Pilte sirvides - taas kuu möödas..Eestiski käidud..

Istun siin arvuti taga ja mõtlen möödunud kuule nagu möödunud suvevaheajale...Viimased päevad on siin päris korralikult vihma lödistanud ning ka villased dressipüksid on kapinurgast taas välja otsitud. Eestis kukub iga päev uus kuumarekord, siin aga oleme päris lähedal uuele külmarekordile. Mõtlen nendele soomlastele, kellega koos tulime möödunud reedel Finnairi lennuga Itaaliasse....sel ajal kui nende kaasmaalased peesitavad rõõmsalt põhjamaa randadel, külmetavad mu kallid reisikaaslased Vahemere palmide all...

Samas ei sa ma mitte viriseda, sest töö juures on vihmase ilmaga kindlasti mõnusam olla kui 40 kraadise leitsakuga väljas..

Mis aga vahepeal siinmail ka juhtunud on. Eelmises postis sai räägitud korraks Marianne külaskäigust Saksamaalt. Panen siia üles ka ühe ühise pildi. Kahjuks meil pole ühtegi pilti, kus kolmekesi peal - nii et tutvustan teile ka Marianne sõpra Vladimirit - keda näete teisel pool aparaati :-) Kahjuks kestis nende külaskäik vaid ühe päeva, sest eelistasid Toskaana kaunitele paikadele Rooma tolmu, aga vähemalt midagi jäi ka Toskaanast meelde :-) Igatahes oli mul väga hea meel nende külaskäigu üle ning eriti tänulik olen Vladimirile võimaluse eest praktiseerida korraga inglise, saksa ja vene keelt! Ja isegi Tom avastas endast seni puudunud ande vestelda inglise keeles! Ja ka Mariannet oli tõesti väga väga tore taas kohata taas pärast 10 aastat vaikust...vanu tutvusi on tõesti väga tore taasavastada!



Edasi aga saabus esimene mai ning kuna olime just endale ostnud lõpuks ometi väikese TomTomi....Tom on selle üle väga uhke, sest teda olevat sõbrad keskkooli päevadel (ehk enam kui 10 aastat tagasi) alati tomtomiks kutsunud, et ta tunneb end natuke nagu navigaatori ristiisana.....siis otsustasime ühe keerukama reisi ette võtta, et selle masinakese pädevust kontrollida. Siiani pole ta meid alt vedanud. Ei ole blokeerunud ja teab meid mõnda restorani isegi siis kohale viia kui meil pole õrna aimugi tänava nimest, kus see kohake asuda võiks... Aga esimesel mail võtsime ette teekonna avastamaks Torino kandi losse....Esimene peatus oli MASINO lossike (ärge küsige kus see täpselt asub, sest usaldasime end täielikult tomikese kätesse), kuhu jõudsime täpselt sel kellaajal nagu navigaator meile ette oli suvatsenud teatada. Lossis toimusid parasjagu Itaalias populaarse seebika Elisa di Rivombrosa kolmanda osa võtted (kus tegelt Elisat enam pole ja alles on jäänud vaid Rivombrosa). Õnneks esimesel mail võtteid ei toimunud ja nii õnnestus meil vaadata lossi ka seestpoolt ja seega ka võtteplatsi ennast - päris huvitav kuidas ühest ruumist on tehtud kaks - kus ühes nurgas tehakse ühe toa võtteid ja teises nurgas teise toa võtteid. Üldiselt saime teada, et filmi ruumid on selle järgi ära tuntavad, kus on elektriliste küünalde asemel ehtsad küünlad...Paraku pilti teha ei saanud, filmil on mingid autoriõiguste kaitsevärgid ja nii meid kontrolliti päris korralikult, et ka salaja mingi asjaga hakkama ei saaks...Aga väljas võis küll pildistada, kuigi oli hoopis vähem huvitav...Film ise muideks on jooksnud juba Soome tv-s, ei tea kas kunagi ka Eestis need ladinaseebikad välja vahetab...vahelduseks võiks ju, sest tegemist ju palju normaalsema filmiga.

