Ongi lõpuks Abruzzos käidud! Samal ajal, kui Põhja-Itaalias uputas, oli Abruzzos ilus ilm. Ei olnud liiga palav ega külm. Päike paistis ja kõrvetas ning mõni pilveke andis võimaluse päikesest puhata..
Millised on muljed? Pean ütlema, et Abruzzo on väga kena loodusega maakond, kuid tagasi vist niipea ei tahaks. Miks siis? Millegipärast jäi meil Abruzzost selline mulje, et sealsed elanikud/linnavalitsused raha küll teha ei oska ning ka turismi arendamisest nad eriti huvitatud ei olnud.
Esimene päev (laupäev) seadsime end pärast 4-tunnist reisi sisse kenas hotellis Celano nimelises asulas. Hotell on viimase peal väljastpoolt, seestpoolt jätab natuke soovitada. Vaadake ise: www.hotellegole.it
Vannitoad natuke kulunud ja dush pritsis vett igale poole. Ka hommikusöög jättis soovida - torte oli mitut varianti, aga leib oli vana ning kõva ja viimasel päeval puudus leib üldse. See oli meie elu esimene hotell, kus puudus leib hommikusöögi laualt - sink ja juust olid küll muideks olemas, aga oleks pidanud neid siis tordile panema??
Üllatas ka meid Celano linnake - väga kena kindlus, kuigi seest oli palju väiksem kui väline ilme oleks võinud lasta arvata. Aga suurimaks üllatuseks oli, et parkimine oli tasuta kella 13-16 ning kuna jõudsime kohale viis minutit enne 13, siis...
Teine üllatus oli informatsioonipunkt, kuhu sisenedes leidsime end suurest 60-aastate stiilis ja sellest ajast ka remontimata rohkete tubadega suurest koridorist. Üks mees küsis, et mida tahame ja linna kaardi küsimise peale urgitses ta ühe kaardi meile kusagilt valvuriputka taolisest kastist...Küsimuse peale, et kust saaks raamatuid osta, saadeti meid sellisesse raamatupoodi, et alguses arvasin selle olevat antikvariaadi. Tartus Riia maanteel oli kunagi selline pood (20 aastat tagasi), vot samasuguse leidsin Celanost. Nostalgia tuli peale!!! Aga loomulikult oli see raamat, mida meie tahtsime juba müüdud - tegelt küsisime Abruzzo mägede kaarti ning raamatut Majella rahvuspargi kohta...Midagi, tuli tühjade kätega tagasi tulla.
Pealelõunal läksime otsima üht supermarketit Avezzano linna, mida meil leida ei õnnestunudki. Leidsime ühe väiksema poe ühe 5-korruselise elamu küljes. Vähemalt saime ostetud kraami järgmise päeva lõuna võileibade tarbeks. Avezzanos otsustas meie TomTom otsad anda ja nii me ei saanud sellest linnast kuidagi välja. Keerutasime ja keerutasime ning ikka jõudsime samasse kohta välja. Suure vaevaga õnnestus ikka lõpuks kiirtee ots leida ja sellest momendist peale hakkasime navigaatori laadijat igal pool kaasas kandma...
Õhtul läksime sööma restorani, mis asub hotelli kõrval ja pakkus poolpensionit hotelli klientidele 15 euro eest nägu. Me otsustasime ise valida, mida süüa ning loobusime sellest poolpensionist ja hästi tegime, sest kõikidel kallimatel roogadel oli kiri juures et poolpensioni klientidele lisatasu selle ja tolle roa pealt...Lisaks unustati ahi sisse lülitada ja nii jäid meil ahjukartulid saamata, selle asemel toodi taldrikukene kohalike kuivade küpsistega - ei olnud head, muideks..Ka olid kelnerid natuke upsakad, muutudes lahkeks alles siis, kui kartulid lauale ei jõudnud. Mingil hetkel tellimust meilt vastu võttes vaatas kelner hoopis Hispaania mängu telekast meie laua kõrval ja ei kuulanudki, mida mina menüüst ette veerisin ahahahh. Mõnus vanamees, aga mul oli tuju hea ja nii otsustasin ka mina vaadata jalgpalli momendil kui mehike otsustas lõpuks tellimust kirja panema hakata...
