Versailles pole muidugi just kõige parem koht, kuhu lihtsalt äkki tekkinud idee alusel minna. Kui senini oli Prantsusmaa meid üllatanud rahvavaese riigina, siis Pariisi lähedusse jõudes saime aru, miks. Paistab, et enamik Prantsusmaa elanikkonnast elabki Pariisi ümbruses, või siis Provance kandis lõunas. Äkitselt olid mitmerealised kiirteed autodest pungil ning arvukad kiirtee väljasõidud ajasid meid täitsa segadusse. Sai ka paar korda vales kohas maha keeratud, aga siis kohe taas peale ning nii me end äkitselt Päikesekuninga lossi eest leidsimegi. Muidugi polnud pärast mitmetunnist sõitu paras moment lossi külastamiseks ning asusime kämpingu otsingule. Huvitaval kombel paistab nii turistirohkes kohas olevat vaid üks, imepisike kämping ja loomulikult polnud selles vabat kohta matkaautole. Iseenesest oleks pidanud seda ette arvama, aga senised vabade kohtadega kämpingud olid meid vist liiga enesekindlaks muutnud. Kuna ka Tomi sõber oli veel tööl, ning kusagil oli meil vaja ööbida, otsustasime Pariisist lahkuda ning otsida sobiv kämping mujalt. Paraku on aga Ile de France-s väga vähe kämpinguid ja nii leidsime järgmise alles oma kolmkümmend kilomeetrit kaugemal, mitte eriti kaugel Pariisi lennujaamast.
Kord end kämpingus sisse seadnud, helistasime Tomi sõbrale ja otsustasime üheskoos, et seekord jääb siiski kokku saamata. Michele nimeline sõber oleks tahtnud meile järele tulla, enda kodu õhtusöögile viia ning öösel kämpingusse tagasi, kuid kiirteedel olid õhtuks parajad ummikud tekkinud ja edasi-tagasi sõitmine oleks liiga palju aega võtnud. Pealegi oli Michelel vaja reede varahommikul tööle minna. Tagantjärgi oleme rõõmsad, et ära ei läinud, sest sel ööl oli meie jaoks midagi huvitavat varuks.
Õhtu oli imeline - palav suvine õhtu, sõime õhtusööki auto esisel muruplatsil ning hiljem lugesin veel raamatut. Umbes kella 8-9 vahel tuli aga meie kohale must pilv ning kartes vihma, panin aiatoolid ning laua tagasi garaazhi ning jätkasin raamatu lugemist juba autos. Meie kõrvale oli tekkinud üks hollandi hiigelsuur matkaauto, mille elanikud katsid muruplatsil õhtusöögilauda - veinipudel ilutses kenasti keset lauda. Mingil momendil hakkasid puud õõtsuma ja tegin kõik autoaknad lahti, et natuke värsket õhku hingata. Seda ma nüüd kirjeldama ei hakka, mis juhtus, kuid pole nii tugevat tormi veel oma elu jooksul üle elanud. Paar tundi rabistas, vilistas, sahises kogu maailm meie ümber ning kõigele lisaks läks ka elekter terves kämpingus ära. Hea, et seda tähele panin, sain külmkapi vähemalt gaasiballooni peale ümber lülitada. Aknad sain kiiresti kinni, aga naabrite veinipudel jäigi sinna lauale koos muu mööbliga. Tuli kõvasti rahet ja pidasin ise mõttes aru, et kas auto lagi paneb vastu või mitte. Vaestele telgis ööbijatele ei julgenud mõeldagi. Äikest tuli nii suure sagedusega, et pimedat momenti praktiliselt polnudki...
Järgmine hommik valitses kämpingus sügisene ilm..Siin siis üks pilt järgmise päeva hommikust (hollandlased on koos veinipudeliga juba lahkunud).
Reede, 17. juuli. Hommikul helistab Michele ning küsib, kuidas meil öö möödus.. Saame teada, et Pariisile oli ööseks orkaani ennustatud ning ta polevat julenud seda meile õhtul öelda..Et meid säästa....hirmust....Hea, kui sõbrad sinust ikka hoolivad, onju? :-)
Meie aga jätkame oma reisi. Otsustame Versaillesi mitte minna, sest mina olen seal juba aastaid tagasi käinud ning Tomi eriti ei huvitagi. Ka mind huvitab palju enam meie reisi järgmine sihtpunkt - Vaux-Le-Vicomte loss. Sellest lossist kujuneb meie reisi lemmik.
Hommik on pilves, kuid vähemalt ei saja. Loss jääb kämpingust umbes paarikümne kilomeetri kaugusele ning selle läbimine ei võta tundigi. Pargime otse lossi vastas, tasuta parklas ning suundume piletikassase. Meeldiva üllatusena ei leia lossist suuri rahvamasse ka pealelõunal. Hoopis teine asi mööda tube jalutada ja pilte teha nii, et kellegi pea peale ei jää.
Vaux-Le-Vicomte loss peaks kõigile musketäride raamatu lugejatele ning Raudse Maski filmi näinutele tuttav olema - nimelt on legend just selle lossiga seotud. Raamatu ja filmi järgi olnud Louis XIV kaksikvend, keda Aramis ning Porthos tahtnud troonile upitada - plaan küll hiljem nurjus, ning seda tänu D´Artagnanile, aga kuulus kuningate "vahetus" leidis aset just siin lossis. Lossis aga räägiti meile audiojuhis, et raudseks maskiks olnud hoopis kuninga endine rahandusminister ning lossi omanik Nicholas Foquet, kes olevat uhke peo korraldamisega lossis kuninga kadeduse ära teeninud ning mille tulemusena jäi ta ilma soosingust, lõpetades elu Piemonte maakonnas ühe kindluse vanglas, kandes raudset maski.
Lossi arhitektiks oli Le Vau, kes pärast Foqueti langust kutsuti kuninga poolt Versailles projekteerima. Samuti leidis tee kuninga õukonda Foqueti õuepoeet Moliere. Idee Versailles-d ehitada sai kuningas just Vaux lossilt. Seega pole kindlasti tegemist ühe tähtsusetu lossiga Prantsusmaa ajaloos. Siin aga mõned pildid lossi aiast ning siseruumidest:Vaade lossile pargi lõpust
Vaade pargile lossi aknast
Lossihärra Fouquet oma töötoas
Louis XIV lossi omanikule saatuslikuks saanud peol
D´Artagnan Fouqueti arreteerimas (tegelikult eksisteerinud tegelane)
Fouquet vangikongis raudse maskiga
Saime lossist välja alles kella kolme paiku pealelõunal, millele järgnes lõunasöök lossi parklas. Peale väikest sirutuspuhkust asusime teele meie reisi viimase sihtpunkti - Fontainebleau suunas. Distants oli umbes 40 kilomeetrit. Fontainebleau on tänapäeval linnake, mille keskel asub kuningaloss - enne Versaillesi ehitamist oli Fontainebleau üheks peamiseks õukonna suvituslossiks.
Kord Fontainebleausse jõudnud, küsisime kohalikust infopunktist lähimate kämpingute koordinaate ja leidsime ühe kämpingu umbes 10 kilomeetri kauguselt. Vahepeal ilusaks läinud ilm kiskus taas pilve ja nii möödus veidi vihmane õhtupoolik kämpingus raamatuid lugedes.
Järgneb...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar