Sünnitamine...

Jah, nii ma istun siin poolvildakil arvuti taga, parem põlv toetamas (ja kiigutamas) turvatooli, kus tibu tudimas...Kiigutamise katkestamine tähendaks, et maja täituks valju kiljumisega...
Igatahes sai kõik alguse täpselt täna, kuus nädalat tagasi. Nimelt ärkasin reede hommikul üles esimeste valudega. Reede on tavaliselt see päev, kui koristan elamist ja otsustasin ka tol reedel koduste toimetustega valudele vaatamata algust teha. Sünnitamise tähtajast oli juba neli päeva möödunud ning kusagilt foorumist olin lugenud, et pikad jalutuskäigud ning koristamine pidid kiiremini sünnitusmajja viima.. Eelmisel õhtul olingi teinud oma viimase pika jalutuskäigu ja nüüd alustasin koristamisega. Aga oh imet, kolm tundi hiljem oli kodu puhas ning valud kadunud nagu tina tuhka. Pealelõuna veetsin tusatsedes diivanil televiisori ees ning umbes kella 5 paiku algasid taas valud. Terve raseduse ajal polnud mul mingeid valusid olnud, vaid kõht läks aeg ajalt toonusesse. Aga see oli pigem meeldiv tunne, kui valu. Juba paar nädalat käisin tegemas ka KTG-d, mis kontrollib emaka ning loote südame tegevust. Toonused ulatusid kohati pea 100-ni, kuid valudeta. Nüüd siis olid esimesed tõsisemad valud platsis. Haigla poole jooksma ei hakanud, sest sünnituseelsel kursusel oli õpetatud, kuidas õiget momenti ära tunda ning see õige polnud veel saabunud.
Vahetult enne õhtusööki vetsu minnes aga hakkas kergelt määrima ja vot siin tekkis mul paanika moment. Sest kursusel oli õpetatud, et kui veed ära tulevad, siis jaluta rahulikult haigla poole. Aga kui peaksid verd nägema, siis kohe joostes haigla poole. Ja nii ma ässitasingi oma abikaasa autosse, et haigla poole minne. Tom oli muidugi vihane, et pidi õhtusöögist loobuma, öeldes, et kas me varem ei oleks võinud minna. No enne ei määrinud ju!!
Igatahes haiglasse läksime, see on meie kodust vaid 5-minutilise autosõidu kaugusel. Haiglas oli õnneks vaatamata ühe nädal varem juba sünnitanud tuttava hoiatustele rahulik (tuttava jutu järgi oli haigla täis mustlasi ja muidu värvilisi ning kõik pidi haisema ja vastik olema - mina küll kõike seda ei täheldanud, vastupidi, kohtasin vaid meeldivaid välismaalasi). Haiglas juhatati mind kohe KTG aparaadi alla ja oh imet - vaatamata valudele olid nüüd toonused äkki kadunud. Emakas näitas vaid väga vähest tegevust. Günekoloogi ülevaatusel oli mul avatust veel null ning ka loode polnud alla laskunud. Öeldi, et võib veel lausa nädal minna, enne kui midagi toimuma hakkab. Saadetigi kodu tagasi. Ka abikaasa sai oma õhtusöögi kätte, mul oli aga söögiisu täiesti kadunud.
Öösel magamisest midagi välja ei tulnud, valud olid juba tugevad ning ka vahed olid enam-vähem viieminutilised. Kui kell kolm taas vetsu läksin, täheldasin juba suuremat verejooksu ja nii ajasingi taas oma abikaasa üles ning läksime tagasi haigla poole. Seal aga KTG näitas taas olematut emaka tööd ning ka avatus oli null. Positiivne oli aga see, et mind otsustati seekord haiglasse sisse jätta. Mind majutati kahesesse tuppa, kus oli õhukonditsioneer ning televiisor. Ok, vets oli küll koridori peal, aga muus mõttes ei paistnud kuuldud jutud ringi luusivatest mustlastest vett pidavat. Kogu osakond jättis meeldiva mulje, kuigi neljatärni hotelli mugavustest muidugi rääkida ei saanud. Ka vets oli puhas ja ka duss oli seal olemas!
