Kuidas bussiga Eestis sai käidud ehk teine pulmareis

Kust selline loll idee on pärit? Bussiga Itaaliast Eestisse sõita? Tagantjärgi ei oska ise kah enam ära arvata põhjust, miks sai sõiduvahendiks Eestisse valitud just Eurolines buss.. Ehk oli soov proovida reisida moel nagu sai seda tehtud nooruspäevil?? Nagu nüüd oleks juba aastaid üle viiekümne...ah mis siin ikka mõelda, see vaid tagantjärje tarkus...

Õnneks oleme tagasi ning mingeid raskemaid terviseprobleeme pole (kuigi haiget selga ravis siin keegi terve nädala veel takkajärgi).

Aga meenutame algust. Reis sai otsustatud vaid nädal enne ärasõitu, ilmselt olid lennukipiletid selleks ajaks juba nii kallid, et see variant sai kohe maha laidetud. Autoga sai käidud eelmine aasta ning sel aastal Tom keeldus läbi Poola Eestisse minemast, aga üle Stockholmi oleks pidanud valget laeva ootama ja selleks polndud enama tahtmist (pärast luksuslikku kruiisi puudus tahtmine Läänemerel loksuda, eelkõige just tormise mere kartuse tõttu). Ja nii süttiski lambike kirjaga "Eurolines".

Väljasõit oli esmaspäeval, 7 augustil kell 15.15 Firenzest ning buss saabus täpipealt kümme minutit enne väljumist, seega au poolakatele. Aga mis reisi huvitavaks tegi oli see, et poola bussijuhid valdasid vaid poola keelt ning nii teadvustati ka pissipeatuste kestvust vaid poola keeles. Esimesel korral püüdsin küll inglise keeles üle küsida aga sain ikka vastuse vaid poola keeles ja siis tuli mul kasutada hoopis teistsugust taktikat - nii kui buss kusagile bensukasse keeras olin kohe esimene väljuja, esimene ei jää kunagi viimaseks...hehehe

Buss tegi meile "ekskursiooni" ka Bolognas, Padovas ja Mestres ning seejärel oli paras moment end magama keerata. Magamisega sellises bussis on nii nagu on...saateks oldi poolakeelsed filmid, neist vaatasin vaid "Raudset Maski" ja huvitaval kombel sain ka aru (vist liiga palju kordi arusaadavas keeles vaadatud eheh). Hommikuks olimegi Tsehhi piiril kus meil õnnestus Ameerika filmi stiilis oma silmaga näha kuidas üks sakslane sõitis omapäi autoga künkale ja oskas nii käntsa käia et auto keeras end katusele. Meie buss jäi pidama, et oleks parem etendust järgida ning siis ronis sealt kummuli autost sakslane välja ning hakkas mobiiliga kusagile helistama. Seepeale lahkusime ka meie.

Teel Varssavisse juhtus mul päris närvekõditav vahejuhus. Järjekordses bensukapeatuses jätsin Tomi bussi ning läksin ise kohvijahile. Järjekord baaris oli pikk ning kui lõpuks kohvi näpus välja tulin, sain vaid imetleda kuidas meie buss ära kiirteele keeras ning Varssavi poole kimas. Mnjah mõtlesin, et just ainukesel korral kui mobiili bussi jätsin, pidi buss kohe jalga laskma. Lohutas fakt et Tom oli bussis ning küll ta varem või hiljem sunnib bussi otsa ümber keerama. Nojah, eks siis ootan kusagil ning nii tulin tagasi baari ette kus mulle tundus, et peale minu oli teisigi mahajääjaid..Aga noh, eks need poolakad ole kõik ühte nägu ja nii ma hakkasin otsima kohta kuhu maha istuda ja kohvi nautida. Keerates ümber bensuka nurga avastasin, et meie buss oli ikka veel kohal!!! Ja siit selgitus Tomilt: kui olin ära läinud kästi meie bussil kohta vahetada, kuna endisel kohal pidi üks kaubaauto kaupa maha laadima. Minu baaris viibimise hetkel tuli bensukasse üks teine sama firma buss nagu meie omagi ning peatus vaid tankimiseks ja seda bussi ma siis nägingi end kiirteele keeramas...Ka värvid olid täpselt samad...nojah, mis teha, aga närvikõdi milline!

