Reisimuljeid Prantsusmaast, vol. 6

Kolmapäev, 15 juuli. Hommikul kell 8 lahkusime juba kämpingust, sest tahtsime võimalikult vara Mont S. Micheli juurde jõuda. Läbida oli vaja umbes 300 kilomeetrit. Seekord saime kasutada enamus ajast kiirteid, sest Bretagna maakonnas on pea kõik kiirteed tasuta ning tomtom oli sellest väga hästi teadlik.
Alustuseks tahtsime külastada veel ühte lossi - Brissac Quince, kuid jõudsime lossi juurde liiga vara, kell 9, samas kui lossi sai külastada alates kella 10-st. Otsustasime aega mitte raisata ning jätta loss selleks korraks vaatamata. Küll aga leidsime lossi aia peavärava lahti ning vaatamata prantsuskeelsele ähvardavale kirjale, mis keelas igasuguse sisenemise lossi territooriumile läbi selle värava, otsutasime meie umbkeelseid turiste mängida ja seda reeglit ignoreerida. Seda enam, et lossi suures aias ei olnud näha ühtegi elavat isendit. Nii saime isegi teha mõned pildid lossist, misjärel jalutasime tagasi parkimisplatsile kohaliku lasteaia ees. Panen siia pildi ka sellest lossist:

Jätkasime oma teekonda Mont S. Micheli suunas, tehes ka kolm peatust supermarketites. Esimene peatus oli bensiini võtmiseks - nimelt saab Prantsusmaa supermarketite juures üliodavat bensiini, kuid selleks on vaja toimivat pangakaarti. Meie parkisime end tankla juurde ära, panin kaardi masinasse sisse, mispeale hakkas masin äkki pikalt ja laialt prantsuse keeles mulisema. Ütlen mulisema, sest ei suutnud ühtegi tuttavat sõna eristada. Polnud õrna aimugi, millisel momendil oleks pidanud koodi tippima või oli midagi valesti. Kasutasin nimelt visa electroni, sest mastercardid ja muud kaardid on välismaal kasutamsieks meie endi poolt blokeeritud ja enne reisi läks meelest ära ka blokk maha võtta. Aga visa electron vist Prantsusmaa tanklatele ei meeldi. Hädast aitas meid välja üks lahke prantslane, kes mulises veelgi rohkem arusaamatut prantsuse keelt, aga suure vaevaga saime pihta informatsioonile, et meie olime sisenenud tanklasse sellest küljest, kus sai vaid kaardida maksta, aga et kui me välja sõidame ja ringiga uuesti teiselt poolt tagasi tuleme, siis saame benssu ka sularahaga. Nii saimegi paagi täis.

Teine supermarketi kauplus oli SuperU ning toiduvarude täitmiseks, aga kuna minu jaoks olulisi koogikesi sellest supermarketist ei saanud, tegime ka kolmanda peatuse, seekord Leclerci parklas. Need Leclercid on kah Prantsumaal sedasi laiali, et kui vaja pole, siis iga nurga taga üks, kui aga vaja, siis leiab kõike muud peale nende...Muidu liikus meie teekond Mont S. Michelini sedasi - kämping - Angers - Rennes - Mont St. Michel.

Kella 14 paiku olime Mont S. Michelis kohal. Künkakene paistis mingi aeg juba paarkümmend kilomeetrit varem kätte ära, siis kadus, et äkki terves suuruses taas meie ette kerkida. Sissesõit saarekese suunas on meeli ülendav, vaatamata sellele, et meie reis sattus momendile, kui meri oli madal. Nii nägime saarekese ümber vaid liivaluiteid, kuid igal pool olid sildid, mis hoiatasid liikuvate liivade eest. Omapead jalutama minek oli keelatud ühesõnaga. Parkla matkaautodele maksab 8 eurot ja sinna võib ka ööseks jääda. Ööbimine on tasuta, aga kui tahad tasuta ööbida, siis peab hommikul kella 8-ks jalga laskma. Meie parkisime oma auto ära ning linna külastamise asemel asusime lõunasööki vaaritama. Pole paha süüa spaghette, juua õlut ning vaadata aknast Mont S. Micheli peale. Päevasel ajal on saarekese linnakest ja tippu kroonivat kloostrit kaemas tohutud rahvamurrud, kes saabuvad juba varastel hommikutundidel busside ja autodega. Meil oli aega järgmise päevani ning seepärast lükkasime külastust edasi. See on kohe esimene pilt, mille tegin vahetult peale auto parkimist:
Nagu pildilt näha, oli meie saabumisel ilm pilves ning ähvardas vihmale minna, kuid ühtegi piiska taevast alla siiski ei tulnud.
Ja siin üks hoiatav silt:

