Esimene kirjutis koduarvutist

Istun siis lõpuks ometi koduarvuti taga, aga praegu on küll selline tunne, et rahulikult sain kirjutada vaid tööl olles...seda tänu siis kahele pätakale (needsamad pätakas, kelle pilte siin vanemates "aruannetes" ka näha saab). Täna on nimelt üle pika aja kole ilm, selline pilves, vesine ning pime. Koerad on kusagil väljas ning käivad aeg-ajalt end näitamas - on sellised porised ning märjad ja muidugi tassivad ämbrite kaupa muda elamisse...Samas pean ühel neist silma peal hoidma, kuna teisel on mingi kõhuhäda ja toit ei taha kuidagi sees püsida. Kuna tavatoitu tuli meil vähendada, siis käib ta porilompidest vett joomas ning põõsastel lehti katkumas. Viimase asjana tõi ta võidurõõmsalt mulle ühe käbi ja kui siis selle kurja sõnavalingu saatel talt ära võtsin, varastas ta põrandalt vaiba ja pani sellega aia suunas punuma. Nii tuli ka mul oma pasteldes veeloikude vahelt järele silgata. Praegu ei teagi, kus nad mul on, aga ilmselt ikka midagi korraldavad sest haukumist pole kuulda ning kui nad ei haugu, siis kindlasti lõhuvad midagi parasjagu...poleks Tom fotokat ära tööle viinud, oleks võinud paar pilti teha ja siia üles panna praegusest olukorrast :-)

No vot, ja ei saanudki enam kirjutamisega jätkata...nüüd õhtul tuli mõte tänane tekst ikkagi ära lõpetada ja ka paar pilti lisada. Vahepeal pole saanud blogindusega tegelda, nii on mõned üritused kajastamata.

Ok, kuna oktoober oli Itaalias suviselt soe, tuli tahtmine igal nädalavahetusel kusagile väljasõitu korraldada. Nii võtsimegi 15 oktoobri pealelõunal ette teekonna Firenzesse, et heita pilk peale Firenze Certosale. Certosa siis üldine nimetus tsertosiinide kloostrile. Tegemist tohutult suure kompleksiga, kus tänapäeval elamas vaid 6 munka, needki hoopis benediktiinid. Tsertosiinide reeglid ei lubanud munkadel rääkida kellegagi väljaspoolt kloostrit ning ka omavahel tohtisid rääkida vaid ühel päeval nädalas. Elasid mungad igaüks omas korteris, kus siis magas, sõi, palvetas ning tegeles mingi tööotsaga. Iga korteri juurde kuulus ka tükike maad, aedvilja kasvatamiseks. Nn. "avalike suhete" tarbeks oli kloostris olemas ka eraldi ametiisik, kes siis välismaailmaga suhtles. Praegused benediktiinid aga ei tea, mida suure kompleksiga teha ning seetõttu korraldavad selles iga päev ekskursiooni soovijatele. Certosasid võib leida tervest Itaaliast, enamasti kõik looduskaunites kohtades. Üks nendest ka Pisa lähedal, aga tolles ei ela enam ühtegi munka, kunagisest kloostrist on saanud hoopis osaliselt zoloogiamuuseum.
Aga jah, sai siis küsitud benediktiinide käest, et miks nad neid vabu kortereid turistidele välja ei üüri. Saime seepeale teada, et klooster olevat riigi omand ning et kunagi olevat ka kortereid välja üüritud, aga siis olevat kogu küttesüsteem katki läinud ning nüüd ei andvat riik vahendeid selle remontimiseks. Nii elavadki kuus munka kloostris külmetades ning korraldavad vabatahtliku annetuse eest ekskursioone. Kloostri hoovis ka üks huvitav pood, kus müüakse igasuguseid ained, mis munkade kätetööna valminud. Endale tõime mälestuseks kaasa komplekti likööridest, purgikese munkade korjatud meest ning munkade poolt valmistatud shokolaad ei pidanud veerandit tundigi vastu.. Ok kloostrist endast paar pilti: ühel siis näha kaare alt ümbritsevat maastikku, teisel on peale jäänud keskhoov, kus asuvad korterite sissepääsud.
Pärast kloostri külastus mõtlesime heita pilgu ka lähedalasuvale San Miniato al Monte kirikukesele. Ülejäänud kaks pilti ongi tehtud kiriku ees. Nagu näha, avaneb kiriku lävelt imeilus vaade Firenze linnale. Lisan siia, et turistide kohustuslik peatus "Michelangelo plats" asub kirikuga samal joonel aga palju madalamal. Ok tänaseks aitab küll, tuttu nüüd! :-)