Minu Firenze

Provence 3

Meie reisikese kolmandal päeval tahtsime eelmise päeva väsimusest puhata ja valisime välja paar pisilinna, mis jäid umbes 20 km raadiusesse meie peatuspaigast, ehk Seillansi linnakesest. Esimesena võtsime ette piirkonna kõige kõrgemal asuva linnakese nimega Mons. Sinna kohale jõudmine oli päris närvekõditav, sest viimased 10 km ei lõppenud kunagi ära ning TomTom lubas minna 90 km/h teekestel, kus maksimum sai minna 40-ga, sest tee oli imekitsas ning sinkavonka ülespoole. Lisaks hakkas meil kütus otsa saama ja Mons'i kandis ühtegi bensiinijaama te kindlasti ei leia. Nii oligi. Linn ise ei olnud ei kole, ega huvitav. Kohalik informatsiooni punkt oli laupäeva hommikul kinni kirjaga, et on lahti vaid pärastlõunal. Sama silt oli ka kohaliku, muidu välumuselt kena, kuid kindlalt lukus kiriku uksel. Nii me piirdusimegi vaid väikese jalutuskäiguga, mille järel otsustasime bensiinijaama otsima minna.

Esimesed kolm pilti on pildistatud Mons'i linnakeses.

Bensiinijaama otsimine oli päris huvitav - TomTom andis meile lähima bensuka koordinaadid, kohale jõudes aga polnud jaamast ühtegi märki. Paaginäit oli järjest lähemal nullile, aga kuna sõit oli siiski enamasti mäest alla, suutsime ikka bensukani välja vedada. Aga närvikulu kui palju!

Järgmine linnake oli Montauroux. Siin oli kohalik infopunkt täiesti olemas, aga linnake ei pakkunud eriti midagi vaatamisväärset. Kena oli Christian Diorile kunagi kuulunud pisike kirik, kuid ka see oli lukus. Neljas pilt ongi pärit sealt. Muidu on Mountauroux tuntud kui purskkaevude linn ja neid oli seal tõesti rohkelt. Kuid enamuses üsna kaasaegsed ning seetõttu eriti midagi ei pakkunud.

Olles kahes esimeses linnakeses pettunud, üllatas kolmas linnake Callian meeldivalt. Kena keskaegne linnakene keskaaegse kindlusega.  Viimased pildid (välja arvatud kõige viimane) ongi võtted Calliani linnast. Peale jalutuskäiku ning kohalikku võileiba võtsime suuna supermarketi suunas, et oma veinikeldri varusid täita. Müüjagi ehmatas meie veinilaadungit vaadates ära ja küsis, et kas veinikeldri täienduseks. Ta ei aimanudki, kui täppi pani! Enamuses ostsin kohalikke punaseid veine, aga ka paar pudelit Rose' ja mõni pudel Anjou veine. Itaalias on üldiselt prantsuse veinide valik väga kehva ja seepärast ei jäta Prantsusmaal käies kunagi kasutamata juhust veinikeldri varusid täiendada. Sellega nagu meie reis ka lõppes. Viimasel päeval võtsime suuna juba kodu poole ning tee peal käisime ära kunstnike linnas St.Paul de Vences. See oli juba tüüpiline turistide linn, samas päris armas. Paraku ei olnud seal käruga eriti mugav liikuda, nii tegin paar pilti, vaatasime vanamehi, kes aktiivselt kuuma päikese all petanque'd mängisid, ostsime kaasa paar suveniiri kingituseks, mõned baguette'd ning võtsimegi suuna kodu poole. Neli tundi hiljem olimegi turvaliselt tagasi koduste seinte vahel. St.Pauli de Vence jääb meenutama viimane pilt. Nii nagu ka eelmiste postituste pildid, on kõik nii nagu nad välja tulid oma vigade ja headega, ei ole midagi ühestki programmist läbi lasknud, kui pixelite vähendamine välja jätta. Oma uue aparaadi kohta võin öelda vaid kiidusõnu, tõesti on hea pildi saamine sellega palju lihtsam, kuigi aparaat ise on keerulisem. Fookuse olen jätnud automaadi peale, sest ereda päikese käes ning lapsega väljas on aega vähe, et käsitsi midagi teravaks hakata kruttima.