Rasedusest ja sünnitamisest

Varsti saab juba aasta sellest päevast kui avastasin rasedustestil kaks triipu, kuid blogi pole veel ridagi kirjutanud. Praegusel momendil on tagantjärgi imelik mõelda, et veel kõigest üks aasta tagasi lugesin end nende inimeste hulka, kes emaduse rõõmudest saavad aimu vaid tuttavate blogisid lugedes või niisama vesteldes. Aga õnneks läks teistmoodi.
Kuidas ma siis üldse avastasin raseduse? Mingeid tundemärke veel ei olnud, kuid päevad olid juba mitu päeva hiljaks jäänud. Kuna parasjagu oli periood, kus vihma lödistas hommikust õhtuni ja nii nädalast nädalasse, siis meie kodu keldri seinad hakkasid igast otsast vett läbi laskma. Ei saanud lõpuks enam arugi, kust see vesi ikkagi sisse tuli. Nii käisin iga paari tunni tagant ämbriga vett välja kühveldamas. Kuna tegemist oli ikkagi päris raske füüsilise tööga, siis otsustasin mingi hetk igaks juhuks raseduse testi osta, sest ikkagi olid päevad juba kümmekond päeva hiljaks jäänud. Ja test osutuski positiivseks!
Alguses oli seda äkitselt kaelakukkunud õnne raske uskuda, sest neli aastat olid möödunud negatiivsete tulemustega ning lootus kunagi ka üht positiivset testi näha oli juba paar aastat maha maetud.
Kinnitus tuli muidugi alles peale vereproovi. Kuni vereproovi andmiseni jäi kahtlus, et test oli lihtsalt valetanud...aga vähemalt veeämbreid hakkas nüüd keldrist välja tassima minu asemel minu abikaasa...
Paar päeva peale testi tulid ka esimesed rasdeduse tundemärgid. Vetsupott jäi küll õnneks kallistamata, kuid söögiisu kadus ning nii vahelgi oli süda täitsa paha. Saatsin oma abikaasa pidevalt Metro hulgilattu Maroko maasikaid ostma ja lõhverdasingi peamiselt vaid neid süüa. Hamburgerid läksid ka hästi sisse, kuid nende puhul katsusin liialdamisest hoiduda. Igatahes möödus Jõulukuu diivanil maasikatega televiisori ees, muuks jaksu lihtsalt polnud. Annulleerisime ka broneeritud reisi Pariisi aastavahetuseks, sest lihtsalt poleks suutnud kodu lävest kaugemale minna. Lisaks iiveldusele häiris mind suur süljeeritus - käisin igal pool tops käes, sest sülge alla neelata lihtsalt ei suutnud. Kõige hullemad olid lood väljas käimisega, sest pidin pideval nagu vanamees maha sülitama ning katsusin sellega tegelda siis, kui kedagi parajasti vaatamas polnud... Selle perioodi sisse mahtus ka minu vanne jääda truuks Itaalia riigile - nimelt sain detsembrikuu lõpus Itaalia kodanikuks.
Jaanuari lõpuks süljeeritus vähenes ja enesetunne paranes. Hakkasin maailma juba positiivsemalt vaatama. Kuid just siis tabas mind uus haigus - peapööritus. Nimelt ei saanud ma end voodis üldse keerata, kohe oli tunne, nagu oleks paar kukerpalli teinud. Püsti seistes aga polnud üldse midagi tunda. Nii pidingi magama poolpüstakil sest iga keeramine või pea liigutamine tekitas pööritust. Sai käidud kõrvaarsti juures ja kahe kuu möödudes sain ka sellest vaevast lahti. Selleks oli vaja teha eksperiment - mind lükati voodis istuvast asendist vasakule pikali ja siis kiiresti uuesti püsti ja kiiresti paremale pikali. See liigutus pani terve maailma paariks päevaks keerlema aga samas ajas kõrvas mingid pallikesed õigesse asendisse ja sain märtsi lõpuks taas normaalse inimese elurütmi tagasi.
Nüüd algas raseduse kõige nauditavam hetk. Ei olnud enam paha olla ning kõht oli veel väike. Koos abikaasaga käisime kolmepäevasel reisil Val d'Orcia kandis. Sai isegi veine proovitud ja niisama ringi tiirutatud. Aprilli alguses oli Toscanas juba 25-28 kraadi sooja ning reis oli täielik nauding.
Mais sai alustatud juba esimeste sünnituseelsete kursustega. Sai ka hingamise kursus läbi tehtud ja sellest oli sünnitusel ka palju abi. Paraku aga pandi samal perioodil mulle diagnoos - rasedusaegne diabeet ja nii pidin hakkama kolm korda päevas suhkrusisaldust veres kontrollima ning kontrollima ka süsivesikuid. See tähendas vähem pastat, vähem leiba ning veelgi vähem magusat. Õnneks aga oli suhkrusisaldus veres normi piirides ja nii mõne tordilõigu vahetevahel võisin endale ikka lubada..
Sünnitamise tähtaeg oli mul 26 juuli. Viimasel ultrahelil aga lubati mulle enneaegset sünnitust, sest tibu oli juba mõni nädal arengus ees. Tegelikult aga sünnitasin hoopis 30 juulil, neli päeva peale tähtaega. Tibu praegu nutab ja nii jääb sünnitamisest kirjutamine teiseks korraks..