Kõrvalolevatel piltidel võite näha siis silti, mis kinnitab filmivõtete olemasolu, filmiautode rodu tänaval ning lossi sisehoovi ennast..

Edasi liikusime tomikesega juba Stupinigi jahilossi suunas, mille uksed jäid meile paraku suletuks, sest lossis olevat käimas remonditööd ja nagu ikka Itaalias need asjad käivad - internetis polnud keegi märkinud sellist asjaolu ära ning ka lossi ees oli plakat stiilis - kinni on ja keegi ei tea kui kauaks...Aga noh ilus oli loss ka väljastpoolt vaadatuna ja pealegi olid meil nimekirjas tagavaraks veel mõned lossiaadressid, kuhu tomtom meid kohale võis viia ja nii võtsimegi peale paari pildistamisvõtet teekonna La Mandria pargi suunas, kus pidavat kah kusagil metsas mingi loss peituma.

La Mandria park osutus suuremaks kui arvasime ning pärast pooletunnist jalutuskäiku otsustasime pargi avastamiseks rentida jalgrattad, et kohast paremat ülevaadet saada. Ega jalgrattagagi pargile tiiru peale ei tee, sest kui me pärast (oma arust) päris suurt tiiru pargi kaarti jäime seirama, avastasime, et polnud veeraditki pargist ära näinud...Aga lõbus oli kohe
tõesti ja ka ilm meid alt ei vedanud, vaid ootas kannatlikult meie lahkumist, et tavavõllid valla
lasta....aga meie liikusime edasi ühe teise lossi suunas - Veneria Reale ehk kuninglik siis lossi nimeks. See loss on päris laastatud ning uhkeid Masino stiilis tubasid pole...aga see-eest on aukartustäratav lossi suurus. Muidugi saime me endale mingi vana koleda krõhvast giidi, kes kukkus nii pikalt lossi ajaloost ja kunstiväärtustest pajatama et isegi minu kunstiajaloolase kõrv hakkas vett välja ajama. Ja nii meil tekkiski väärt plaan jalga lasta giidi juurest....kuna eespool oli teisi gruppe (uksed pandi küll vahepealt kinni), suutsime kuidagi üldist liikumist nii ära kasutada, et hüppasime paar gruppi edasi ja leidsime selliselt ühe noore giidi, kes rääkis lossist hoopis palju põnevamaid asju (ning millegipärast rääkis ka halvasti meie krõhvast giidist). Eriti aga käis mulle see krõhva närvidele seepärast, et sundis rahvast pidevalt välja minema et hoone fasaadikilde näidata ning seda kõike paduvihma all, kusjuures giidil endal oli suur vihmavari pea kohal....mina muidugi jäärapäiselt ootasin räästa all grupi tagasipöördumist. Ei läinud mulle need räästasülitajad kohe kuidagi korda tol päeval... Veneriast lisan siia vaid ühe pildi suurest tseremooniasaalist...kus Tom kuulab näilise huvitatud näoga krõhva juttu plaanitsedes samas põgenemise plaane...




Kogu päeva ennast võib aga kokku võtta lausega: oli tõesti väga tore päev :-)

Värskematest uudistest rääkides aga pean ära mainima ka oma Eestimaal käiku. Tegemist oli muidugi üsna lühikese visiidiga, nii palju kui üldse sai töö juurest vabu päevi küsida. Aga nädal läks ikka kokku ära.

18 mail lendasin Finnairiga otse Pisast Helsingisse ja sealt edasi lennukiga Tallinna. Esimest korda elus juhtus, et kohver ei jõudnudki koos minuga Tallinna, vaid oli jäänud kusagile Vantaa lennujaama avarustesse peitu. Kohver saadeti küll järgmisel päeval Cargo bussiga ilusasti Tartu, aga ikkagi pidin oma reisi esimesel päeval sättima sammud kohe supermarketisse, et osta hambahari ning muu vajalik. Hea veel et turismireisil polnud...Ka passipilte tuli mul järgmise päeva hommikul minna tegema meigita, sest kaasas oli vaid huulepulk. Hea seegi. Uute passipiltidega on omaette ooper, sest Pisas ei õnnestunud mul leida fotograafi, kes oskaks teha pilte uue standardi järgi. Küsiti veel, et mis imepass see peaks olema...Eestis tehti aga fotograafi juures pilt valmis tavalise digiseebikaga....saa siis aru....

