Angela ristimine 25.09.2011

Sünnitamine...

Jah, nii ma istun siin poolvildakil arvuti taga, parem põlv toetamas (ja kiigutamas) turvatooli, kus tibu tudimas...Kiigutamise katkestamine tähendaks, et maja täituks valju kiljumisega...
Igatahes sai kõik alguse täpselt täna, kuus nädalat tagasi. Nimelt ärkasin reede hommikul üles esimeste valudega. Reede on tavaliselt see päev, kui koristan elamist ja otsustasin ka tol reedel koduste toimetustega valudele vaatamata algust teha. Sünnitamise tähtajast oli juba neli päeva möödunud ning kusagilt foorumist olin lugenud, et pikad jalutuskäigud ning koristamine pidid kiiremini sünnitusmajja viima.. Eelmisel õhtul olingi teinud oma viimase pika jalutuskäigu ja nüüd alustasin koristamisega. Aga oh imet, kolm tundi hiljem oli kodu puhas ning valud kadunud nagu tina tuhka. Pealelõuna veetsin tusatsedes diivanil televiisori ees ning umbes kella 5 paiku algasid taas valud. Terve raseduse ajal polnud mul mingeid valusid olnud, vaid kõht läks aeg ajalt toonusesse. Aga see oli pigem meeldiv tunne, kui valu. Juba paar nädalat käisin tegemas ka KTG-d, mis kontrollib emaka ning loote südame tegevust. Toonused ulatusid kohati pea 100-ni, kuid valudeta. Nüüd siis olid esimesed tõsisemad valud platsis. Haigla poole jooksma ei hakanud, sest sünnituseelsel kursusel oli õpetatud, kuidas õiget momenti ära tunda ning see õige polnud veel saabunud.
Vahetult enne õhtusööki vetsu minnes aga hakkas kergelt määrima ja vot siin tekkis mul paanika moment. Sest kursusel oli õpetatud, et kui veed ära tulevad, siis jaluta rahulikult haigla poole. Aga kui peaksid verd nägema, siis kohe joostes haigla poole. Ja nii ma ässitasingi oma abikaasa autosse, et haigla poole minne. Tom oli muidugi vihane, et pidi õhtusöögist loobuma, öeldes, et kas me varem ei oleks võinud minna. No enne ei määrinud ju!!
Igatahes haiglasse läksime, see on meie kodust vaid 5-minutilise autosõidu kaugusel. Haiglas oli õnneks vaatamata ühe nädal varem juba sünnitanud tuttava hoiatustele rahulik (tuttava jutu järgi oli haigla täis mustlasi ja muidu värvilisi ning kõik pidi haisema ja vastik olema - mina küll kõike seda ei täheldanud, vastupidi, kohtasin vaid meeldivaid välismaalasi). Haiglas juhatati mind kohe KTG aparaadi alla ja oh imet - vaatamata valudele olid nüüd toonused äkki kadunud. Emakas näitas vaid väga vähest tegevust. Günekoloogi ülevaatusel oli mul avatust veel null ning ka loode polnud alla laskunud. Öeldi, et võib veel lausa nädal minna, enne kui midagi toimuma hakkab. Saadetigi kodu tagasi. Ka abikaasa sai oma õhtusöögi kätte, mul oli aga söögiisu täiesti kadunud.
Öösel magamisest midagi välja ei tulnud, valud olid juba tugevad ning ka vahed olid enam-vähem viieminutilised. Kui kell kolm taas vetsu läksin, täheldasin juba suuremat verejooksu ja nii ajasingi taas oma abikaasa üles ning läksime tagasi haigla poole. Seal aga KTG näitas taas olematut emaka tööd ning ka avatus oli null. Positiivne oli aga see, et mind otsustati seekord haiglasse sisse jätta. Mind majutati kahesesse tuppa, kus oli õhukonditsioneer ning televiisor. Ok, vets oli küll koridori peal, aga muus mõttes ei paistnud kuuldud jutud ringi luusivatest mustlastest vett pidavat. Kogu osakond jättis meeldiva mulje, kuigi neljatärni hotelli mugavustest muidugi rääkida ei saanud. Ka vets oli puhas ja ka duss oli seal olemas!
Terve ülejäänud öö valutasin ja surusin vägisi suule tulevaid karjeid maha, sest kõrvalvoodis magas täisnarkoosi all keisriga sünnitanud naisterahvas ja ei tahtnud tema und häirida. Umbes kell viis hommikul avastasin oma voodi kõrvalt ühe sanitari, kes ajas mulle midagi kõrva. Vähe puudus et oleksin hirmust karjuma hakanud, aga siis sain aru, et mõõdeti palavikku. See oli haiglas kombeks igal hommikul, aga noh esimesel korral hirmutas ära. Kell kuus tulid uued sanitarid koristama, selleks löödi kõik tuled põlema ning pool tundi hiljem anti juba hommikusööki, mis koosnes teest ning kahest kuivast küpsises...(edaspidi lasin Tomil endale hommikusöögi tuua, sest muidu oleks ära nälga surnud). Kell 9 tuldi lõpuks mulle järgi ning saadeti sünnitusosakonda KTG aparaadi alla taas. See aparaat on nii vastik kui valud käivad ja need rihmad suruvad kõhu peale. Valud olid selleks ajaks juba nii tugevad, et hoo tulles pidin end kusagile nõjatuma, muidu oleks pikali kukkunud. Kõige hullem oli ülemiselt korruselt treppi pidi alla ronimine. Õnneks oli ka Tom haiglasse tulnud ning aitas mul selle vahemaa edukalt läbida.
KTG näitas endiselt vähest emakatööd, aga läbivaatusel tuli välja et avatust oli juba 1 cm! Minu jaoks oli see juba suur edusamm edasi. Vaheapeal saadeti mind välja koridori jalutama ning nüüd suutsin tõesti liikuda vaid Tomi käevart pigistades.
Tagantjärgi ei teagi, kuidas ma tolle päeva (laupäev) üle elasin. Tomile roppusi ei öelnud, aga tema käevarred pigistasin küll sinikaid täis. Ootasin pikisilmi epiduraali, aga seda ei tehata Pisas enne kui avatust umbes 5 cm. Palusin ikka teha, kui avatust oli 3 cm ja kell juba üle keskpäeva. Tom tegi vahepeal tutvust ühe teise mehega, kelle naine ootas oma momenti. Tema oli minust juba avatuselt palju eespool aga lõpuks sünnitasin mina enne ja tema alles kuus tundi peale mind keisriga. Vaeseke, pidi tõesti palju kannatama.
