kolmapäev, november 02, 2011
esmaspäev, oktoober 03, 2011
reede, september 09, 2011
Sünnitamine...
Jah, nii ma istun siin poolvildakil arvuti taga, parem põlv toetamas (ja kiigutamas) turvatooli, kus tibu tudimas...Kiigutamise katkestamine tähendaks, et maja täituks valju kiljumisega...
Igatahes sai kõik alguse täpselt täna, kuus nädalat tagasi. Nimelt ärkasin reede hommikul üles esimeste valudega. Reede on tavaliselt see päev, kui koristan elamist ja otsustasin ka tol reedel koduste toimetustega valudele vaatamata algust teha. Sünnitamise tähtajast oli juba neli päeva möödunud ning kusagilt foorumist olin lugenud, et pikad jalutuskäigud ning koristamine pidid kiiremini sünnitusmajja viima.. Eelmisel õhtul olingi teinud oma viimase pika jalutuskäigu ja nüüd alustasin koristamisega. Aga oh imet, kolm tundi hiljem oli kodu puhas ning valud kadunud nagu tina tuhka. Pealelõuna veetsin tusatsedes diivanil televiisori ees ning umbes kella 5 paiku algasid taas valud. Terve raseduse ajal polnud mul mingeid valusid olnud, vaid kõht läks aeg ajalt toonusesse. Aga see oli pigem meeldiv tunne, kui valu. Juba paar nädalat käisin tegemas ka KTG-d, mis kontrollib emaka ning loote südame tegevust. Toonused ulatusid kohati pea 100-ni, kuid valudeta. Nüüd siis olid esimesed tõsisemad valud platsis. Haigla poole jooksma ei hakanud, sest sünnituseelsel kursusel oli õpetatud, kuidas õiget momenti ära tunda ning see õige polnud veel saabunud.
Vahetult enne õhtusööki vetsu minnes aga hakkas kergelt määrima ja vot siin tekkis mul paanika moment. Sest kursusel oli õpetatud, et kui veed ära tulevad, siis jaluta rahulikult haigla poole. Aga kui peaksid verd nägema, siis kohe joostes haigla poole. Ja nii ma ässitasingi oma abikaasa autosse, et haigla poole minne. Tom oli muidugi vihane, et pidi õhtusöögist loobuma, öeldes, et kas me varem ei oleks võinud minna. No enne ei määrinud ju!!
Igatahes haiglasse läksime, see on meie kodust vaid 5-minutilise autosõidu kaugusel. Haiglas oli õnneks vaatamata ühe nädal varem juba sünnitanud tuttava hoiatustele rahulik (tuttava jutu järgi oli haigla täis mustlasi ja muidu värvilisi ning kõik pidi haisema ja vastik olema - mina küll kõike seda ei täheldanud, vastupidi, kohtasin vaid meeldivaid välismaalasi). Haiglas juhatati mind kohe KTG aparaadi alla ja oh imet - vaatamata valudele olid nüüd toonused äkki kadunud. Emakas näitas vaid väga vähest tegevust. Günekoloogi ülevaatusel oli mul avatust veel null ning ka loode polnud alla laskunud. Öeldi, et võib veel lausa nädal minna, enne kui midagi toimuma hakkab. Saadetigi kodu tagasi. Ka abikaasa sai oma õhtusöögi kätte, mul oli aga söögiisu täiesti kadunud.
Öösel magamisest midagi välja ei tulnud, valud olid juba tugevad ning ka vahed olid enam-vähem viieminutilised. Kui kell kolm taas vetsu läksin, täheldasin juba suuremat verejooksu ja nii ajasingi taas oma abikaasa üles ning läksime tagasi haigla poole. Seal aga KTG näitas taas olematut emaka tööd ning ka avatus oli null. Positiivne oli aga see, et mind otsustati seekord haiglasse sisse jätta. Mind majutati kahesesse tuppa, kus oli õhukonditsioneer ning televiisor. Ok, vets oli küll koridori peal, aga muus mõttes ei paistnud kuuldud jutud ringi luusivatest mustlastest vett pidavat. Kogu osakond jättis meeldiva mulje, kuigi neljatärni hotelli mugavustest muidugi rääkida ei saanud. Ka vets oli puhas ja ka duss oli seal olemas!
