Nädalavahetus veinimaailmas...

Möödunud laupäeval võtsime ette paaritunnise autoreisi Toscana lõunapoolse kuplimaastiku suunas, et natuke kevadist õhku hingata ning kodust veinikeldrit täiendada. Loomulikult tähendab meie kodune "veinikelder" vaid paari riiulit, kust vein tavaliselt kibekähku otsa saab. Tavaliselt valime veine supermarketi pakkumiste seast, seekord aga otsustasime harida end natuke enam ka kvaliteetveini suhtes.
Tegelikult sai kõik alguse Luca Bianchini raamatust "Se domani fara´bel tempo" ("kui homme on ilus ilm" eesti keeles), mis kirjeldab vaimukas stiilis ühe ärahellitatud milaano rikkuri pojakese rasket elu, mis kulgeb pärast Bocconis veedetud aastaid uimastite tarbimise, pidude ning tüdrukute tagaajamise vahel. Esimene pool raamatust on kindlasti kasulik nendele, kes tahaksid end kurssi viia uimastite maailmaga. Raamatu keskel toimub aga äkiline pööre noore inseneri (jah, Bocconist tulnud insener, kuid pole veel töötamisega jõudnud algust teha) elus, kui tema ajalooline pruut, samuti Milaano kõrgklassi neiuke, otsustab ta lihtsalt maha jätta. Suurest ahastusest võtab peategelane kokaiini üledoosi ning riskeerib selle tagajärjel surra. Siit tekib idee oma eluga midagi ette võtta ja nii võtabki nooruk ette raske teekonna Toskaanasse, et vaadata üle veinimõis, mille oli tema vanaisa jätnud pärandina mõisa haldajale, jättes testamenti tingimuse, et tema pereliikmed võiksid mõisasse alati minna, kui vaid selleks peaksid soovi avaldama. Senini polnud Milaano jet-seti mugava eluga harjunud pereliikmed kunagi oma jalga sellisesse mahajäätud kohta tõstnud.
Edasi läheb raamat edasi tüüpilise stenaariumi "milaanokas maakate maal" järgi. Vaevalt mõisa jõudnud, palutakse milaanokal osaleda viinamarja korjamises, mis tundub tööga mitteharjunud noorukile suure ülekohtuna. Ka ema manitseb telefonis, et ära varasta tööd rumeenlastelt ära jne. Tasapisi hakkab aga noormees muutuma. Kogu tegevus käib keset Toscana kuplimaastiku, Trequanda nimelise linnakese ümber. Lisaks tegemistele tuleb juttu toskaana toitudest ja muidugi veinidest, mida mõis toodab. Eriti räägitakse raamatus "Cenerentola" nimelisest veinist, mis eesti keeles tähendab "tuhkatriinut".
Olles raamatu lõpetanud, olin ma 100%-liselt veendunud, et kõik kohanimed, veinimõis Colle ja Tuhkatriinu nimeline vein on kõik väljamõeldised. Juhuslikult aga Trequanda nime Google otsingusse trükkidest sain teada, et kõik raamatus kirjeldatu on ka tegelikkuses eksisteeriv. Eksisteerib nii Trequanda, kui selle pisike linnaväljak, eksisteerib Colle veinimõis ja on tõsi, et tegemist maaturismitaluga, nagu raamatuski kirjeldatud. Ja muidugi eksisteerib Tuhkatriinu vein ja eksisteerib ka Draakoni ja seitsme valge tuvi vein, mis samuti raamatus kirjeldatud.
Kõikide nende teadmiste omandamise järel ei jäänud mul muud üle kui Tom pehmeks rääkida ning minna ise kohapeale kaema ja Tuhkatriinu veini maitsma. Ja nii saigi teoks meie reis Toskaana lõunaossa.
Kuna olen hetkel tööl, siis jätkan jutuga mõni teine moment.