Peale lõunasööki sai tehtud üks paaritunnine lõunauinak ning kella poole kaheksa paiku seadsime sammud künka suunas. Võtsime kaasa ka taskulambi, et näeks pimedas tagasi auto juurde tulla, kuid see samm osutus üleliigseks, sest Mont S. Michel tundub olevat Eestiga ühel laiuskraadil, sest pimedaks hakkas minema alles peale kella 10.

Kella kaheksaks oli linnas rahvamass kahanenud ning liikusime tempokalt mäe tipu suunas, et küll siis saab rahulikult ning hingeldamata hakata allapoole tulema. Mäe tipust leidsime aga end kohe kloostri sissepääsu eest ning kuna suvel on klooster vist hilistundineni avatud, otsustasime kohe kompleksile ringi peale teha. Kloostris olid siia sinna pimedastesse nurka pandud mõned noored neiud viiuliga muusikat tegema, mistõttu oli õhkkond kloostri pimedates käikudes veelgi erilisem. Kloostriruumid on seest küll tühjad ja kõledad, aga igasugused käigud ning teadmatus oma täpsest asukohast muudavad külastamise omamoodi elamuseks.
Siin siis mõned pildid:
Kloostrikompleksi peasissepääs
Vaade kloostrikirikule kloostri siseaiast ehk chiostrost
Üks paljudest käikudest kloostri sisemuses
Üks vaade Mont St. Micheli peatänavale
Vaade matkaautode parkimisplatsile
Vaade kloostri terrassilt ühele teisele saarekesele
Peale kloostri külastamist otsustasime õhtustada esimest ja viimast korda meie reisi jooksul restoranis. Pigem uudishimu kui vajaduse pärast. Valisime välja ühe antiikse välimusega restorani peatänava ääres, kus oli olemas ka menüü itaalia keeles. Valisime oma eined fikseeritud menüü seast ning joogina võtsime vaid karahviniga joogivett. Milleks raisata raha veinid peale, kui meid oli autos ootamas juba päris esinduslik ning isiklik veinikelder.. Toitude koha pealt ei saa öelda midagi laitvat ega ka midagi kiitvat. Liha oli pehme ja täiesti söödav, kuid mitte võrreldavgi Toscana köögi hõrgutistega. Tom proovis ära ka kuulsa foie grasi ehk hanemaksa, kuid ka see erilist elevust ei tekitanud. Küll oli aga hea crepes magustoiduna.
Siin pildil minu õhtusöök
Ja siin magustoit:
Ja siin restoran tänava poolt vaadatuna
Siin veel paar pilti õhtusest miljööst Mont St. Micheli tänavatel:


Siin pildil on näha ühe huvitava asutuse sissepääsu - politseijaoskond..
Pimeduse saabumine tegi Mont St. Micheli veelgi maagilisemaks kohaks - paraku ei võimalda pilt edasi anda seda, mida kohapeal tunneb
Järgmise päeva hommikul oli taevas vaid paar pilveraasu
Viimane jalutuskäik enne Mont St. Michelist lahkumist

järgneb...

Reisimuljeid Prantsusmaast, vol. 5

Teisipäev, 14. juuli - Prantsumaa rahvuspüha, mis tänavapildis ei paistnud küll kuidagi välja. Tundus olevat täiesti tavaline päev, nagu iga teinegi, aga ilmselt me lihtsalt ei sattunud õigeid kohti külastama :-).

Kuna kämpingusse võis jääda kuni kella 12-ni, otsustasime minna Amboise linna ja lossiga tutvuma jalgsi. Tegemist oli imeilusa päikesepaistelise hommikupoolikuga ning väike 10minutiline jalutuskäik oli suurepäraseks vahelduseks - kohe vaatamisväärsuste kõrval asuvad matkaautode parklad polnud senini erilisi jalutamisvõimalusi pakkunud..
Amboise linnake on täitsa armsake, eriti armas oli ta aga hommikul kella 9 ajal, kui tänavatel liikus peale meie veel vaid kolm-neli inimest. Ka lossis olime me esimesed külastajad. Eriti üllatas meid linna kaunistavate lillede rohkus. Siin üks hommikune pilt:

Amboise lossist on tänaseks järele jäänud vaid üks tiib - alles kunagise lossi plaani nähes saime aru, kui suur see kompleks oli kunagi olnud. Ka ei ole Amboise lossi sisustus luksuslik nagu senini nähtud lossides (Chambord välja jättes), kuid lõpuks ometi jalutasime ühes lossis, kus oli ruumi liikumiseks - kohe näha, et polnud tegemist massiturismi lossiga. Paraku muutub ka kõige ilusam loss vastumeelseks, kui pead iga ruumi külastamiseks küünarnukkide abi kasutama ning kui igale tehtud pildile jääb vähemalt paar jaapanlase pead peale...Amboise on kuninglik loss - siin elas ja töötas oma viimased aastad Leonardo da Vinci (Francois I ajal), kelle haud on lossi aia kabelis. Selles siin:

Leonardo da Vinci elas muidugi ühes teises lossis, Clos Luce (ei mäleta kas kirjapilt oli täpselt selline), mis jääb Amboisest vaid mõne kilomeetri kaugusele, kuid mille külastamise otsustasime tulevikku jätta. Amboise loss oli nagu töökoha eest. Francois I oli selline kuningas, kes kogus enda ümber geeniuseid ja nii oli ta vaimustuses ka Leonardo leiutistest, lisaks korraldas Leonardo lossi aias uhkeid pidustusi, kus sai proovida oma leiutisi valguse ja tule showdes. Ka praegu korraldatakse lossi aias kaks korda nädalas öiseid etendusi, nagu ka paljudes teistes Loire lossides, paraku ei sattunud ükski etendus meie jaoks sobivale õhtule. Aga nagunii olime õhtuti selleks liiga väsinud, et veel kusagile keset ööd etendust vaatama minna.
Siin vaated Amboise lossile ning linnakesele:


Peale lossi külastamist ostsime kohalikust veinipoest natuke Loire oru veine kaasa ning pöördusime tagasi kämpingusse. Kämpingust välja sõites nägime pealt, kuidas üks matkaauto keeras oma "tagumiku" vastu silla käsipuud katki. Üldse pani mind Prantsusmaa kämpingute puhul imestama see asjaolu, et kuigi siseehituselt piisavalt ruumikad suurte autodega liiklemiseks, olid ligipääsuteed nii kitsad, et ka jalgratas poleks mööda mahtunud - juurde lisage veel kaks kraavi kahel pool teed... Iga kord tuli kämpingusse sisse ja välja sõites endamisi jumalat paluda, et keegi samal ajal sama teed ette ei võtaks..

Igatahes seekord läks meie auto "tagumikul" paremini kui eessõitjal ning üsna varsti olime taas maalilisel maanteel suunaga Tours. Maantee oli täis kutsuvaid silte kohalikke losse vaatama ning veini proovima ning oleksin hea meelega nad kõik ükshaaval läbi käinud, kuid paraku oli plaanis veel mitmeid kohti külastada ja nii me neist kurval meelel mööda sõitsimegi.

Tours on kole linn.. ma kohe usun, et Toursil võib olla väga kena vanalinn, kuid äärelinn, millest me läbi sõitsime, oli küll kole. Lisaksid nad vähemalt natukene värvigi nendele koledatele korruselamutele.. Hea, et sellest linnast kiiresti läbi saime ja taas end maakandi maaliliste majakeste vahelt leidsime.

