reede, juuli 06, 2012
pühapäev, juuli 01, 2012
Provence 3
Meie reisikese kolmandal päeval tahtsime eelmise päeva väsimusest puhata ja valisime välja paar pisilinna, mis jäid umbes 20 km raadiusesse meie peatuspaigast, ehk Seillansi linnakesest. Esimesena võtsime ette piirkonna kõige kõrgemal asuva linnakese nimega Mons. Sinna kohale jõudmine oli päris närvekõditav, sest viimased 10 km ei lõppenud kunagi ära ning TomTom lubas minna 90 km/h teekestel, kus maksimum sai minna 40-ga, sest tee oli imekitsas ning sinkavonka ülespoole. Lisaks hakkas meil kütus otsa saama ja Mons'i kandis ühtegi bensiinijaama te kindlasti ei leia. Nii oligi. Linn ise ei olnud ei kole, ega huvitav. Kohalik informatsiooni punkt oli laupäeva hommikul kinni kirjaga, et on lahti vaid pärastlõunal. Sama silt oli ka kohaliku, muidu välumuselt kena, kuid kindlalt lukus kiriku uksel. Nii me piirdusimegi vaid väikese jalutuskäiguga, mille järel otsustasime bensiinijaama otsima minna.
Esimesed kolm pilti on pildistatud Mons'i linnakeses.
Bensiinijaama otsimine oli päris huvitav - TomTom andis meile lähima bensuka koordinaadid, kohale jõudes aga polnud jaamast ühtegi märki. Paaginäit oli järjest lähemal nullile, aga kuna sõit oli siiski enamasti mäest alla, suutsime ikka bensukani välja vedada. Aga närvikulu kui palju!
Järgmine linnake oli Montauroux. Siin oli kohalik infopunkt täiesti olemas, aga linnake ei pakkunud eriti midagi vaatamisväärset. Kena oli Christian Diorile kunagi kuulunud pisike kirik, kuid ka see oli lukus. Neljas pilt ongi pärit sealt. Muidu on Mountauroux tuntud kui purskkaevude linn ja neid oli seal tõesti rohkelt. Kuid enamuses üsna kaasaegsed ning seetõttu eriti midagi ei pakkunud.
Olles kahes esimeses linnakeses pettunud, üllatas kolmas linnake Callian meeldivalt. Kena keskaegne linnakene keskaaegse kindlusega. Viimased pildid (välja arvatud kõige viimane) ongi võtted Calliani linnast. Peale jalutuskäiku ning kohalikku võileiba võtsime suuna supermarketi suunas, et oma veinikeldri varusid täita. Müüjagi ehmatas meie veinilaadungit vaadates ära ja küsis, et kas veinikeldri täienduseks. Ta ei aimanudki, kui täppi pani! Enamuses ostsin kohalikke punaseid veine, aga ka paar pudelit Rose' ja mõni pudel Anjou veine. Itaalias on üldiselt prantsuse veinide valik väga kehva ja seepärast ei jäta Prantsusmaal käies kunagi kasutamata juhust veinikeldri varusid täiendada. Sellega nagu meie reis ka lõppes. Viimasel päeval võtsime suuna juba kodu poole ning tee peal käisime ära kunstnike linnas St.Paul de Vences. See oli juba tüüpiline turistide linn, samas päris armas. Paraku ei olnud seal käruga eriti mugav liikuda, nii tegin paar pilti, vaatasime vanamehi, kes aktiivselt kuuma päikese all petanque'd mängisid, ostsime kaasa paar suveniiri kingituseks, mõned baguette'd ning võtsimegi suuna kodu poole. Neli tundi hiljem olimegi turvaliselt tagasi koduste seinte vahel. St.Pauli de Vence jääb meenutama viimane pilt. Nii nagu ka eelmiste postituste pildid, on kõik nii nagu nad välja tulid oma vigade ja headega, ei ole midagi ühestki programmist läbi lasknud, kui pixelite vähendamine välja jätta. Oma uue aparaadi kohta võin öelda vaid kiidusõnu, tõesti on hea pildi saamine sellega palju lihtsam, kuigi aparaat ise on keerulisem. Fookuse olen jätnud automaadi peale, sest ereda päikese käes ning lapsega väljas on aega vähe, et käsitsi midagi teravaks hakata kruttima. 
reede, juuni 29, 2012
Provence 2
Sain arvuti parandusest taas kätte ja saan oma jutuga jätkata, enne kui muljed meelest ära lähevad. Teisel päeval Provence's võtsime me ette teatud sorti palverännaku. Otsustasime külastada koobast, kus kunagi sajandeid tagasi elas viimased 30 aastat oma elust piiblitegelane Maarja Maddalena. Seesama prostituut, keda taheti kiviga surnuks visata ning kelle Jeesus ära päästis sõnadega "Visaku esimene kivi see kes ise patust puhas on!". Mis Maarjast hiljem sai, on uus testament üsna kidakeelne, näeme teda nutmas veel risti all ning siis ei midagi. Ta olevat ka küll isegi ühe evangeeliumi kirja pannud, aga seda katoliku kirik õigeks ei tunnistanud. Oli sellega kuidas oli, igatahes jõudis Maarja oma rännakutel välja Prantsusmaani, kus ta siis mäe otsas koopas otsustas elada.
See et mäkke oli vaja ka meil endil ronida, jõudis meile alles siis kohale, kui oli liiga hilja tagasi pöörduda. Meile mägedes ronimine on alati meeldinud, aga ülesanne muutub palju keerulisemaks, kui on vaja kaasa tassida ka terve käru koos lapsega! Siit vasakult esimeselt pildilt on näha siis mägi, mille keskel see koobas asub ja teisel pildil koobas seestpoolt ise. Kaardilt vaadatuna ei paistnud mägi üldsegi hull olevat ja nii me siis parkisimegi auto ära, panime lapse kärru ning hakkasime minema. Tee oli väga ilus ja nagu loodud kärutamiseks. Mõtlesime, et äkki ongi mingi sujuv tee kuni koopani välja. Aga võta näpust, umbes 500 meetrit ilusat teed ilutses 
meie ees tüüpiline mägitee. S.t, mitte kärutav. Tagantjärgi mõeldes, oleks targem olnud käru autosse jätta, laps kõhukotti panna ning niiviisi seal ära käia. Aga muidugi ei olnud me teekonna raskusastmest sugugi teadlikud. Hea et kõhukoti igaks juhuks ikkagi kaasa võtsin ja nii me läbisimegi selle teekonna viisil, mul laps kõhukotis, paremas käes fotokott ning vasakus käekott. Minu taga hingeldas Tom käruga, nagu risti kandev Jeesus ise. Ronimine võttis meil aega oma tund aega, ning loomulikult olime mäe otsas ka ainsad välismaalased, lisaks ainsad, kes käruga väikest last püüdsid üles lükata. Nimelt kui tekkis mõni siledam koht, siis tegime käru uuesti lahti, panime lapse sisse ja lükkasime. Kord kohal, oli meil võhm täiesti väljas ja teised vaatasid meid nagu imelikke. Samas kõik naeratasid Angelale ja isegi tehti meist salaja pilti...aiaiai. Vasakul on näha siis sissepääsu koopa territooriumile, kus mingi aeg tegutses üks klooster, mis aga Prantsuse revolutsiooni ajal maatasa tehti - nimelt oli koobas olnud üks Prantsusmaa kuningate peaaegu et kohustuslikke palverännukohti. Mul olid koopaga omad plaanid, et teen rahulikult pilti, aga ei midagi. Nimelt otsustas meie kõike 
sööv pisike Angela, et just see oli õige päev, kui valmis tehtud toit termoses talle ei meeldinud. Nii pidigi vaene laps sel päeval leppima puuviljapüreega, sest muud varianti meil kaasas polnud, ning loomulikult polnud koopa kandis ka ühtegi poodi. Nii jäi minu fotosessioon väga lühikeseks, paar pilti ja hakkasime alla tagasi minema. See võttis meil oma 40 minutit, aga hakkama saime!!! Siin on ka üks maastikupilt, mis on tehtud koopa eest alla, seal eesoleval puudest vabal alal ootas meid auto.
Kui me kord all tagasi olime ja hakkasime tagasi oma majutuskoha poole liikuma, otsustasime ära käia ka ühes vanas kloostris, mis jäi peaaegu et tee peale. Thoroneti klooster oli iseenesest väga tore, aga ka seal oli sõda üle käinud ning munkadest polnud enam hingegi. Nüüd on seal muuseum ning ega seal eriti midagi vaadata polegi. Üks tegutsev klooster on palju huvitavam kui mahajäetud klooster. Siin ka paar pilti siis Thoroneti kloostrist. Muidugi, kes on käinud Mont Saint Micheli kloostris, saab Thoronetis pettumuse osaliseks. Kes aga eriti kloostreid näinud ei ole, saab elamuse ka siit. Ülejäänud pildid ongi Thoroneti kloostrist ning selle külastamisega meie teine päev ka lõppes, sest mäkke ronimise väsimust tuli peale ning otsustasime koju tagasi minna, kus ootas meid mõnus värskendav bassein. Meie ülejäänud reisist järgmises postituses.
kolmapäev, juuni 20, 2012
PROVENCE - kellele lavandlipõldudega Luberon, kellele filmitähtedega Cannes, kellele krahv MonteCristo vangla Ifi saarel, kellele lihtsalt Prantsusmaa. Meie ei käinud üheski mainitud kohas, jäime oma pisikesel reisil võimalikult lähedale Itaaliale ning samas võimalikult kaugele lärmaka Cote d'Azuri
melust. Tahtsin lihtsalt mujale, kui Itaalia ning samas mitte eriti kaugele kodusest Toscanast.
Ei olnud tahtmist ööbida kusagil hotellis, nii sai otsitud internetist hoopis midagi erilisemat. Ja selle erilise ka leidsime.
Olime Prantsusmaal kolm ööd - sellest ei piisa, et Provence'st head ülevaadet saada. Seal on nii palju kaunist vaadata ja proovida. Muidugi ei saa ka kaunis Provence võistelda koduse Toscana maastikuga, kuid samas on ta nii omapärane, teistmoodi ja väga väga kaunis. Mina isiklikult armastan rohkem põhjapoolset Prantsusmaad, sest eks lõuna linnakesed sarnanevad vägagi Itaalia pisilinnadele. Aga samas ei leia Itaalia pisilinnas selliseid saiapoode nagu Prantsusmaal.. oi jah, see baguette on ikka nii keeruline teistele maadele toota, et müügil on küll pea igas supermarketis välismaal, aga nii kehv koopia originaalist, et tekib küsimus - no oli siis üldse vaja tootma hakata?
Ok meie pereke hakkas liikuma Prantsusmaa poole 14 juuni hommikul ning peale lühikest lõunapausi Imperia kandis olimegi juba Prantsusmaa territooriumil. Sõitsime suure kaarega mööda Montecarlost, tahtsin hoopis külastada väikest linnakest nimega Eze. Paraku jäi Eze aga meil nägemata, sest pisilinna veelgi pisem parkla oli täis ning pikka autode rivi ootas oma järge. Kuna väljas oli ka juba ligi 30 kraadi kuuma ning autos väike laps, siis jätsime selle linnakese külastamise tulevikku. See-eest saime aga nautida vaateid helesinisele merele ning takerduda natuke ka Nizza ummikutesse, sest see paistis meie navigaatorile olevat ainus väljapääs mereäärselt võlumaastikult. Kord juba tagasi kiirteel olles aga jõudsime kiiresti Cannesi kanti, kus tuligi meil juba teelt välja sõita ning suund põhja poole võtta. Prantsusmaa kiirteed ajavad küll natuke naerma, aga kui kotike müntidega käepärast on, siis elab ka üle, eriti kui pole vaja väga kaugele sõita.
Kord teelt väljas võtame suuna meid ootava maamajakese suunas. www.locationlesmuriers.com on meil öömajana välja valitud ning oma valikut meil kahetseda ei tule. Vastupidi, oleme õnnelikud, et just selline majake meile silma jäi. Enne ööbimiskohta saabumist on meil aga vaja teha mõned sisseostud kohalikus Leclerci supermarketis ning käia vaatamas ühte mägikülakest nimega Seillans. Muidugi ei ole need väikesed mägikülad ideaalsed käruga liikumiseks ja nii panengi lapse ühel momendil sülekotti ning Tomi ülesandeks jääb käru tassimine. Kord mäkke ära ronitud, saab käru jälle kasutusse. Päris hea treening - üks tassib last ja teine käru.. Teel püüan ka teha pilte oma uue fotokaga, aga see ei osutugi eriti kergeks ülesandeks, sest kangekaelselt keeldun panemast teise programme kui M ning eks see edasi tagasi diaframma kruttimine ning sobiva kaadri otsimine, jalgu siputav laps kaelas, polegi just kõige kergem ülesanne. Vähemalt fookuse panen auto peale, sest muidu ei suudaks vist ühtegi pilti võluda. Pildid ise on aga siin vasakul reas ning pole neid ühtegi photoshopist läbi lasknud (arvuti mälu puudusel pidin kõik taolised programmid nagu gimp, photosop jne, ära kustutama). Nii et pildid on kõik naturaalsed, jpeg-na pildistatud, sest ka PEF formaadi töötlemise jaoks pole mul programmi (ja ega vist poleks aegagi). Külakeses on ka üks kena väike kirik, kus saan katsetada võimalust pildistada ilma välgu ja statiivita! Muidugi on suure ISO tõttu pilt hägune, aga vana fotokaga poleks taoline pildistamise võimalus jutu allagi tulnud (olen korduvalt ja korduvalt proovinud). 
Teel kohtame paari kaunist linnaväljakut, millest esimene on eelmise postituse pildiks ning teine on siin, vasakul. Muidugi on kohalikud väljakud restoranide poolt ära hõivatud. Siin tekib kohe küsimus, et kas Prantsusmaal ei peagi restoranide omanikud nn. "avaliku ala hõivamise" maksu maksma, nagu Itaalias? Itaalias on see maks väga krõbe ja seepärast ongi restoranide esised platsikesed võimalikult väikesed ning võimalikult suure laudade arvuga. Provences tundus aga vastupidi, ala suur ning lauad suhteliselt kaugel teineteisest. Restoranides me oma reisi ajal ei söönud, sest pole just parem koht kuhu väikese lapsega minna ning eks ole kallid ka lõpuks. Veel kaks huvitavat tähelepanekut Seillansist ja järgmistel päevadel külastatud linnadest - kui rannikuäärsed suurlinnad on pungil tõmmudest Aafrika immigrantidest, siis suurlinnadest eemal ei õnnestunud meil ühtegi mittevalget inimest näha. Saa siis aru nendest prantslastest.. Ja teine tähelepanek oli Tomil kohaliku arhitektuuri suhtes - tema arvates kukuksid kõik majad esimese maavärina korral kokku. Sest isegi katust ei toesta muud, kui krohvi surutud katusekivid. Itaalias on viimastel aastatel väga karmid sismavastased seadused, paradoksiks ongi fakt, et kui Ventimiglias Prantsuse piiri lähedal peavad ehitised olema maavärinatele vastupidavad, siis mõni kilomeeter edasi, ja maavärinaid polegi enam! Hmm, pole uurinud ka statistikaid, kas Prantsusmaal on üldse maavärinaid olnud...