Jätkan siitsamast 1.aprillil (ei ole aprillinali). Colle veinimõisa kohale jõudes sain juba mõni kilomeeter varem aru, et kõik raamatus kirjeldatu vastab tõele. Kuni pisema detailini. Nagu raamatu tegelane, komistasime ka meie esimese hoone otsa ja leidsime siis kergendusega, et see polegi veel meie sihtpunkt. Kui mõisakompleks lõpuks ette jäi, sain kohe aru, et oleme õiges kohas - täpselt nii ma seda kohta tänu raamatule endale ette kujutasingi. Muidugi polnud seal ühtegi hingelist näha, kuid kohtasime sinjoor koera, kes suunas koonu taeva poole, tegi paar auh auhhi ja palus pilguga teda järgida. Koer juhatas meid lahkelt ühte sisehoovi, ühest kitsast uksest sisse, mööda kitsast treppi teisele korrusele ja nii me mõisa vastuvõturuumis olimegi. Ruumis ootas meid üks lahke neitsik, kes viis meid alla veinikeldrisse ja seletas ilusasti lahti, kuidas veinitegemine käib ja juhatas meid lõpuks ühe pika leti äärde, kus hakkas erinevaid pudeleid lahti korkima. Kogu tegevust vaatas pealt üks valge kass, kes viskas end pidevalt selili ja püherdas niisama veinikeldri põrandal. Tom arvas, et kass olevat veiniaurudest lihtsalt purjus....
Vein oli superhea...oma osa andis maigule vist ka eriline õhkkond. Peale meie kolme ja kassi polnud keldris kedagi. Veini maitsesime reeglite kohtaselt spetsiaalsetest suurtest veinipokaalidest. Tänu tühjale kõhule hakkas vein kergesti pähe (kõige lihtsam vein oli 13,5 protsendiline, korralik Brunello on aga 14). Saime proovida kuulsat tuhkatriinu veini. Saime teada, et veini nimetus tuleb sellest, et selle tootmise piirkond jääb kahe kuulsa veini piirkonna piirimaile (Montalcino ja Montepulciano). Olles seega Brunello di Montalcino ja Nobile di Montepulciano veinide vaesem sugulane, aga mitte kehvem veel sellepärast! Nii et milline muinasjutt! Lisaks proovisime draakoni ja seitsme tuvi veini - selle nimetus tulevat sellest, et mõisa veine toodavad erandlikult naised ning draakoni veini puhul olevat ühele mehele erand tehtud. Siit siis nimetus, kus draakon tähistab meest ja seitse tuvi on naised :-). Ei saa jätta lisamata, et ei tulnud mõisast ära tühjade kätega :-)

Veinimõisast lahkudes otsustasime heita pilgu ka Trequanda linnakesele. See on täpselt selline nagu raamatus kirjeldatud - et teed viis tiiru peale ja ikka aru ei saa, kus see sissepääs on. Tegemist väga kena kohaga, kuid ei midagi erilist. Ka linnakese ainus restoran ei kutsunud ja nii võtsime suuna Montalcino linnakese suunas. Tee peale jääb üks benedetiinide klooster - Monte Oliveto Maggiore, kus oleme paar aastat tagasi juba olnud ning teades, kui hästi seal kloostris süüa saab, tegime oma lõunapausi kloostri lopsakas looduses (enne restoranis ja siis pargis jalutades).

Edasi võtsime suuna Montalcino linnakesele, kus oli selleks korraks välja valinud veinitootjate seast Barbi veinimõisa. Polnud just kõige kergem ülesanne sinna kohale jõuda, vaatamata aadressile. Navigaator ei teadnud midagi tollest tänavast linna lähistel maal ja ei teadnud ka tänaval kohatud kohalikud. Kui aga hakkasime Barbit küsima, siis said küll pihta - aaa, Colombini veinimõisa tahate! Barbi omanik on Colle veinimõisa omaniku Donatella vend. Vist Stefano nimeks. Ja peab seda koos emaga, lisaks on abiellunud ühe teise veinimõisa pärijannaga. Nii et kõik üks suur sugulaste värk. Venikeldri leidsime kinni (kuigi kellaaja järgi pidi lahti olema) ja läksime lähedusse Brunello veinimuuseumisse, kus saime end harida natuke veini ajaloo teemal ja tagasi tulles otsustasime helistada natuke nõudlikumalt Barbide veinikeldri uksekella ja lõpuks see uks meile ka avanes! Ju me tundusime järjekorsele neitsikule sümpaatsetena, igatahes pani ta ukse lukku ja juhatas meid vaatama Barbide veinikeldrit. See oli suurem Colle veinikeldrist aga kõige eredamaks momendiks osutus perekonna isikliku veinikeldri külastus (kuhu tavaliselt külalisi ei viida), kus nägime sõna otseses mõttes antiikseid veinipudeleid, millest väärtuslikumad on pimedates urgastes luku taga (umbes nagu Püha Peetruse haud Vatikanis Peetri kiriku paaltari all - näed aga ei katsu), valgustatud vaid õrnalt punase lambiga. Saime teada, et pudelitel tuleb iga 15 aasta tagant umbes korki vahetada, muidu hakkab õhk juurde pääsema ja siis ei kõlba vein enam kusagile. Ja et veini tuleb alati säilitada pikali asendis, sest kork peab olema alati niiske, muidu kuivab ära ja laseb õhul sisse tulla. Samuti saime teada, et vanade veinide puhul tuleb pool ära visata, kui tahad, et joogist hea mälestus jääks. Teadmiseks võtsime ka selle, et veini tuleks hoida pimedas keldris, umbes 18 kraadi juures (temperatuur ei tohi liialt kõikuda)ja mida niiskem, seda parem.

Veinikelrist lahkudes (ostsime ka siit mõned pudelid pluss kasti odavat Chianti veini, mida toodab omaniku abikaasa - odav, aga ikkagi 13% sisaldusega, poes müüdavad on enamasti 12%-lised, seega solk) astusime läbi ka tee peale jäänud veinipoest, kust ostime igapäevaseks tarbimiseks 12 liitrit "lahtist" veini. Seegi 13%-line sangioveese viinamarjast kvaliteetvein. Kodus villisime ise pudelitesse ja nüüd joome igapäevase toidu kõrvale veini, mis on peaaegu et montalcino...pudelid aga peitsime keldri kõige pimedamasse ja niiskemasse nurka, paremaid sündmusi ootama :-)