Aastaring täis

Kuigi juuli alguses sai abiellumise päevast täis aasta, meenutab tänaseni koduväravas seda sündmust Tomi sõprade poolt asfaldile maalitud süda meie nimede ning kuupäevaga...Huvitav, kumb peab kauem vastu, kas meie abielu või maalitud süda?? Või oskab äkki keegi soovitada mõnda head lahust, millega värvi asfaldilt välja saada?? Augusti lõpus abiellub üks "südame süüdlastest" ning küll me siis midagi veelgi kestvamat nende maja ette maalime :-)

x

Aga aeg möödub kiiresti. Mäletan aega, mil ootasin pikkisilmi 18-aastaseks saamist ning vanaema vastust minu pidevale hädaldamisele - kui oled kord saanud 20-aastaseks, ei märkagi sa seda, kui number "2" asendub number "3"-ga ja nii edasi 4-5-6-7-8....... Ei pööranud nendele sõnadele erilist tähelepanu, kuid täna pean tõdema, et vanaemal oli tuliselt õigus! Kahekümnendad möödusid helikiirusel ja kolmekümnendad kihutavad juba valguskiirusel...ah, kipun ära heietama....ometigi kohtan üsna sageli ajakirjanduses väidet, et kolmekümnendad on see kõige hiilgavam periood elus - möödas on kannatusrohked ülikooliaastad ning lõpuks ometi võid tõdeda, et ......töö on, kodu on, raha on....???

x

Itaalias tundub aga, et kogu süsteem on 10 aasta võrra edasi nihkunud.....20-ndad oled veel sipupükstes, 30-ndatel hakkab juba ülikooli lõpp paistma, 40-ndateks saad ehk endale lõpuks oma isikliku elamise ning elagu 50-ndad kui raha saab olema jalaga segada ning raha sekka segad ka mõned 20-30-aastaste pead, kes alles raskes eluliikluses pead tõstmas on...millegipärast pean ma siin RIIGIS tõdema, et olen välismaalasena paremas seisukorras kui paljud kohalikest eakaaslased. Mul on töö (kuigi miinimumpalk, on ikkagi ihaldatud tähtajatu tööleping), on kodu (paraku mitte isiklik, aga välja viskamist ka karta pole), on abikaasa, ka restorani võib ikka mõnikord endale lubada, lisaks ka mõne väljasõidu. Paljud tuttavad töötavad mustalt või ajutiste töölepingutega, teevad ületunde ja osalevad pidevalt erinevatel konkurssidel, kodu ostmisest isegi ei unista mitte...Vahel olen ikka Tomile öelnud, et Itaalia probleem on vanad poliitikud valitsuses ning kartlikud noored...juba ülikooli süsteemi kiruvad kõik, kuid mitte ükski ei julge süsteemile vastu hakata....

x

Aga tuleme tagasi alguse juurde. Jah, sai täis aasta abiellumisest ning esimest aastapäeva tavaliselt ikka tähistatakse, teise aasta täitumise järel juba tülitsetakse?? Või miks on siis reisibüroodes pakkumised pulmareisidele ning esimese aasta täitumisele, aga edasi enam ei ühtegi pakkumist...igatahes ei tahtnud me seda esimese aasta täitumist niisama mööda lasta ja nii lubasimegi endale (korralike kolmekümnendates inimeste viisil) ühe kena nädalavahetuse Como järve ääres. Hotell oli küll üsna kulunud, kuid asus see-eest otse järve kaldal pakkudes aknast imeilusat vaadet nii järvele kui Como linnakesele. Vahelduseks oli päris tore tunda end taas välisturistina....esimese katsena püüti ikka inglise keelt meiega rääkida. Meie hotellis ei õnnestunud meil kohata mitte ühtegi itaalia keelt rääkivat turisti. Domineerivaks keeleks oli jaapani ja inglise (kas Clooney mõju?). Hinnad restoranides olid ka vastavad rikastele turistidele ning meid päästis esimesel õhtul nurgatagune Naapoli pizzeria (nämma kui hea pizza) ning teisel päeval hotelli kallis restoranis õhtusöök, mis oli ööbimispaketi sees (maksime küll kõige odavama veinipudeli eest 16 eurot lisaks).

x

Sai käidud ka lõbusõidul laevukesega, maha tulime Bellaggio külas, et natuke ringi vaadata. Veel käisime vaatamas villa Carlottat, mis oli millegipärast laevasõidu pileti hinnas ning kuidas sa siis ikka vahele jätad. Viimasel päeval tuli veel äkitselt idee teha hüpe Sveitsi, et täiendada oma shokolaadi varusid ka mõne Sveitsi (vabandage, aga puuduvad vajalikud tähed, et selle riigi nime korrektselt kirja saada) maiusega...

x

Paraku on tööandja poolt hetkel päris korralik "pressing" mul peal, seega pean siinkohal katkestama. Järgmises postituses loodan lisada ka mõned pildid illustratsiooniks :-) (pildid nimelt hetkel kõik koduarvutis)