Epiduraal ei teinud olukorda paremaks. Aitas ehk vaid selles, et suutsin nüüd valusid kursusel õpitud hingamisvõtetega kontrolli all hoida. Aga valud olid tõesti tugevad. Emaka kokkutõmbed ei muutunud regulaarseks muideks ka mitte vahetult enne sünnitust...
Pealelõunast ei mäleta paljut, kui vaid seda et kui morfiini mõju (seda pidi epiduraalisüstis rohkelt olema) hakkas kaduma, nõudsin pidevalt uut doosi. Seda aga ei tohtinud lisada tihedamini kui iga kahe tunni tagant. Lõpuks ei toonud kergendust enam ka uued doosid.
Pean ütlema, et olin praktiliselt voodi külge aheldatud. Tilgutiga lasti mulle mitu pudelit vedelikku sisse. Ma ei tea ise ka mida... Aga personal oli viimase peal. Lahked ja professionaalsed. See on ka põhjus miks valisin sünnitamiseks Pisa vananenud haigla (asub kohe torni kõrval, kust juba tasapisi äärelinna ümber kolib ja haigla kompleksi asemel saab olema kord hotellide linnak). Haiglas puuduvad tänapäeva mugavused, kuid personal on ehk üks maakonna parimaid ja professionaalsemaid.
Mis on sünnitamine? Tundub imelik öelda, aga tegelikult ei erine palju poti peal istumisest. Ainult et kujutage endale ette, et see tükk on hästi suur, ei taha välja tulla, valud on oma 24 tundi järjest ja teie peate seda punnitama välja pikali olles ja mitte poti peal istudes...muideks nõudsin endale lõpuks poti ka tuppa kohale ja punnitasin paar tundi selle peal istudes aga siis surid jalad ära...ja kobisin voodi peale tagasi.
Mingi aeg tehti veed lahti, ei saanud arugi ja mingi aeg aeti kateeder sisse, sest pissihäda ei tulnud, aga ma olin tilgutitest vett täis. Ei tundnud ka seal midagi... Punnitamine oli õudne, no ei tahtnud tibu pea välja tulla. Kui lõpuks nii kaugele jõudsime, toodi kohale ratastool, mind tõsteti sinna peale ning sõidutati kiiremas korras sünnitussaali. Seal tuli teha mul vaid paar tõuget, lõigati lahkliha lahti (ka seda ei tundnud) ning oligi tibu väljas suure kisaga.
Sünnimoment on ehk elu kõige õnnelikum moment. Ühest küljest on valud äkki kadunud ning ka metallimaitset suus enam ei tunne...teiselt poolt (psühholoogiline külg)on tibu nägemise emotsioon kirjeldamatu. Kui pisike pamp mulle lõpuks rinnale pandi, hakkasin nutma. Polnud valude ajal pisaratki poetanud ja nüüd äkki ei pidanud pisaraid enam tagasi. Sünnitamise hinne Apgar oli 10, ehk maksimum. Sündimise kellaaeg 23.28 30 juulil Itaalia aja järgi.
Paraku Pisa vanas haiglas ei ole võimalik lapsi enda juures hoida ja nii viidi ka minult tibu minema. Tom läks kaasa ja mind hakati õmblema.
Alguse ei pööranud ma õmblustele mingit tähelepanu, aga tasapisi hakkas kannatus kaduma. Sest ega siis see mingi valutu operatsioon ole. Tuimestus oli kadunud ning valud tuntavad. Lõpuks hakkasin isegi oigama, sest 20 juures ei suutnud enam arvet pidada, et mitu õmblust siis lõpuks tehti.
Kokku õmmeldud viidi mind sünnitusjärgsesse palatisse, kus pidin paar tundi ootama. Sinna saabus ka Tom, kes tõi mulle väikese tordilõigu, mille oli koridorist aparaadist võtnud. Süda polnud mul kordagi paha olnud, nii et söök oli teretulnud. Vaid vedelikega kästi mul ettevaatlik olla.
Kell kolm öösel viidi mind palatisse. Aga oh imet! Vahepeal oli mul palatit vahetatud ning viidi hoopis ühte 6 voodiga palatisse. Muidugi ei toodud mulle asju järgi ning nii kannatasingi ülejäänud öö emotsioonide, valude, janu all. Pissihäda õnneks polnud, sest ma poleks saanud voodist püstigi saada, kuna mulle pandi alla mingid kaltsud. Lõpuks hommikul nõudsin oma kohvri järgi, nii sain ikka võrkaluspüksid jalga ning ka õige sideme alla. Nii sain lõpuks vetsu. Õnneks sain pissida, muidu kes teab mida oleks taas sisse aetud. Muid asju hakkasin alles nädal hiljem kodus tegema, sest kõht oli kinni ning lõpuks mingite eriti tugevate kõhulahtististega sain lahti..aga see selleks.
Ka sünnitamise öösel mõõdeti palavikku ning mingil hetkel süstiti ka midagi käevarde seletamata, mis see oli...Kui sünnitusosakonnas oli väga meeldiv seltskond, siis magalas olid juba natuke vähem meeldivad isikud tööl. Aga kuna ka nende seas oli meeldivaid, siis lõpuks ei nurisenud. Vaid see äkiline kolimine ajas vihale, kuid ka sellele sain seletuse, kuigi absurdne - nimelt on haiglas kaks haiglat, mis jagavad omavahel operatsioonisaale, kuid on lahus magalad. Samal korrusel kuid erinevates tiibades. Need kaks haiglat (tavahaigla ja ülikooli haigla) jagavad oma magalaid kuude kaupa - et üks kuu on üks osakond kriisiosakond ning teine kuu teine. Mind majutati kriisi osakonda, aga peale sünnitamist viidi tavaosakonda. 1 augustil sai minu uuest osakonnast kriisiosakond ning nii koju mineku päeva hommikul viidi mind minu esimesse osakonda tagasi, mis vahepeal oli muutunud tavaosakonnaks. Sain siis voodi endale mõneks tunniks...Tundub absurdne, aga Itaalias on see tavaline..
Panen siinkohal kinni järjejutu sünnitamisest ja kirjutan järgmine kord siis nendest päevadest, mis veetsin haiglas (ehk kaks pool päeva).

