Nii ongi nädalake taas möödas ja käes oodatud reede. Tegelt hakkab reede minu jaoks pihta alles kell 19, noh sinna on veel mõni tund kannatada... Nii suure hooga nagu hakkasin siin kirjutama, sama suure hooga jäin ka pidama. Viimane nädal on olnud päris jube töönädal, kliendid on kellegil kaelas ja muidugi pean olema mina, palgatööline, see, kes siis musta pesu ära peseb..arvutis muidugi ;-)
Jube palav on...väljas ei saa nagu veel arugi, et palav oleks, aga siin kontoris on ikka päris jube. Hommikul on küll hea, siis avan esimese sisenejana kõik aknad ja ruumist voolab läbi selline mõnus märjuke õhk mis mõnusalt selga paitab. Siis hakkab aga higistav meestekari kohale voorima ja mida rohkem neid on, seda vähem õhku ja seda enam higihaisu...nojah...on ju olemas õhukonditsioneer....aga selle õhukonditsioneeriga on see jama, et nii kui ma need käima panen ning aknad ikka lahti jätan, on ülemuse poeg kohe platsis, et see puhas energia raiskamine! Seleta talle siis lahti, et ka jahedas õhus on higihais ikka välja kannatamata hais...Ja ega nad eriti midagi jahutagi, kokku on meil neid kahe ruumi peale neli ja hetkel töös kolm, ikka palav...
Kui keegi veel ei tea, siis Itaalias on suvi. Päikest on piisavalt ning mina muutun ikka pruunimaks ja pruunimaks...ega tegelt ma ei teagi, palju rahvast mere ääres käib, sest ega minul sinna aega minna küll pole. Tööinimeste värk - nädala sees tööl ja pühapäeviti puhkavad kõik, kaasa arvatud päike. Millegipärast satuvad mulle alati need pilvised pühapäevad...Hakkasin siis solaariumis käima, mul siin üks kohe töökoha all. Lihtne värk, kümme minutit kuuma kannatamist ja jume tuleb nagu oleks päev otsa mere ääres...:-) Tegelt ega ma ei ole eriline solaariumi armastaja, aga kuu aja pärast ei tahaks altari ette päris kahvatunäona ilmuda, mõni võib veel arvata et olen haige...ja asju on nii palju ajada, et laupäevad lähevad kõik mööda päikest nägemata ning pühapäevad on pilves...
Pealkirja järgi peaksin vist dobermannidest rääkima...Tegelt meil siin selline huvitav "cantiere" (ehitusplats e.k.) tekkinud: tegemist siis linna kõige prestiizikama platsiga, naabruses kohe San Rossore park (hästi kõva sõna Toskaanas) ja rikkurite tallid hobustega pluss mõne rikkuri villa ka sinna sekka. Juba aastakümneid pole sinna piirkonda keegi midagi ehitanud - seega hobustemeeste lausmaa...Ja nüüd üks hobumees mängis oma suured varad hobuste peale maha ja nii tekkis tal vajadus uue raha järgi. Juhtuski siis et ta müüs ühe väga "sooja" heinamaa mu ülemuse ja tolle sõpradele maha. Nii tekkiski projekt ehitada maatükile neli kahepereelamut, kõik väga stiilse moega...Projekt ei meeldinud muidugi ülejäänud hobumeestele ja nii hakkaski olema skandaal skandaali järel. Paar aastat järjest oli mu ülemus pidevalt ajalehtedes ära mainutud artiklites nagu "hobumehed said võidu", "hobumeeste maa jääb hobumeestele", "ei mingeid uusi hooneid hobumeeste maale" jne. Mainin siia vahele ära et need hobumehed seal on kõik paadunud kommunistid, kuidas aga kommud nii pururikkad saavad olla, ei mahu kuidagi pähe...mnjahhh...olgu kuidas ole, seda projekti saadeti meile pidevalt tagasi küll linnavalitsusest kui muinsuskaitsest. Lõpuks sai aga ikka "õigetele" kommudelel mõni rubla taskusse sokutatud ja läbi imede ilmus välja lõpuks see kauaoodatud "ehitusluba". Ja nii saigi tellitud ehitusfirma, pandud silt maatüki juurde, et siin läheb ehitamiseks lahti ja nüüd paar päeva käib kisma seal..Nimelt ei lase kohalikud hobumehed ei töölisi maale ega muid "adetti al lavoro". Viimane lugu oligi kui väga jutukale naisgeoloogile aeti koer kallale - dobermann siis. Tulemusena jalg katki ja ähvardati veel koera lahti lasta kui keegi julgev veel maale oma jalga tõsta. Nii ongi linna politseinikel viimastel päevadel käed jalad tööd täis ja ajalehtedel ainet millest rääkida. Minu ülemusele on aga see nagu omamoodi reklaam, kuigi projekti ennast pole veel avaldatud (tegemist hetkel siiski vaid urbaniseerimistöödega), helistatakse iga päev igast Itaalia nurgast ostusooviga vaatamata soolasele hinnale - üks majake 1,6 miljonit eurot.
Mul on hea meel, et ise olen kontoritöötaja ning ehitusplatsidel käima ei pea. Sest kurje koeri ma kardan ja kurje inimesi veelgi. Peale minu on igatahes kõik minu töökaaslased sõimata saanud, kui on vaid end tollel platsil näidanud. Ilmselt saab kogu see ehitusperiood üks suur sõda olema...
Miks siis hobumehed ei taha neid maju kuigi tegemist igavesti suure heinamaaga kuhu tuleb vaid neli majakest (kahekorruselised ning pargile vastavas antiikses stiilis). Tolle piirkonna elanikud on harjunud oma vabadusega ning kaaslinnakodanike kadedusega (veab ikka, et sellises kohas saavad elada). Kohas müüakse lobudikke hinnaga miljon eurot, seega üks uus villa 1,6 miljoni eest on nende joaks lause ülekohtune alla hindamine?!
Kes seda tõde täpselt teab, aga kui juhtub midagi muud põrutavat, küll siis kirjutan sellest ka siinsetel veergudel.
Nüüd aga püüan teha tõsise tööinimese näo ette, kuidagi kella seitsmeni välja vedada ja siis heilllaaallaaa - nädalavahetus!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar