Nädalavahetus losside maal.

Täna lõpetasin ka veiniteema kirjutise - lisasin muudatuse samasse kohta, paar teemat allpool. Kõigest nagunii ei jõudnud kirjutada, aga kui keegi tahab midagi konkreetsemat küsida, siis küsigu! :-) Kui saan pildid sorteeritud, siis lisan mõned ka veinidest pildialbumisse.

Möödunud nädalavahetusel(29-30 märts) aga võtsime ette esimese pikema väljasõidu sel aastal ning veetsime kaks päeva Parma ja Piacenza ümbruses kohalikke kultuuriväärtusi nautides. Pühapäeval jõudsime ära käia isegi Piemontes. Pikemalt kohe kui saab aega. Ehk saan kunagi siis ka piltide lisamisega hakkama... See pilt on tehtud meie esimesest "huviobjektist" ehk Castello Torrechiara. Tegemist kindlusega, mis riigi omanduses. Kuni eilseni oli kultuurinädala raames sissepääs tasuta. Idee kindluse külastamiseks tekkis tänu Bell'Italia ajakirjale, kus oli kena lossipilt kohe esikaanel (märtsikuu number).

Häid Lihavõtteid! Buona Pasqua!

Siin tüüpilised Itaalia maiused, mida toodetakse spetsiaalselt Lihavõtete ajaks.

Nädalavahetus veinimaailmas...

Möödunud laupäeval võtsime ette paaritunnise autoreisi Toscana lõunapoolse kuplimaastiku suunas, et natuke kevadist õhku hingata ning kodust veinikeldrit täiendada. Loomulikult tähendab meie kodune "veinikelder" vaid paari riiulit, kust vein tavaliselt kibekähku otsa saab. Tavaliselt valime veine supermarketi pakkumiste seast, seekord aga otsustasime harida end natuke enam ka kvaliteetveini suhtes.
Tegelikult sai kõik alguse Luca Bianchini raamatust "Se domani fara´bel tempo" ("kui homme on ilus ilm" eesti keeles), mis kirjeldab vaimukas stiilis ühe ärahellitatud milaano rikkuri pojakese rasket elu, mis kulgeb pärast Bocconis veedetud aastaid uimastite tarbimise, pidude ning tüdrukute tagaajamise vahel. Esimene pool raamatust on kindlasti kasulik nendele, kes tahaksid end kurssi viia uimastite maailmaga. Raamatu keskel toimub aga äkiline pööre noore inseneri (jah, Bocconist tulnud insener, kuid pole veel töötamisega jõudnud algust teha) elus, kui tema ajalooline pruut, samuti Milaano kõrgklassi neiuke, otsustab ta lihtsalt maha jätta. Suurest ahastusest võtab peategelane kokaiini üledoosi ning riskeerib selle tagajärjel surra. Siit tekib idee oma eluga midagi ette võtta ja nii võtabki nooruk ette raske teekonna Toskaanasse, et vaadata üle veinimõis, mille oli tema vanaisa jätnud pärandina mõisa haldajale, jättes testamenti tingimuse, et tema pereliikmed võiksid mõisasse alati minna, kui vaid selleks peaksid soovi avaldama. Senini polnud Milaano jet-seti mugava eluga harjunud pereliikmed kunagi oma jalga sellisesse mahajäätud kohta tõstnud.
Edasi läheb raamat edasi tüüpilise stenaariumi "milaanokas maakate maal" järgi. Vaevalt mõisa jõudnud, palutakse milaanokal osaleda viinamarja korjamises, mis tundub tööga mitteharjunud noorukile suure ülekohtuna. Ka ema manitseb telefonis, et ära varasta tööd rumeenlastelt ära jne. Tasapisi hakkab aga noormees muutuma. Kogu tegevus käib keset Toscana kuplimaastiku, Trequanda nimelise linnakese ümber. Lisaks tegemistele tuleb juttu toskaana toitudest ja muidugi veinidest, mida mõis toodab. Eriti räägitakse raamatus "Cenerentola" nimelisest veinist, mis eesti keeles tähendab "tuhkatriinut".
Olles raamatu lõpetanud, olin ma 100%-liselt veendunud, et kõik kohanimed, veinimõis Colle ja Tuhkatriinu nimeline vein on kõik väljamõeldised. Juhuslikult aga Trequanda nime Google otsingusse trükkidest sain teada, et kõik raamatus kirjeldatu on ka tegelikkuses eksisteeriv. Eksisteerib nii Trequanda, kui selle pisike linnaväljak, eksisteerib Colle veinimõis ja on tõsi, et tegemist maaturismitaluga, nagu raamatuski kirjeldatud. Ja muidugi eksisteerib Tuhkatriinu vein ja eksisteerib ka Draakoni ja seitsme valge tuvi vein, mis samuti raamatus kirjeldatud.
Kõikide nende teadmiste omandamise järel ei jäänud mul muud üle kui Tom pehmeks rääkida ning minna ise kohapeale kaema ja Tuhkatriinu veini maitsma. Ja nii saigi teoks meie reis Toskaana lõunaossa.
Kuna olen hetkel tööl, siis jätkan jutuga mõni teine moment.

Jätkan siitsamast 1.aprillil (ei ole aprillinali). Colle veinimõisa kohale jõudes sain juba mõni kilomeeter varem aru, et kõik raamatus kirjeldatu vastab tõele. Kuni pisema detailini. Nagu raamatu tegelane, komistasime ka meie esimese hoone otsa ja leidsime siis kergendusega, et see polegi veel meie sihtpunkt. Kui mõisakompleks lõpuks ette jäi, sain kohe aru, et oleme õiges kohas - täpselt nii ma seda kohta tänu raamatule endale ette kujutasingi. Muidugi polnud seal ühtegi hingelist näha, kuid kohtasime sinjoor koera, kes suunas koonu taeva poole, tegi paar auh auhhi ja palus pilguga teda järgida. Koer juhatas meid lahkelt ühte sisehoovi, ühest kitsast uksest sisse, mööda kitsast treppi teisele korrusele ja nii me mõisa vastuvõturuumis olimegi. Ruumis ootas meid üks lahke neitsik, kes viis meid alla veinikeldrisse ja seletas ilusasti lahti, kuidas veinitegemine käib ja juhatas meid lõpuks ühe pika leti äärde, kus hakkas erinevaid pudeleid lahti korkima. Kogu tegevust vaatas pealt üks valge kass, kes viskas end pidevalt selili ja püherdas niisama veinikeldri põrandal. Tom arvas, et kass olevat veiniaurudest lihtsalt purjus....
Vein oli superhea...oma osa andis maigule vist ka eriline õhkkond. Peale meie kolme ja kassi polnud keldris kedagi. Veini maitsesime reeglite kohtaselt spetsiaalsetest suurtest veinipokaalidest. Tänu tühjale kõhule hakkas vein kergesti pähe (kõige lihtsam vein oli 13,5 protsendiline, korralik Brunello on aga 14). Saime proovida kuulsat tuhkatriinu veini. Saime teada, et veini nimetus tuleb sellest, et selle tootmise piirkond jääb kahe kuulsa veini piirkonna piirimaile (Montalcino ja Montepulciano). Olles seega Brunello di Montalcino ja Nobile di Montepulciano veinide vaesem sugulane, aga mitte kehvem veel sellepärast! Nii et milline muinasjutt! Lisaks proovisime draakoni ja seitsme tuvi veini - selle nimetus tulevat sellest, et mõisa veine toodavad erandlikult naised ning draakoni veini puhul olevat ühele mehele erand tehtud. Siit siis nimetus, kus draakon tähistab meest ja seitse tuvi on naised :-). Ei saa jätta lisamata, et ei tulnud mõisast ära tühjade kätega :-)

Veinimõisast lahkudes otsustasime heita pilgu ka Trequanda linnakesele. See on täpselt selline nagu raamatus kirjeldatud - et teed viis tiiru peale ja ikka aru ei saa, kus see sissepääs on. Tegemist väga kena kohaga, kuid ei midagi erilist. Ka linnakese ainus restoran ei kutsunud ja nii võtsime suuna Montalcino linnakese suunas. Tee peale jääb üks benedetiinide klooster - Monte Oliveto Maggiore, kus oleme paar aastat tagasi juba olnud ning teades, kui hästi seal kloostris süüa saab, tegime oma lõunapausi kloostri lopsakas looduses (enne restoranis ja siis pargis jalutades).

Edasi võtsime suuna Montalcino linnakesele, kus oli selleks korraks välja valinud veinitootjate seast Barbi veinimõisa. Polnud just kõige kergem ülesanne sinna kohale jõuda, vaatamata aadressile. Navigaator ei teadnud midagi tollest tänavast linna lähistel maal ja ei teadnud ka tänaval kohatud kohalikud. Kui aga hakkasime Barbit küsima, siis said küll pihta - aaa, Colombini veinimõisa tahate! Barbi omanik on Colle veinimõisa omaniku Donatella vend. Vist Stefano nimeks. Ja peab seda koos emaga, lisaks on abiellunud ühe teise veinimõisa pärijannaga. Nii et kõik üks suur sugulaste värk. Venikeldri leidsime kinni (kuigi kellaaja järgi pidi lahti olema) ja läksime lähedusse Brunello veinimuuseumisse, kus saime end harida natuke veini ajaloo teemal ja tagasi tulles otsustasime helistada natuke nõudlikumalt Barbide veinikeldri uksekella ja lõpuks see uks meile ka avanes! Ju me tundusime järjekorsele neitsikule sümpaatsetena, igatahes pani ta ukse lukku ja juhatas meid vaatama Barbide veinikeldrit. See oli suurem Colle veinikeldrist aga kõige eredamaks momendiks osutus perekonna isikliku veinikeldri külastus (kuhu tavaliselt külalisi ei viida), kus nägime sõna otseses mõttes antiikseid veinipudeleid, millest väärtuslikumad on pimedates urgastes luku taga (umbes nagu Püha Peetruse haud Vatikanis Peetri kiriku paaltari all - näed aga ei katsu), valgustatud vaid õrnalt punase lambiga. Saime teada, et pudelitel tuleb iga 15 aasta tagant umbes korki vahetada, muidu hakkab õhk juurde pääsema ja siis ei kõlba vein enam kusagile. Ja et veini tuleb alati säilitada pikali asendis, sest kork peab olema alati niiske, muidu kuivab ära ja laseb õhul sisse tulla. Samuti saime teada, et vanade veinide puhul tuleb pool ära visata, kui tahad, et joogist hea mälestus jääks. Teadmiseks võtsime ka selle, et veini tuleks hoida pimedas keldris, umbes 18 kraadi juures (temperatuur ei tohi liialt kõikuda)ja mida niiskem, seda parem.

Veinikelrist lahkudes (ostsime ka siit mõned pudelid pluss kasti odavat Chianti veini, mida toodab omaniku abikaasa - odav, aga ikkagi 13% sisaldusega, poes müüdavad on enamasti 12%-lised, seega solk) astusime läbi ka tee peale jäänud veinipoest, kust ostime igapäevaseks tarbimiseks 12 liitrit "lahtist" veini. Seegi 13%-line sangioveese viinamarjast kvaliteetvein. Kodus villisime ise pudelitesse ja nüüd joome igapäevase toidu kõrvale veini, mis on peaaegu et montalcino...pudelid aga peitsime keldri kõige pimedamasse ja niiskemasse nurka, paremaid sündmusi ootama :-)

Punkte valimisprogrammidest...

Ütlen kohe alguses ära, et ma ei ole poliitikaga eriti kursis. Poliitika on üldse tundunud mõttetu sebimisena, kust ainult vähesed väljavalitud kasu lõikavad. Nende väheste väljavalitute all pean silmas muidugi väljavaituid endid. Iga kord, kui on tulnud mõte end poliitikaga natuke paremini kurssi viia, olen sellele ideele peatselt käega löönud – tundub nagu hiina keelena, et kui hakkad selle õppimisega lapsena pihta, siis saad selgeks, kui aga vanas eas, siis vaevalt et enam..
Praegune kirjutis on minu järjekordne ponnistus millestki midagi aru saada, aga vaevalt et asjast asja saab. Täna (ilm endiselt kehva ja pole nagu midagi muud tarka teha) tuli idee vaadata täpsemalt kahe Itaalia suurima partei PDL (partito della liberta´-vasakpoolne ehk Veltroni) ja PD (partito democratico – parempoolne ehk Berlusconi) poolt pakutavaid programme ja neid omavahel võrrelda, ning seda minu vaatepunktist vaadatuna. Eks igaühel ole oma vaatepunkt asjadele, aga siinsel leheküljel tahaksin ka ise aru saada, mida siis poliitika pakub. Loomulikult pole need ainsad programmid, mille vahel valida (samas mittekodanikuna mul valimisõigus puudub, aga mis sellest). On vasakpoolsemaid, ja on parempoolsemaid. Aga valisin just need kaks välja, sest tundub et räägitakse ajakirjandusest just nendest kahest, justkui kogu Itaalia Vabariigi heaolu sõltuks vaid ühest neist kahest. Jätan siinkohal välja enda parteilised eelistused (sest minu eelistused ei põhine programmidel, vaid otsesel kogemisel igapäevases elus), ning vaatan, siis kelle programm mida pakub.(kuna ma pole eriline allikate uurisemise fänn, siis kasutan siin neid, mida netist õnnestus leida, lootes et need on tõesed.

Lingid http://www.businessonline.it/news/6177/i-sette-punti-del-programma-di-berlusconi.html ja http://ecodiario.blogosfere.it/2007/08/veltroni-e-la-politica-fiscale-del-pd.html )

Esimesena siis Berlusconi programmist

1. Areng. Ületunnid, 13-s palk maksuvabaks, ( ületundide eest oleks hea, kui ülemus üldse maksaks, aga 13-s palk maksuvabaks oleks täitsa teretulnud), Irap-i järk-järguline vähendamine või koguni eemaldamine (see on ettevõtja maks, mida peab ettevõtja maksma iga oma alluva pealt ja mulle meeldiks selle kaotamne juba põhjsel, et esiteks maksab mu mees eraettevõtjana seda maksu, nagu oleks iseenda tööandja, teiselt poolt aga julgustaks ehk tööandjaid töötajale rohkem palka maksma),lubatakse Messina väina silla ehitamist ja Tav (sillast pole mul küll sooja ega külma, aga tav – treni alta velocita´ ehk kiirrongide võrgu väljaehitamine – pole mul erilist seisukohta, sest ühelt poolt meeldiks, aga teiselt poolt ei ole veel aru saanud, mis kahju võiks see kesskonnale tekitada, kuigi raske oleks uskuda, et reostaksid midagi rohkem kui need jubedad praegused aeglased rongid), eriline rõhk prüginduse korraldamisel, nagu prügi põletamine energia saamiseks ja prügi sorteerimine kodudes (minu arvates oleks juba ammu aeg need prügitegijad itaallased korrale kutsuda ning trahvidega sundida prügi sorteerima. Saksamaal elades pidin isegi jogurtitopse enne prügikasti viskamist puhtaks pesema...ka energia tootmine prügist oleks kindasti vähem kahjulik keskkonnale kui energia tootmine muul viisil või kogus see haisev maailm lageda taeva all), lisaks õhutranspordi taaselluäratamine, osalemine Euroopa nukleaarprojektides. Oluline punkt programmis ka tööohutus, toetus toodangule “made in italy”, avaliku amministratsiooni digitaliseerimine (teretulnud kõik need, kuigi ei tea midagi õhutranspordist ega nukleaarsetest katsetustest....aga liiga palju surmajuhtumeid töökohtadel viimasel ajal, ja liiga palju hiina toodangut kohalikku kvaliteetset välja lükkamas).

2. Perekond ja noored – kaotada ICI esimese kinnivaraomandi pealt (mul pole küll ühtegi kinnisvaraomandit Itaalias, aga ei pea ka õigeks et pead nii palju riigile aastas maksma enda isikliku elukoha pealt. Õiglane aga maksta, kui sul juba kaks elamist hinge taga.) Kaotada pärandimaks, mille Prodi oli uuesti käiku pannud, võitlus maksudest kõrvalehoidumise vastu, programm võimaldamaks elukohta kõigile, eluasemelaenude vähendamine, ehitada rohkem riikliku finantseeringuga madalama hinnaga kortereid. Veel tahetakse viia sisse “beebi boonust” - käibemaksu vähendamist beebitoodetel, parandada koolide olukorda, miinimumpensionite tõstmine, eutanaasiat soodustavate seaduste muutmist, noorte jaoks programm “no tax” uute ettevõtmiste finantseerimiseks jne.(kõik programmid, mis mind hetkel ei puuduta, mõne suhtes võiks vaielda, aga mitte siinses kontekstis).

3. Kindlus ja õiglus. Laiendada korrapidamisorganeid (nagu politsei), ei ebaseaduslikele immigrantidele, võitlus rahvusvahelise terrorismi vastu, koodeksite reformimine, 0-tollerantsus laste või naiste vastu sooritatud kuritegude suhtes, uute vanglate ehitamine, jne. (ajastul, kui iga päev on järjest ohtlikum üksinda ringi liikuda, on taolised reformid vaid teretulnud)

4. Teenused kodanikele- kaotada ootelehed (ehk pikad järjekorrad spetsialisti -arsti vastuvõtule), haiglate moderniseerimine, läbipaistvus juhatajate valimisel, uimastite vastase seaduse rakendamine, koolides taas 3-i programm (mis kaotati mingi aeg tagasi, tähendab kolme aine kohustuslikkust nagu inglise keel, informaatika ja majandus (impresa), itaalia keele ja kultuuri õpetuse taasväärtustamine, abi parimatele õpilastele, suurem tasu võimekatele õpetajatele, territooriumi taasväärtustamine, jahiseaduse uuendamine jpm. (kuna need mind ei puuduta, jätan kommenteerimata, et mitte liiga pikale minna)

5.Lõuna (geograafiliselt). Üldine programm, mis näeb ette Lõuna-Itaalia arengu, seda nii uute infrastruktuuride ehitamisel, kultuuriobjektide kaitsmisel jne. (buon per lei ütleksin vaid :-)

6. Federalism. (loodan et ikka on eesti keeles nii) suuremad fiskaalsed õigused maakondadele, aidates samaaegselt ka vähemarenenud regioone.

7. Avalik finantssüsteem. Kes viitsib, uurib itaalia keelest järele, aga liiga keeruline jutt minu jaoks. Üldsõnaga lubatakse vähendada maksukoormat, aga samas ei lubata imesid. Kindlalt aga ei lubata panna käsi itaallaste taskutesse :-)

Need olid siis 7 peamist punkti Berlusconi programmis. Järgnevalt katsun teha lühiülevaate Veltroni pakkumistest.

Pensionid. Pensioniiga tõstetakse 57-lt 60-le, kohustuslik 35 töö-aastat (ei saa omalt poolt jätta lisamata, et paljud tänapäeva noored ei saa kunagi pensionile, sest vähestel on sellised töölepingud, mis näevad ette ka pensioni ning kel on taolised töölepingud, saavad nii vähe palka et praeguste pensioniseaduste järgi ei ulatuks ametlikult ka miinimpensionilimiidini, nii et pikemalt sellel pikal teemal ei viitsi peatuda.)

Seadus nr. 30 – tööturg. Berlusconi viis oma valitsuseperioodil sisse uut tüüpi töölepingud, mis vähendasid tööpuudust, kuid vähendasid samaaegselt töötajate õigusi, Prodi lubas oma programmis sellised töölepingud kaotada, mida aga ei tehtud. Nüüd Veltroni lubab taolisi muutusi: Cocopro lepingud (ka mul oli au alguses seda tüüpi lepinguga töötada - rohkem kahju kui kasu) jäetakse alles ka uue programmi kohaselt ja tundub et olukord halveneb veelgi. Minu arvates on parem olla ümbrikupalka saav alluv kui Cocopro lepinguga töötaja. Nimelt ei näe see leping ette puhkust, haigusraha ega dekreeti minekut. Maksu aga pead maksma, kuigi tööandja maksab sulle tavaliselt sama summat, mida korraliku töölepinguga töötajale, seega kasu kust otsast? Ja garantiisid ei mingeid, sest lepingud ikkagi tähtajalised ja tööandjal õigus ka sind minema saata kui peaks tahtma, mida see 1 kuu etteteatamist ikka nii väga päästaks?? Tähtajaline leping-olukord parem kui eelmisel, kuid peremeestele jääb alles õigus katkestada lepingud ilma põhjust toomata. Kaotatakse job on call lepingud, kuid selle asemele pakutakse teatud tüüpi part-time lepinugut, millel on samad funktisoonid. Nii et muutuks vorm, sisu aga mitte.

Nee olid mõningad punktid kahe partei programmidest. Paraku ei tulnud lubatud võrdlusest midagi välja. Lihtsalt ei viitsi suurt teadustööd ette võtta, valisin välja kaks teksti ning kirjutasin nendest välja mõned punktid. Kui midagi muud tarka siit välja ei loe, siis seda ikka, et Itaalia poliitika on üks segane värk. Parem pöördun tagasi tortide tegemise juurde ;-)

Kallab ja kallab...

Väljas kallab, lausa pangega ning kogu ümbrus on talviselt morn...alles see oli kui päike paistis, õunapuud läksid aias õite ning hakkasin kodus vaikselt talveriideid hooaja vahetuseks kinni pakkima. Ja siis oli kogu see kevademelu äkki läinud. Üleöö langes temperatuur nii madalale, et ihikarvad ajas püsti. Täna urgitsesin pakitud riiete seast vähemalt jope karvase kapuutsi välja, hea seegi, et jope olin igaks juhuks veel nagisse rippuma jätnud. :-)
Ilusa ilmaga harjub üllatumalt kiiresti ära, piisab paarist päevast ning hakkad juba arvama, et nii jääb igavesti. Paraku tekitab tagasitulev talv koheselt depressiooni ning lisaks ajab liikvele kõik talvised viirusebatsillid.
Tavaliselt mulle koledatest asjadest ei meeldi kirjutada, aga vahest ehk peaks. Muidu mõni võib kadedusest infarkti saada, et vaata see seal elab kullast lossis oma kuldset elu...Mida siis koledat...Noh ilmajutud on kõigil vist kevadisel perioodil suus. Aga mind on näiteks viimasel ajal hakanud kimbutama selline haigus nagu migreen. Mingil täiesti suvalisel hetkel hakkavad silme ees mingid pilved liikuma ja pilvede kadudes tuleb jube peavalu, mida ei võta ükski rohi ära. Kogu lugu kestab umbes 3-4 tundi ja siis on möödas. Loodan, et ma seda jubedad haigust endale kroonilisena külge pole saandu, vaid et pigem tegemist külma saamisega (suvel pole senini kimbutanud). Noh viimane hoog oli eile, nii et pidin töö juurest varem ära tulema, hea seegi et Tom mu kodu sai viia sest autojuhtijat polekis minust vist küll saanud.
Teine haigus mis on "vanas eas" kimbutama hakanud, on allergia. Terve elu jooksul pole mul ühtegi allergiat olnud, nüüd juba oma aasta muudkui aevastan ja aevastan, lisaks koheselt tugeva nohu effekt, mis mingi aja pärast möödub. Aga mille suhtes siis allergiline?? Aprillis lähen lõpuks testi tegema, sest vähemalt teadma ju peab!!!

Aitab koledustest küll (eks neid teisigi, aga kuna pole minu isikuga seotud, siis ei kirjuta kah), nüüd natuke elu kroonikat. Eile oli siis esimene kord näitering vahele jätta. Jaanuarist alates hakkasin (küll alles kursuse poole pealt) linna tähtsaima teatri juures näitekursusel käima. Muidugi ei tule kursuselt ühtegi näitlejat välja, aga vähemalt lõbus on parasjagu. Eriti mõnus on muidugi teatri enda ruumides "harjutamas" käia. Ma olen nimelt täiesti andevaba, aga näitlemine on alati meeldinud. Nüüd paistab, et mul mingi lootus ka meie kursuse näitetrupi koosseisus lõpuks päris lavale saada. Noorena olen siin-seal näitlemas käinud, aga lavale pole kunagi saanud, enne on kursused ära lõppenud (õpetajad lasid lihtsalt jalga). Muidugi tahab meie praegune õpetaja natukene meie üle irvitada (me kõik ju tööinimesed, enam vähem vanurid 30-40 aasta kanti) ning valinud välja päris keerulise näidendi. Tükk pärineb selliselt andekalt näidendikirjanikult nagu Martin Crimp, tüki nimeks "Attempts of her life", mida korralikult eesti keelde tõlkida ei oskagi. Meie valmistame ette muidugi itaaliakeelset varianti näidendist. Tekst koosneb 17-st peatükist, kus igaühes on peamiseks teemaks arutlemine ühe naisterahva üle, kelle nimi on nagu Anne, Anny vms. Puuduvad tegelased ja ka Anny olemusest ei saa keegi ka mitmekordse lugemise järel mõhkugi aru. Kord on ta auto, kord on ta teadlane, siis surnud laps kotis, siis pornostaar, siis terrorist. Praktiliselt igaüks peab ise endale ette kujutama, kes see Anny on. Tegemist nagu modernse kunstiteosega, millele "vaataja määrab ise tähenduse". Ja nii me muudkui arutame ja arutame selle teksti olemuse üle. Õpetaja poolt on avatud isegi blog http://anneattempts.blogspot.com/ kuhu siis peame kirjutame oma arvamust. Etendus peaks leidma aset kusagil suvepoole, lausa suure teatri laval (kui läheb hästi), aga midagi täpsemat ei oska lisada. Lisan vaid, et mingi osa etendusest on vaja maha pidada mingis ida-euroopa keeles ning kuna ma olen ainus välismaalane grupis, siis ilmselt saab selleks keeleks olema EESTI KEEL! :-)ehhehe

Aga teatrist veel - möödunud nädalal käisin esimest korda Itaalias teatris! Lapsena olin igal nädalavahetusel Vanemuise püsikülastaja (vanaemale kingiti alati pileteid). Itaalias polnud aga veel kordagi taolist asutust seestpoolt näinud. Kursuse alustudes tuli muidugi kohe tahtmine mingile etendusele pääseda ja nii võtsingi osa grupikülastusest (terve meie trupp, pluss mehed-naised ka mõned kaasas, Tom kaasaarvatud) etendusele "trilogia della villeggiatura". Tegemist komöödiaga, tegevus 19 sajandis, kolmes osas (lähemalt it.keeles http://www.piccoloteatro.org/spettacolo_sch.php?stepdx=Sxpet&AcRec=596). Peateemaks suvine puhkus (villeggiatura=nagu tourist village, ei teagi kuidas täpselt eesti keelde tõlkida, turismiküla??), esimene osa pühendatud kohvrite pakkimisele ja üldisele ettevalmistusele enne väljasõitu, teine osa tegevus puhkusel ja kolmas osa kokkuvõte puhkuselt tagasi saabudes (taskud tühjad). Täitsa huvitav, kuigi kohtati oli kiire rääkimise tõttu raskesti jälgitav (ka itaallastele), aga nalja sai. Pikemalt ei viitsi sellest kirjutada.

Ok tänaseks aitab kah kirjutamisest, töö juures kuidagi vaikne, loodan et pole vaikus enne tormi. Ei tahaks peavalu tagasi saada!

Lõpuks ometi mõned pildid kruiisist.

Võttis aega mis võttis aga lõpuks leidsin aega ka mõned fotod reisist (Vahemerekruiis 26 november - 7 detsember 2007)netti üles laadida. Head vaatamist!

Kruiis - La crociera Costa Serena 26.11-07.12.2007

Tegemistest vahepeal.

