Heietusi nooruspäevadest...

Viimastel päevadel on Pisa linn täitunud noorte inimestega, kes agaralt endale elamist otsivad või niisama linnakividel aega surnuks löövad. Kool pole veel alanud, ilm on endiselt suviselt soe ning seega parim aeg uue kohaga tutvumiseks ning uute sõprusidemete loomiseks. Väga palju on välistudengeid - Pisa puhul ju tegemist ülikoolilinnaga, kus üliõpilasi igast maailmanurgast. Umbes 80% noortest välistudengitest on siin õppimas Erasmuse vahetusprogrammi raames. Samuti olen juhtunud lugema mitme eestlasest erasmuslase bloge, kus räägitakse esimestest muljetest uues kohas ning seda erinevates Euroopa linnades. Siin tekib kohe pisike kadedusepisik - esiteks tulevad meelde enda nooruspäevad ning teiseks on kurb tõdeda, et minu ajastul puudusid veel blogid. Olin erasmuslane Pisas õppeaastal 2000/2001 ning läksin ajalukku kui esimene eestlasest üliõpilane Pisa Ülikoolis. Kui oleks tol ajal saanud blogi pidada, oleks vist iga päev midagi kirjutanud, niivõrd kirju oli elu.
Vist enamus endistest erasmuslastest peab seda välismaal elatud aastat parimaks aastaks enda elus...ka minu puhul on nii. Ometigi polnud elu sugugi kerge - olla kaugel perest, sõpradest ning mitmed majanduslikud raskused, mis sundisid mind otsima tööd koristajana õppimise kõrvalt. Raha bussi jaoks polnud ja sai kõnnitud jala (ja kehakaal langes!) ning söödud vähem rammusalt (head nämmad asjad olid liiga kallid, et neid iga päev endale lubada). Sai elatud kuuekesi korteris, kus oli üks vannituba. Nüüd, kui meil on kahe peale kolm vannituba, tundub ilmvõimatu jagada ühte vannituba viie inimesega...aga inimene harjub kõigega. Ei olnud autot ning vett sai tassitud käe otsas supermarkteist kodu....nüüd tundub juba aiaväravast ukseni tassimine igavesti pikk vahemaa...kas tõesti on tegemist mandumisega??
Samas teiseltpoolt vaadatuna, pole ma terve elu jooksul tutvunud nii paljude uute inimestega kui ühe Erasmuse aasta jooksul. Sai palju väljas käidud (õnneks mul vedas korterikaaslastega) - baardies, pubides, discodel, muidu üritustel. Ja üritusi korraldatakse ülikoolilinnades tõesti ohtralt. Ja palju palju seiklusi...lähimad tuttavad teavad, kuidas üks kohalik perekond püüdis mind oma pojale naiseks anda (pidasin pikka aega kirjavahetust ühe pealtnäha toreda inimesega, kes osutus hiljem hoopis isaks ning kirjutas oma poja eest, kuna poeg oli mühakas ja arglik ise kirjutamaks..), seegi lugu vääriks omaette raamatut (paraku kirjanikusoon mul puudub ja seepärast idee jääbki vaid ideeks). Ja siis kunstiajaloo praktika Volterra linnas, kus sai öösel kitarri mängitud ning hiiri nähes röögitud...Ja eksamid...ei saa ise ka enam aru, kust tekkisid äkki need itaaliakeelsed sõnad, mille varal sai tervelt tund eksamil filosoofia teemal räägitud (hinne oli kõige kõrgem, aga ka palavik tõusis vaatamata 30 soojakraadile väljas 39 kraadile ning seda täiesti tervest olekust). Ja mis kõige olulisem tollest aastast - tutvumine praeguse abikaasaga...ka see omamoodi kokkusattumus, mis siiani ahhetama paneb.
Aga mälestused jäävad mälestuseks, aastad mööduvad ning igal aastal tulevad uued noored. Aasta möödudes enamus nendest läheb tagasi kodu - ning paljud teevad seda nuttes....vaatavad hiljem kodus pilte ning nutavad taga ilusat elu erasmuslasena... Mina aga leidsin enda koha siin ja siia ilmselt ka jään...seega nutmine jääb see kord ära...:-)
Vahpeal mõtlen, et on tore olla ka 30-ndates, sest kui kord 40-ndad kätte jõuavad ilmselt hakkan heietama praeguste aastate üle ;-) Seega ELAGU KOLMEKÜMNENDAD!