Terve ülejäänud öö valutasin ja surusin vägisi suule tulevaid karjeid maha, sest kõrvalvoodis magas täisnarkoosi all keisriga sünnitanud naisterahvas ja ei tahtnud tema und häirida. Umbes kell viis hommikul avastasin oma voodi kõrvalt ühe sanitari, kes ajas mulle midagi kõrva. Vähe puudus et oleksin hirmust karjuma hakanud, aga siis sain aru, et mõõdeti palavikku. See oli haiglas kombeks igal hommikul, aga noh esimesel korral hirmutas ära. Kell kuus tulid uued sanitarid koristama, selleks löödi kõik tuled põlema ning pool tundi hiljem anti juba hommikusööki, mis koosnes teest ning kahest kuivast küpsises...(edaspidi lasin Tomil endale hommikusöögi tuua, sest muidu oleks ära nälga surnud). Kell 9 tuldi lõpuks mulle järgi ning saadeti sünnitusosakonda KTG aparaadi alla taas. See aparaat on nii vastik kui valud käivad ja need rihmad suruvad kõhu peale. Valud olid selleks ajaks juba nii tugevad, et hoo tulles pidin end kusagile nõjatuma, muidu oleks pikali kukkunud. Kõige hullem oli ülemiselt korruselt treppi pidi alla ronimine. Õnneks oli ka Tom haiglasse tulnud ning aitas mul selle vahemaa edukalt läbida.
KTG näitas endiselt vähest emakatööd, aga läbivaatusel tuli välja et avatust oli juba 1 cm! Minu jaoks oli see juba suur edusamm edasi. Vaheapeal saadeti mind välja koridori jalutama ning nüüd suutsin tõesti liikuda vaid Tomi käevart pigistades.
Tagantjärgi ei teagi, kuidas ma tolle päeva (laupäev) üle elasin. Tomile roppusi ei öelnud, aga tema käevarred pigistasin küll sinikaid täis. Ootasin pikisilmi epiduraali, aga seda ei tehata Pisas enne kui avatust umbes 5 cm. Palusin ikka teha, kui avatust oli 3 cm ja kell juba üle keskpäeva. Tom tegi vahepeal tutvust ühe teise mehega, kelle naine ootas oma momenti. Tema oli minust juba avatuselt palju eespool aga lõpuks sünnitasin mina enne ja tema alles kuus tundi peale mind keisriga. Vaeseke, pidi tõesti palju kannatama.
Epiduraal ei teinud olukorda paremaks. Aitas ehk vaid selles, et suutsin nüüd valusid kursusel õpitud hingamisvõtetega kontrolli all hoida. Aga valud olid tõesti tugevad. Emaka kokkutõmbed ei muutunud regulaarseks muideks ka mitte vahetult enne sünnitust...
Pealelõunast ei mäleta paljut, kui vaid seda et kui morfiini mõju (seda pidi epiduraalisüstis rohkelt olema) hakkas kaduma, nõudsin pidevalt uut doosi. Seda aga ei tohtinud lisada tihedamini kui iga kahe tunni tagant. Lõpuks ei toonud kergendust enam ka uued doosid.
Pean ütlema, et olin praktiliselt voodi külge aheldatud. Tilgutiga lasti mulle mitu pudelit vedelikku sisse. Ma ei tea ise ka mida... Aga personal oli viimase peal. Lahked ja professionaalsed. See on ka põhjus miks valisin sünnitamiseks Pisa vananenud haigla (asub kohe torni kõrval, kust juba tasapisi äärelinna ümber kolib ja haigla kompleksi asemel saab olema kord hotellide linnak). Haiglas puuduvad tänapäeva mugavused, kuid personal on ehk üks maakonna parimaid ja professionaalsemaid.
Mis on sünnitamine? Tundub imelik öelda, aga tegelikult ei erine palju poti peal istumisest. Ainult et kujutage endale ette, et see tükk on hästi suur, ei taha välja tulla, valud on oma 24 tundi järjest ja teie peate seda punnitama välja pikali olles ja mitte poti peal istudes...muideks nõudsin endale lõpuks poti ka tuppa kohale ja punnitasin paar tundi selle peal istudes aga siis surid jalad ära...ja kobisin voodi peale tagasi.
Mingi aeg tehti veed lahti, ei saanud arugi ja mingi aeg aeti kateeder sisse, sest pissihäda ei tulnud, aga ma olin tilgutitest vett täis. Ei tundnud ka seal midagi... Punnitamine oli õudne, no ei tahtnud tibu pea välja tulla. Kui lõpuks nii kaugele jõudsime, toodi kohale ratastool, mind tõsteti sinna peale ning sõidutati kiiremas korras sünnitussaali. Seal tuli teha mul vaid paar tõuget, lõigati lahkliha lahti (ka seda ei tundnud) ning oligi tibu väljas suure kisaga.