Piltidel näitan lennukist tehtud pilte Pisast ning Alpidest. Üks pilt on ka sellest, mida Finnair lennukis süüa pakub. Teenindus tundus küll väga hea olevat, aga söögi kohalt on Alitalia kindlasti palju palju parem. Mõtlesin veel, millised kõhuvalud peavad küll lenduritel olema, kui iga päev sellist sodi söövad...
Õnneks tundus söök odava austraalia veiniga kuidagi kergemalt alla minema. Kõige parem osa lõunasöögist oli aga Fazeri shokolaadikomm tänu millele ostsin tagasi tulles kohe mitu pakki Fazeri komme kaasa :-)


Eesti on aga nagu Eesti ikka. Auklikud teed ja autod kes peavad iga ülekäiguraja ees kinni. Esimesel päeval oli kohe raske ära harjuda, et seisan kannatlikult ülekäiguraja kõrval ja vaatan niisama ümbrust, et autod mööda lasta ja siis äkki avastan, et kõik seisavad ning ootavad kannatlikult minu auparaadi algust...Itaalias oleks juba ammu selle ootamise peale kõik signaali lasknud (tingimusel kui keegi üldse seisma oleks jäänud). Huvitav on see, et 7 aastat tagasi kui veel olin Eestimaa elanik, ei mäletanud küll mingit taolist autojuhtide huvi minu etteastete vastu....

Tallinn meenutas aga rohkem Itaaliat, sest siin sõitsid autod enam-vähem sama kiirusega ning ka ülekäiguradadel tuli olla ettevaatlikum. Samuti olid Tallinnas koduseks saanud ummikud. Tartu tundus küll mingi rahuliku väikelinnana ja ometi on Pisa sama suur kui Tartu.

Seekord tuli mul Tallinn-Tartu maanteed läbida tervelt 4 korda ja edaspidi hakkan olema nende klubis, kes toetavad Tallinn-Tartu lennuliini avamist. Kui võib Helsingist Tallinna lennata, siis miks mitte Tartusse?? Loksuda ikka andis ja kui siis esmaspäeval tuli mul tulla Tallinna, et endale uut passi teha, oli tagumik sõidust nii valus et otsustasin pärast passipaberite vormistamist käia jala ära Toompeal. Sealt sai ka üks mälestuspilt tehtud, eks ka see saa kuu pärast juba ajalooline pilt olema, niivõrd palju uusi ehitisi on kerkimas.

Erilist elevust tekitas aga Eesti omapärane arhitektuur. Lisan siia kõrvale nii Tallinna siluetti kui pildid ühest Tartu tornist kui ühest huvitavast Tallinna ehitisest. Tom ütleb aga nende piltide peale, et las lapsed (nagu ta ise oleks mõni elukogenud vanamees) lõbutsevad nii kaua kui saavad, küll ka Eestis hakkavad tulema ehitamist piiravad seadused...Siin Pisas pidin veel alles eile kustutama jooniselt ühte metalltreppi - majaomanik tahtis seda kerget treppi pidi aiast üles oma rõdule pääseda, aga linnvalitus keelas selle ära. Ning tegemist ühe täiesti tavalise äärelinna majaga ja treppi pole tänavalt isegi mitte näha. Kujutage siis nüüd ette kui teeks linnavalitsusele ettepaneku kusagili kuubi otsa klaasist maja ehitada või hoopis ümmargune torn teha, kus iga aken isekujuga. Mõni infarkt kukuks kindlasti...

Eesti nädal möödus muidugi kiiresti. Sai põgusalt mõne tuttavaga kokku saadud ja paljudega ei jõudnud kohtuda...Tagasilend möödus rahulikult ning samal päeval pidin ka juba taas kontoripinki nühkima.

Tänaseks olen vist taas vana rütmi tagasi saanud....ja nüüd ootan suve....