Rasedusest ja sünnitamisest

Varsti saab juba aasta sellest päevast kui avastasin rasedustestil kaks triipu, kuid blogi pole veel ridagi kirjutanud. Praegusel momendil on tagantjärgi imelik mõelda, et veel kõigest üks aasta tagasi lugesin end nende inimeste hulka, kes emaduse rõõmudest saavad aimu vaid tuttavate blogisid lugedes või niisama vesteldes. Aga õnneks läks teistmoodi.
Kuidas ma siis üldse avastasin raseduse? Mingeid tundemärke veel ei olnud, kuid päevad olid juba mitu päeva hiljaks jäänud. Kuna parasjagu oli periood, kus vihma lödistas hommikust õhtuni ja nii nädalast nädalasse, siis meie kodu keldri seinad hakkasid igast otsast vett läbi laskma. Ei saanud lõpuks enam arugi, kust see vesi ikkagi sisse tuli. Nii käisin iga paari tunni tagant ämbriga vett välja kühveldamas. Kuna tegemist oli ikkagi päris raske füüsilise tööga, siis otsustasin mingi hetk igaks juhuks raseduse testi osta, sest ikkagi olid päevad juba kümmekond päeva hiljaks jäänud. Ja test osutuski positiivseks!
Alguses oli seda äkitselt kaelakukkunud õnne raske uskuda, sest neli aastat olid möödunud negatiivsete tulemustega ning lootus kunagi ka üht positiivset testi näha oli juba paar aastat maha maetud.
Kinnitus tuli muidugi alles peale vereproovi. Kuni vereproovi andmiseni jäi kahtlus, et test oli lihtsalt valetanud...aga vähemalt veeämbreid hakkas nüüd keldrist välja tassima minu asemel minu abikaasa...
Paar päeva peale testi tulid ka esimesed rasdeduse tundemärgid. Vetsupott jäi küll õnneks kallistamata, kuid söögiisu kadus ning nii vahelgi oli süda täitsa paha. Saatsin oma abikaasa pidevalt Metro hulgilattu Maroko maasikaid ostma ja lõhverdasingi peamiselt vaid neid süüa. Hamburgerid läksid ka hästi sisse, kuid nende puhul katsusin liialdamisest hoiduda. Igatahes möödus Jõulukuu diivanil maasikatega televiisori ees, muuks jaksu lihtsalt polnud. Annulleerisime ka broneeritud reisi Pariisi aastavahetuseks, sest lihtsalt poleks suutnud kodu lävest kaugemale minna. Lisaks iiveldusele häiris mind suur süljeeritus - käisin igal pool tops käes, sest sülge alla neelata lihtsalt ei suutnud. Kõige hullemad olid lood väljas käimisega, sest pidin pideval nagu vanamees maha sülitama ning katsusin sellega tegelda siis, kui kedagi parajasti vaatamas polnud... Selle perioodi sisse mahtus ka minu vanne jääda truuks Itaalia riigile - nimelt sain detsembrikuu lõpus Itaalia kodanikuks.
Jaanuari lõpuks süljeeritus vähenes ja enesetunne paranes. Hakkasin maailma juba positiivsemalt vaatama. Kuid just siis tabas mind uus haigus - peapööritus. Nimelt ei saanud ma end voodis üldse keerata, kohe oli tunne, nagu oleks paar kukerpalli teinud. Püsti seistes aga polnud üldse midagi tunda. Nii pidingi magama poolpüstakil sest iga keeramine või pea liigutamine tekitas pööritust. Sai käidud kõrvaarsti juures ja kahe kuu möödudes sain ka sellest vaevast lahti. Selleks oli vaja teha eksperiment - mind lükati voodis istuvast asendist vasakule pikali ja siis kiiresti uuesti püsti ja kiiresti paremale pikali. See liigutus pani terve maailma paariks päevaks keerlema aga samas ajas kõrvas mingid pallikesed õigesse asendisse ja sain märtsi lõpuks taas normaalse inimese elurütmi tagasi.
Nüüd algas raseduse kõige nauditavam hetk. Ei olnud enam paha olla ning kõht oli veel väike. Koos abikaasaga käisime kolmepäevasel reisil Val d'Orcia kandis. Sai isegi veine proovitud ja niisama ringi tiirutatud. Aprilli alguses oli Toscanas juba 25-28 kraadi sooja ning reis oli täielik nauding.
Mais sai alustatud juba esimeste sünnituseelsete kursustega. Sai ka hingamise kursus läbi tehtud ja sellest oli sünnitusel ka palju abi. Paraku aga pandi samal perioodil mulle diagnoos - rasedusaegne diabeet ja nii pidin hakkama kolm korda päevas suhkrusisaldust veres kontrollima ning kontrollima ka süsivesikuid. See tähendas vähem pastat, vähem leiba ning veelgi vähem magusat. Õnneks aga oli suhkrusisaldus veres normi piirides ja nii mõne tordilõigu vahetevahel võisin endale ikka lubada..
Sünnitamise tähtaeg oli mul 26 juuli. Viimasel ultrahelil aga lubati mulle enneaegset sünnitust, sest tibu oli juba mõni nädal arengus ees. Tegelikult aga sünnitasin hoopis 30 juulil, neli päeva peale tähtaega. Tibu praegu nutab ja nii jääb sünnitamisest kirjutamine teiseks korraks..