Sünnimoment on ehk elu kõige õnnelikum moment. Ühest küljest on valud äkki kadunud ning ka metallimaitset suus enam ei tunne...teiselt poolt (psühholoogiline külg)on tibu nägemise emotsioon kirjeldamatu. Kui pisike pamp mulle lõpuks rinnale pandi, hakkasin nutma. Polnud valude ajal pisaratki poetanud ja nüüd äkki ei pidanud pisaraid enam tagasi. Sünnitamise hinne Apgar oli 10, ehk maksimum. Sündimise kellaaeg 23.28 30 juulil Itaalia aja järgi.
Paraku Pisa vanas haiglas ei ole võimalik lapsi enda juures hoida ja nii viidi ka minult tibu minema. Tom läks kaasa ja mind hakati õmblema.
Alguse ei pööranud ma õmblustele mingit tähelepanu, aga tasapisi hakkas kannatus kaduma. Sest ega siis see mingi valutu operatsioon ole. Tuimestus oli kadunud ning valud tuntavad. Lõpuks hakkasin isegi oigama, sest 20 juures ei suutnud enam arvet pidada, et mitu õmblust siis lõpuks tehti.
Kokku õmmeldud viidi mind sünnitusjärgsesse palatisse, kus pidin paar tundi ootama. Sinna saabus ka Tom, kes tõi mulle väikese tordilõigu, mille oli koridorist aparaadist võtnud. Süda polnud mul kordagi paha olnud, nii et söök oli teretulnud. Vaid vedelikega kästi mul ettevaatlik olla.
Kell kolm öösel viidi mind palatisse. Aga oh imet! Vahepeal oli mul palatit vahetatud ning viidi hoopis ühte 6 voodiga palatisse. Muidugi ei toodud mulle asju järgi ning nii kannatasingi ülejäänud öö emotsioonide, valude, janu all. Pissihäda õnneks polnud, sest ma poleks saanud voodist püstigi saada, kuna mulle pandi alla mingid kaltsud. Lõpuks hommikul nõudsin oma kohvri järgi, nii sain ikka võrkaluspüksid jalga ning ka õige sideme alla. Nii sain lõpuks vetsu. Õnneks sain pissida, muidu kes teab mida oleks taas sisse aetud. Muid asju hakkasin alles nädal hiljem kodus tegema, sest kõht oli kinni ning lõpuks mingite eriti tugevate kõhulahtististega sain lahti..aga see selleks.
Ka sünnitamise öösel mõõdeti palavikku ning mingil hetkel süstiti ka midagi käevarde seletamata, mis see oli...Kui sünnitusosakonnas oli väga meeldiv seltskond, siis magalas olid juba natuke vähem meeldivad isikud tööl. Aga kuna ka nende seas oli meeldivaid, siis lõpuks ei nurisenud. Vaid see äkiline kolimine ajas vihale, kuid ka sellele sain seletuse, kuigi absurdne - nimelt on haiglas kaks haiglat, mis jagavad omavahel operatsioonisaale, kuid on lahus magalad. Samal korrusel kuid erinevates tiibades. Need kaks haiglat (tavahaigla ja ülikooli haigla) jagavad oma magalaid kuude kaupa - et üks kuu on üks osakond kriisiosakond ning teine kuu teine. Mind majutati kriisi osakonda, aga peale sünnitamist viidi tavaosakonda. 1 augustil sai minu uuest osakonnast kriisiosakond ning nii koju mineku päeva hommikul viidi mind minu esimesse osakonda tagasi, mis vahepeal oli muutunud tavaosakonnaks. Sain siis voodi endale mõneks tunniks...Tundub absurdne, aga Itaalias on see tavaline..
Panen siinkohal kinni järjejutu sünnitamisest ja kirjutan järgmine kord siis nendest päevadest, mis veetsin haiglas (ehk kaks pool päeva).
Igatahes sai kõik alguse täpselt täna, kuus nädalat tagasi. Nimelt ärkasin reede hommikul üles esimeste valudega. Reede on tavaliselt see päev, kui koristan elamist ja otsustasin ka tol reedel koduste toimetustega valudele vaatamata algust teha. Sünnitamise tähtajast oli juba neli päeva möödunud ning kusagilt foorumist olin lugenud, et pikad jalutuskäigud ning koristamine pidid kiiremini sünnitusmajja viima.. Eelmisel õhtul olingi teinud oma viimase pika jalutuskäigu ja nüüd alustasin koristamisega. Aga oh imet, kolm tundi hiljem oli kodu puhas ning valud kadunud nagu tina tuhka. Pealelõuna veetsin tusatsedes diivanil televiisori ees ning umbes kella 5 paiku algasid taas valud. Terve raseduse ajal polnud mul mingeid valusid olnud, vaid kõht läks aeg ajalt toonusesse. Aga see oli pigem meeldiv tunne, kui valu. Juba paar nädalat käisin tegemas ka KTG-d, mis kontrollib emaka ning loote südame tegevust. Toonused ulatusid kohati pea 100-ni, kuid valudeta. Nüüd siis olid esimesed tõsisemad valud platsis. Haigla poole jooksma ei hakanud, sest sünnituseelsel kursusel oli õpetatud, kuidas õiget momenti ära tunda ning see õige polnud veel saabunud.