Järgmiseks vaatamisväärsuseks oli planeeritud meie viimane Loire oru loss Villandry. Nagu ma aru sain, elab mingis lossi tiivas veel üks krahv edasi. Villandry on väga kena loss ja soovitan selle külastamist - kui lossi kenad siseruumid jätavad peale mitme lossi vaatamist juba üsna külmaks, siis lossi aedu vaadates kukkub küll suu lahti ja lahti ta jääbki.. Ka Villandrysse sõitmine on omamoodi elamus - tee kulgeb mööda maalilistest küladest, kus igas majas tahaks kohe ka ise elada ning kus iga saja meetri tagant on üks väga isuäratav boulangerie ehk saiapood maakeeli. Ja nende poodide vastu on meil Prantsusmaal eriline nõrkus tekkinud (nõrkus lõppeb alles Itaalias peale paari lisakilo). Villandrys on õnneks matkaautode parkla natuke kaugemal kui lossi hoov, kuid ikkagi liiga lähedal, et jalutuskäiku täiega nautida. Paraku jääme Villandry aedadesse liiga kauaks, nii et Itaalia harjumuse järgi kell 13 söömine asendub meil sel päeval kella 15 söömaajaga. Kui kõht ei oleks nõudnud oma osa, oleks ehk veel pikemaltki neid aedu imetlema jäänud ja ka ilm soosis aias jalutamist igati.
Siin üks sisevaade, ülejäänud on välivaated lossist ja selle aedadest.





Turist lossi taustal..
Viinamarjade allee

Peale Villandryt otsustasime vahelduse mõttes vaadata üle ka ühe kloostri ning valituks osutus raamatu järgi kõige kuulsam piirkonnas - Fontevraud klooster. See klooster osutus paraku täielikuks pettumuseks, sest kloostri õhkkonnast polnud enam midagi järgi jäänud, rääkimata valgetes ürpides hõljuvatest nunnadest. Kompleksil polnud nagu vigagi, ainult et olid kuidagi liialt ülereustareeritud ning antiikse õhkkonna asemel oli tunda uusehitiste lõhna. Kloostrikirik oli küll võimas oma suuruses, kuid seal polnud vist küll ühtegi kivi, mis ületaks kümmekond aastat..kui kuningate hauad välja jätta, mis ei sobinud kuidagi oma antiiksusega sellesse supermodernsesse ruumi. Aga jah, nimelt on sellesse kloostrisse maetud vaene Richard Lõvisüda isiklikult!
Pildil näha Richardi haud kõledas kloostrikirikus:

Siin pildil aga üks huvitav ehitis kloostri territooriumil, kirjade järgi Rooma köök.

Klooster vaadatud hakkame liikuma tasapisi Mont S. Micheli suunas, kuid kuna vahepeal on kätte jõudnud õhtutunnid, otsutame peatuda esimeses teele jäävas kämpingus. Meil veab, sest teele jääb järjekordne munitsipaalkämping, kus ei õnnestu leida isegi hollandlasi mitte. Ainult prantslased. Meile määratud plats on hõivatud rõõmsameelsete prantsuse pensionaride poolt, kes mängivad platsil kuulimängu. Aga nad on väga sõbralikud ning meie saabudes aitavad auto korralikult ära parkida ning otsivad endale uue mänguplatsi. Meie naabriteks on üks ema kahe lapsega, kes vaatavad meie auto numbrimärki, noogutavad omavahel ja siis kaovad. Perekond jõuab tagasi just momendil, kui meil on laud kaetud ning valmistume õhtust sööma - Bon Jour hõikavad kaugelt ja meie vastame viisakalt, kui nood prantslased äkki Itaalia keelele üle lähevad - kust te tulete? Pisast, vastame. Meie kaaaa, on prantslased rõõmsad...nüüd on aga meie kord olla üllatunud!! Kuidas, Pisast? Jah me oleme Navacchiost (teadmiseks - üks väike linnaosa kümmekond kilomeetrit Pisast). Saame teada, et ema on prantslane ning abiellunud itaallasega. Elavad kõik rõõmsalt Navacchios, aga olid nüüd Prantsusmaal oma puhkusel ja olid vanavanemate käest laenanud haagissuvila, millega ringi reisisid. Isa olevat kodu Itaaliasse jäänud - sest tema ei tahtvat Prantsusmaale tulla, kus suvel sadavat kogu aeg vihma...!! Mina mõttes mõtlesin nende vaeste itaallaste peale, kes on eestlannadega abielus ja kelle kaasad sunnivad neid vaesekesi igal suvel nädalate kaupa Eesti vihmas ligunema.. Mina küll oma abikaasale sellist ülekohut ei teeks! :-) Igatahes saime Pisa prantslastelt soovitusi kuhu veel põhja-Prantsusmaal reisida ja kus restoranides süüa ning seejärel lubati meil lõpuks õhtusöögi kallale asuda soovides "Buon appetit!".
Siin pildil siis meie seekordne ööbimispaik Camping Municipal Les Rives du Douet - Dou
e´-la-Fontaine nimelise linnakese külje all.

