Pasquetta...pühad selleks korraks taas läbi.

Kui Itaalias on komme, et Pasqua ehk Ülestõusmispüha päeval (ehk pühapäeval) saavad sugulased kokku ja söövad kella 13 alates kuni õhtuni välja kõike head ja paremat mida paastuaja lõpp lubab, siis Pasquetta ehk esmaspäevane järelpüha pühendadakse kõikvõimalikele väljasõitudele, kui ilm vaid lubab. Sel aastal ilm lubas ja rahvast oli juba varastest hommikutundidest alates linna ümbruse teedel tihedalt liiklemas. Kes läks mere äärde, kes kultuuri otsima kunstilinnadest, kes niisama vabasse loodusesse. Meie valisime vaba looduse, tirisime garaazhist välja oma vanad maastikujalgrattad ning keerasime otsa San Rossore reservaadi suunas, mis midagi metsa sarnast, kui nimetatakse siin pargiks ning avatakse publikule vaid pühapäeviti, või siis riigipühade puhul. Siin allpool ongi mõned pildikesed tänasest väljasõidust. Õnneks jääb park üsna meie kodu lähedale, nii et vaid paarkümmend minutit väntamist ja olimegi pargis.

Esimesel pildil on näha pargi peateed ehk ala, kus võib autoga sõita. Nagu pildiltki näha, on üsna palju toskaanalasi just selle pargi Pasquetta tähistamiseks välja valinud.

Kümmekond minutit väntamist ja jõuab välja pargi aladele, kuhu autod loomulikult ei tohi sõita, aga ka jalutajatest jõuab vaid mõni üksik. Selline mõnus jalgratturite paradiis, puutumatu loodus...Kui hästi läheb, võib isegi metsloomi näha (täna kahjuks ei juhtunud peale koerte ühtegi neljajalgset nägema).

Kuigi park on avatud publikule vaid pühapäeviti, jääb suurem osa pargist siiski suletuks, selleks et metsloomi liialt ei häiritaks. Nimelt on San Rossore viimane looduslik park/mets, mis on Itaalia mererannikul säilinud. Õudne mõelda, et mõnikümmend aastat tagasi taheti ka siia tsemendist turistide linn teha... Möödunud aastal oli mul ühel sumedal suvelööl au keset parki vabas õhus, metsloomade häältest ümbritsetuna, väga head Carbonarat nautida. Seda kõike tänu kursusekaaslasele teatriringist, kes oli veel paar kuud tagasi selle pargi peavaht ning elas majakeses keset metsa. Kogemus, mida tänapäeval ei saa praktiliselt enam kusagil kogeda. Kahjuks saadeti ta nüüd üht teist metsa valvama ja seega elamus kahjuks enam ei kordu.

Natura viva jalgrattaga..

Tom loodust imetlemas..

Siin ma ise jalga puhkamas ja looduse värsket õhku kopsudesse hingamas.

Üks sääskedest kubisev oja. Selliseid ojakesi on pargis rohkelt. Väga armsad vaadata, kui neid tüütuid sääski ei oleks.