Vanad tegemised

Vahepeal on taas hulk vette merre ära voolanud, kuid pole ikka veel jõudnud pajatada ühest toredast nädalavahetusest, mis viis meid Tomiga Marche maakonda. Pildid laadisin küll siia blogi juba pea kaks nädalat tagasi, kuid kirjutisega pole kohe kuidagi maha saanud.
Paraku pole ka täna eriti aega, aga kuna uued tegemised on vahepeal peale tulnud, mõtlesin, et mida ma siin ikka enam ootan. Tehkem seekord siis vähem juttu ja rohkem pilte :-)
Nädalavahetus oli 19-20 aprill ning ilm oli suviselt soe. Paraku on palavaga ringi sõitmine päris tüütu.
Teekond viis üle Perugia Frasassi koobaste suunas, kus oli plaan üks väike koopakülastus ette võtta. Esimene pilt on väike vahpeatus enne koopaid, kui kuumusest hakkas üle viskama ning nohu ära hoidmiseks oli ka konditsioneer kinni.

Koobaste juurde jõudsime muidugi lõuna ajal ning aega parajaks tehtud sai jalutatud koobaste lähedale jäävas San Vittore külakeses, kus asub üks keskaegne "abbazia", mida näete pildil.

Lisaks kirikule sai tehtud ka mõned looduspilid ümbruskonnas. Üldiselt oli koht kena, aga natuke liiga raskelt ligipääsetav läänerannikult tulijatele.



Siin siis üks looduspilt haisvast mägiallikast...See haisupomm oli materjal nimega zolfo, ärge küsige, kuidas see eesti keeles peaks veel kõlama. Vihjeks nii palju, et hais sarnaneb mädamunale. Ka Pompei õnnetusele eelnevalt (79 Kristuse järgi) olevat Vesuuvi vulkaan taolist haisu välja ajanud...








Lõpuks jõudsime siis nii kaugele, et lasti ka koobastesse. Koobastes on muidugi pildistamine keelatud, aga õige itaallane pildistabki seal kus keelatud. Oleme käinud teistes koobastes, kus pildistamine lubatud ja pole pooltki nii huvitav olnud kui keelatud kohas pildistamine :-) Iseasi kui palju sealt pildi pealt näeb :-)

Aga üldiselt julgen soovitada koopaid, olid teised seest päris ilusad, eriti meeldis esimese koopa suurus....mõelda, et mäe sees võib nii suur auk olla!


Aga edasi viis meie teekond mööda kände ja käbisid Urbino linnakese suunas. Hotell leitud ning dushi all käidud, võtsime sammud vanalinna suunas. Muidugi oskasime parkida auto sellisesse kohta, kust tuli kesklinna pääsemiseks igavene tükk teed mäest üles ronida. Tee peale jäi meile tänav "via meta del salire" ehk " tee poolel ronimisel" eesti keeles.

Sel õhtul otsustasime peale jalutamise ka kohaliku köögiga tutvuda ning einestasime ühes toredas restoranis. Hoopis teine lugu kui kehv restoran Orvietos.




Siin üks suveniiripoeaken autoportreedega... Pilt annab aimu, mis on Urbino linnakese sümboliteks (meie muidugi mitte).






Edasi sai jalutatud õhtuses linnakeses (aitas väga hästi seedimisele kaasa) ning sõitsime tagasi hotelli, mis asus vanalinnast paar kilomeetrit eemal. Seda hotelli võiks päris soovitada. Hind oli 59 eurot vaateta toa eest ning 69 eurot vaatega toa eest. Valisime muidugi vaateta toa sest vaatega tuba vaatas ümbruskonna mägedele ning mida seal ikka öösel pimedas nii väga vaadata oleks olnud. Hotell ise kandis nelja tärni, aga üle kolme poleks andnud. Koht küll korralik, aga ei mingit erilist luksust. Lihtsalt mõnus koht.















Päeval sai linnale teine tiir peale tehtud, käidud kohalikus lossis.

Pildi peal on näha tükikest lossist ning kohalikku toomkirikut.



Edasi jalutasime veel natuke linna peal ning saime teada et tegemist kuulsa kunstniku Raffaeli sünnilinnaga. Veel üks pilt ülevalt mäe otsast (sellelt ka paremini näha kohalik loss) ning teele!




Pärast käänulisi teid läbi Apennini mäestiku jõudsime lõpuks ometi Toskaana maakonda ning tegime veel vahepeatuse linnakeses nimega San Sepolcro (ehk Püha Haud tõlkes). Püha hauda me ei leidnud, ka ei pakkunud linn mingeid erilisi vaatamisväärsusi, kuigi ühe kuulsa kunstniku kodu linn (Piero della Francesca) Üks pilt ka sellest linnast - kirikutorn.









Aga muudest tegemstest katsun ikka kah kirjutada edaspidi. Vahepeal nimelt käisid mul külas Marianne ja Vladimir Saksamaalt (kuigi vaid ühe päeva) ning eile sai käidud 1 maid tähistamas Torino ümbruses (ka sellest paar pilti ja rida edaspidi).