Peale õhtusööki toidunõudega pesumajja suundudes kohtasin rõõmsaid prantslasi kes minu poole vaatasid ja muudkui vadistasid. Mina naeratasin vastu ja ütlesin uiiiuiii, lootes et nad seda kuulda tahtsidki :-)

järgneb...

Reisimuljeid Prantsusmaast, vol. 4

Esmaspäev, 13 juuli.
Kui enamusele on esmaspäev sinine, siis meie jaoks oli ta hall. Peale ilusat sooja suveõhtut ei oleks küll järgmiseks päevaks sügist ilma oodata. Aga selline ilm oli. Kas ongi see Prantsusmaal normiks, et hommik sügisene ning pealelõuna suvine, või oli vanajumal just lossiparkide külastamise ajaks meile halli ilma organiseerinud...igatahes kui me Cheverny lossi piletid ära olime ostnud, tegin Tomile ettepaneku teha kõigepealt tiir aias ja siis lossis - kui momendil ei saja, siis iga hetk võib hakata pangega valama. Õnneks ei paku Cheverny lossiaed erilisi vaatamisväärsusi, kui loss iga erinurga alt vaadatuna välja jätta.

Cheverny on eraloss, mis veel mõned aastad tagasi oli eravalduses. Tänu sellele on siinne sisustus korralikult säilinud. Minu suureks rõõmuks võib Prantsusmaa lossides pilti teha nii palju kui süda lustib - Chevernys aga ei tohtinud kasutada välku ja seepärast sisepildid natuke udused. Aga paar pilti panen ikka üles, et aimu jätta. Muidu on lossiga seotud ka üks mõrvalugu, nimelt olevat kunagine omanik tabanud oma naise armukesega ja tapnud kõigepealt armukese, seejärel lasknud abikaasal valida mürgi ja noa vahel. Naine valis mürgi. Esimene pilt siis vaade Cheverny lossi peafassaadile:

Lossi tagaaias on näha kunagist nn. palmihoonet, kus hoiti II Maailmasõja ajal peidus mitmeid kunstiteoseid Louvre muuseumist - nende seas ka Leonardo da Vinci teost "La Cioconda" ehk Monnalisa.

Ja üks pilt lossi luksuslikust sisustusest.

Lossi aias hoitakse ka umbes 50 (või isegi rohkem) jahikoera. Need vaesed kutsud lamasid kõik väljas rohul (neile on eraldatud üks suur aedik), samal ajal kui nende "kuuti" puhastati. Siin need vaesed kutsud on:


