Mnjahhi mnjahhitamised: Peaaegu et suplus..

Suplus on nimelt sellenädalase fotojahi teemaks. Oma piltide saatmisega Oudekkile jäin hiljaks nagu ikka (see on see, kui kasutad ühte arvutit netis surfamiseks ja pildid on teises arvutis ja need kaks ei satu kunagi üheaaegselt sees olema..)

Aga viimane nädalavahetus oli tegevusterohke. Laupäeval sai käidud pulmas - polnud just mõnus kuuma ilmaga kirikus missat jälgida, aga õhtusöök vabas õhus oli see-eest palju meeldivam tegevus. Peale söömise aga pulm erilist lõbu ei pakkunud, eks olid abiellujad suurtest ettevalmistustest väsinud ning ehk oli noori vähevõitu külaliste seas, ehk olid animatsiooni korraldajad natuke uimased, aga noh kannatas ära käia küll. Lihtsalt pole, millest kirjutada :-)

Pühapäeval aga võtsime ette väljasõidu päris purjekal. Juba ammu oleme ühe tuttava paadi omanikuga rääkinud, et peaks kord ka koos välja sõitma. Aga ikka on nii, et kord on ilm halb, kord oleme meie kusagil mujal, kord paadi omanik ja nii see aeg kaobki. Seekord aga läbi imede olime kõik ilusasti kodukandis ning ka ilm täpselt selline parajalt tuuline, nagu purjetajatele meeldib.

Paat ise on muidu 14 meetrit pikk ja 18 meetrise mastiga. Sai ka ise purjekat juhtida ning pean ütlema, et pole midagi keerulisem kui kolmemeetrise kummipaadi puhul. Muidugi on vaja veidike füüsilist jõudu, et purjed masti tõmmata ja siis vastavalt tuulele/sõidusuunale külgi vahetada. Olime neljakesi, mina Tomiga, paadi omanik ja selle sõber 80 aastane vanamees, kel endal kaks jahti ning lisaks veel terve sadama omanik. Muidugi oskas vanamees jahtidest ikka pajatada, lisaks tundis ta praktiliselt kõiki teisi jahtisid, mida oma teel kohtasime. Peaasi, et tegemist ikka purjekaga oleks, sest mootorpaate ja nende omanikke mees ei armasta - ütleb, et kui inimestel pole raha mujale panna, siis ostku aga endale mootorpaat, aga et mingit seilamisenaudingut sellest küll ei saavat. Ning mõnes mõttes on tal vist tõesti õigus, sest kõige parem osa seilamisest algas siis, kui olime avamerele jõudnud, purjed üles tõmbasime ning mootori välja lülitasime. Kuulda oli vaid lainete kohinat ja purjeriide sahinat. Arvan, et eelistaksin samuti purjekat mootorpaadile..

Oma viis miili Pisa sadamast on meres üks väike saar tuletorniga ja jahid kogunevad vist igal pühapäeval selle ümber, et paat ankrusse panna, väike suplus teha ning asuda seejärel lõunasöögi hävitamisele. Nii tegime meiegi. Söök kõhus leidis igaüks endale vaikse nurgakese uinaku tegemiseks ja nii ronisingi mina laeva ninasse puhkama. Lainete kõikumise saatel oleks parema meelega sinna jäänudki, kuid päikese loojudes tuli ikka kodusadamasse tagasi sõita.

Vanamehel oli aga meie seltsis vist nii lõbus, et jäime sadamaski veel edasi juttu puhuma, mille käigus saime teada kõigi teiste sadama jahtide omanike elulood (et õppida, kuidas ise edukaks saada!?) ning lõpuks kutse taas merele koos minna. Pühapäeviti vist enam randa ei lähe, sest peale sellist vaikset mõnusat lainetel kiikumist ei kannataks küll vist enam välja rahvamasse randades... Aga mis siin ikka pikalt pajatada, panen parem mõned pildid.

Väljasõit mere suunas Arno jõel