Angela 30.07.2011

Meie veinikelder.

Kaua oodatud, kaunikene... Eile saime lõpuks seina oma isikliku veinikeldri. Senini hoidsime veine siin-seal karpides ja see polnud muidugi kõige parem lahendus. Poodidest ei õnnestunud ka ühtegi sobivat lahendust leida kuniks Tom tegi ise joonise ja tuttav puussepp meisterdaski keldri valmis. Siin ta siis on:

Moositegu

Kuna viimasel talvel sai korralikult kannatatud nn. "maasikapuuduse" all, siis otsustasin ette võtta ühe korralikuma moosikeetmise. Kolm päeva järjest sai neid puhastatud, keedetud ja pastoriseeritud. Lõpuks sai midagi ikka külmkappi ka. Itaalia maasikamoosid pole kunagi nii head kui lapsepõlve moosid, mida sai hommikuti pannakoogi peale määritud ning Tom väidab ka, et on välja tulnud väga head. Pildil siis viimase kolme päeva toodang, sealhulgas ka mõned maasikakompotid. Ei tea kas on saabuvaks talveks piisav kogus!?
Ahjaa, need esiplaanil olevad purgid on nn. proovimoosid, ehk igast laarist järgi jäänud kraam, mida kasutame degusteerimise eesmärgil :-)

Kevadine Toscana

See pilt on tehtud laupäeval, 9 aprillil. Tegemist on Vitaleta kabeliga, mis jääb San Quirico d'Orcia nimelise linnakese lähedale.

Minu kallis Toscana

Pilt pärineb sügisest ning lisaks olen pilti veel igatpidi Gimp programmiga muutnud, muidugi oskasin ma algajana värvidega liialdada. Keegi ehk oskab välja anda mõne saladuse kuidas kõige paremini maastikupilte muuta?

Villa La Petraia - Firenze

Täna hommikul käisime Tomiga Firenze lähistel külastamas Medicite villat La Petraia!

Prantsuse keel..

Prantsusmaa on olnud kogu mu lapsepõlve armastus ja kui täna hoopis Itaalias elan (mitte et ma Itaaliat ei armastaks), siis peamiselt sellepärast, et minu keel pole kunagi suutnud end painutada prantsuse keelt hääldama. Nüüd mõtlesin, et peaksin ikka natuke taas proovima..ja asusingi iseseisvalt keele õppimise kallale!
Keelekursustel käijat minust pole ning nii leidsingi poest ühe huvitava raamatu (koos cd-ga muidugi) mis lubab prantsuse keele omandamist täiesti ilma vaevata!!! Just mulle ongi midagi sellist vaja!!
Muidugi pole ma esialgu jõudnud kaugemale esimesest peatükist ning selle omandamisel ootan nüüd imet - et õhtul loed teksti ära ja hommikul räägid nagu päris prantslane. Kas pole vahva?
Mida üldse keeleõppimisest arvata? Parem keelekursus või iseseisev õppimine?

Ahjaa minu õpingute peamine põhus on see, et tahan lugeda ühte raamatut, mis pole ilmunud ei eesti, itaalia ega inglise keeles. On ilmunud vaid (vist) prantsuse keeles ja mul on kinnisidee selle raamatu prantsuskeelne variant muretseda...

Tagasi autoreisilt Itaalia-Eesti-Itaalia

FIRENZE

Pikk ja vaevarikas aasta seljataga, möödas ka kolm rasket päeva eksamitules, alates tänasest olen lõpuks ametliku litsensiga Firenze linna ja provintsi giid! Kui saaks nüüd ka lahti harjumusest igal võimalikul momendil kunstiajaloo raamatut näppude vahel hoida, siis võiks ka juba elama hakata!! Igatahes kogunes mul ühe aastaga rohkem konspekte, kui viie ülikooli aastaga. :-)

Arvamisemäng..

Kes arvab ära, kus asub ja mis on see kivisein, kuhu me Tomiga kahekesi toetume??

Elukirjaga reisil

Käisin Elukirjaga Toscana reisil :-) Aukülaliseks oli Ivo Linna ning siin paar pilti, mis on tehtud Sienas Piazza del Campol (18 septembril). Grupipilt on minu enda pildistatud (tühi auk grupis tähistabki minu kohta), pilt koos Ivo Linnaga on aga pildistatud Ivo abikaasa Imbi poolt.

Suvi lõppemas..

Täna nägin esimesi pilvi taevas, aga ikka ei saja. Siin mõned meenutused möödunud nädalavahetusest, kui sai käidud taas merel suve lahkumist tervitamas.

Reisimuljeid Prantsusmaast, vol. 8

Laupäev, 18 juuli. Hommik oli tuuline, kuid päikesepaisteline. Lahkusime varakult kämpingust ning olime ühed esimesed külastajad Fontainebleau lossis. Fontainebleau on kindlasti kõige uhkema sisustuse ning ajalooga loss meie reisil, kuid ebaühtlase põhiplaaniga aiaga. Fontainebleau oli kunagi lopsaka taimestikuga mets ning ka tänapäeval on täitsa armas Fontainebleau linnake lopsaka metsaga ümbritsetud, mis paitab olevat üks armastatuid pariislate sihtpunkte nädalavahetustel. Nii oli see ka sajandeid tagasi, kui Fontainebleau oli enne Versaillesi ehitamise algust kuningliku perekonna lemmik puhkeresidents.
Lootsime leida spetsiaalset matkaautode parkimisplatsi, kuid valida oli vaid sõiduautode ning bussidele mõeldud kohtade vahel. Otsustasime sõiduautode platsi kasuks. Parkisime tee äärde ning suutsime enam-vähem ka tänavale joonistatud juttide piiridesse ära mahtuda. Siin me olime:

Lossi sissepääsupilet maksab 8 eurot ning selle eest saab ka audiojuhi kaasa. Kui lossi ruumide külastamise järjekord tundubki alguses segasevõitu ning ruumide sisustus kesisevõitu, siis see mulje kaob peale kolme nelja tuba ning leiamegi end rikkalikult kaunistatud ning audiojuhi tunnistusel ka tähtsate ajalooliste sündmuste tunnistajaks olnud ruumide keskelt. Kuninglikud perekonnad külastasid lossi tihedalt kuni Versaillesi valmimiseni, misjärel jäi natuke hooletusse. Napoleon I valis taas Fontainebleau enda residendiks. Mõned sisepildid:



selles rohelises voodis armastas Napoleon puhata
Siin ka üks välivaade
Loss külastatud, hakkasime liikuma lõuna suunas, järgmiseks ööks lootsime jõuda Beaune kanti, kus tehakse head veini. Teekond kulges rahulikult mööda vaikseid külavaheteid ning õhtuks jõudsimegi Beaune linna. Beaune linn vääriks kindlasti külastamist. Peale ümbritsevate viinamarjaväljade on Beaune (ja vist üldse kogu Burgundia maakond) kuulus värviliste katusekivide poolest. Minul oli igatahes esimene kord sellist tehnikat näha ning paraku jäid Beaune kuulsamad katused nägemata, kuna võluva nimega kämping "Saja viinvälja kämping" oli selleks õhtuks "complete". Kindlasti oleks võtnud õhtul veel ette ühe jalgrattaretke linna südamesse, kus oli väga tihe liiklus. Kohe näha, et turismimagnet. Tagantjärgi on kahju, et ei peatunud enne Beauni linna mõnes kämpingus, sest möödusime päris mitmest looduskaunist kohast, kus olid kämpingud täiesti olemas. Armsatest Burgundia küladest rääkimata. Seepärast arvan, et Burgundia vääriks üht tervet reisi. Jääb järgmiseks korraks.. Paraku hakkas ka auto imelikult käituma (ei võtnud esimese käigu järel teist sisse, vist oli midagi üle kuumenenud sest järgmistel päevadel enam midagi ei juhtunud), muidu oleks ehk ka niisama ära parkinud ja linnas tiiru teinud, kuid ausalt öeldes, polnud ka tahtmist parkimiskohta otsida. Väsimus oli oma töö teinud. Beaune linna sisse sõites ja ka välja sõites kohtab igal pool kutsuvaid veinikeldreid, kuid paraku pandi need juba kell 7 õhtul kinni. Leidsime kena kämpingu Beanu lähistelt ning kutsuva nimega seegi - "Kuldne kobar", kord platsil end sisse seadnud, läksime kohe veinikeldreid otsima - paraku oligi aga kell just seitse saanud ja veinikeldris kutsuti meid tagasi järgmisel päeval kella 10 paiku. Paraku olime selleks kellaajaks juba kaugel Beaunest. Küll aga jõudsime enne magamaminekut teha ka väikese tiiru ratastega ning ka Beaune kandi katusestiili ära näha (küll kohaliku pisiküla raekojal). Siin siis pilt:
Nii jäigi vein kahjuks proovimata, kuid esmaspäeval jõudsin veel Provence supermarketist Beaune veini kaasa osta (senini veel avamata, aga hind oli ka päris soolane - 16 eurot).

Pühapäev, 19. juuli. Oli sõidupäev, sõitsime marsruudil Lyon-Avignon pooltühjadel teedel (vältides endiselt tasulisi kiirteid), kohates tihedamat liiklust vaid linnades. Õhtupoole sõitsime ka läbi Orange linna, mis kindlasti vääriks eraldi külaskäiku, kuid meil selleks aega nappis. Kämpingu leidsime kohe peale Orange, vaatega Luberoni mäestikule. Kämping oli väike ning jääkülma veega täidetud bassein ei kutsunud. Temperatuur oli üle 30 nagu kodus ning nii mõnelegi kämpingu külalisele võis tunduda kummalisena pilt minust paksu vatitekki kilekoti sisse pakkimas.. oli teine peale Mont S.Micheli jahedat ööd lahtisena tagaotsa voodi peal vedelenud.

Esmaspäev, 20. juuli. Meie reisi viimane päev. Hommikul jätkasime mööda külavaheteid, sest oli vaja leida üks korralik Leclerc Prantsuse toiduvarude täienduseks ning nii leidsime me end äkki ühest suuremast ummikust. Väljas temperatuur järjest tõusis ning ükski auto ei läinud edasi ega tulnud teiselt poolt tagasi. Ilmselt mingi suuremat moodi liiklusõnnetus, sest peale tunnist ootamist tuli politseinik mootorrattaga kes mulises kõigile autojuhtidele pika jutu prantsuse keeles maha (meie kaasaarvatud muidugi). Saime vaid nii palju aru, et edasi ei saa. Nii tuligi meil sundida tomtom külavaheteelt veelgi külavaheteelisemale teele.. Vahepeal tuli küll teed anda vastutulevatele veoautodele (ja nendel tuli teed anda meile) aga õnneks eluga ja kriimudeta sellest linnast me läbi saime. Linna nimeks Aix-en-Provance. Tegime ka ühe veinidegusteerimise peatuse ning kuigi meile teele sattunud veinikelder eriti veini headusega ei hiilanud, ostsime siiski paar pudelit kaasa. Leidsime ka oma supermarketi ning täitsime külmkapi Prantsusmaa hea ja paremaga. Pärast tähtsaid tegevusi otsustasime jätta kõrvale Cannesi ja muude rannikulinnade vaatamisväärsused (loe: külavaheteed) ning valisime edasiseks kulgemiseks kiirtee. Tagantjärgi on meil hea meel, et senini kiirteid vältinud olime (tänu itaallastest matkaautoga reisijate soovitustele), sest need on Prantsusmaal tõeliselt kallid. Reisipäeviku lõpetuseks ka üks pildike, mis tähistas meie jaoks kodumaale jõudmist:


