prügi sorteerimine kodudes (minu arvates oleks juba ammu aeg need prügitegijad itaallased korrale kutsuda ning trahvidega sundida prügi sorteerima. Saksamaal elades pidin isegi jogurtitopse enne prügikasti viskamist puhtaks pesema...ka energia tootmine prügist oleks kindasti vähem kahjulik keskkonnale kui energia tootmine muul viisil või kogus see haisev maailm lageda taeva all), lisaks õhutranspordi taaselluäratamine, osalemine Euroopa nukleaarprojektides. Oluline punkt programmis ka tööohutus, toetus toodangule “made in italy”, avaliku amministratsiooni digitaliseerimine (teretulnud kõik need, kuigi ei tea midagi õhutranspordist ega nukleaarsetest katsetustest....aga liiga palju surmajuhtumeid töökohtadel viimasel ajal, ja liiga palju hiina toodangut kohalikku kvaliteetset välja lükkamas).

2. Perekond ja noored – kaotada ICI esimese kinnivaraomandi pealt (mul pole küll ühtegi kinnisvaraomandit Itaalias, aga ei pea ka õigeks et pead nii palju riigile aastas maksma enda isikliku elukoha pealt. Õiglane aga maksta, kui sul juba kaks elamist hinge taga.) Kaotada pärandimaks, mille Prodi oli uuesti käiku pannud, võitlus maksudest kõrvalehoidumise vastu, programm võimaldamaks elukohta kõigile, eluasemelaenude vähendamine, ehitada rohkem riikliku finantseeringuga madalama hinnaga kortereid. Veel tahetakse viia sisse “beebi boonust” - käibemaksu vähendamist beebitoodetel, parandada koolide olukorda, miinimumpensionite tõstmine, eutanaasiat soodustavate seaduste muutmist, noorte jaoks programm “no tax” uute ettevõtmiste finantseerimiseks jne.(kõik programmid, mis mind hetkel ei puuduta, mõne suhtes võiks vaielda, aga mitte siinses kontekstis).

3. Kindlus ja õiglus. Laiendada korrapidamisorganeid (nagu politsei), ei ebaseaduslikele immigrantidele, võitlus rahvusvahelise terrorismi vastu, koodeksite reformimine, 0-tollerantsus laste või naiste vastu sooritatud kuritegude suhtes, uute vanglate ehitamine, jne. (ajastul, kui iga päev on järjest ohtlikum üksinda ringi liikuda, on taolised reformid vaid teretulnud)

4. Teenused kodanikele- kaotada ootelehed (ehk pikad järjekorrad spetsialisti -arsti vastuvõtule), haiglate moderniseerimine, läbipaistvus juhatajate valimisel, uimastite vastase seaduse rakendamine, koolides taas 3-i programm (mis kaotati mingi aeg tagasi, tähendab kolme aine kohustuslikkust nagu inglise keel, informaatika ja majandus (impresa), itaalia keele ja kultuuri õpetuse taasväärtustamine, abi parimatele õpilastele, suurem tasu võimekatele õpetajatele, territooriumi taasväärtustamine, jahiseaduse uuendamine jpm. (kuna need mind ei puuduta, jätan kommenteerimata, et mitte liiga pikale minna)

5.Lõuna (geograafiliselt). Üldine programm, mis näeb ette Lõuna-Itaalia arengu, seda nii uute infrastruktuuride ehitamisel, kultuuriobjektide kaitsmisel jne. (buon per lei ütleksin vaid :-)

6. Federalism. (loodan et ikka on eesti keeles nii) suuremad fiskaalsed õigused maakondadele, aidates samaaegselt ka vähemarenenud regioone.

7. Avalik finantssüsteem. Kes viitsib, uurib itaalia keelest järele, aga liiga keeruline jutt minu jaoks. Üldsõnaga lubatakse vähendada maksukoormat, aga samas ei lubata imesid. Kindlalt aga ei lubata panna käsi itaallaste taskutesse :-)

Need olid siis 7 peamist punkti Berlusconi programmis. Järgnevalt katsun teha lühiülevaate Veltroni pakkumistest.

Pensionid. Pensioniiga tõstetakse 57-lt 60-le, kohustuslik 35 töö-aastat (ei saa omalt poolt jätta lisamata, et paljud tänapäeva noored ei saa kunagi pensionile, sest vähestel on sellised töölepingud, mis näevad ette ka pensioni ning kel on taolised töölepingud, saavad nii vähe palka et praeguste pensioniseaduste järgi ei ulatuks ametlikult ka miinimpensionilimiidini, nii et pikemalt sellel pikal teemal ei viitsi peatuda.)