Peale Cheverny külastamist võtsime suuna Chenonceau lossi peale, kuid enne tahtsime veel ära käia Champignonide kasvanduses. Tomile need Prantsusmaal nii populaarsed seened meeldivad ja kuna olime kuulnud, et Cheverny ning Chenonceau losside vahele jääb lausa mitu seenekasvandust, otsustasime ühes neis ka ära käia. Seenekasvanduse külastamine oli omaette elamus, sest paistis taas mingi kohalike eralõbu olevat - kohtasime vaid ühte väikeautot Hollandi numbriga, muidu olid kõik jällegi prantslased. Nägin ära ka ühe Suure paksu pikkade valgete juustega vanamehe, kes tuli kohale väikeses ja vanas Peugeoti autos, muusika mürtsumas ning auto täis poisikesi, kes röökisid pidevalt midagi prantsuse keeles oma vananenud Porthost meenutavale autojuhile (äkki vanaisa?). See vanamees käis mitu korda seenekasvanduse kassa ja auto vahet aga lõpuks sõitis ikka oma lastekarjaga ära. Need poisikesed muidugi lasid vahepeal signaali ja hüppasid niisama autos - ei tea kust hullumajast veel need olid lahti lastud..
Lõpuks jõudis kätte ka meie külastuse aeg - igal täistunnil viiakse grupike mingitesse koobastesse (mis pidid mitukümmend kilomeetrit maa all olema) ja aetakse pikalt prantuse keelset loba, millest midagi aru ei saa. Õnneks tegi giid meile ka vahepausi inglise keeles, et meile ikka kohale jõuaks, millest jutt käib. Saime siis teada, et supermarketi champignone kasvatatakse kasvuhoonetes ja koobaste seeni ostavad kokku tähtsad chefid Pariisist kallitele restoranidele - kus on oluline peale kvaliteedi ka kaubanduslik välimus. Turul müümiseks olevat koobaste seente kilohind liiga kõrge. Seeni kästi ka proovida - selleks tuli seent õrnalt keerata, siis kübar pealt ära naksata, jalg ühte kasti visata ja mütsike niisama toorelt ära süüa. Igaks juhuks valisin välja kõige väiksema seene, mis leidsin, sest giid passis meid, kahte välismaalast julgustava pilguga - et kas pole nämm nämm? Igaks juhuks ütlesin Tomile (kes inglise keelest aru ei saa) alles pärast et seeni kasvatatakse hobuse sita sees. Peale seda seenekasvanduse külastamist pole Tom enam champignonide vastu huvi tundnud...
Koobastes kasvatati ka muid seenesorte, mida õnneks maitsta ei tulnud, oleks veel seenemürgituse saanud. Mõni olevat kasutusel kreemi tootmisel, mõni viagra tarbeks jne. Igatahes oli meil päris hea meel kui taas maa peale saime - külastuskäik kestab nimelt terve tunni. Siin ka paar pilti seenekasvatusest:


Peale seeni liikusime edasi Chenonceau lossi suunas, mida peetakse üheks kaunimaks terves Loire orus. Nimelt on loss ehitatud jõe peale (üks Loire harujõgi) jättes endast stiilse mulje. Lossi nimetatakse ka daamide lossiks, sest läbi sajandite on lossil olnud mitu naissoost omanikku, neist kuulsaim ehk Diana de Poitiers, kuningas Henri II lemmikfavoriit, kelle kaunidus oli muutumatu ka vananedes. Loss ise on kena, pole viga ka sisemusel, kuid selles lossis on liiga palju külastajaid. Kokkuvõtteks oli see suur trügimine tätsa väsitav. See oli ka ainus loss, kus pidi pileti ostmiseks järjekorras seisma ja see oli ka ainus koht Prantsusmaal, kus nägin Eesti numbrimärgiga bussi (autosid ei kohanud ühtegi). Ka selle lossi külastamise ajal sadas vahepeal ladinal vihma (ehk seepärast oligi siseruumides suurem trügimine). Aga mõned pildid siis ka Chenonceau lossist:



Siin aga vaid matkaautodele mõeldud parkla Chenonceau lossi juures:

Cheononceau lossi juurest lahkudes taas põhja poole, Amboise suunas. Siin sai külastatud ka esimest korda Prantsusmaal supermarketit. Teele jäi Leclerc, mis Itaaliaski levinud, kuid Prantsuse variant ületas kõik ootused. Hiljem sai käidud ka supermarketites nimedega Intermarche ja SuperU, kuid Leclerc oli oma valiku poolest kõige etem. Kõige rohkem aga meeldis mulle Leclercis magusalett ning magusalett oli ühtemoodi nämma nii Amboises kui Bretagnas kui Provance maakonnas. Seega polnud Amboise supermarket erand. Kämpinguautoga reisides võid osta rahuliku südamega kaasa kõike seda, mis külmkapita kiiresti rikneks - külmik koos sügavkülmaga ju autos olemas. Nii sai neid imelisi vaarikatega kaetud ja odavaid koogikesi karpide kaupa ka Itaaliasse kaasa ostetud (säilivustähtaeg 4 päeva ning viimased said eile ära söödud). Sama lugu ka jäätisega - mulle meeldis eriti Trofic marki kandev sort ja ka seda sai Itaaliasse kaasa toodud. Ausalt öeldes, elaks Prantsumaal ka vaid supermarketi pärast :-)

Sisseostud tehtud, oli vaja mõelda öömaja peale ning valituks osutus järjekordne munitsipaalkämping nimega Ile d´Or keset Loire jõge saarekesel, otse Amboise lossi vastas. Pildi peal ongi vaade kämpingule (metsatuki sees) Amboise lossi tornist vaadatuna.