Aga jah, saab Seillans selja taha jäetud, ning vaid 2 km kaugusel ongi meie majake meid ootamas. Pildilt tundub, et on tegemist ühe väikese majakesega, tegelikult on ehitis 18 sajandist ning hästi hästi suur. Aga on ehitatud künka nõlvale ja nii on meie osa siitpoolt (ehk köögi poolt) maapinnaga sama tasandi, samas kui teisel pool, kus meil magamistuba, on meie all kaks korrust! Majas elavad ka omanikud ning nad üürivad välja ühte suuremat korterit ja kahte tuba. Kahel toal on kahepeale ühisköök kasutada, aga kuna teine tuba oli tühi, siis oli terve korrus meie päralt. Samuti aed tugitoolide, võrkkiige ning muidugi basseiniga!! Ja milline vaade ka veel rõdult. Selline puhkus on tõeline nauding ning seda kõike keskmise hotelli hinna eest. Külmkappi oli perenaine meile ka söögikraami jätnud, juustudele tegi Tom kahe päevaga lõpu peale. Ja igal hommikult tõi perenaine meile värske baguette ning värsket apelsini mahla, mida ta ise pressis. Tõeline paradiis! Jätkan järgmises postituses...
pühapäev, juuni 17, 2012
kolmapäev, juuni 13, 2012
Uus fotokas.
Senini arvasin, et hea foto sõltub eelkõige fotograafist ja mitte fotokast. Ma ei räägi muidugi professionaalide tasemest, vaid ikka amatööride võimekusest. Eile aga pidin oma sõnu sööma, sest otsustasin osta uue fotoka. Vanaga (tegelikult 2009 aastast, alumise postituse pildil ka näha) oli kogu aeg selline tunne, et midagi jääb puudu ning oskamatuse paremat fotot teha panin muidugi enda "võimetuse" arvele. Internetist nägin igasuguseid ilusaid pilte ning mõtlesin, et ilmselt olen andeta ning midagi paremat ei suudagi ära teha. Vana fotokas on nn. entry level ning ka objetiiv oli tavaline 18-55. Tolle fotoka ostmise momendil polnud mul õrna aimugi, misasi see diaframma võiks veel olla ning imestasin, kuidas mõned fikseeritid fookusega objektiivid nii kallid võivad olla. Zoom tundus ju see kõige tähtsam külg objektiivil... Ja ausalt, ega ma nendest objektiividest veel praegugi eriti palju ei jaga. Vähemalt diaframmale olen kaudselt pihta saanud.. No ja nii tuligi mul idee, et oleksin pidanud ostma uue objektiivi. Mõeldud tehtud?? Ei sinna poolegi. Kui internetist enda arvates sobiva objektiivi olin välja valinud ja selle hinda hakkasin vaatama, siis tuli maavärina tunne kohe peale - 999 euri!!! Oh cavolo, mõtlesin. Selle raha eest saaks juba uue korraliku fotoka... Netis muidugi kõik peale minu tunduvad suured professionaalid olema ning seal räägitakse ikka, et fotokas ei muuda midagi, töö teeb ära objektiiv. Aga tegelt ei kujutanud ette, et paneksin entry level fotokale nüüd mingi superhea objektiivi... Mõtlesin siis osta hoopis fikseeritud fookusega, aga suurema diaframma avaga. Oli midagi üle 200 euri. Tagatipuks aga mööda foorumeid surfates jõudsin otsusele, et peaks ikka ka level entry natuke kõrgema leveli peale tõstma ja nii tuligi otsus uus fotokas osta. Ikka sama marki, kuna mul on ka üks "teleobjektiiv" (jutumärkides, sest tele minu jaoks, aga mitte professionaalide keeles), mis muudele markidele ei sobi. Poes fotokat näppides tekkis kohe selline fiiling nagu esimest armastust kohates...Fotokas sama suur ja raske kui mu vana entry level, aga hoopis enam funktsioonidega. Minu suureks rõõmuks ka "auto" programm vaid väikeseks roheliseks täpikeseks muutunud. Müüja küsis, et mis objektiiviga siis vaatame aparaati. Mul hakkas kohe häbi öelda, et ostan sellise fotoka ja peale panen vaid tavalise 18-55 objektiivi. Hakkasin keerutama ja keerutama ning foorumite soovitusi meenutama ja lõpuks leidsin ka objektiivi, mis minu jaoks tehtud. Liiga palju zoomi pole vaja, sest tele 50-200 mul juba on. Raha ka eriti pole, seega kallist ei saa. Diaframma peaks jääma alla 3-e, muidu poleks nagu mõtet. Vibreerimise stabilisaatorit pole vaja, sest see juba aparaadil sees. Noh ja nii ma selle objektiivi ka leidsin - originaalid on liiga kallid, seega valisin ühe teisest margist. Tamron 17-50, F 2.8. Esimesed kaadrid ajasid juba silmad punni. Pildistab suurepäraselt ka pimedas toas ilma välguta (teise fotoka ja objektiiviga oli võimatu), kui vaid iso piisavalt suureks kruttida ning müra palja silmaga ei eristagi. Fotokal nii palju nuppe, et annab veel uurida neid mõnuga. Homme sõit Prantsusmaale ja seal hakkan proovima...wowwwwww :-)
esmaspäev, juuni 11, 2012
kolmapäev, november 02, 2011
esmaspäev, oktoober 03, 2011
reede, september 09, 2011
Sünnitamine...
Jah, nii ma istun siin poolvildakil arvuti taga, parem põlv toetamas (ja kiigutamas) turvatooli, kus tibu tudimas...Kiigutamise katkestamine tähendaks, et maja täituks valju kiljumisega...
Igatahes sai kõik alguse täpselt täna, kuus nädalat tagasi. Nimelt ärkasin reede hommikul üles esimeste valudega. Reede on tavaliselt see päev, kui koristan elamist ja otsustasin ka tol reedel koduste toimetustega valudele vaatamata algust teha. Sünnitamise tähtajast oli juba neli päeva möödunud ning kusagilt foorumist olin lugenud, et pikad jalutuskäigud ning koristamine pidid kiiremini sünnitusmajja viima.. Eelmisel õhtul olingi teinud oma viimase pika jalutuskäigu ja nüüd alustasin koristamisega. Aga oh imet, kolm tundi hiljem oli kodu puhas ning valud kadunud nagu tina tuhka. Pealelõuna veetsin tusatsedes diivanil televiisori ees ning umbes kella 5 paiku algasid taas valud. Terve raseduse ajal polnud mul mingeid valusid olnud, vaid kõht läks aeg ajalt toonusesse. Aga see oli pigem meeldiv tunne, kui valu. Juba paar nädalat käisin tegemas ka KTG-d, mis kontrollib emaka ning loote südame tegevust. Toonused ulatusid kohati pea 100-ni, kuid valudeta. Nüüd siis olid esimesed tõsisemad valud platsis. Haigla poole jooksma ei hakanud, sest sünnituseelsel kursusel oli õpetatud, kuidas õiget momenti ära tunda ning see õige polnud veel saabunud.
Vahetult enne õhtusööki vetsu minnes aga hakkas kergelt määrima ja vot siin tekkis mul paanika moment. Sest kursusel oli õpetatud, et kui veed ära tulevad, siis jaluta rahulikult haigla poole. Aga kui peaksid verd nägema, siis kohe joostes haigla poole. Ja nii ma ässitasingi oma abikaasa autosse, et haigla poole minne. Tom oli muidugi vihane, et pidi õhtusöögist loobuma, öeldes, et kas me varem ei oleks võinud minna. No enne ei määrinud ju!!
Igatahes haiglasse läksime, see on meie kodust vaid 5-minutilise autosõidu kaugusel. Haiglas oli õnneks vaatamata ühe nädal varem juba sünnitanud tuttava hoiatustele rahulik (tuttava jutu järgi oli haigla täis mustlasi ja muidu värvilisi ning kõik pidi haisema ja vastik olema - mina küll kõike seda ei täheldanud, vastupidi, kohtasin vaid meeldivaid välismaalasi). Haiglas juhatati mind kohe KTG aparaadi alla ja oh imet - vaatamata valudele olid nüüd toonused äkki kadunud. Emakas näitas vaid väga vähest tegevust. Günekoloogi ülevaatusel oli mul avatust veel null ning ka loode polnud alla laskunud. Öeldi, et võib veel lausa nädal minna, enne kui midagi toimuma hakkab. Saadetigi kodu tagasi. Ka abikaasa sai oma õhtusöögi kätte, mul oli aga söögiisu täiesti kadunud.
Öösel magamisest midagi välja ei tulnud, valud olid juba tugevad ning ka vahed olid enam-vähem viieminutilised. Kui kell kolm taas vetsu läksin, täheldasin juba suuremat verejooksu ja nii ajasingi taas oma abikaasa üles ning läksime tagasi haigla poole. Seal aga KTG näitas taas olematut emaka tööd ning ka avatus oli null. Positiivne oli aga see, et mind otsustati seekord haiglasse sisse jätta. Mind majutati kahesesse tuppa, kus oli õhukonditsioneer ning televiisor. Ok, vets oli küll koridori peal, aga muus mõttes ei paistnud kuuldud jutud ringi luusivatest mustlastest vett pidavat. Kogu osakond jättis meeldiva mulje, kuigi neljatärni hotelli mugavustest muidugi rääkida ei saanud. Ka vets oli puhas ja ka duss oli seal olemas!
Terve ülejäänud öö valutasin ja surusin vägisi suule tulevaid karjeid maha, sest kõrvalvoodis magas täisnarkoosi all keisriga sünnitanud naisterahvas ja ei tahtnud tema und häirida. Umbes kell viis hommikul avastasin oma voodi kõrvalt ühe sanitari, kes ajas mulle midagi kõrva. Vähe puudus et oleksin hirmust karjuma hakanud, aga siis sain aru, et mõõdeti palavikku. See oli haiglas kombeks igal hommikul, aga noh esimesel korral hirmutas ära. Kell kuus tulid uued sanitarid koristama, selleks löödi kõik tuled põlema ning pool tundi hiljem anti juba hommikusööki, mis koosnes teest ning kahest kuivast küpsises...(edaspidi lasin Tomil endale hommikusöögi tuua, sest muidu oleks ära nälga surnud). Kell 9 tuldi lõpuks mulle järgi ning saadeti sünnitusosakonda KTG aparaadi alla taas. See aparaat on nii vastik kui valud käivad ja need rihmad suruvad kõhu peale. Valud olid selleks ajaks juba nii tugevad, et hoo tulles pidin end kusagile nõjatuma, muidu oleks pikali kukkunud. Kõige hullem oli ülemiselt korruselt treppi pidi alla ronimine. Õnneks oli ka Tom haiglasse tulnud ning aitas mul selle vahemaa edukalt läbida.
KTG näitas endiselt vähest emakatööd, aga läbivaatusel tuli välja et avatust oli juba 1 cm! Minu jaoks oli see juba suur edusamm edasi. Vaheapeal saadeti mind välja koridori jalutama ning nüüd suutsin tõesti liikuda vaid Tomi käevart pigistades.
Tagantjärgi ei teagi, kuidas ma tolle päeva (laupäev) üle elasin. Tomile roppusi ei öelnud, aga tema käevarred pigistasin küll sinikaid täis. Ootasin pikisilmi epiduraali, aga seda ei tehata Pisas enne kui avatust umbes 5 cm. Palusin ikka teha, kui avatust oli 3 cm ja kell juba üle keskpäeva. Tom tegi vahepeal tutvust ühe teise mehega, kelle naine ootas oma momenti. Tema oli minust juba avatuselt palju eespool aga lõpuks sünnitasin mina enne ja tema alles kuus tundi peale mind keisriga. Vaeseke, pidi tõesti palju kannatama.
Epiduraal ei teinud olukorda paremaks. Aitas ehk vaid selles, et suutsin nüüd valusid kursusel õpitud hingamisvõtetega kontrolli all hoida. Aga valud olid tõesti tugevad. Emaka kokkutõmbed ei muutunud regulaarseks muideks ka mitte vahetult enne sünnitust...
Pealelõunast ei mäleta paljut, kui vaid seda et kui morfiini mõju (seda pidi epiduraalisüstis rohkelt olema) hakkas kaduma, nõudsin pidevalt uut doosi. Seda aga ei tohtinud lisada tihedamini kui iga kahe tunni tagant. Lõpuks ei toonud kergendust enam ka uued doosid.
Pean ütlema, et olin praktiliselt voodi külge aheldatud. Tilgutiga lasti mulle mitu pudelit vedelikku sisse. Ma ei tea ise ka mida... Aga personal oli viimase peal. Lahked ja professionaalsed. See on ka põhjus miks valisin sünnitamiseks Pisa vananenud haigla (asub kohe torni kõrval, kust juba tasapisi äärelinna ümber kolib ja haigla kompleksi asemel saab olema kord hotellide linnak). Haiglas puuduvad tänapäeva mugavused, kuid personal on ehk üks maakonna parimaid ja professionaalsemaid.
Mis on sünnitamine? Tundub imelik öelda, aga tegelikult ei erine palju poti peal istumisest. Ainult et kujutage endale ette, et see tükk on hästi suur, ei taha välja tulla, valud on oma 24 tundi järjest ja teie peate seda punnitama välja pikali olles ja mitte poti peal istudes...muideks nõudsin endale lõpuks poti ka tuppa kohale ja punnitasin paar tundi selle peal istudes aga siis surid jalad ära...ja kobisin voodi peale tagasi.
Mingi aeg tehti veed lahti, ei saanud arugi ja mingi aeg aeti kateeder sisse, sest pissihäda ei tulnud, aga ma olin tilgutitest vett täis. Ei tundnud ka seal midagi... Punnitamine oli õudne, no ei tahtnud tibu pea välja tulla. Kui lõpuks nii kaugele jõudsime, toodi kohale ratastool, mind tõsteti sinna peale ning sõidutati kiiremas korras sünnitussaali. Seal tuli teha mul vaid paar tõuget, lõigati lahkliha lahti (ka seda ei tundnud) ning oligi tibu väljas suure kisaga.
Sünnimoment on ehk elu kõige õnnelikum moment. Ühest küljest on valud äkki kadunud ning ka metallimaitset suus enam ei tunne...teiselt poolt (psühholoogiline külg)on tibu nägemise emotsioon kirjeldamatu. Kui pisike pamp mulle lõpuks rinnale pandi, hakkasin nutma. Polnud valude ajal pisaratki poetanud ja nüüd äkki ei pidanud pisaraid enam tagasi. Sünnitamise hinne Apgar oli 10, ehk maksimum. Sündimise kellaaeg 23.28 30 juulil Itaalia aja järgi.
Paraku Pisa vanas haiglas ei ole võimalik lapsi enda juures hoida ja nii viidi ka minult tibu minema. Tom läks kaasa ja mind hakati õmblema.
