Tegemistest vahepeal.

Pole ammu blogi täiendanud ning seda ehk eelkõige põhjusel, et kunagine hobi "kirjutamine" on viimasel ajal asendunud teiste hobidega. Ja hobidega tegelemise vaheaegadel on vaja ka tööl käia. No vähemalt saab tööaega osaliselt kasutada blogi kirjutamiseks.:-)
Siin ma praegu olengi ja värisen hirmust, et kohe kohe astub ülemuseonu sisse ja paneb selle "loodri" tööle.
Aga kuna koledatest asjadest ei meeldi mulle eriti kirjutada, siis kirjutame parem minu uutest hobidest. Kaks alumist pilti iseloomustavad minu arvates väga hästi minu vaba aja viimaseid tegemisi, kuigi omavahel nad vist eriti kokku ei sobi.
Esiteks olen avastanud endas huvi kokkamise vastu. Pole küll senini hakkama saanud eriliste kulinaariasaavutustega, aga kuna kogu ülejäänud pere suureks kurvastuseks meeldib mulle vaid magustoite kokata, on "kolesterool" on muutunud meie söögilauas igapäevaseks väljendiks. Pildil on siis väikesed hõrgutised, mis väljusid ahjust vaid paar tundi tagasi ning on hetkel külmkapis tänast õhtusööki ootamas. Muidu olen harrastanud veel shokolaadivorsti, vastlakuklite, keeksi, kaerahelbeküpsiste ning õunakoogi valmistamist. Pilte aga nendest ei ole, sest ei osanud õigel ajal fotokat välja võtta ning paar tundi hiljem polnud enam, mida pildistada. Kahju on vastlakuklitest, sest esimest korda elus suutsin välja võluda midagi, mis sisaldab pärmi. Pärm ja mina pole kahjuks kunagi eriti sõbrad olnud, ja ka taignasegamismasin hakkas pärmitainast alles alates vastlakuklitest armastama...
Et oma kallist abikaasat rõõmsamaks teha, olen talle ka vahelduseks mõningaid liharooge valmistanud, seda teistele teadmiseks :-) Korra proovisin ka kodus pastat valmistada, aga ära keedetuna tundus see rohkem üleliia pehmeks keedetud pastana. Vist sai taignasse liiga palju vett. Ja nüüd on veel plaanis leiba teha, kui pärmiga paremini läbi hakkame saama...Leiaks aega kah! Aga pean mainima, et koduperenaise elu on mulle päris meeldima hakanud. Ei saa aru enam naistest, kes virisevad kui igav oleks koduperenaine olla, et karjäär elagu üle kõige!!!
Aga tuleme nüüd alumise pildi juurde. Magusa söömisest tekkivad lisakilod on vaja ju kuidagi maha saada. Tegemist siis minu poolt "külastatava" spordiklubiga. Kuni möödunud aasta augustini ei liigutanud sportliku poole pealt lillegi. Siis aga läksime Tomiga mägedesse puhkama ning tagasitulles näitas kaal mulle 72 kilo! Ja omaarust olin seal mägedes iga päev ronides kõvasti higistanud. Õhtul sai muidugi hotellis hästi süüa ja sealt need kilod tulidki (mägedesse minnes olin kusagile 70 ringis). Kuna ka Tom hakkas oma "ülemist piiri" ületama, otsusasimegi oma elus kannapöörde teha. Kuna kumbki meist ei kavatsenud loobuda "heast ja paremast", siis oli vaja hakata end rohkem liigutama. Sai puha programm kirjutatud jne. Algus oli väga raske, seda enam, et august pole just parim kuu sportimiseks. Ka nüüd alustan sageli oma programmi haigutamisega, siis aga mõtlen mõne uue retsepti peale ja jõud tuleb iseenesest! Miks ma sellest kirjutan? Sest eile sain hakkama oma eluaegse rekordiga - joosta järjest 40 minutit! Mõnele on see ehk väike jalutuskäik, aga mina läbisin juba kooli ajal võimlemistunni jooksurajad kõndides ja viis minutit jooksu on alati olnud minu jaoks ülim piir (60 meetri jooks oli minu lemmik). Läbisin 5,4 km selle ajaga. Ülemise pildi koogikesed ongi preemiaks, paraku pean ma nad praktiliselt üksinda ära sööma, sest ämm on kolesterooli dieedil, mees on mul magusa dieedil, äiale ei luba ämm süüa ja jäängi järgi vaid mina.
Nii palju siis hobidest. Üks hobi on mul aga veel, hakkasin käima näiteringis. Näitlejaks ei kavatse hakata aga ringis on küll väga lõbus. Aga sellest ehk teine kord. Nüüd töötaks kah natuke ;-)