Reisimuljeid Prantsusmaalt, vol. 3

Pühapäev, 12 juuli.
Pühapäeval jätkus meie tutvumisreis Prantsusmaa külaeluga. Kõikjal paistsid silma päevalillede põllud, nagu oleks äkki Toskaanasse ära eksinud. Paraku jäid pildid tegemata sest kusagil ei õnnestunud sellist sobivat parkimiskohta leida, et poleks pildistamise eesmärgil pidanud liiklust kinni panema..Tomtom vedas meid kangekaelselt mööda külavaheteid ning meie õnneks olid need teed asfaldeeritud ning veelgi suuremaks õnneks ei kohanud me tee peal ühtegi vastutulevat suuremat autot. Muidu ei tea, mis oleks saanud.

Teekond aga kulges mööda Moulinsi linnast, mööda ka Bourgesist, mille võimsad katedraalitornid ka teele kätte ära paistsid. Lõunaks jõudsime lõpuks oma esimesse sihtpunkti - Chambordi lossi. Seda peetakse ka Loire oru lossidest kõige ilusamaks, aga kindlasti on ta kõige suurem. Loss ise on seest muidu üsna tühi, sest lossi on kasutatud kokku vaid umbes paarkümmend aastat kuningas Francois I ajal. Jutu järgi olevat lossis nii külm olnud, et õukond ei jõudnud lossi ahjusid (mida jätkus igasse tuppa) piisavalt kütta ning see muutnud lossi ebapopulaarseks. Muidu oma panuse lossi projekteerimisse oli pannud ka Leonardo da Vinci, kes oli siinkandis oma elupäevade lõpul päris kõva tegija.

Lossi parklas sai söödud lõunasöök, misjärel võtsime suuna lossile. Ilm oli üsna tuuline ning pilves, kohati sadas lausa vihma. Kui oleks olnud ilus ilm, oleks lossi aed olnud ideaalne jalgrattaga sõitmiseks. Nimelt saab lossi aedadesse tasuta sisse, piletit on vaja lossi sisenemisel.
Panen siia mõned pildid Chambordi lossist - välivaade, sisevaade ning vaade sisehoovist.




Chambordi lossi külastamise järel võtsime suuna Cheverny lossi suunas, mis ei jää Chambordist eriti kaugele. Vahepeal oli ilm ilusaks läinud ning õhtuks oli õhus juba kolmkümmend soojakraadi. Parkisime auto lossi parklasse, kuid lossi külastamiseks oli aeg juba hiline ja nii me võtsime välja hoopis jalgrattad ning läksime kaema Cheverny golfivälju ning kohalikku linnakest.Muidugi sai jalgrattaga ka kohalikust veinipoest läbi käidud ning pole kohalik vein nii halb midagi! :-) (vaadake tähelepanelikult pilti).

Siin pildike Cheverny linnakesest (loss on kiriku vastas, aga pildilt pole näha).
Meie reisi kolmas päev lõppeski veiniuimas..midagi jäi pudelist alles ka järgmiseks päevaks. Öö möödus rahulikult, parklas polnud mingit valvet, aga matkaautosid oli teisigi ning oli isegi paar autot Itaaliast. Muidugi andsid meile kõige parema une autoallarm ning jäme kett, mis ühendas omavahel kahte esiust, lisaks olin küljeuksele toetanud plastiktrepi, mis oleks võimalikule sissetungijale kolinal kaela kukkunud...

Jätkub...

Reisimuljeid Prantsusmaalt, vol.2

Laupäev, 11 juuli.
Hommikul ärkame varakult, sest Prantsusmaa ootab ja ei saa ju ometi liiga palju aega Itaalia peale raisata...kuigi tegelt hing ihkaks küll hoopis kohapeale jäämist ning järgmise veinimõisa poole liikumist..Aga küll jõuab veel tulevikus. Pererahvas on jätnud meile värava võtme, nii teeme automaatvärava ise lahti (jättes võtme lukuaukku) ning võtame taas suuna kiirtee peale. Seekord sihiks Frejus - pea 14 km pikk tunnel, mis ühendab Itaaliat Prantsusmaaga.