Pole ammu blogi täiendanud ning seda ehk eelkõige põhjusel, et kunagine hobi "kirjutamine" on viimasel ajal asendunud teiste hobidega. Ja hobidega tegelemise vaheaegadel on vaja ka tööl käia. No vähemalt saab tööaega osaliselt kasutada blogi kirjutamiseks.:-)
Siin ma praegu olengi ja värisen hirmust, et kohe kohe astub ülemuseonu sisse ja paneb selle "loodri" tööle.
Aga kuna koledatest asjadest ei meeldi mulle eriti kirjutada, siis kirjutame parem minu uutest hobidest. Kaks alumist pilti iseloomustavad minu arvates väga hästi minu vaba aja viimaseid tegemisi, kuigi omavahel nad vist eriti kokku ei sobi.
Esiteks olen avastanud endas huvi kokkamise vastu. Pole küll senini hakkama saanud eriliste kulinaariasaavutustega, aga kuna kogu ülejäänud pere suureks kurvastuseks meeldib mulle vaid magustoite kokata, on "kolesterool" on muutunud meie söögilauas igapäevaseks väljendiks. Pildil on siis väikesed hõrgutised, mis väljusid ahjust vaid paar tundi tagasi ning on hetkel külmkapis tänast õhtusööki ootamas. Muidu olen harrastanud veel shokolaadivorsti, vastlakuklite, keeksi, kaerahelbeküpsiste ning õunakoogi valmistamist. Pilte aga nendest ei ole, sest ei osanud õigel ajal fotokat välja võtta ning paar tundi hiljem polnud enam, mida pildistada. Kahju on vastlakuklitest, sest esimest korda elus suutsin välja võluda midagi, mis sisaldab pärmi. Pärm ja mina pole kahjuks kunagi eriti sõbrad olnud, ja ka taignasegamismasin hakkas pärmitainast alles alates vastlakuklitest armastama...
Et oma kallist abikaasat rõõmsamaks teha, olen talle ka vahelduseks mõningaid liharooge valmistanud, seda teistele teadmiseks :-) Korra proovisin ka kodus pastat valmistada, aga ära keedetuna tundus see rohkem üleliia pehmeks keedetud pastana. Vist sai taignasse liiga palju vett. Ja nüüd on veel plaanis leiba teha, kui pärmiga paremini läbi hakkame saama...Leiaks aega kah! Aga pean mainima, et koduperenaise elu on mulle päris meeldima hakanud. Ei saa aru enam naistest, kes virisevad kui igav oleks koduperenaine olla, et karjäär elagu üle kõige!!!
Aga tuleme nüüd alumise pildi juurde. Magusa söömisest tekkivad lisakilod on vaja ju kuidagi maha saada. Tegemist siis minu poolt "külastatava" spordiklubiga. Kuni möödunud aasta augustini ei liigutanud sportliku poole pealt lillegi. Siis aga läksime Tomiga mägedesse puhkama ning tagasitulles näitas kaal mulle 72 kilo! Ja omaarust olin seal mägedes iga päev ronides kõvasti higistanud. Õhtul sai muidugi hotellis hästi süüa ja sealt need kilod tulidki (mägedesse minnes olin kusagile 70 ringis). Kuna ka Tom hakkas oma "ülemist piiri" ületama, otsusasimegi oma elus kannapöörde teha. Kuna kumbki meist ei kavatsenud loobuda "heast ja paremast", siis oli vaja hakata end rohkem liigutama. Sai puha programm kirjutatud jne. Algus oli väga raske, seda enam, et august pole just parim kuu sportimiseks. Ka nüüd alustan sageli oma programmi haigutamisega, siis aga mõtlen mõne uue retsepti peale ja jõud tuleb iseenesest! Miks ma sellest kirjutan? Sest eile sain hakkama oma eluaegse rekordiga - joosta järjest 40 minutit! Mõnele on see ehk väike jalutuskäik, aga mina läbisin juba kooli ajal võimlemistunni jooksurajad kõndides ja viis minutit jooksu on alati olnud minu jaoks ülim piir (60 meetri jooks oli minu lemmik). Läbisin 5,4 km selle ajaga. Ülemise pildi koogikesed ongi preemiaks, paraku pean ma nad praktiliselt üksinda ära sööma, sest ämm on kolesterooli dieedil, mees on mul magusa dieedil, äiale ei luba ämm süüa ja jäängi järgi vaid mina.
Nii palju siis hobidest. Üks hobi on mul aga veel, hakkasin käima näiteringis. Näitlejaks ei kavatse hakata aga ringis on küll väga lõbus. Aga sellest ehk teine kord. Nüüd töötaks kah natuke ;-)

Peremees on oma koera nägu...

Mis arvate, kas sarnanevad?? Ilus Nero on küll üksinda pildil, aga polnud mõtet pilti enda näoga rikkuma hakata...

Sünnipäev!

Meie pere kaksikud said täna 2-aastaseks. PALJU ÕNNE pisikesed!

Tagasi reisilt!

Reedel, 7 detsembril jõudsime tagasi Itaalia niiskesse kliimavööndisse ning selle tulemusena jäime mõlemad Tomiga haigeks (Tom sai mingi kõhuviiruse ja mina klassikalise palavik/kurk/nohu). Tänaseks on olukord juba parem, kuid külm on ikkagi :-)
Kunagi võtan ette ja kirjutan reisist pikemalt eesti keeles (ja lisan fotosid albumisse), kuid praeguse seisuga on mul kruiisitajate foorumis üleval pool reisikirjeldusest (ka see vaja lõpetada), aga itaalia keeles.

Vabandan, aga polnud kuidagi võimalik linki aktiivseks teha.

http://www.crocieristi.it/forum/viewtopic.php?f=43&t=3812

Kohvrid pakitud!