Alguse ei pööranud ma õmblustele mingit tähelepanu, aga tasapisi hakkas kannatus kaduma. Sest ega siis see mingi valutu operatsioon ole. Tuimestus oli kadunud ning valud tuntavad. Lõpuks hakkasin isegi oigama, sest 20 juures ei suutnud enam arvet pidada, et mitu õmblust siis lõpuks tehti.
Kokku õmmeldud viidi mind sünnitusjärgsesse palatisse, kus pidin paar tundi ootama. Sinna saabus ka Tom, kes tõi mulle väikese tordilõigu, mille oli koridorist aparaadist võtnud. Süda polnud mul kordagi paha olnud, nii et söök oli teretulnud. Vaid vedelikega kästi mul ettevaatlik olla.
Kell kolm öösel viidi mind palatisse. Aga oh imet! Vahepeal oli mul palatit vahetatud ning viidi hoopis ühte 6 voodiga palatisse. Muidugi ei toodud mulle asju järgi ning nii kannatasingi ülejäänud öö emotsioonide, valude, janu all. Pissihäda õnneks polnud, sest ma poleks saanud voodist püstigi saada, kuna mulle pandi alla mingid kaltsud. Lõpuks hommikul nõudsin oma kohvri järgi, nii sain ikka võrkaluspüksid jalga ning ka õige sideme alla. Nii sain lõpuks vetsu. Õnneks sain pissida, muidu kes teab mida oleks taas sisse aetud. Muid asju hakkasin alles nädal hiljem kodus tegema, sest kõht oli kinni ning lõpuks mingite eriti tugevate kõhulahtististega sain lahti..aga see selleks.
Ka sünnitamise öösel mõõdeti palavikku ning mingil hetkel süstiti ka midagi käevarde seletamata, mis see oli...Kui sünnitusosakonnas oli väga meeldiv seltskond, siis magalas olid juba natuke vähem meeldivad isikud tööl. Aga kuna ka nende seas oli meeldivaid, siis lõpuks ei nurisenud. Vaid see äkiline kolimine ajas vihale, kuid ka sellele sain seletuse, kuigi absurdne - nimelt on haiglas kaks haiglat, mis jagavad omavahel operatsioonisaale, kuid on lahus magalad. Samal korrusel kuid erinevates tiibades. Need kaks haiglat (tavahaigla ja ülikooli haigla) jagavad oma magalaid kuude kaupa - et üks kuu on üks osakond kriisiosakond ning teine kuu teine. Mind majutati kriisi osakonda, aga peale sünnitamist viidi tavaosakonda. 1 augustil sai minu uuest osakonnast kriisiosakond ning nii koju mineku päeva hommikul viidi mind minu esimesse osakonda tagasi, mis vahepeal oli muutunud tavaosakonnaks. Sain siis voodi endale mõneks tunniks...Tundub absurdne, aga Itaalias on see tavaline..
Panen siinkohal kinni järjejutu sünnitamisest ja kirjutan järgmine kord siis nendest päevadest, mis veetsin haiglas (ehk kaks pool päeva).
Igatahes sai kõik alguse täpselt täna, kuus nädalat tagasi. Nimelt ärkasin reede hommikul üles esimeste valudega. Reede on tavaliselt see päev, kui koristan elamist ja otsustasin ka tol reedel koduste toimetustega valudele vaatamata algust teha. Sünnitamise tähtajast oli juba neli päeva möödunud ning kusagilt foorumist olin lugenud, et pikad jalutuskäigud ning koristamine pidid kiiremini sünnitusmajja viima.. Eelmisel õhtul olingi teinud oma viimase pika jalutuskäigu ja nüüd alustasin koristamisega. Aga oh imet, kolm tundi hiljem oli kodu puhas ning valud kadunud nagu tina tuhka. Pealelõuna veetsin tusatsedes diivanil televiisori ees ning umbes kella 5 paiku algasid taas valud. Terve raseduse ajal polnud mul mingeid valusid olnud, vaid kõht läks aeg ajalt toonusesse. Aga see oli pigem meeldiv tunne, kui valu. Juba paar nädalat käisin tegemas ka KTG-d, mis kontrollib emaka ning loote südame tegevust. Toonused ulatusid kohati pea 100-ni, kuid valudeta. Nüüd siis olid esimesed tõsisemad valud platsis. Haigla poole jooksma ei hakanud, sest sünnituseelsel kursusel oli õpetatud, kuidas õiget momenti ära tunda ning see õige polnud veel saabunud.
Vahetult enne õhtusööki vetsu minnes aga hakkas kergelt määrima ja vot siin tekkis mul paanika moment. Sest kursusel oli õpetatud, et kui veed ära tulevad, siis jaluta rahulikult haigla poole. Aga kui peaksid verd nägema, siis kohe joostes haigla poole. Ja nii ma ässitasingi oma abikaasa autosse, et haigla poole minne. Tom oli muidugi vihane, et pidi õhtusöögist loobuma, öeldes, et kas me varem ei oleks võinud minna. No enne ei määrinud ju!!
Igatahes haiglasse läksime, see on meie kodust vaid 5-minutilise autosõidu kaugusel. Haiglas oli õnneks vaatamata ühe nädal varem juba sünnitanud tuttava hoiatustele rahulik (tuttava jutu järgi oli haigla täis mustlasi ja muidu värvilisi ning kõik pidi haisema ja vastik olema - mina küll kõike seda ei täheldanud, vastupidi, kohtasin vaid meeldivaid välismaalasi). Haiglas juhatati mind kohe KTG aparaadi alla ja oh imet - vaatamata valudele olid nüüd toonused äkki kadunud. Emakas näitas vaid väga vähest tegevust. Günekoloogi ülevaatusel oli mul avatust veel null ning ka loode polnud alla laskunud. Öeldi, et võib veel lausa nädal minna, enne kui midagi toimuma hakkab. Saadetigi kodu tagasi. Ka abikaasa sai oma õhtusöögi kätte, mul oli aga söögiisu täiesti kadunud.
Öösel magamisest midagi välja ei tulnud, valud olid juba tugevad ning ka vahed olid enam-vähem viieminutilised. Kui kell kolm taas vetsu läksin, täheldasin juba suuremat verejooksu ja nii ajasingi taas oma abikaasa üles ning läksime tagasi haigla poole. Seal aga KTG näitas taas olematut emaka tööd ning ka avatus oli null. Positiivne oli aga see, et mind otsustati seekord haiglasse sisse jätta. Mind majutati kahesesse tuppa, kus oli õhukonditsioneer ning televiisor. Ok, vets oli küll koridori peal, aga muus mõttes ei paistnud kuuldud jutud ringi luusivatest mustlastest vett pidavat. Kogu osakond jättis meeldiva mulje, kuigi neljatärni hotelli mugavustest muidugi rääkida ei saanud. Ka vets oli puhas ja ka duss oli seal olemas!
Terve ülejäänud öö valutasin ja surusin vägisi suule tulevaid karjeid maha, sest kõrvalvoodis magas täisnarkoosi all keisriga sünnitanud naisterahvas ja ei tahtnud tema und häirida. Umbes kell viis hommikul avastasin oma voodi kõrvalt ühe sanitari, kes ajas mulle midagi kõrva. Vähe puudus et oleksin hirmust karjuma hakanud, aga siis sain aru, et mõõdeti palavikku. See oli haiglas kombeks igal hommikul, aga noh esimesel korral hirmutas ära. Kell kuus tulid uued sanitarid koristama, selleks löödi kõik tuled põlema ning pool tundi hiljem anti juba hommikusööki, mis koosnes teest ning kahest kuivast küpsises...(edaspidi lasin Tomil endale hommikusöögi tuua, sest muidu oleks ära nälga surnud). Kell 9 tuldi lõpuks mulle järgi ning saadeti sünnitusosakonda KTG aparaadi alla taas. See aparaat on nii vastik kui valud käivad ja need rihmad suruvad kõhu peale. Valud olid selleks ajaks juba nii tugevad, et hoo tulles pidin end kusagile nõjatuma, muidu oleks pikali kukkunud. Kõige hullem oli ülemiselt korruselt treppi pidi alla ronimine. Õnneks oli ka Tom haiglasse tulnud ning aitas mul selle vahemaa edukalt läbida.