Teisel päeval võtsime ette Majella rahvuspargi ning Roccamorice külakesest leidsime viidad San Bartolomeo nimelise eremiidi majakese juurde. Majake on selle koha kohta hästi öeldud...Eremo di San Bartolomeo oli meie eredaim mälestus Abruzzost. Sinna jõudmiseks on vaja ikka pea tund kõndida, pigem mäest laskuda ning siis natuke ronida, aga tasub ära! Kui saan pildid organiseeritud, siis panen ka tolle pühamu pildi üles. Esmane mulje oli tunne, nagu oleks Ameerika kanjonisse ära eksinud, niivõrd sarnane oli maastik. Ja keset mäekülge see majake, mis kaugelt vaadates tundus kaljuga ühte sulanud. Majakese uksed olid lahti, koosnes väikesest kirikust, tagaruumist, kaljusse raiutud treppidest - unustamatu elamus ühesõnaga. Päike säras ja igatpidi oli mõnus olla.
Ülejäänud päev enam nii hästi ei läinud. Autoga saime teise kuulsa eremo, Santo Spirito nimelise, külje alla. Selle leidsime aga kinni. See on nii, et vabas looduses leitavad objektid on veel kodanike kasutada, autoga juurdepääsetavad kohad aga juba riiklike tabalukkude taga. Edasi läksime Manopella nimelisse külakesse üht Veronica lina vaatama, aga preester pani kiriku ukse meie nina ees kinni, kutsudes meid tagasi tunni aja pärast. Loobusime. Edasi käisime vaatamas Abruzzo kõige ilusamat kirikut ja ka see oli kinni, puudusid ka kirjad lahtioleku või missade aegade kohta. Selleks momendiks oli Tom juba Abruzzot vihkama hakanud... Lisaks ühest külast läbi sõites jooksis meile autole ette üks vanamees kes tahtis autosse ronida ning sellest momendist peale sõitsime ringi kinniste autoustega...ja hulle tundus Abruzzos päris palju ringi liikuvat..Igatahes loobusime Majellast ja võtsime suuna hoopis Sulmona linnakesele. Oli teine päris kena, kuid ei midagi erilist Toskaana linnakestega võrreldes. Suure üllatusena leidsime ka linna peldiku kinni 13-16, mida polnud veel omal nahal kogenud. Midagi, võtsime baarist kaks kohvi ja asi tehtud. Meeldiva üllatusena anti kohvi kõrvale klaas vett. Vot seda kommet võiksid ka Toskaanas kasutada, sest mulle meeldib alati peale kohvi veega suud puhastada.
Edasine ringkäik linnas võimaldas meil tutvuda kohalike kirikutega (kõik kinni loomulikult), turismipunktis, üllatus üllatus, oli lahti ja saime linna kaardi. Sõime ühes tänavabaaris imehead jäätist (Picasso nimeline jäätis), kohtusime järjekorse hulluga kes tahtis Tomile kangesti kätt anda ja suitsu küsida ning seda mitme katsega, aga Tom ju ei suitseta. Ostsime Sulmona komme ja kunstlilli, mis kommidest tehtud ja lõpuks tegime sääred. Kokkuvõtteks jättis Sulmona päris meelidiva mulje.
Õhtul sõime restoranis, mille leidsime juhuslikult ühelt kõrvalteelt. Suurepärane restoran, soovitan kõigile...Le Foci, praktiliselt Ceano kaljulõhe kõrval (kaljulõhega kahjuks tutvuda ei jõudnud, pidi ka veel vett täis olema). Hinnad madalad, söömas vaid kohalikud ja imehea söök!!!