Terve ülejäänud öö valutasin ja surusin vägisi suule tulevaid karjeid maha, sest kõrvalvoodis magas täisnarkoosi all keisriga sünnitanud naisterahvas ja ei tahtnud tema und häirida. Umbes kell viis hommikul avastasin oma voodi kõrvalt ühe sanitari, kes ajas mulle midagi kõrva. Vähe puudus et oleksin hirmust karjuma hakanud, aga siis sain aru, et mõõdeti palavikku. See oli haiglas kombeks igal hommikul, aga noh esimesel korral hirmutas ära. Kell kuus tulid uued sanitarid koristama, selleks löödi kõik tuled põlema ning pool tundi hiljem anti juba hommikusööki, mis koosnes teest ning kahest kuivast küpsises...(edaspidi lasin Tomil endale hommikusöögi tuua, sest muidu oleks ära nälga surnud). Kell 9 tuldi lõpuks mulle järgi ning saadeti sünnitusosakonda KTG aparaadi alla taas. See aparaat on nii vastik kui valud käivad ja need rihmad suruvad kõhu peale. Valud olid selleks ajaks juba nii tugevad, et hoo tulles pidin end kusagile nõjatuma, muidu oleks pikali kukkunud. Kõige hullem oli ülemiselt korruselt treppi pidi alla ronimine. Õnneks oli ka Tom haiglasse tulnud ning aitas mul selle vahemaa edukalt läbida.
KTG näitas endiselt vähest emakatööd, aga läbivaatusel tuli välja et avatust oli juba 1 cm! Minu jaoks oli see juba suur edusamm edasi. Vaheapeal saadeti mind välja koridori jalutama ning nüüd suutsin tõesti liikuda vaid Tomi käevart pigistades.
Tagantjärgi ei teagi, kuidas ma tolle päeva (laupäev) üle elasin. Tomile roppusi ei öelnud, aga tema käevarred pigistasin küll sinikaid täis. Ootasin pikisilmi epiduraali, aga seda ei tehata Pisas enne kui avatust umbes 5 cm. Palusin ikka teha, kui avatust oli 3 cm ja kell juba üle keskpäeva. Tom tegi vahepeal tutvust ühe teise mehega, kelle naine ootas oma momenti. Tema oli minust juba avatuselt palju eespool aga lõpuks sünnitasin mina enne ja tema alles kuus tundi peale mind keisriga. Vaeseke, pidi tõesti palju kannatama.
Epiduraal ei teinud olukorda paremaks. Aitas ehk vaid selles, et suutsin nüüd valusid kursusel õpitud hingamisvõtetega kontrolli all hoida. Aga valud olid tõesti tugevad. Emaka kokkutõmbed ei muutunud regulaarseks muideks ka mitte vahetult enne sünnitust...
Pealelõunast ei mäleta paljut, kui vaid seda et kui morfiini mõju (seda pidi epiduraalisüstis rohkelt olema) hakkas kaduma, nõudsin pidevalt uut doosi. Seda aga ei tohtinud lisada tihedamini kui iga kahe tunni tagant. Lõpuks ei toonud kergendust enam ka uued doosid.
Pean ütlema, et olin praktiliselt voodi külge aheldatud. Tilgutiga lasti mulle mitu pudelit vedelikku sisse. Ma ei tea ise ka mida... Aga personal oli viimase peal. Lahked ja professionaalsed. See on ka põhjus miks valisin sünnitamiseks Pisa vananenud haigla (asub kohe torni kõrval, kust juba tasapisi äärelinna ümber kolib ja haigla kompleksi asemel saab olema kord hotellide linnak). Haiglas puuduvad tänapäeva mugavused, kuid personal on ehk üks maakonna parimaid ja professionaalsemaid.
Mis on sünnitamine? Tundub imelik öelda, aga tegelikult ei erine palju poti peal istumisest. Ainult et kujutage endale ette, et see tükk on hästi suur, ei taha välja tulla, valud on oma 24 tundi järjest ja teie peate seda punnitama välja pikali olles ja mitte poti peal istudes...muideks nõudsin endale lõpuks poti ka tuppa kohale ja punnitasin paar tundi selle peal istudes aga siis surid jalad ära...ja kobisin voodi peale tagasi.