KTG näitas endiselt vähest emakatööd, aga läbivaatusel tuli välja et avatust oli juba 1 cm! Minu jaoks oli see juba suur edusamm edasi. Vaheapeal saadeti mind välja koridori jalutama ning nüüd suutsin tõesti liikuda vaid Tomi käevart pigistades.
Tagantjärgi ei teagi, kuidas ma tolle päeva (laupäev) üle elasin. Tomile roppusi ei öelnud, aga tema käevarred pigistasin küll sinikaid täis. Ootasin pikisilmi epiduraali, aga seda ei tehata Pisas enne kui avatust umbes 5 cm. Palusin ikka teha, kui avatust oli 3 cm ja kell juba üle keskpäeva. Tom tegi vahepeal tutvust ühe teise mehega, kelle naine ootas oma momenti. Tema oli minust juba avatuselt palju eespool aga lõpuks sünnitasin mina enne ja tema alles kuus tundi peale mind keisriga. Vaeseke, pidi tõesti palju kannatama.
Epiduraal ei teinud olukorda paremaks. Aitas ehk vaid selles, et suutsin nüüd valusid kursusel õpitud hingamisvõtetega kontrolli all hoida. Aga valud olid tõesti tugevad. Emaka kokkutõmbed ei muutunud regulaarseks muideks ka mitte vahetult enne sünnitust...
Pealelõunast ei mäleta paljut, kui vaid seda et kui morfiini mõju (seda pidi epiduraalisüstis rohkelt olema) hakkas kaduma, nõudsin pidevalt uut doosi. Seda aga ei tohtinud lisada tihedamini kui iga kahe tunni tagant. Lõpuks ei toonud kergendust enam ka uued doosid.
Pean ütlema, et olin praktiliselt voodi külge aheldatud. Tilgutiga lasti mulle mitu pudelit vedelikku sisse. Ma ei tea ise ka mida... Aga personal oli viimase peal. Lahked ja professionaalsed. See on ka põhjus miks valisin sünnitamiseks Pisa vananenud haigla (asub kohe torni kõrval, kust juba tasapisi äärelinna ümber kolib ja haigla kompleksi asemel saab olema kord hotellide linnak). Haiglas puuduvad tänapäeva mugavused, kuid personal on ehk üks maakonna parimaid ja professionaalsemaid.
Mis on sünnitamine? Tundub imelik öelda, aga tegelikult ei erine palju poti peal istumisest. Ainult et kujutage endale ette, et see tükk on hästi suur, ei taha välja tulla, valud on oma 24 tundi järjest ja teie peate seda punnitama välja pikali olles ja mitte poti peal istudes...muideks nõudsin endale lõpuks poti ka tuppa kohale ja punnitasin paar tundi selle peal istudes aga siis surid jalad ära...ja kobisin voodi peale tagasi.
Mingi aeg tehti veed lahti, ei saanud arugi ja mingi aeg aeti kateeder sisse, sest pissihäda ei tulnud, aga ma olin tilgutitest vett täis. Ei tundnud ka seal midagi... Punnitamine oli õudne, no ei tahtnud tibu pea välja tulla. Kui lõpuks nii kaugele jõudsime, toodi kohale ratastool, mind tõsteti sinna peale ning sõidutati kiiremas korras sünnitussaali. Seal tuli teha mul vaid paar tõuget, lõigati lahkliha lahti (ka seda ei tundnud) ning oligi tibu väljas suure kisaga.
Sünnimoment on ehk elu kõige õnnelikum moment. Ühest küljest on valud äkki kadunud ning ka metallimaitset suus enam ei tunne...teiselt poolt (psühholoogiline külg)on tibu nägemise emotsioon kirjeldamatu. Kui pisike pamp mulle lõpuks rinnale pandi, hakkasin nutma. Polnud valude ajal pisaratki poetanud ja nüüd äkki ei pidanud pisaraid enam tagasi. Sünnitamise hinne Apgar oli 10, ehk maksimum. Sündimise kellaaeg 23.28 30 juulil Itaalia aja järgi.
Paraku Pisa vanas haiglas ei ole võimalik lapsi enda juures hoida ja nii viidi ka minult tibu minema. Tom läks kaasa ja mind hakati õmblema.
Alguse ei pööranud ma õmblustele mingit tähelepanu, aga tasapisi hakkas kannatus kaduma. Sest ega siis see mingi valutu operatsioon ole. Tuimestus oli kadunud ning valud tuntavad. Lõpuks hakkasin isegi oigama, sest 20 juures ei suutnud enam arvet pidada, et mitu õmblust siis lõpuks tehti.
Kokku õmmeldud viidi mind sünnitusjärgsesse palatisse, kus pidin paar tundi ootama. Sinna saabus ka Tom, kes tõi mulle väikese tordilõigu, mille oli koridorist aparaadist võtnud. Süda polnud mul kordagi paha olnud, nii et söök oli teretulnud. Vaid vedelikega kästi mul ettevaatlik olla.
Kell kolm öösel viidi mind palatisse. Aga oh imet! Vahepeal oli mul palatit vahetatud ning viidi hoopis ühte 6 voodiga palatisse. Muidugi ei toodud mulle asju järgi ning nii kannatasingi ülejäänud öö emotsioonide, valude, janu all. Pissihäda õnneks polnud, sest ma poleks saanud voodist püstigi saada, kuna mulle pandi alla mingid kaltsud. Lõpuks hommikul nõudsin oma kohvri järgi, nii sain ikka võrkaluspüksid jalga ning ka õige sideme alla. Nii sain lõpuks vetsu. Õnneks sain pissida, muidu kes teab mida oleks taas sisse aetud. Muid asju hakkasin alles nädal hiljem kodus tegema, sest kõht oli kinni ning lõpuks mingite eriti tugevate kõhulahtististega sain lahti..aga see selleks.
Ka sünnitamise öösel mõõdeti palavikku ning mingil hetkel süstiti ka midagi käevarde seletamata, mis see oli...Kui sünnitusosakonnas oli väga meeldiv seltskond, siis magalas olid juba natuke vähem meeldivad isikud tööl. Aga kuna ka nende seas oli meeldivaid, siis lõpuks ei nurisenud. Vaid see äkiline kolimine ajas vihale, kuid ka sellele sain seletuse, kuigi absurdne - nimelt on haiglas kaks haiglat, mis jagavad omavahel operatsioonisaale, kuid on lahus magalad. Samal korrusel kuid erinevates tiibades. Need kaks haiglat (tavahaigla ja ülikooli haigla) jagavad oma magalaid kuude kaupa - et üks kuu on üks osakond kriisiosakond ning teine kuu teine. Mind majutati kriisi osakonda, aga peale sünnitamist viidi tavaosakonda. 1 augustil sai minu uuest osakonnast kriisiosakond ning nii koju mineku päeva hommikul viidi mind minu esimesse osakonda tagasi, mis vahepeal oli muutunud tavaosakonnaks. Sain siis voodi endale mõneks tunniks...Tundub absurdne, aga Itaalias on see tavaline..
Panen siinkohal kinni järjejutu sünnitamisest ja kirjutan järgmine kord siis nendest päevadest, mis veetsin haiglas (ehk kaks pool päeva).
pühapäev, september 04, 2011
Rasedusest ja sünnitamisest
Varsti saab juba aasta sellest päevast kui avastasin rasedustestil kaks triipu, kuid blogi pole veel ridagi kirjutanud. Praegusel momendil on tagantjärgi imelik mõelda, et veel kõigest üks aasta tagasi lugesin end nende inimeste hulka, kes emaduse rõõmudest saavad aimu vaid tuttavate blogisid lugedes või niisama vesteldes. Aga õnneks läks teistmoodi.
Kuidas ma siis üldse avastasin raseduse? Mingeid tundemärke veel ei olnud, kuid päevad olid juba mitu päeva hiljaks jäänud. Kuna parasjagu oli periood, kus vihma lödistas hommikust õhtuni ja nii nädalast nädalasse, siis meie kodu keldri seinad hakkasid igast otsast vett läbi laskma. Ei saanud lõpuks enam arugi, kust see vesi ikkagi sisse tuli. Nii käisin iga paari tunni tagant ämbriga vett välja kühveldamas. Kuna tegemist oli ikkagi päris raske füüsilise tööga, siis otsustasin mingi hetk igaks juhuks raseduse testi osta, sest ikkagi olid päevad juba kümmekond päeva hiljaks jäänud. Ja test osutuski positiivseks!
Alguses oli seda äkitselt kaelakukkunud õnne raske uskuda, sest neli aastat olid möödunud negatiivsete tulemustega ning lootus kunagi ka üht positiivset testi näha oli juba paar aastat maha maetud.
Kinnitus tuli muidugi alles peale vereproovi. Kuni vereproovi andmiseni jäi kahtlus, et test oli lihtsalt valetanud...aga vähemalt veeämbreid hakkas nüüd keldrist välja tassima minu asemel minu abikaasa...
Paar päeva peale testi tulid ka esimesed rasdeduse tundemärgid. Vetsupott jäi küll õnneks kallistamata, kuid söögiisu kadus ning nii vahelgi oli süda täitsa paha. Saatsin oma abikaasa pidevalt Metro hulgilattu Maroko maasikaid ostma ja lõhverdasingi peamiselt vaid neid süüa. Hamburgerid läksid ka hästi sisse, kuid nende puhul katsusin liialdamisest hoiduda. Igatahes möödus Jõulukuu diivanil maasikatega televiisori ees, muuks jaksu lihtsalt polnud. Annulleerisime ka broneeritud reisi Pariisi aastavahetuseks, sest lihtsalt poleks suutnud kodu lävest kaugemale minna. Lisaks iiveldusele häiris mind suur süljeeritus - käisin igal pool tops käes, sest sülge alla neelata lihtsalt ei suutnud. Kõige hullemad olid lood väljas käimisega, sest pidin pideval nagu vanamees maha sülitama ning katsusin sellega tegelda siis, kui kedagi parajasti vaatamas polnud... Selle perioodi sisse mahtus ka minu vanne jääda truuks Itaalia riigile - nimelt sain detsembrikuu lõpus Itaalia kodanikuks.
Jaanuari lõpuks süljeeritus vähenes ja enesetunne paranes. Hakkasin maailma juba positiivsemalt vaatama. Kuid just siis tabas mind uus haigus - peapööritus. Nimelt ei saanud ma end voodis üldse keerata, kohe oli tunne, nagu oleks paar kukerpalli teinud. Püsti seistes aga polnud üldse midagi tunda. Nii pidingi magama poolpüstakil sest iga keeramine või pea liigutamine tekitas pööritust. Sai käidud kõrvaarsti juures ja kahe kuu möödudes sain ka sellest vaevast lahti. Selleks oli vaja teha eksperiment - mind lükati voodis istuvast asendist vasakule pikali ja siis kiiresti uuesti püsti ja kiiresti paremale pikali. See liigutus pani terve maailma paariks päevaks keerlema aga samas ajas kõrvas mingid pallikesed õigesse asendisse ja sain märtsi lõpuks taas normaalse inimese elurütmi tagasi.
Nüüd algas raseduse kõige nauditavam hetk. Ei olnud enam paha olla ning kõht oli veel väike. Koos abikaasaga käisime kolmepäevasel reisil Val d'Orcia kandis. Sai isegi veine proovitud ja niisama ringi tiirutatud. Aprilli alguses oli Toscanas juba 25-28 kraadi sooja ning reis oli täielik nauding.
Mais sai alustatud juba esimeste sünnituseelsete kursustega. Sai ka hingamise kursus läbi tehtud ja sellest oli sünnitusel ka palju abi. Paraku aga pandi samal perioodil mulle diagnoos - rasedusaegne diabeet ja nii pidin hakkama kolm korda päevas suhkrusisaldust veres kontrollima ning kontrollima ka süsivesikuid. See tähendas vähem pastat, vähem leiba ning veelgi vähem magusat. Õnneks aga oli suhkrusisaldus veres normi piirides ja nii mõne tordilõigu vahetevahel võisin endale ikka lubada..
Sünnitamise tähtaeg oli mul 26 juuli. Viimasel ultrahelil aga lubati mulle enneaegset sünnitust, sest tibu oli juba mõni nädal arengus ees. Tegelikult aga sünnitasin hoopis 30 juulil, neli päeva peale tähtaega. Tibu praegu nutab ja nii jääb sünnitamisest kirjutamine teiseks korraks..
Kuidas ma siis üldse avastasin raseduse? Mingeid tundemärke veel ei olnud, kuid päevad olid juba mitu päeva hiljaks jäänud. Kuna parasjagu oli periood, kus vihma lödistas hommikust õhtuni ja nii nädalast nädalasse, siis meie kodu keldri seinad hakkasid igast otsast vett läbi laskma. Ei saanud lõpuks enam arugi, kust see vesi ikkagi sisse tuli. Nii käisin iga paari tunni tagant ämbriga vett välja kühveldamas. Kuna tegemist oli ikkagi päris raske füüsilise tööga, siis otsustasin mingi hetk igaks juhuks raseduse testi osta, sest ikkagi olid päevad juba kümmekond päeva hiljaks jäänud. Ja test osutuski positiivseks!
Alguses oli seda äkitselt kaelakukkunud õnne raske uskuda, sest neli aastat olid möödunud negatiivsete tulemustega ning lootus kunagi ka üht positiivset testi näha oli juba paar aastat maha maetud.
Kinnitus tuli muidugi alles peale vereproovi. Kuni vereproovi andmiseni jäi kahtlus, et test oli lihtsalt valetanud...aga vähemalt veeämbreid hakkas nüüd keldrist välja tassima minu asemel minu abikaasa...
Paar päeva peale testi tulid ka esimesed rasdeduse tundemärgid. Vetsupott jäi küll õnneks kallistamata, kuid söögiisu kadus ning nii vahelgi oli süda täitsa paha. Saatsin oma abikaasa pidevalt Metro hulgilattu Maroko maasikaid ostma ja lõhverdasingi peamiselt vaid neid süüa. Hamburgerid läksid ka hästi sisse, kuid nende puhul katsusin liialdamisest hoiduda. Igatahes möödus Jõulukuu diivanil maasikatega televiisori ees, muuks jaksu lihtsalt polnud. Annulleerisime ka broneeritud reisi Pariisi aastavahetuseks, sest lihtsalt poleks suutnud kodu lävest kaugemale minna. Lisaks iiveldusele häiris mind suur süljeeritus - käisin igal pool tops käes, sest sülge alla neelata lihtsalt ei suutnud. Kõige hullemad olid lood väljas käimisega, sest pidin pideval nagu vanamees maha sülitama ning katsusin sellega tegelda siis, kui kedagi parajasti vaatamas polnud... Selle perioodi sisse mahtus ka minu vanne jääda truuks Itaalia riigile - nimelt sain detsembrikuu lõpus Itaalia kodanikuks.