Seadus nr. 30 – tööturg. Berlusconi viis oma valitsuseperioodil sisse uut tüüpi töölepingud, mis vähendasid tööpuudust, kuid vähendasid samaaegselt töötajate õigusi, Prodi lubas oma programmis sellised töölepingud kaotada, mida aga ei tehtud. Nüüd Veltroni lubab taolisi muutusi: Cocopro lepingud (ka mul oli au alguses seda tüüpi lepinguga töötada - rohkem kahju kui kasu) jäetakse alles ka uue programmi kohaselt ja tundub et olukord halveneb veelgi. Minu arvates on parem olla ümbrikupalka saav alluv kui Cocopro lepinguga töötaja. Nimelt ei näe see leping ette puhkust, haigusraha ega dekreeti minekut. Maksu aga pead maksma, kuigi tööandja maksab sulle tavaliselt sama summat, mida korraliku töölepinguga töötajale, seega kasu kust otsast? Ja garantiisid ei mingeid, sest lepingud ikkagi tähtajalised ja tööandjal õigus ka sind minema saata kui peaks tahtma, mida see 1 kuu etteteatamist ikka nii väga päästaks?? Tähtajaline leping-olukord parem kui eelmisel, kuid peremeestele jääb alles õigus katkestada lepingud ilma põhjust toomata. Kaotatakse job on call lepingud, kuid selle asemele pakutakse teatud tüüpi part-time lepinugut, millel on samad funktisoonid. Nii et muutuks vorm, sisu aga mitte.

Nee olid mõningad punktid kahe partei programmidest. Paraku ei tulnud lubatud võrdlusest midagi välja. Lihtsalt ei viitsi suurt teadustööd ette võtta, valisin välja kaks teksti ning kirjutasin nendest välja mõned punktid. Kui midagi muud tarka siit välja ei loe, siis seda ikka, et Itaalia poliitika on üks segane värk. Parem pöördun tagasi tortide tegemise juurde ;-)

Kallab ja kallab...

Väljas kallab, lausa pangega ning kogu ümbrus on talviselt morn...alles see oli kui päike paistis, õunapuud läksid aias õite ning hakkasin kodus vaikselt talveriideid hooaja vahetuseks kinni pakkima. Ja siis oli kogu see kevademelu äkki läinud. Üleöö langes temperatuur nii madalale, et ihikarvad ajas püsti. Täna urgitsesin pakitud riiete seast vähemalt jope karvase kapuutsi välja, hea seegi, et jope olin igaks juhuks veel nagisse rippuma jätnud. :-)
Ilusa ilmaga harjub üllatumalt kiiresti ära, piisab paarist päevast ning hakkad juba arvama, et nii jääb igavesti. Paraku tekitab tagasitulev talv koheselt depressiooni ning lisaks ajab liikvele kõik talvised viirusebatsillid.
Tavaliselt mulle koledatest asjadest ei meeldi kirjutada, aga vahest ehk peaks. Muidu mõni võib kadedusest infarkti saada, et vaata see seal elab kullast lossis oma kuldset elu...Mida siis koledat...Noh ilmajutud on kõigil vist kevadisel perioodil suus. Aga mind on näiteks viimasel ajal hakanud kimbutama selline haigus nagu migreen. Mingil täiesti suvalisel hetkel hakkavad silme ees mingid pilved liikuma ja pilvede kadudes tuleb jube peavalu, mida ei võta ükski rohi ära. Kogu lugu kestab umbes 3-4 tundi ja siis on möödas. Loodan, et ma seda jubedad haigust endale kroonilisena külge pole saandu, vaid et pigem tegemist külma saamisega (suvel pole senini kimbutanud). Noh viimane hoog oli eile, nii et pidin töö juurest varem ära tulema, hea seegi et Tom mu kodu sai viia sest autojuhtijat polekis minust vist küll saanud.
Teine haigus mis on "vanas eas" kimbutama hakanud, on allergia. Terve elu jooksul pole mul ühtegi allergiat olnud, nüüd juba oma aasta muudkui aevastan ja aevastan, lisaks koheselt tugeva nohu effekt, mis mingi aja pärast möödub. Aga mille suhtes siis allergiline?? Aprillis lähen lõpuks testi tegema, sest vähemalt teadma ju peab!!!