Varssavis kohal olles tuli meil Eestisse sõitvat bussi oodata tervelt viis tundi. Seda aega saatsime mööda bussijaamas hot dogi mugides (ainus toiduaine, mille kirjapildist aru saime, millega tegemist ning oli päris hea), külastasime korduvalt peldikut kus pissimine maksis 1 zlott ning kaka tegemine juba 1.50 :-) ning ülejäänud aja lamasime bussipeatuse pinkidel kus Tomil õnnestus isegi magada ning mina nautisin võimalust lõpuks ometi horisontaalses asendis olla ning lugesin rahumeeli raamatut...

Buss jäi hiljaks ning saabus kohale juba puupüsti täis. Lätlastest pole ma kunagi midagi head arvanud ning ka see reis seda ootust ei ületanud..Buss tuli Krakovist ning oli vist hästi hästi vana eestikeelsete kirjadega, kuhu alla lisatud läti keelsed sildid...Loomulikult räägiti nüüd vaid läti ja vene keelt aga pärast poola keele praktikat tundus vene keel lausa emakeelena!!!

Buss oli katki väljast ja samamoodi seest - istmed olid lahtised ja seepärast õnnestus mul öösel pidevalt kusagile auku kukkuda sest bussi tagaots rappus ning istmed tulid alt ära....lisaks oli meil bussis üks kole paks mutt kolme pisikese lapsega kes röögis alguses inglise keeles et tahab lastega koos istuda (väga õigustatud küsimus muidugi) ja need kohad sai ta meie lähedusse...lapsed olid inglikesed - blondid ja vaiksed kui see kõige väiksem välja jätta, kes oma häält öösel ka valjult kõigil reisijatel kuulata lasi. Mutt ajas juttu ka ühe eestlannaga inglise keeles ning sealt sain teada, et mutt oli Poola päritolu, käis lastega külas vanematel ning sõitis nüüd Soome, sest abielus soomlasega. Tundus intelligentne ja tore inimene, aga noh bussisõidu tingimustes hakkas meile vastu... Lisaks mutile oli paar Austraaliast, kelle puhul nuputasime päris tükk aega, et kas tegemist kahe naise või mehe-naisega. Piiril saime siis lõpuks tänu passidele teada, et olid kaks naist. Aga see teine naine oli vist soovahetusoperatsiooni keskpaigas - riides nagu mees, jäme kuldkett kaelas ja käe ümber, hästi karvane ning veel tätoveeringutega. Aga rääkis naise häälega. Ja teine proua oli hästi soliidne...noh näeb igasuguseid nendes bussides. Ja lisaks kogu sellele rahvale oli bussis veel üks noor paar itaallasi - telkide ja hipiriietega. Tulid peale Bolognas ja meie nuputasime, et normaalsed inimesed ikka nii kaugele bussiga ei sõida kui meie, et vist ikka tegemist Poola minejatega. Aga meie suureks üllatuseks sõitsid nad välja Tallinnani ja muudkui pildistasid. Absoluutselt kõike - tänavaauke, busse jne. Poiss oli vist mingi profifotokas, tal oli selline seljakotisuurune fotokas kaasas...

Lõpuks ometi Pärnus oli meil vaja kiiresti ümber istuda kolmandasse bussi, mis viis meid Tartu. Ka see buss tahtis tee peal ära laguneda, kolisime igaks juhuks bussi tagaotsast esiotsa, sest tagaotsa põrand hakkas nagu ära tulema ja oli näha koledat bussimootorit aga õnneks jõudsime ikka elusalt ja tervelt Tartu. Tartus oli viimane seiklus kukkuda naisterahvast taksojuhi peale kes sõitis röögatu mercedesega ning olevat selle ameti peal vaid 6 nädalat. Ajas igasugust juttu kliimast ja kliimaseadmetest ja lõpuks tuli välja et ei teadnuki kus asus meie maja Annelinnas...tuli siis mul seletada ja 9 augusti pealelõunaks olime ilusasti vanaema juures...Eestis olemisest ja tagasisõidust mõni teine kord...