KOKKUVÕTE:
Sõitsime maha umbes 4000 km, kahjuks täpsemat kilomeetriarvestust ei pidanud. Reisil olid järgmised kulutused:
Bensiin kokku 361 eurot (diisel)
Kiirtee Itaalias: 65,80 eurot
Kiirtee Prantsusmaal 22,80 (suund Aix-en-Provance kuni Mentoni linn Itaalia piiril) - sellel pisikesel otsal tuli läbida maksuputkasid tervelt 4, mis on tüütu tegevus)
Frejus tunnel üks ots - 44 eur
Baguett: keskmiselt 80 senti leivapoodides

KÄMPINGUD PRANTSUSMAAL ja meie ööbimiskohad (alati paketis kaks inimest, auto ja elekter).
1.Munitsipaalkämping Dompierre-s-Besbre 9 eurot (soovitan soojalt, väga kena kämping)
2.Cheverny parkla n. 4, tasuta (otse linna ääres, rahulik)
3. Amboise Ile d´or 12,45 eurot (hästi suur munitsipaalkämping, saarel otse lossi vastas, soovtan, kämpingu kõrval munitsipaalbasseinid vist)
4. Munitsipaalkämping Doue-la-Fontaine (Saumuri ja Angersi vahel) 12,50 r
5. Mont S.Michel parkla 8 eurot (imeline koht ööbimiseks), aga ei mingit elektrit
6. Kämping 3 tärni Pariisi lähedal 18 euri
7. Kämping 3 tärni Fontainebleau lähedal "Lido" 19,50 (basseiniga)
8. Kämping "Kuldne kobar" Beaune lähedal 21,50 (basseiniga)
9. Kämping Orange lähedal 18.00
Kõikides kämpingutes oli ka olemas camper service, ööbimise hinna sees.

Muuseumid ja muud sissepääsupiletid (inimese kohta):
Chambord loss - 9.50 eur + parkimine camper 5 eur terve päev
Cheverny loss - 7.40 parkimine tasuta
Chenonceau loss - 10 euro parkimine tasuta
Amboise loss - 9 eur, camper oli kämpingus
Villandry loss - 11 eur, parkimine tasuta
Fontevraud klooster - 8.40 parkimine oli tasuta
Mont S.Michel klooster - 8.50
Vaux-le-Vicomte loss - 17 eur
Fontainebleau loss - 8 eur (audiojuht hinna sees).

Käesolevaga kuulutan Prantsusmaa reisipäeviku lõppenuks :-)

Reisimuljeid Prantsusmaast, vol. 7

Neljapäev, 16 juuli. Nüüd, kui olime oma reisi kõige põhjapoolsema punkti ära külastanud, oli aeg tasapisi kodu poole liikuma hakata. Enne aga oli meil vaja ära käia Pariisis. Pariis ise oli muidugi reisiplaanidest täiesti väljas ning seda lihtsal põhjusel - et paari päevaga seal midagi ära ei vaata ning matkaautoga reisides oleks tulnud ka sobiv kämping varem välja otsida ning ära broneerida. Paraku elab Tomil aga Pariisis klassivend, kel oli kange tahtmine meiega kokku saada ning kuna ta elab Versailles vahetus läheduses siis saigi meie reisi järgmiseks punktiks Versailles.
Versailles pole muidugi just kõige parem koht, kuhu lihtsalt äkki tekkinud idee alusel minna. Kui senini oli Prantsusmaa meid üllatanud rahvavaese riigina, siis Pariisi lähedusse jõudes saime aru, miks. Paistab, et enamik Prantsusmaa elanikkonnast elabki Pariisi ümbruses, või siis Provance kandis lõunas. Äkitselt olid mitmerealised kiirteed autodest pungil ning arvukad kiirtee väljasõidud ajasid meid täitsa segadusse. Sai ka paar korda vales kohas maha keeratud, aga siis kohe taas peale ning nii me end äkitselt Päikesekuninga lossi eest leidsimegi. Muidugi polnud pärast mitmetunnist sõitu paras moment lossi külastamiseks ning asusime kämpingu otsingule. Huvitaval kombel paistab nii turistirohkes kohas olevat vaid üks, imepisike kämping ja loomulikult polnud selles vabat kohta matkaautole. Iseenesest oleks pidanud seda ette arvama, aga senised vabade kohtadega kämpingud olid meid vist liiga enesekindlaks muutnud. Kuna ka Tomi sõber oli veel tööl, ning kusagil oli meil vaja ööbida, otsustasime Pariisist lahkuda ning otsida sobiv kämping mujalt. Paraku on aga Ile de France-s väga vähe kämpinguid ja nii leidsime järgmise alles oma kolmkümmend kilomeetrit kaugemal, mitte eriti kaugel Pariisi lennujaamast.
Kord end kämpingus sisse seadnud, helistasime Tomi sõbrale ja otsustasime üheskoos, et seekord jääb siiski kokku saamata. Michele nimeline sõber oleks tahtnud meile järele tulla, enda kodu õhtusöögile viia ning öösel kämpingusse tagasi, kuid kiirteedel olid õhtuks parajad ummikud tekkinud ja edasi-tagasi sõitmine oleks liiga palju aega võtnud. Pealegi oli Michelel vaja reede varahommikul tööle minna. Tagantjärgi oleme rõõmsad, et ära ei läinud, sest sel ööl oli meie jaoks midagi huvitavat varuks.
Õhtu oli imeline - palav suvine õhtu, sõime õhtusööki auto esisel muruplatsil ning hiljem lugesin veel raamatut. Umbes kella 8-9 vahel tuli aga meie kohale must pilv ning kartes vihma, panin aiatoolid ning laua tagasi garaazhi ning jätkasin raamatu lugemist juba autos. Meie kõrvale oli tekkinud üks hollandi hiigelsuur matkaauto, mille elanikud katsid muruplatsil õhtusöögilauda - veinipudel ilutses kenasti keset lauda. Mingil momendil hakkasid puud õõtsuma ja tegin kõik autoaknad lahti, et natuke värsket õhku hingata. Seda ma nüüd kirjeldama ei hakka, mis juhtus, kuid pole nii tugevat tormi veel oma elu jooksul üle elanud. Paar tundi rabistas, vilistas, sahises kogu maailm meie ümber ning kõigele lisaks läks ka elekter terves kämpingus ära. Hea, et seda tähele panin, sain külmkapi vähemalt gaasiballooni peale ümber lülitada. Aknad sain kiiresti kinni, aga naabrite veinipudel jäigi sinna lauale koos muu mööbliga. Tuli kõvasti rahet ja pidasin ise mõttes aru, et kas auto lagi paneb vastu või mitte. Vaestele telgis ööbijatele ei julgenud mõeldagi. Äikest tuli nii suure sagedusega, et pimedat momenti praktiliselt polnudki...
Järgmine hommik valitses kämpingus sügisene ilm..Siin siis üks pilt järgmise päeva hommikust (hollandlased on koos veinipudeliga juba lahkunud).