Paar tundi hiljem olemegi tunnelist läbi (tunnel on tasuline - 44 eurot üks ots matkaautole, tavaline auto saab väiksema summaga hakkama). Prantsusmaa võtab meid vastu päikesega ning paraja, 25 kraadise soojaga. Paremat ilma sõitmiseks on raske tahta - kui arvestada, et meie autol puudub muu hulgas ka konditsioneer. Prantsusmaal me kiirteid ei kasuta, sest need on kallid ning eriti kallid matkaautoga liiklejatele, kes kuuluvad samasse klassi veoautodega. Täielik ülekohus! Mingi osa kiirteid on ka tasuta, nii oskab TomTom meid osavalt kiirteele viia nendes kohtades, kus see tasuta on.

Tomtom on asendamatu abimees sellisel reisil. Uuem variant, Go730, hääldab ka linnade nimesid, nii saame vähemalt aimu, kuidas Prantsue linnu tuleb hääldada. Täitsa huvitav sedasi tomtomi jälgida. Muidugi on meil tommikas madalal peidus, sest õige kämparimees sõidab ikkagi vanamoeliselt paberist kaardiga. Nii on meilgi armatuurlaual paberist kaart lahti ja tomtom on rohkem kontrollimise eesmärgil, sest egas tedagi sada protsenti usaldada tohi - paar korda oskas ta meid sellisesse kohta vedada, kus sild oli madal 2m aga meie auto kõrge 3,20..ja siis sama teed tagasi sõites tahtis navigaator meid kangekaelselt tagasi suunata.

Prantsusmaa teed on täis kenasid puhkealasid, mida Itaalias nii kergesti ei leia. Puhkealala on puidust pingid, rada jalutamseks, prügikastid, isegi väli wc-d (mitte alati). Paradiis matkaautodele! Pargid teeservale, paned pliitale tule alla, sööd (kas sees või siis väljas), hiljem jalutad kohvitass käes rohelisuse keskel. Kõik ümberringi naeratavad rõõmsalt.. Väga hea algus puhkusele..
Pildil meie esimene peatus Prantsusmaa pinnal (pildil pole muidugi näha puidust pinke ja naeratavaid inimesi, sest selles esimeses kohas kõike seda veel polnud..)

Peale lõunapausi sõit jätkus Loire jõe oru suunas, sest meie peamiseks reisisihiks olid ikkagi Loire oru lossid ning too piirkond jääb Itaaliast õige mitmesaja kilomeetri kaugusele. Ei saanud aega kaotada, kuid tegime siiski vahepeatuse Cluny linnas. Mina olen kunagi ammu Clunys käinud - 1997 aastal sai veedetud nädal Taize kloostris ja siis oli lähedale jääva Cluny külastamine peaaegu et kohustuslik. Millegipärast mäletasin ma Clunyt kenamana - eks on elu Itaalias ilumeele pepsiks muutnud ja nii kergelt enam ühtegi linna ära ei armu.. Ka ei suutnud me Cluny juures leida spetsiaalset parklat kämpinguautodele, kuid Tom oskas meie 6,5 meetrise masina väikese auto kõrvale kenasti ära parkida..
Clunys sai ostetud ka meie reisi esimene baguette, mis sai järgmiste päevade jooksul meile lausa harjumuseks..
Siin parkimine Clunys
Kuulus majake Clunys, mida teavad vist küll kõik Taizes käinud noored.

Taizesse me seekord siiski kaema ei lähe, vaja liikuda edasi Loire suunas. Täna öösel ööbime munitsipaalkämpingus Moulinsi lähedal, täpsemalt linnakeses nimega Dompierre-s-Besbre. Abiks muidugi Prantsusmaal välja antud kämpingute raamat. See kämping üllatas meid meeldivalt - väga kenad platsid autodele, puhtad vannitoad, jalpalliplats kohe kõrval ja kõik inimesed väga sõbralikud. Muidugi ei oska keegi muud keelt peale prantsuse ja polnud kämpingus ühtegi teist rahvust peale prantslase. Ka kämping oli väga odav - ju me oskasime siis hästi valida :-)
Siin meie õhtusöögilaud esimeses Prantsuse kämpingus
Üldpilt kämpingust

Jätkub...