Mingi aeg tehti veed lahti, ei saanud arugi ja mingi aeg aeti kateeder sisse, sest pissihäda ei tulnud, aga ma olin tilgutitest vett täis. Ei tundnud ka seal midagi... Punnitamine oli õudne, no ei tahtnud tibu pea välja tulla. Kui lõpuks nii kaugele jõudsime, toodi kohale ratastool, mind tõsteti sinna peale ning sõidutati kiiremas korras sünnitussaali. Seal tuli teha mul vaid paar tõuget, lõigati lahkliha lahti (ka seda ei tundnud) ning oligi tibu väljas suure kisaga.
Sünnimoment on ehk elu kõige õnnelikum moment. Ühest küljest on valud äkki kadunud ning ka metallimaitset suus enam ei tunne...teiselt poolt (psühholoogiline külg)on tibu nägemise emotsioon kirjeldamatu. Kui pisike pamp mulle lõpuks rinnale pandi, hakkasin nutma. Polnud valude ajal pisaratki poetanud ja nüüd äkki ei pidanud pisaraid enam tagasi. Sünnitamise hinne Apgar oli 10, ehk maksimum. Sündimise kellaaeg 23.28 30 juulil Itaalia aja järgi.
Paraku Pisa vanas haiglas ei ole võimalik lapsi enda juures hoida ja nii viidi ka minult tibu minema. Tom läks kaasa ja mind hakati õmblema.
Alguse ei pööranud ma õmblustele mingit tähelepanu, aga tasapisi hakkas kannatus kaduma. Sest ega siis see mingi valutu operatsioon ole. Tuimestus oli kadunud ning valud tuntavad. Lõpuks hakkasin isegi oigama, sest 20 juures ei suutnud enam arvet pidada, et mitu õmblust siis lõpuks tehti.
Kokku õmmeldud viidi mind sünnitusjärgsesse palatisse, kus pidin paar tundi ootama. Sinna saabus ka Tom, kes tõi mulle väikese tordilõigu, mille oli koridorist aparaadist võtnud. Süda polnud mul kordagi paha olnud, nii et söök oli teretulnud. Vaid vedelikega kästi mul ettevaatlik olla.
Kell kolm öösel viidi mind palatisse. Aga oh imet! Vahepeal oli mul palatit vahetatud ning viidi hoopis ühte 6 voodiga palatisse. Muidugi ei toodud mulle asju järgi ning nii kannatasingi ülejäänud öö emotsioonide, valude, janu all. Pissihäda õnneks polnud, sest ma poleks saanud voodist püstigi saada, kuna mulle pandi alla mingid kaltsud. Lõpuks hommikul nõudsin oma kohvri järgi, nii sain ikka võrkaluspüksid jalga ning ka õige sideme alla. Nii sain lõpuks vetsu. Õnneks sain pissida, muidu kes teab mida oleks taas sisse aetud. Muid asju hakkasin alles nädal hiljem kodus tegema, sest kõht oli kinni ning lõpuks mingite eriti tugevate kõhulahtististega sain lahti..aga see selleks.
Ka sünnitamise öösel mõõdeti palavikku ning mingil hetkel süstiti ka midagi käevarde seletamata, mis see oli...Kui sünnitusosakonnas oli väga meeldiv seltskond, siis magalas olid juba natuke vähem meeldivad isikud tööl. Aga kuna ka nende seas oli meeldivaid, siis lõpuks ei nurisenud. Vaid see äkiline kolimine ajas vihale, kuid ka sellele sain seletuse, kuigi absurdne - nimelt on haiglas kaks haiglat, mis jagavad omavahel operatsioonisaale, kuid on lahus magalad. Samal korrusel kuid erinevates tiibades. Need kaks haiglat (tavahaigla ja ülikooli haigla) jagavad oma magalaid kuude kaupa - et üks kuu on üks osakond kriisiosakond ning teine kuu teine. Mind majutati kriisi osakonda, aga peale sünnitamist viidi tavaosakonda. 1 augustil sai minu uuest osakonnast kriisiosakond ning nii koju mineku päeva hommikul viidi mind minu esimesse osakonda tagasi, mis vahepeal oli muutunud tavaosakonnaks. Sain siis voodi endale mõneks tunniks...Tundub absurdne, aga Itaalias on see tavaline..
Panen siinkohal kinni järjejutu sünnitamisest ja kirjutan järgmine kord siis nendest päevadest, mis veetsin haiglas (ehk kaks pool päeva).