Aitab koledustest küll (eks neid teisigi, aga kuna pole minu isikuga seotud, siis ei kirjuta kah), nüüd natuke elu kroonikat. Eile oli siis esimene kord näitering vahele jätta. Jaanuarist alates hakkasin (küll alles kursuse poole pealt) linna tähtsaima teatri juures näitekursusel käima. Muidugi ei tule kursuselt ühtegi näitlejat välja, aga vähemalt lõbus on parasjagu. Eriti mõnus on muidugi teatri enda ruumides "harjutamas" käia. Ma olen nimelt täiesti andevaba, aga näitlemine on alati meeldinud. Nüüd paistab, et mul mingi lootus ka meie kursuse näitetrupi koosseisus lõpuks päris lavale saada. Noorena olen siin-seal näitlemas käinud, aga lavale pole kunagi saanud, enne on kursused ära lõppenud (õpetajad lasid lihtsalt jalga). Muidugi tahab meie praegune õpetaja natukene meie üle irvitada (me kõik ju tööinimesed, enam vähem vanurid 30-40 aasta kanti) ning valinud välja päris keerulise näidendi. Tükk pärineb selliselt andekalt näidendikirjanikult nagu Martin Crimp, tüki nimeks "Attempts of her life", mida korralikult eesti keelde tõlkida ei oskagi. Meie valmistame ette muidugi itaaliakeelset varianti näidendist. Tekst koosneb 17-st peatükist, kus igaühes on peamiseks teemaks arutlemine ühe naisterahva üle, kelle nimi on nagu Anne, Anny vms. Puuduvad tegelased ja ka Anny olemusest ei saa keegi ka mitmekordse lugemise järel mõhkugi aru. Kord on ta auto, kord on ta teadlane, siis surnud laps kotis, siis pornostaar, siis terrorist. Praktiliselt igaüks peab ise endale ette kujutama, kes see Anny on. Tegemist nagu modernse kunstiteosega, millele "vaataja määrab ise tähenduse". Ja nii me muudkui arutame ja arutame selle teksti olemuse üle. Õpetaja poolt on avatud isegi blog http://anneattempts.blogspot.com/ kuhu siis peame kirjutame oma arvamust. Etendus peaks leidma aset kusagil suvepoole, lausa suure teatri laval (kui läheb hästi), aga midagi täpsemat ei oska lisada. Lisan vaid, et mingi osa etendusest on vaja maha pidada mingis ida-euroopa keeles ning kuna ma olen ainus välismaalane grupis, siis ilmselt saab selleks keeleks olema EESTI KEEL! :-)ehhehe

Aga teatrist veel - möödunud nädalal käisin esimest korda Itaalias teatris! Lapsena olin igal nädalavahetusel Vanemuise püsikülastaja (vanaemale kingiti alati pileteid). Itaalias polnud aga veel kordagi taolist asutust seestpoolt näinud. Kursuse alustudes tuli muidugi kohe tahtmine mingile etendusele pääseda ja nii võtsingi osa grupikülastusest (terve meie trupp, pluss mehed-naised ka mõned kaasas, Tom kaasaarvatud) etendusele "trilogia della villeggiatura". Tegemist komöödiaga, tegevus 19 sajandis, kolmes osas (lähemalt it.keeles http://www.piccoloteatro.org/spettacolo_sch.php?stepdx=Sxpet&AcRec=596). Peateemaks suvine puhkus (villeggiatura=nagu tourist village, ei teagi kuidas täpselt eesti keelde tõlkida, turismiküla??), esimene osa pühendatud kohvrite pakkimisele ja üldisele ettevalmistusele enne väljasõitu, teine osa tegevus puhkusel ja kolmas osa kokkuvõte puhkuselt tagasi saabudes (taskud tühjad). Täitsa huvitav, kuigi kohtati oli kiire rääkimise tõttu raskesti jälgitav (ka itaallastele), aga nalja sai. Pikemalt ei viitsi sellest kirjutada.

Ok tänaseks aitab kah kirjutamisest, töö juures kuidagi vaikne, loodan et pole vaikus enne tormi. Ei tahaks peavalu tagasi saada!

Lõpuks ometi mõned pildid kruiisist.

Võttis aega mis võttis aga lõpuks leidsin aega ka mõned fotod reisist (Vahemerekruiis 26 november - 7 detsember 2007)netti üles laadida. Head vaatamist!

Kruiis - La crociera Costa Serena 26.11-07.12.2007

Tegemistest vahepeal.