Jaanuari lõpuks süljeeritus vähenes ja enesetunne paranes. Hakkasin maailma juba positiivsemalt vaatama. Kuid just siis tabas mind uus haigus - peapööritus. Nimelt ei saanud ma end voodis üldse keerata, kohe oli tunne, nagu oleks paar kukerpalli teinud. Püsti seistes aga polnud üldse midagi tunda. Nii pidingi magama poolpüstakil sest iga keeramine või pea liigutamine tekitas pööritust. Sai käidud kõrvaarsti juures ja kahe kuu möödudes sain ka sellest vaevast lahti. Selleks oli vaja teha eksperiment - mind lükati voodis istuvast asendist vasakule pikali ja siis kiiresti uuesti püsti ja kiiresti paremale pikali. See liigutus pani terve maailma paariks päevaks keerlema aga samas ajas kõrvas mingid pallikesed õigesse asendisse ja sain märtsi lõpuks taas normaalse inimese elurütmi tagasi.
Nüüd algas raseduse kõige nauditavam hetk. Ei olnud enam paha olla ning kõht oli veel väike. Koos abikaasaga käisime kolmepäevasel reisil Val d'Orcia kandis. Sai isegi veine proovitud ja niisama ringi tiirutatud. Aprilli alguses oli Toscanas juba 25-28 kraadi sooja ning reis oli täielik nauding.
Mais sai alustatud juba esimeste sünnituseelsete kursustega. Sai ka hingamise kursus läbi tehtud ja sellest oli sünnitusel ka palju abi. Paraku aga pandi samal perioodil mulle diagnoos - rasedusaegne diabeet ja nii pidin hakkama kolm korda päevas suhkrusisaldust veres kontrollima ning kontrollima ka süsivesikuid. See tähendas vähem pastat, vähem leiba ning veelgi vähem magusat. Õnneks aga oli suhkrusisaldus veres normi piirides ja nii mõne tordilõigu vahetevahel võisin endale ikka lubada..
Sünnitamise tähtaeg oli mul 26 juuli. Viimasel ultrahelil aga lubati mulle enneaegset sünnitust, sest tibu oli juba mõni nädal arengus ees. Tegelikult aga sünnitasin hoopis 30 juulil, neli päeva peale tähtaega. Tibu praegu nutab ja nii jääb sünnitamisest kirjutamine teiseks korraks..
esmaspäev, august 08, 2011
kolmapäev, juuli 06, 2011
Meie veinikelder.
Kaua oodatud, kaunikene... Eile saime lõpuks seina oma isikliku veinikeldri. Senini hoidsime veine siin-seal karpides ja see polnud muidugi kõige parem lahendus. Poodidest ei õnnestunud ka ühtegi sobivat lahendust leida kuniks Tom tegi ise joonise ja tuttav puussepp meisterdaski keldri valmis. Siin ta siis on:
teisipäev, mai 24, 2011
Moositegu
Kuna viimasel talvel sai korralikult kannatatud nn. "maasikapuuduse" all, siis otsustasin ette võtta ühe korralikuma moosikeetmise. Kolm päeva järjest sai neid puhastatud, keedetud ja pastoriseeritud. Lõpuks sai midagi ikka külmkappi ka. Itaalia maasikamoosid pole kunagi nii head kui lapsepõlve moosid, mida sai hommikuti pannakoogi peale määritud ning Tom väidab ka, et on välja tulnud väga head. Pildil siis viimase kolme päeva toodang, sealhulgas ka mõned maasikakompotid. Ei tea kas on saabuvaks talveks piisav kogus!?
Ahjaa, need esiplaanil olevad purgid on nn. proovimoosid, ehk igast laarist järgi jäänud kraam, mida kasutame degusteerimise eesmärgil :-)
Ahjaa, need esiplaanil olevad purgid on nn. proovimoosid, ehk igast laarist järgi jäänud kraam, mida kasutame degusteerimise eesmärgil :-)
esmaspäev, aprill 11, 2011
Kevadine Toscana
See pilt on tehtud laupäeval, 9 aprillil. Tegemist on Vitaleta kabeliga, mis jääb San Quirico d'Orcia nimelise linnakese lähedale.
reede, veebruar 18, 2011
Minu kallis Toscana
Pilt pärineb sügisest ning lisaks olen pilti veel igatpidi Gimp programmiga muutnud, muidugi oskasin ma algajana värvidega liialdada. Keegi ehk oskab välja anda mõne saladuse kuidas kõige paremini maastikupilte muuta?
laupäev, oktoober 30, 2010
Villa La Petraia - Firenze
Täna hommikul käisime Tomiga Firenze lähistel külastamas Medicite villat La Petraia!
neljapäev, oktoober 28, 2010
Prantsuse keel..
Prantsusmaa on olnud kogu mu lapsepõlve armastus ja kui täna hoopis Itaalias elan (mitte et ma Itaaliat ei armastaks), siis peamiselt sellepärast, et minu keel pole kunagi suutnud end painutada prantsuse keelt hääldama. Nüüd mõtlesin, et peaksin ikka natuke taas proovima..ja asusingi iseseisvalt keele õppimise kallale!
Keelekursustel käijat minust pole ning nii leidsingi poest ühe huvitava raamatu (koos cd-ga muidugi) mis lubab prantsuse keele omandamist täiesti ilma vaevata!!! Just mulle ongi midagi sellist vaja!!
Muidugi pole ma esialgu jõudnud kaugemale esimesest peatükist ning selle omandamisel ootan nüüd imet - et õhtul loed teksti ära ja hommikul räägid nagu päris prantslane. Kas pole vahva?
Mida üldse keeleõppimisest arvata? Parem keelekursus või iseseisev õppimine?
Ahjaa minu õpingute peamine põhus on see, et tahan lugeda ühte raamatut, mis pole ilmunud ei eesti, itaalia ega inglise keeles. On ilmunud vaid (vist) prantsuse keeles ja mul on kinnisidee selle raamatu prantsuskeelne variant muretseda...
Keelekursustel käijat minust pole ning nii leidsingi poest ühe huvitava raamatu (koos cd-ga muidugi) mis lubab prantsuse keele omandamist täiesti ilma vaevata!!! Just mulle ongi midagi sellist vaja!!
Muidugi pole ma esialgu jõudnud kaugemale esimesest peatükist ning selle omandamisel ootan nüüd imet - et õhtul loed teksti ära ja hommikul räägid nagu päris prantslane. Kas pole vahva?
Mida üldse keeleõppimisest arvata? Parem keelekursus või iseseisev õppimine?
Ahjaa minu õpingute peamine põhus on see, et tahan lugeda ühte raamatut, mis pole ilmunud ei eesti, itaalia ega inglise keeles. On ilmunud vaid (vist) prantsuse keeles ja mul on kinnisidee selle raamatu prantsuskeelne variant muretseda...
teisipäev, august 31, 2010
kolmapäev, juuni 16, 2010
FIRENZE
Pikk ja vaevarikas aasta seljataga, möödas ka kolm rasket päeva eksamitules, alates tänasest olen lõpuks ametliku litsensiga Firenze linna ja provintsi giid! Kui saaks nüüd ka lahti harjumusest igal võimalikul momendil kunstiajaloo raamatut näppude vahel hoida, siis võiks ka juba elama hakata!! Igatahes kogunes mul ühe aastaga rohkem konspekte, kui viie ülikooli aastaga. :-)
Tellimine:
Postitused (Atom)