Reede, 17. juuli. Hommikul helistab Michele ning küsib, kuidas meil öö möödus.. Saame teada, et Pariisile oli ööseks orkaani ennustatud ning ta polevat julenud seda meile õhtul öelda..Et meid säästa....hirmust....Hea, kui sõbrad sinust ikka hoolivad, onju? :-)

Meie aga jätkame oma reisi. Otsustame Versaillesi mitte minna, sest mina olen seal juba aastaid tagasi käinud ning Tomi eriti ei huvitagi. Ka mind huvitab palju enam meie reisi järgmine sihtpunkt - Vaux-Le-Vicomte loss. Sellest lossist kujuneb meie reisi lemmik.
Hommik on pilves, kuid vähemalt ei saja. Loss jääb kämpingust umbes paarikümne kilomeetri kaugusele ning selle läbimine ei võta tundigi. Pargime otse lossi vastas, tasuta parklas ning suundume piletikassase. Meeldiva üllatusena ei leia lossist suuri rahvamasse ka pealelõunal. Hoopis teine asi mööda tube jalutada ja pilte teha nii, et kellegi pea peale ei jää.
Vaux-Le-Vicomte loss peaks kõigile musketäride raamatu lugejatele ning Raudse Maski filmi näinutele tuttav olema - nimelt on legend just selle lossiga seotud. Raamatu ja filmi järgi olnud Louis XIV kaksikvend, keda Aramis ning Porthos tahtnud troonile upitada - plaan küll hiljem nurjus, ning seda tänu D´Artagnanile, aga kuulus kuningate "vahetus" leidis aset just siin lossis. Lossis aga räägiti meile audiojuhis, et raudseks maskiks olnud hoopis kuninga endine rahandusminister ning lossi omanik Nicholas Foquet, kes olevat uhke peo korraldamisega lossis kuninga kadeduse ära teeninud ning mille tulemusena jäi ta ilma soosingust, lõpetades elu Piemonte maakonnas ühe kindluse vanglas, kandes raudset maski.
Lossi arhitektiks oli Le Vau, kes pärast Foqueti langust kutsuti kuninga poolt Versailles projekteerima. Samuti leidis tee kuninga õukonda Foqueti õuepoeet Moliere. Idee Versailles-d ehitada sai kuningas just Vaux lossilt. Seega pole kindlasti tegemist ühe tähtsusetu lossiga Prantsusmaa ajaloos. Siin aga mõned pildid lossi aiast ning siseruumidest:Vaade lossile pargi lõpust
Vaade pargile lossi aknast
Lossihärra Fouquet oma töötoas
Louis XIV lossi omanikule saatuslikuks saanud peol
D´Artagnan Fouqueti arreteerimas (tegelikult eksisteerinud tegelane)
Fouquet vangikongis raudse maskiga
Saime lossist välja alles kella kolme paiku pealelõunal, millele järgnes lõunasöök lossi parklas. Peale väikest sirutuspuhkust asusime teele meie reisi viimase sihtpunkti - Fontainebleau suunas. Distants oli umbes 40 kilomeetrit. Fontainebleau on tänapäeval linnake, mille keskel asub kuningaloss - enne Versaillesi ehitamist oli Fontainebleau üheks peamiseks õukonna suvituslossiks.
Kord Fontainebleausse jõudnud, küsisime kohalikust infopunktist lähimate kämpingute koordinaate ja leidsime ühe kämpingu umbes 10 kilomeetri kauguselt. Vahepeal ilusaks läinud ilm kiskus taas pilve ja nii möödus veidi vihmane õhtupoolik kämpingus raamatuid lugedes.

Järgneb...

Reisimuljeid Prantsusmaast, vol. 6

Kolmapäev, 15 juuli. Hommikul kell 8 lahkusime juba kämpingust, sest tahtsime võimalikult vara Mont S. Micheli juurde jõuda. Läbida oli vaja umbes 300 kilomeetrit. Seekord saime kasutada enamus ajast kiirteid, sest Bretagna maakonnas on pea kõik kiirteed tasuta ning tomtom oli sellest väga hästi teadlik.
Alustuseks tahtsime külastada veel ühte lossi - Brissac Quince, kuid jõudsime lossi juurde liiga vara, kell 9, samas kui lossi sai külastada alates kella 10-st. Otsustasime aega mitte raisata ning jätta loss selleks korraks vaatamata. Küll aga leidsime lossi aia peavärava lahti ning vaatamata prantsuskeelsele ähvardavale kirjale, mis keelas igasuguse sisenemise lossi territooriumile läbi selle värava, otsutasime meie umbkeelseid turiste mängida ja seda reeglit ignoreerida. Seda enam, et lossi suures aias ei olnud näha ühtegi elavat isendit. Nii saime isegi teha mõned pildid lossist, misjärel jalutasime tagasi parkimisplatsile kohaliku lasteaia ees. Panen siia pildi ka sellest lossist:

