Uus fotokas.

Senini arvasin, et hea foto sõltub eelkõige fotograafist ja mitte fotokast. Ma ei räägi muidugi professionaalide tasemest, vaid ikka amatööride võimekusest. Eile aga pidin oma sõnu sööma, sest otsustasin osta uue fotoka. Vanaga (tegelikult 2009 aastast, alumise postituse pildil ka näha) oli kogu aeg selline tunne, et midagi jääb puudu ning oskamatuse paremat fotot teha panin muidugi enda "võimetuse" arvele. Internetist nägin igasuguseid ilusaid pilte ning mõtlesin, et ilmselt olen andeta ning midagi paremat ei suudagi ära teha. Vana fotokas on nn. entry level ning ka objetiiv oli tavaline 18-55. Tolle fotoka ostmise momendil polnud mul õrna aimugi, misasi see diaframma võiks veel olla ning imestasin, kuidas mõned fikseeritid fookusega objektiivid nii kallid võivad olla. Zoom tundus ju see kõige tähtsam külg objektiivil... Ja ausalt, ega ma nendest objektiividest veel praegugi eriti palju ei jaga. Vähemalt diaframmale olen kaudselt pihta saanud.. No ja nii tuligi mul idee, et oleksin pidanud ostma uue objektiivi. Mõeldud tehtud?? Ei sinna poolegi. Kui internetist enda arvates sobiva objektiivi olin välja valinud ja selle hinda hakkasin vaatama, siis tuli maavärina tunne kohe peale - 999 euri!!! Oh cavolo, mõtlesin. Selle raha eest saaks juba uue korraliku fotoka... Netis muidugi kõik peale minu tunduvad suured professionaalid olema ning seal räägitakse ikka, et fotokas ei muuda midagi, töö teeb ära objektiiv. Aga tegelt ei kujutanud ette, et paneksin entry level fotokale nüüd mingi superhea objektiivi... Mõtlesin siis osta hoopis fikseeritud fookusega, aga suurema diaframma avaga. Oli midagi üle 200 euri. Tagatipuks aga mööda foorumeid surfates jõudsin otsusele, et peaks ikka ka level entry natuke kõrgema leveli peale tõstma ja nii tuligi otsus uus fotokas osta. Ikka sama marki, kuna mul on ka üks "teleobjektiiv" (jutumärkides, sest tele minu jaoks, aga mitte professionaalide keeles), mis muudele markidele ei sobi. Poes fotokat näppides tekkis kohe selline fiiling nagu esimest armastust kohates...Fotokas sama suur ja raske kui mu vana entry level, aga hoopis enam funktsioonidega. Minu suureks rõõmuks ka "auto" programm vaid väikeseks roheliseks täpikeseks muutunud. Müüja küsis, et mis objektiiviga siis vaatame aparaati. Mul hakkas kohe häbi öelda, et ostan sellise fotoka ja peale panen vaid tavalise 18-55 objektiivi. Hakkasin keerutama ja keerutama ning foorumite soovitusi meenutama ja lõpuks leidsin ka objektiivi, mis minu jaoks tehtud. Liiga palju zoomi pole vaja, sest tele 50-200 mul juba on. Raha ka eriti pole, seega kallist ei saa. Diaframma peaks jääma alla 3-e, muidu poleks nagu mõtet. Vibreerimise stabilisaatorit pole vaja, sest see juba aparaadil sees. Noh ja nii ma selle objektiivi ka leidsin - originaalid on liiga kallid, seega valisin ühe teisest margist. Tamron 17-50, F 2.8. Esimesed kaadrid ajasid juba silmad punni. Pildistab suurepäraselt ka pimedas toas ilma välguta (teise fotoka ja objektiiviga oli võimatu), kui vaid iso piisavalt suureks kruttida ning müra palja silmaga ei eristagi. Fotokal nii palju nuppe, et annab veel uurida neid mõnuga. Homme sõit Prantsusmaale ja seal hakkan proovima...wowwwwww :-)