Esmaspäeval võtsime ette pealinna L´Aquila külastamise. Täitsa "pandav" linn. Kuid alguses natuke segane linn, sest et ei tea, kuhu poole peaks kõndima. Mingil hetkel leidsime suure kindluse ja avastasime selle täiesti avatud. Marssisime sisse piletimüügi kassa juurde ja küsisin kaks piletit. Rinnakas lahke tädi naeratas ja ütles, et aga täna on ju esmaspäev ja kindlus kinni. No mida kurrrr...dit sina siis veel täna siin teed, tekkis tahtmine küsida, aga jätsime asja sinna paika. Kokkuvõtteks oli hea meel, et 8 eurot saime kokku hoida. Küsisin siis tädilt, et ega tal linnakaarti polnud ja loomulikult polnud. Pakkus hoopis kindluse plaani, millest loobusin viisakalt. Teiseks küsisin, et kus asub informatsiooni punkt linnas ja seda tädi ei teadnud...Otsustasime, et olimegi liiga palju küsinud ja väljusime kindlusest. Kindluse ees nägime ühte vanaprouat kes jalutas ümber kindluse ja muudkui palvetas ning ühte vanameest kes jooksis (kolm ringi kindlasti, niipalju lugesime) ümber lossi, jalad harkis. Päris naljakas oli. Ei räägigi koertest, keda olid kõik kohad täis, suured elajad magasid nii murul kui purskkaevude juures ega teinud ühestki möödujast välja.
Teel eiteakuhu avastasime juhuslikult informatsiooni punkti, mis üllatust üllatust oli lahti!!! Ja saime ka lõpuks linnakaardi. Aga ega seal linnas midagi erilist vaadata polnud. 99 purskkaevu olid täielik pettumus ja sinna jõudmine eriline katsumus navigaatorile. Purskkaev oli nii väike et sõitsime autoga sinna kõrvale ja Tom julges veel ühelt mehelt küsida, et kus see purskkaev õieti asub...teie kõrval oli vastuseks, aga te sõitsite siia ühesuunalisel teel vastassuunas....Nojah, see oli navigaatori eriliseks probleemiks Aquilas, et teadis küll ühesuunalisi teid, kuid vastupidises suunas...
Nägime ka ühe kiriku ära, kus avastasin lahtise ukse. Tom tahtis vetsu aga mina ütlesin et lähme käime kirikus enne ära kui see kinni pannakse. Kirikusse sisenedes paluski üks mees meil kohe väljuda, et lõunapausiks kirik kinni... Mainisin vaid tollele, et jumal ei maga ning ka jumala kodu ei tohiks lõunapausiks kinni olla. Suurest vihast jätsin vetsu eest maksmata ja ütlesin Tomile et nüüd aitab Abruzzost, laseme siit õige jalga. Celanosse võtsime maantee, mis viis üle mägede ja vaated olid viiamase peal aga suurest väsimusest magasime ülejäänud päevast hotellis.
Õhtul tahsime minna tagasi eelmise päeva restorani, aga see oli esmaspäeval kinni ja nii leidsime ühe teise, da Rita. Olime ainsad kliendid restoranis ja söök oli imehea, kuid hind oli meie arvates liiga soolane, seda enam et menüüd nad meile eelnevalt ei andnud. Aga ok, elasime üle.
Teisipäeval lahkusime varakult, tegime mõned pildid hotelli ümbrusest - spetsialiseerunud pulmabankettidele ja seega väga kena. Hotelli ümbruses oli samuti vähemalt neli koera magamas. Ühega tegi Tom sõprust, nii et teine tahtis meiega hotelli tuppa kaasa tulla. Samuti oskas Tom ühele kassipojale nii vinge massaazhi teha, et teine jooksis meile terve õhtu järele.. Niipalju siis loomadest.
Teisipäeval ehk eile võtsime suuna Rooma peale, et külastada vahelduseks Eesti Suursaatkonda. Roomas on nüüd parempoolsed linnavalitsuses ja meeldiva üllatusena oli parkimine tasuta. Enne Rooma sõitmist käisime Tivolis, kus külastasime Roomaaegset Villa Adrianat. Vaatamata soolasele piletihinnale oli külastamist täitsa väärt! Aga nüüd pean tagasi tööle asuma...