Jätkasime oma teekonda Mont S. Micheli suunas, tehes ka kolm peatust supermarketites. Esimene peatus oli bensiini võtmiseks - nimelt saab Prantsusmaa supermarketite juures üliodavat bensiini, kuid selleks on vaja toimivat pangakaarti. Meie parkisime end tankla juurde ära, panin kaardi masinasse sisse, mispeale hakkas masin äkki pikalt ja laialt prantsuse keeles mulisema. Ütlen mulisema, sest ei suutnud ühtegi tuttavat sõna eristada. Polnud õrna aimugi, millisel momendil oleks pidanud koodi tippima või oli midagi valesti. Kasutasin nimelt visa electroni, sest mastercardid ja muud kaardid on välismaal kasutamsieks meie endi poolt blokeeritud ja enne reisi läks meelest ära ka blokk maha võtta. Aga visa electron vist Prantsusmaa tanklatele ei meeldi. Hädast aitas meid välja üks lahke prantslane, kes mulises veelgi rohkem arusaamatut prantsuse keelt, aga suure vaevaga saime pihta informatsioonile, et meie olime sisenenud tanklasse sellest küljest, kus sai vaid kaardida maksta, aga et kui me välja sõidame ja ringiga uuesti teiselt poolt tagasi tuleme, siis saame benssu ka sularahaga. Nii saimegi paagi täis.

Teine supermarketi kauplus oli SuperU ning toiduvarude täitmiseks, aga kuna minu jaoks olulisi koogikesi sellest supermarketist ei saanud, tegime ka kolmanda peatuse, seekord Leclerci parklas. Need Leclercid on kah Prantsumaal sedasi laiali, et kui vaja pole, siis iga nurga taga üks, kui aga vaja, siis leiab kõike muud peale nende...Muidu liikus meie teekond Mont S. Michelini sedasi - kämping - Angers - Rennes - Mont St. Michel.

Kella 14 paiku olime Mont S. Michelis kohal. Künkakene paistis mingi aeg juba paarkümmend kilomeetrit varem kätte ära, siis kadus, et äkki terves suuruses taas meie ette kerkida. Sissesõit saarekese suunas on meeli ülendav, vaatamata sellele, et meie reis sattus momendile, kui meri oli madal. Nii nägime saarekese ümber vaid liivaluiteid, kuid igal pool olid sildid, mis hoiatasid liikuvate liivade eest. Omapead jalutama minek oli keelatud ühesõnaga. Parkla matkaautodele maksab 8 eurot ja sinna võib ka ööseks jääda. Ööbimine on tasuta, aga kui tahad tasuta ööbida, siis peab hommikul kella 8-ks jalga laskma. Meie parkisime oma auto ära ning linna külastamise asemel asusime lõunasööki vaaritama. Pole paha süüa spaghette, juua õlut ning vaadata aknast Mont S. Micheli peale. Päevasel ajal on saarekese linnakest ja tippu kroonivat kloostrit kaemas tohutud rahvamurrud, kes saabuvad juba varastel hommikutundidel busside ja autodega. Meil oli aega järgmise päevani ning seepärast lükkasime külastust edasi. See on kohe esimene pilt, mille tegin vahetult peale auto parkimist:
Nagu pildilt näha, oli meie saabumisel ilm pilves ning ähvardas vihmale minna, kuid ühtegi piiska taevast alla siiski ei tulnud.
Ja siin üks hoiatav silt:

Peale lõunasööki sai tehtud üks paaritunnine lõunauinak ning kella poole kaheksa paiku seadsime sammud künka suunas. Võtsime kaasa ka taskulambi, et näeks pimedas tagasi auto juurde tulla, kuid see samm osutus üleliigseks, sest Mont S. Michel tundub olevat Eestiga ühel laiuskraadil, sest pimedaks hakkas minema alles peale kella 10.

Kella kaheksaks oli linnas rahvamass kahanenud ning liikusime tempokalt mäe tipu suunas, et küll siis saab rahulikult ning hingeldamata hakata allapoole tulema. Mäe tipust leidsime aga end kohe kloostri sissepääsu eest ning kuna suvel on klooster vist hilistundineni avatud, otsustasime kohe kompleksile ringi peale teha. Kloostris olid siia sinna pimedastesse nurka pandud mõned noored neiud viiuliga muusikat tegema, mistõttu oli õhkkond kloostri pimedates käikudes veelgi erilisem. Kloostriruumid on seest küll tühjad ja kõledad, aga igasugused käigud ning teadmatus oma täpsest asukohast muudavad külastamise omamoodi elamuseks.
Siin siis mõned pildid:
Kloostrikompleksi peasissepääs
Vaade kloostrikirikule kloostri siseaiast ehk chiostrost
Üks paljudest käikudest kloostri sisemuses
Üks vaade Mont St. Micheli peatänavale
Vaade matkaautode parkimisplatsile
Vaade kloostri terrassilt ühele teisele saarekesele
Peale kloostri külastamist otsustasime õhtustada esimest ja viimast korda meie reisi jooksul restoranis. Pigem uudishimu kui vajaduse pärast. Valisime välja ühe antiikse välimusega restorani peatänava ääres, kus oli olemas ka menüü itaalia keeles. Valisime oma eined fikseeritud menüü seast ning joogina võtsime vaid karahviniga joogivett. Milleks raisata raha veinid peale, kui meid oli autos ootamas juba päris esinduslik ning isiklik veinikelder.. Toitude koha pealt ei saa öelda midagi laitvat ega ka midagi kiitvat. Liha oli pehme ja täiesti söödav, kuid mitte võrreldavgi Toscana köögi hõrgutistega. Tom proovis ära ka kuulsa foie grasi ehk hanemaksa, kuid ka see erilist elevust ei tekitanud. Küll oli aga hea crepes magustoiduna.
Siin pildil minu õhtusöök
Ja siin magustoit:
Ja siin restoran tänava poolt vaadatuna
Siin veel paar pilti õhtusest miljööst Mont St. Micheli tänavatel:


Siin pildil on näha ühe huvitava asutuse sissepääsu - politseijaoskond..
Pimeduse saabumine tegi Mont St. Micheli veelgi maagilisemaks kohaks - paraku ei võimalda pilt edasi anda seda, mida kohapeal tunneb
Järgmise päeva hommikul oli taevas vaid paar pilveraasu
Viimane jalutuskäik enne Mont St. Michelist lahkumist

järgneb...