Pole ammu blogi täiendanud ning seda ehk eelkõige põhjusel, et kunagine hobi "kirjutamine" on viimasel ajal asendunud teiste hobidega. Ja hobidega tegelemise vaheaegadel on vaja ka tööl käia. No vähemalt saab tööaega osaliselt kasutada blogi kirjutamiseks.:-)
Siin ma praegu olengi ja värisen hirmust, et kohe kohe astub ülemuseonu sisse ja paneb selle "loodri" tööle.
Aga kuna koledatest asjadest ei meeldi mulle eriti kirjutada, siis kirjutame parem minu uutest hobidest. Kaks alumist pilti iseloomustavad minu arvates väga hästi minu vaba aja viimaseid tegemisi, kuigi omavahel nad vist eriti kokku ei sobi.
Esiteks olen avastanud endas huvi kokkamise vastu. Pole küll senini hakkama saanud eriliste kulinaariasaavutustega, aga kuna kogu ülejäänud pere suureks kurvastuseks meeldib mulle vaid magustoite kokata, on "kolesterool" on muutunud meie söögilauas igapäevaseks väljendiks. Pildil on siis väikesed hõrgutised, mis väljusid ahjust vaid paar tundi tagasi ning on hetkel külmkapis tänast õhtusööki ootamas. Muidu olen harrastanud veel shokolaadivorsti, vastlakuklite, keeksi, kaerahelbeküpsiste ning õunakoogi valmistamist. Pilte aga nendest ei ole, sest ei osanud õigel ajal fotokat välja võtta ning paar tundi hiljem polnud enam, mida pildistada. Kahju on vastlakuklitest, sest esimest korda elus suutsin välja võluda midagi, mis sisaldab pärmi. Pärm ja mina pole kahjuks kunagi eriti sõbrad olnud, ja ka taignasegamismasin hakkas pärmitainast alles alates vastlakuklitest armastama...
Et oma kallist abikaasat rõõmsamaks teha, olen talle ka vahelduseks mõningaid liharooge valmistanud, seda teistele teadmiseks :-) Korra proovisin ka kodus pastat valmistada, aga ära keedetuna tundus see rohkem üleliia pehmeks keedetud pastana. Vist sai taignasse liiga palju vett. Ja nüüd on veel plaanis leiba teha, kui pärmiga paremini läbi hakkame saama...Leiaks aega kah! Aga pean mainima, et koduperenaise elu on mulle päris meeldima hakanud. Ei saa aru enam naistest, kes virisevad kui igav oleks koduperenaine olla, et karjäär elagu üle kõige!!!
Aga tuleme nüüd alumise pildi juurde. Magusa söömisest tekkivad lisakilod on vaja ju kuidagi maha saada. Tegemist siis minu poolt "külastatava" spordiklubiga. Kuni möödunud aasta augustini ei liigutanud sportliku poole pealt lillegi. Siis aga läksime Tomiga mägedesse puhkama ning tagasitulles näitas kaal mulle 72 kilo! Ja omaarust olin seal mägedes iga päev ronides kõvasti higistanud. Õhtul sai muidugi hotellis hästi süüa ja sealt need kilod tulidki (mägedesse minnes olin kusagile 70 ringis). Kuna ka Tom hakkas oma "ülemist piiri" ületama, otsusasimegi oma elus kannapöörde teha. Kuna kumbki meist ei kavatsenud loobuda "heast ja paremast", siis oli vaja hakata end rohkem liigutama. Sai puha programm kirjutatud jne. Algus oli väga raske, seda enam, et august pole just parim kuu sportimiseks. Ka nüüd alustan sageli oma programmi haigutamisega, siis aga mõtlen mõne uue retsepti peale ja jõud tuleb iseenesest! Miks ma sellest kirjutan? Sest eile sain hakkama oma eluaegse rekordiga - joosta järjest 40 minutit! Mõnele on see ehk väike jalutuskäik, aga mina läbisin juba kooli ajal võimlemistunni jooksurajad kõndides ja viis minutit jooksu on alati olnud minu jaoks ülim piir (60 meetri jooks oli minu lemmik). Läbisin 5,4 km selle ajaga. Ülemise pildi koogikesed ongi preemiaks, paraku pean ma nad praktiliselt üksinda ära sööma, sest ämm on kolesterooli dieedil, mees on mul magusa dieedil, äiale ei luba ämm süüa ja jäängi järgi vaid mina.
Nii palju siis hobidest. Üks hobi on mul aga veel, hakkasin käima näiteringis. Näitlejaks ei kavatse hakata aga ringis on küll väga lõbus. Aga sellest ehk teine kord. Nüüd töötaks kah natuke ;-)

Peremees on oma koera nägu...

Mis arvate, kas sarnanevad?? Ilus Nero on küll üksinda pildil, aga polnud mõtet pilti enda näoga rikkuma hakata...

Sünnipäev!

Meie pere kaksikud said täna 2-aastaseks. PALJU ÕNNE pisikesed!