Kevad saabumas!

Kevad tuleb alati ootamatult, kuid sel aastal on ta kuidagi eriti ootamatult saabunud. Täna hommikul aias jalutades avastasin, et meie pisikesed õuna- ja virsikupuud on juba õites.
Aeg on möödunud kiiresti ning juba kaks kuud pole siia ühtegi rida kirjutanud. Vahepeal on möödunud karnevali aeg, mis kestis neli nädalat. Ise karnevalil ei osalenud, lihtsalt ei meeldi. Kui elaks Saksamaal, siis ehk oleks osalenudki, aga Itaalia karneval tähendab minu jaoks vaid tohutuid rahvamasse ning ulakaid lapsi kes spray-pudelitest rahva sekka valget vahtu lasevad...Kui Sakasmaal visatakse veoautodelt rahva sekka igasugust laadi magusat siis Itaalia karnevalidel lendleb peade ümber peamiselt vaid värvilise paberi praht. Ning lisaks küsitakse siin karnevalirongi vaatamise eest raha. Vähemalt Viareggios on see nii ning hea tahtmise korral võin neid värvilisi autoronge pärast terve aasta tasuta imetleda, nende hoiukohas nimega Cittadella di Carnevale.

Aga mida siin ikka pikalt karnevali teemadel heietada, kui poed on juba täis Pasqua (Lihavõtted) kraami. Ka selle pühani on jäänud vaid kuu aega.

Vahepeal on aga tõesti saabunud kevad, ning ajalehed kirjutavad, et sel aastal alustavad tasulised rannad oma hooaega tervelt kaks kuud tavalisest varem. Kui senini on avamispäevaks olnud enamasti 15 mai, siis sel aastal peaks prognooside kohaselt olema juba 15 märtsil võimalik rannas päikesevarju all rahulikult peesitada?

Kevade saabumist naudivad täiel rinnal ka meie pere kaks koera Rosa ja Nero, kes on äsja selja taha jätnud oma esimese eluaasta ning alustanud teist. Kui Nero armastab rohkem varjus istuda, siis naiselik Rosa otsib endale alati päikesepaistelise koha ning püüab oma roosaks muutunud nahka natuke pruunikamaks põletada. Möödunud suvel oligi tema karvavaba kõhualune päris mustaks põlenud, mis talve jooksul taas roosa tooni võtnud. Piltidel näetegi kutsasid oma igapäevasel tegevusel.

Aga mis muidu uudist siinpool Alpe. Möödunud nädalal sai käidud Milaanos turismimessil BIT2007. Sel aastal korraldati messi uues messikompleksis asukohaga Rho nimelises asulas. Kompleks jättis täitsa võimsa mulje, on tegemist ju ühe suurima messikompleksiga maailmas. Põrandapinda olevat uues kompleksis 560 tuhat ruutmeetrit ning kohti autodele olevat lausa 20 tuhat. Turismimess võttis enda alla kompleksist vaid umbes poole ning meie oskasime oma autole leida koha muidugi kompleksi teises otsas, kust tuli messile saamiseks jalutada ühest otsast teise. Lisan siia, et ega see vahemaa väga väike olegi, hea veel, et ülemisele koridorile on monteeritud liikuvad lindid, mis meid aitasid kiiremini kompleksi teise otsa saada. Mess oli muidugi tohutu ning kõike vaadata ei jõudnudki. Ime, et suutsime veel Eesti üles leida. Krahmasime kaasa ka materjale kuid ka sellest tegevusest loobusime peagi, kuna Tom oli keeldunud messile trolleyga tulemast ja seljakotti väga palju ei mahtunudki. Kodus kaalumisel saime kokku üle 20 kilo kraami...Tulevikus messile siis kindlasti trolleyga :-) Ja I-le punkti pani fakt, et supermoodsa kompleksi elektrisüsteem ütles messi käigus ülesse ja nii tuli meil auto juurde tagasi jalutada ise, kuna liikuvad lindid olid rivist välja. Tekkis kohe selline Jeesuse ristikandmise tunne, hea seegi, et keegi kõrvalt kive ei visanud või näkku sülitanud...

Aga mess on juba minevik. Eile käisime hoopis teistsugusel üritusel. Tagasitõmbumisel tavaelust ehk Ritiro´l koos meie koguduse preestriga. Grupis oli meil mõni äsja abiellunud paar ning mõned paarid, kes abiellumas sel aastal. Mulle need tagasitõmbumised tavaelust meeldivad. Aga lähemalt. Hommikul kell 11 läheme kõik ilusasti korralike katoliiklastena missale, mille lõppedes koguneme autodesse ning liigume pisikesse maakohta Pisa lähedal, mille nimeks on Calci. Selles mäenõlval asuvas asulas on üks rikastele pensionäridele mõeldud vanadekodu, mida peavad mõned nunnad. Peanunn on aga meie preestri vana tuttav (on mõlemad pärit samast külast). Eilne tagasitõmbumine oli mulle neljas ning alati toimub kõik sama rituaali järgi: kõige olulisem tegevus on söömine. Siin ongi üks pilt enne söömingu alustamist. Süüa saab nagu korralikus restoranis (kaks esimest, kolm teist käiku, kõrvalroog, puuvili, magustoit, vein). Hinnaks 12 eurot nägu. Söömingu järel liigume kloostri-vanadekodu baari, kus peanunn serveerib meile lahke naeratuse saatel kohvi. Meie preester küll manitseb, et praegu paastuaeg ja süüa väga ei tohi, aga asub siis suure naeratuse saatel oma sokolaaditordi kallale...nii palju siis katoliiklikest reeglitest.
Kui kõht täis, siis vaja natuke end kergendada.. Selleks on preestril programmis alati valmis üks paaritunniline jalutuskäik. Need jalutuskäigud on ka päeva parim osa. Eilne kevadine ilm soosis aga jalutuskäiku veelgi enam. Jalutasime kloostri juurest ühe teise hoone, endise kloostri juurde (circa 2 km) , kus teeme kohustusliku grupipildi (siin kõrval) ning pöördume rõõmsalt vesteldes tagasi vanadekodu poole. Lisan siia juurde, et tegemist pole klassikalisel vanadekoduga, vaid rikastele mõeldud puhkekoduga. Siia võib tulla elama alaliselt aga võib ka tulla vaid nädalaks, kuuks jne. Vastu võetakse vaid iseendaga toime tulevaid vanureid. Summa mida maksavad vanurid kuus, pidi olema midagi 3000-5000 euro vahel. Pidi olema üks väga populaarne koht maakonna rikaste vanurite seas.
Kui oleme tagasi selles vanadekodus, tõmbume kõik ilusasti ühte kongressisaali ning vestleme omavahel igasugustel teemadel (tavaliselt on ikka teemaks perekond). Umbes kella 18 paiku loeme meieisapalve ning paar Ave Mariat ning sellega on meie tagasitõmbumine läbi ning võime pöörduda tagasi oma igapäevasesse (ja palju vähem meelidvasse) maailma :-)
Vahepeal olen Tomile öelnud, et kui poleks temaga tuttavaks saanud oleks siin Itaalias nunnaks hakanud. Nunnad elavad imeilusates antiiksetes ja hiigelsuurtes hoonetes, lähevad õhtul grupina linna jalutama ning jäätist limpsima ning vahepeal tegelevad heategudega. Pole veel ühte kurba nunna õnnestunud näha....:-)
Aga kevad läheb edasi ning ilusat kevadeootust ka teile!