Camperista per caso...

...ehk lugu sellest, kuidas ja miks sai teoks elu esimene reis matkaautoga.

Neljapäeval, 16 aprlillil saime auto rendifirmast kätte ning täna, 20 aprillil viisime tagasi. Kuidas siis äkki selline idee matkaauto rentimiseks?

Lugu sai alguse ideest minna eeloleval suvel väikesele tiirule Prantsusmaale. Aga kuidas oleks kõige mugavam Prantsusmaad avastada? Teadagi pole augustikuus Prantsusmaa väikelinnades normaalse hinna ja kvaliteedi suhtega hotelle just jalaga segada ning iga päev restoranis söömine pole ka just eriti odav. Samas ei tahaks ka iga päev võileibu nosida.. Aga kui rendiks hoopis matkaauto? Idee iseenesest ilus, aga tegemist ikkagi suuremat laadi veoki ja mitte pisikese autoga. Kas inimene, kes pole elu sees veoauto juhtinud, saab ikka hakkama matkaauto juhtimisega? Kõik need küsimused ja kahtlused viisid meid otsuseni, et enne umbes 10päevast reisi tundmatusse võiks masina enne ikka ära proovida. Nii saigi teoks idee rentida matkaauto nädalavahetuseks. Jätsime kohe kõrvale Lihavõtete perioodi, sest hind tolleks nädalavahetuseks oli kahekordne võrreldes nädalapäevad hilisema weekendiga. Nii broneerisimegi veoki 16 aprilliks (auto antakse välja neljapäeviti ja esmaspäeva hommikul on vaja tagasi viia).

Neljapäeval olin muidugi suures ärevuses. Viimastel nädalatel kogutud info netist oli minust teinud juba suhteliselt kõva spetsialisti matkaautode alal, aga üks asi on teooria, teine praktika...Õnneks osutus praktika lihtsamaks kui alguses arvasin, ja seda tänu teooria tundmisele. Nii et on õige ka see, et praktikast pole kasu teooriata nagu teooriast pole kasu praktikata. Tom sai ka juhtimise üsna kiiresti käppa ning meil õnnestus auto tagasi viia ka kõige väiksema kriimuta. Seda vaatamata asjaolule, et auto oli pikk 6 meetrit, kõrge 3 meetrit ja lai 2,3 meetrit. Kõige olulisem oli mitte ära unustada kõrgust, et ei põrutaks täie hooga madala sillakese suunas... Ometigi oli meie renditud matkaauto üks väiksematest, mis eksisteerivad..

Ilmaga ei vedanud eriti, aga pean ütlema, et matkaautoga reisimine on juba elamus omaette, nii et võib ka üldse kõik muud vaatamisväärsused kõrvale jätta.

Programm oli siis järgmine: Neljapäeva hommikul saime auto kätte ning tõime ta närvirakud 100 kraadi keemas kodu ette. Siis läks lahti laadimiseks. Meie variandil, Challenger Genesis 31-l, on taga ka selline pagasiruum, mida nimetatakse garaazhiks. Sinna mahub ära vajadusel ka mootorratas, viimane ei tohiks aga eriti raske olla. Meie kaks jalgratast, paar aiatooli, vesi ja muu kraam mahtus aga väga hästi ära, ruumi jäi ülegi. Keerulisem oli mahutada riideid pisikesse riidekappi...kohvrid igatahes tegid reisi autosse ja sealt tühjana välja, tagasi kodu. Kohvritel pole küll matkaautosse mingit asja. Külmkapp on pisike, aga mahutas iluasti kõik selle ära, mida plaanisime järgneva nelja päeva jooksul süüa. Isegi jäätist oleks võinud kaasa võtta, sest sügavkülm täiesti olemas.

Peale lõunapausi puhkasime ja umbes kella 16 paiku hakkasimegi sõitma. Ega eriti aimu ei olnud, kuhu välja jõuda. Välja jõudsime aga Monteriggionini. Seal on suur parkimisplats, kus matkaautod võivad rahulikult öö mööda saata. Kuna patarei oli veel täis ning samuti veepaagid, siis jäimegi sinna ankrusse. Peale meie oli seal veel 5-6 matkaautot ning öösel tuli veel mõni lisakski. Magama läksime varakult, sest ei julgenud patareid eriti koormata ning kell 8 õhtul oli juba kottpime. Mõnus oli aga enda valmistatud õhtusöök gaasipliidil - praetud liha pannil ja hea vein seltsiks. Omaette elamus oli nõude pesemine (taldrikud plastist, aga potid-pannid). Kogu aeg oli selline tunne, et kohe saab vesi paagist otsa. Aga ei saanud.
Öö möödus väga hästi, juhikabiini peal on selline magamiskapp, mida nimetatakse mansardiks. Seal on voodi nagu kodus - poolteist meetri lai ja üle kahe meetri pikk. Ainuke muutus koduvoodi suhtes on see, et lagi on väga lähedal - mitte soovitatav nendele, kel kinnise ruumi foobiad peal.

Järgmisel päeval ehk reedel võtsime otsa Umbria maakonnas suunas ja peatusime Terni nimelises linnas. Linn ei paku midagi, aga matkaautode parkimisplats oli hästi korraldatud. 4 euro eest võib seal ka 48 tundi jutti puhata. Meie tirisime välja oma jalgrattad ja läksime linna uudistama. Jalgsi jääks kesklinn natuke kaugele, aga jalgratastega oli paras ots enne lõunasööki. Lõuna ajaks olime tagasi oma eluruumis ja tegime taldrikutäie pastat. Peale sööki oli mõnus tunnike niisama voodis tukkuda. Enne lahkumist Ternist tegime ära ka esimese praktikatunni masina paakide tühjendamiseks. Nimelt on masinas 100l joogivee paak, 40 liitrine paak köögivete tarbeks ning 60 liitrine vannitoa vete tarbeks. Paakide tühjendamiseks tuleb masin juhtida osavalt asfaldisse tehtud kanalisatsiooni aukude peale ja klapp ära tõmmata. Kui vesi on väljas, klapp kinni ja edasi. Wc jaoks on eraldi paak, seda aga tavalisse kanalisatsiooni tühjendada ei tohi. Sai ka tangitud täis veepaak, igaks juhuks.

Ternist võtsime edasi suuna Spoleto linnale. Seal leidsime samuti vaevata parkimiskoha bussidele ja matkaautodele, edasi tegime jalutuskäigu linnas, mis pole ei ilus ega kole. Peale jalutuskäiku võtsime suuna kämpingule, kus olime otsustanud eeloleva öö mööda saata. Kämpigu suunas sõites viis tomtom meid küll nii kitsale teele, et hakkasime lausa kartma liiklusummiku tekitamist, aga õnneks polnud kandis eriti autosid ning nii saime ilusasti tagasi suurele teele. Ööbisime Marmore veejoa kõrval samanimelises kämpingus, kus olime tol ööl ainus matkaauto. Saime kasutada sooja veega dushe, kogu kämping oli praktiliselt meie päralt. Öö möödus väga rahulikult, õhtul sain ka rahulikult raamatut lugeda, sest kämpingus sai auto lülitada vooluvõrku, nii et polnud vaja karta patarei tühjenemist.

Laupäeval käisme ja vaatasime veejoa üle. 5 euro eest inimese kohta saab seda vett piisavalt. Iseenesest kena joaga, kuid kahjuks mitte looduslikuga. Seda saime aga teada alles kohapeal, broshüüri lugedes..

Marmore joa juurest, peale lõunasööki ja väikest uinakut võtsime suuna Todi linnale. Ka seal sai matkaautot tasuta parkida - tänu netist kogutud infole julgesime sõita mööda uimkallist parklast ja panna auto hoopis teise, tasuta parklasse. Nii nagu internetis oli soovitatud, oli parkla matkaautosid täis, samas kui tasulises parklas polnud ühtegi. Todi linn on väga armas, soovitan külastada!

Todist võtsime suuna Bracciano järve suunas, heitsime kaugelt pilgu peale ka Bracciano lossile, kus Tom Cruise abiellus, aga kuna autole kohta ei leidnud, jäigi vaatamine vaid vaatamiseks. Ööbiseme ühes huvitavas eraparklas Cerveteri lähedal, kus oli paarkümmend matkaautot - lapsed kilkasid, mehed grillisid liha ja penid kisklesid omavahel. Lisaks oli parkla juures võimalus kalastada, ehtsat jaanalindu vaadata. Kogu ilu rikkus ära vaid sitahais järgmisel hommikul, mis tuli kusagilt põldude vahelt...Igatahes õhtul keetsime kartuleid, praadisime liha, kuulasime raadiot, mängisime kaarte. Öö möödus vaikselt, ka teised parkla külalised olid öösel väga vaiksed. Hommikul tühjendasime/täitsime paagid, maksime omanikule 8 eurot parkimise eest ja võtsime suuna Cerveteri suunas, kus lootsime näha etruskide haudasid.

Cerveteri on väga segane linn, üldse jätab Lazio maakond kuidagi Abruzzo mulje, kus samuti oli kõik kuidagi mahajäetud. Ei saa võrreldagi Toscana või Umbriaga, kus turismiobjektid on palju paremini ära märgistatud. Igatahes mingid hauad leidsime, aga kuna sadas vihma ja haudade vahel oli paar autot armunud paarikestega ning ei ühtegi piletikassat, otsustasime hauad vaatamata jätta ning oma reisi jätkata.

Pühapäev oli kole, sadas vihma ning lõpetasime oma päeva varakult Marina di Bibbona kämpingus, Livorno lähedal. Päev oli ilma tõttu rikutud, aga kämpingus oli mõnus. Seal oli teisigi matkaautosid, peamiselt Saksamaalt. Sai käidud sooja dushi all ning söögijääke hävitatud. Pool ööd klõbistas vihm autokatusele, see oli paras muusika õndsaks uinumiseks.

Esmaspäeval ehk täna, tõusime varakult, sõime hommikust, tühjendasime taas paagid ning tund hiljem olime juba tagasi Pisas. Auto tühjaks laadimine võttis pea tunni, misjärel viisimegi auto laenutusse tagasi. Muidugi oskasime tomtomi hoidja unustada klaasile, nüüd on meil põhjust homme tagasi minna, et taas korraks armsaks saanud autole pilk peale heita.

Prantsumaale minekuks on nüüd palju enam julgust matkaauto laenutamiseks. Challengeri ehk ei võtaks, sest vannituba jäi natuke kitsaks. Samuti oli meie jaoks ülearune kahe suure voodi olemasolek. Selle asemel oleks natuke rohkem tahtnud põrandapinda ja ka köögi poolel polnud alust, kuhu panne asetada, kui mitte otse kraanikaussi. Nii et vaatame ja kaalume, ehk leiame midagi. Kui keegi tahaks meiega koos Prantsusmaale tulla, siis andku teada! Muidugi tuleb minna kahe eraldi autoga, sest üks auto on paras kahele inimesele, neljale oleks lihtsalt liiga kitsas.. Siin all üks pilt, mis on tehtud Marmore veejoa kämpingus.