Kohvrid lõpuks pakitud, homsest alates veedan 12 päeval laeval nimega Costa Serena (seesama, mida näete alumise posti videolõigus) ning teekond viib seekord Kanaari saarte ümbrusesse. Täpsemalt öeldes läbime sadamad (kui ilm lubab muidugi) nagu Barcellona, Casablanca, Arrecife (Lanzarote), S.Cruz de Tenerife, Funchal (Madeira) ning Malaga. Peatse kuulmiseni!

Järjekordne Panettone-film

Ma ei ole tegelt Jõulude paiku iga-aastaselt kinodes näidatavate "Itaalia naljafilmide" fänn. Kui mõni seik ajabki naerma, siis ülejäänud killud on nii rasked, et minu eestlasest ajju kohe kuidagi ei jõua.
Vähemalt kinno ma neid filme vaatama ei läheks, seda enam, et Sky programm toob need aasta möödudes teleekraanile, ning sellest piisab täiega :-)
See aasta aga vist lähen ka kinno...uudishimu pärast...sest esmaspäeval (26 november) peaksin ma ronima just sama laeva peale, kus toimusid filmivõtted ning mida näete ka filmi reklaamis. Speriamo bene...

Sügisesed ajad..

Pilt on tehtud koduaknast umbes tund aega tagasi. Selline siis sügisene taevas :-) Mina aga põen viimaseid päevi mingit paraviirust, mis gripp ei pidanud olema, aga palaviku ajas ikkagi pea 39 kraadini üles.

iPod

Ma olen ka nüüd iPodi klubis :-) Tegelt ei olnud mul üldsegi plaanis seda aparaadikest osta, aga jooksmas käies tekkis vajadus mingi eseme järele, mis pidurdaks natuke mõistuse tegevust (mõistus nimelt soovitas juba viie jooksuminuti järel kõnnile üle minna ehhe).

Ok, vajadus muusikat kuulata, aga miks iPod? Meil on kodus olemas tegelt kaks mp3 playerit/mälupulka ning arvasin nendega läbi ajada. Aga ainus programm arvutis oli iTunes ja läbi selle õnnestus muusikafailid küll pulkadele ajada, aga sisse lülitades peale raadio sealt küll mingit heli ei tulnud. Nii otsustasingi osta ikka iPodi ning jätta igasugused muud mp playerid igaks juhuks mängust välja. Kui aga seda pisikest ostma läksin (kõige algelisem variant, aga mulle piisab ja jääb ülegi), siis ehmatas selle olematu suurus alguses küll ära. Aga samas ei tunne jooksu ajal selle masinakese 15 grammist mitte ühtegi, nagu poleksi seda kusagil riiete küljes rippumas.. Pildile lisasin ka arvuti hiire, siis on teadmatuses olijatel kergem iPodi mõõtmetest aru saada :-) Igatahes mu vana cdplayer elutseb nüüd prügikastis..

Aga tööst rääkides - võin nüüd kinnitada, et algsed sümptomid on kadunud ning olen taas suutnud igapäevasesse rütmi sisse elada. Kui leiaks nüüd ka rohkem aega rasva sulatamiseks...Päikest kõigile!

Teine tööpäev...

läks juba paremini...Aitäh kõigile kes kaasa tundsid :-) Täna arvas ülemus lihtsalt, et kolmekorruselisele majale oleks vaja üks korrus juurde lisada ning viis minutit enne minu tööaja lõppu oleks just paras moment sellise tähtsa ülesande alustamiseks. Tulemuseks oli vabatahtlik ületunni tegemine...aga see-eest olen ikka veel elus!

Täna käis vähemalt üle Pisa üks must must pilv. Enne kella kümmet tõmbas väljas nii pimedaks et ei näinud enam kõrvalmajagi. Ja siis kukkus põmmutama. Ämma käest sain teada, et isegi koerad olid kohkunult diivanil keras ja vaatasid teda ilmega "no tee ometi midagi, et see ära lõppeks". Nüüd pealelõunal on aga ilus ilm väljas...päike särab ja on palav. Ei märkugi tänahommikusest tornaadost (arvan et ikka vähemalt tornaado sarnane asi kusagilt üle käis, sest puuladvad puudutasid maapinda). Sadas kusagil tund järjest ja nüüd sain teada, et mitmetel majadel on keldrid üleujutatud..Ma leidsin kah ühe loigu meie keldrist, aga see võis tekkida ka lahtise akna süül..

Tegelt tahtsin lisada veel mõned pildid teemal "mäed". Augustis sai käidud koos Eesti külalise Katsiga mägedes ja siin siis mõned meenutused (paraku pidime pärast mäetipu vallutamist läheneva musta pilve tõttu ülepeakaela pagema, aga mõnus oli ikkagi).

http://picasaweb.google.it/mnjahh/MatannaMEtipuVallutamine23082007

Esimene tööpäev...

Tahan tagasi augusti algust!!! Miks ei toimi aastakalender sellisel meetodil: august, september, august, oktoober, august, november, august, detsember, august, august, jaanuar....
Kui tavaliselt jõuan tööpäeva alustades ukse rahulikult lukust lahti keerata, alarmi maha võtta, raadio mängima panna, palmi kasta, õhukonditsioneeri sisse lülita, postimehe läbi lugeda....SIIS TÄNA.... oootas ülemus mind esimese tööpäeva/koolipäeva puhul väljas postkasti juures!!! Ja nii tuligi nelja nädalaga maha raputatud stress nelja tunniga tagasi! Nimelt istus ülemus kõik mu neli töötundi enesekindlalt kõrval ja käskis mul valmis joonistada kolmekorruselise elamu!
Hommikul oli väga hea enesetunne...tööpäeva lõpuks on sellised sümptomid: allergiahood aevastamise ning tatistamisega, süda paha, silmade ees liiguvad mingid mustad laigud, auto aknast ei näinud enam välja (võis ka musta klaasi viga olla), pea käib ringi, sõrmedevahed sügelevad, nina otsa on tekkinud vistrik, söögiisu puudumine....kõik ei tule kohe korraga meeldegi....paneks ehk keegi tark DIAGNOOSI, soovitavalt koos ravimismeetodiga....oijahhhh...ootan suve, 2008 oma muidugi.....

Sügis läheneb...pildid

Imelik mõelda, et tänane päev kannab juba teist päeva nime "september". Ilm on ilus nagu juulikuus ning rannalt on hästi nähtavad Apuaani alpid ning Gorgona saar. Vesi oli ilus heleroheline ning puhas, esimest korda sel suvel tegin ühe korraliku supluse, mis kestis terve tunni... :-) Lained olid päris kõrged vaatamata suhtelisele tuulevaikusele, võtsime kampa ka ühe Tomi sõbra ja nii me siis hõljusimegi lainete keske...päris mõnus puhkuseperioodi sedamoodi lõpetada :-)
Täna sain suure vaevaga hakkama ka piltide lisamisega - tegemist veel augusti alguses mägedes veedetud puhkuse piltidega - tulemus peaks olemas järgmisel lingil:
http://picasaweb.google.com/mnjahh/MGedesInMontagna2007?authkey=P89nUgZJ7ks

head vaatamist!

Katsun järgmistel päevadel saada üles ka mõne uuema pildi, aga see hiireta arvuti ning wifi internetiühenduse kasutamine on nii harjumatu...et tunnen ennast täieliku algajana

Nendele sõpradele, kes mulle kirjutanud on....mõtlen teie peale ja peatselt vastan ka kirjadele!

Tagasi!

Lõpuks ometi sain august välja ning võin taas internetiavarustes ringi jalutada!

Tagantjärele võib öelda, et telefonioperaatori vahetus tasus ära küll, nii et kes veel Telecomi piinades - vahetage aga julgelt!!!

Kaks nädalat oli telefon täiesti tumm, aga lõpuks saadeti üks tehnik kohale, kes sai paari minutiga kõik aparaadid tööle - keegi enne teda olevat kastis mõned juhtmed valesti ühendanud.

Kui Telecomi poolt pakutavat modemit ootasime terve aasta (ja jäigi tulemata), siis Liberoga seda probleemi polnud. Internet on nüüd palju kiirem, liin ei kuku enam ära kui saabub telefonikõne ning kokkuvõtteks peaksid ka arved tunduvalt väiksemad olema. Lisaks kõigele on meil nüüd kodus wifi ja seega saame Tomiga üheaegselt internetis olla - ehk mõni perekonnatüli jälle vähem. Ja veel uuendusena avastasin, et ka lauatelefon annab helistaja numbri ning jätab kõik vastamata kõned telefoni mällu (nagu midagi sekretäri taolist).

Eile ostsin endale uue laptop arvuti (ei mingi tehnika ime, aga korraliku ramiga Acer). Isegi webcam on ekraani kohal...

Ilmad on siin vahepeal taas suviseks läinud. Möödunud nädalal oli külas Kadri, kahju et just sellele perioodile langes esimene talve proov....Nüüd aga on taas väljas üle 30 kraadi...Esmaspäevast taas tööle, seega loodan, et kuum ei kestaks liiga kaua...

Siia panin üles ka ühe pildi Dolomiitidest. Katsun sellest mõnusast nädalakesest ka midagi enamat lisada. Piltide jaoks aga tahaks avada uue albumi, pean veel mõtisklema, kuidas seda oleks kõige parem korraldada.

Ka Kadriga sai siin kohalikes mägedes käidud...põgenesime veel äikesepilve eest ummiskaelu mäest alla...

Nüüd aga peaks minema vist natuke jooksma, sest mägede toiduga kogunenud lisakilod ei taha kuidagi enam ära minna...

Tabula Rasa

Mägedest tagasi ootas meid kodus tumm telefon...Ja on tumm edasi...Hetkel olen sunnitud kallist puhkuse perioodist raiskama osakese kontori peale, sest see on ainus koht, kus internet veel eksisteerib. Kui kodu taas võrku lülitatakse (vahetasime Telecomi konto Libero vastu), siis kirjutan kõigest pikemalt. Homme aga saabub külla Kadri Eestist, seega kontorisse ilmselt enam nägu ei näita. Ilusat suve jätku kõigile!

Puhkus

Reedel sai viimast korda tööl oldud ning nüüd on siis kaua oodatud puhkus kätte jõudnud.

Homme sõidame Tomiga nädalaks Dolomiitidesse talvituma (viimaste nädalate kuumus on liikmed täitsa kangeks teinud ning vaja nüüd need taas lahti kangutada...)

Siin pildil aga näete mind ühe külalisega kaugelt-kaugelt...kust täpselt?? Californiast!! Täitsa tõsi! Muidugi ei tulnud pisike Bibi mulle üksinda külla, ikka koos emme ja issiga. Kahjuks tuldi külla vaid üheks ööks, sest laupäeva hommikuks oli juba vaja jõuda Saksamaale lennuki peale ning Itaalia on suur ja lai - polekski nad saanud kogu oma puhkust minu ja Pisa peale kulutada. Tore aga on, et suures kultuurivaimustuses mina ikka meelde jäin ja nii me kohtusime. Siinkohal tahangi tervitada Bibi vanemaid Katrinit ja Kalevit.

Peatse kohtumiseni!!!