Vahetult enne õhtusööki vetsu minnes aga hakkas kergelt määrima ja vot siin tekkis mul paanika moment. Sest kursusel oli õpetatud, et kui veed ära tulevad, siis jaluta rahulikult haigla poole. Aga kui peaksid verd nägema, siis kohe joostes haigla poole. Ja nii ma ässitasingi oma abikaasa autosse, et haigla poole minne. Tom oli muidugi vihane, et pidi õhtusöögist loobuma, öeldes, et kas me varem ei oleks võinud minna. No enne ei määrinud ju!!
Igatahes haiglasse läksime, see on meie kodust vaid 5-minutilise autosõidu kaugusel. Haiglas oli õnneks vaatamata ühe nädal varem juba sünnitanud tuttava hoiatustele rahulik (tuttava jutu järgi oli haigla täis mustlasi ja muidu värvilisi ning kõik pidi haisema ja vastik olema - mina küll kõike seda ei täheldanud, vastupidi, kohtasin vaid meeldivaid välismaalasi). Haiglas juhatati mind kohe KTG aparaadi alla ja oh imet - vaatamata valudele olid nüüd toonused äkki kadunud. Emakas näitas vaid väga vähest tegevust. Günekoloogi ülevaatusel oli mul avatust veel null ning ka loode polnud alla laskunud. Öeldi, et võib veel lausa nädal minna, enne kui midagi toimuma hakkab. Saadetigi kodu tagasi. Ka abikaasa sai oma õhtusöögi kätte, mul oli aga söögiisu täiesti kadunud.
Öösel magamisest midagi välja ei tulnud, valud olid juba tugevad ning ka vahed olid enam-vähem viieminutilised. Kui kell kolm taas vetsu läksin, täheldasin juba suuremat verejooksu ja nii ajasingi taas oma abikaasa üles ning läksime tagasi haigla poole. Seal aga KTG näitas taas olematut emaka tööd ning ka avatus oli null. Positiivne oli aga see, et mind otsustati seekord haiglasse sisse jätta. Mind majutati kahesesse tuppa, kus oli õhukonditsioneer ning televiisor. Ok, vets oli küll koridori peal, aga muus mõttes ei paistnud kuuldud jutud ringi luusivatest mustlastest vett pidavat. Kogu osakond jättis meeldiva mulje, kuigi neljatärni hotelli mugavustest muidugi rääkida ei saanud. Ka vets oli puhas ja ka duss oli seal olemas!
Terve ülejäänud öö valutasin ja surusin vägisi suule tulevaid karjeid maha, sest kõrvalvoodis magas täisnarkoosi all keisriga sünnitanud naisterahvas ja ei tahtnud tema und häirida. Umbes kell viis hommikul avastasin oma voodi kõrvalt ühe sanitari, kes ajas mulle midagi kõrva. Vähe puudus et oleksin hirmust karjuma hakanud, aga siis sain aru, et mõõdeti palavikku. See oli haiglas kombeks igal hommikul, aga noh esimesel korral hirmutas ära. Kell kuus tulid uued sanitarid koristama, selleks löödi kõik tuled põlema ning pool tundi hiljem anti juba hommikusööki, mis koosnes teest ning kahest kuivast küpsises...(edaspidi lasin Tomil endale hommikusöögi tuua, sest muidu oleks ära nälga surnud). Kell 9 tuldi lõpuks mulle järgi ning saadeti sünnitusosakonda KTG aparaadi alla taas. See aparaat on nii vastik kui valud käivad ja need rihmad suruvad kõhu peale. Valud olid selleks ajaks juba nii tugevad, et hoo tulles pidin end kusagile nõjatuma, muidu oleks pikali kukkunud. Kõige hullem oli ülemiselt korruselt treppi pidi alla ronimine. Õnneks oli ka Tom haiglasse tulnud ning aitas mul selle vahemaa edukalt läbida.
KTG näitas endiselt vähest emakatööd, aga läbivaatusel tuli välja et avatust oli juba 1 cm! Minu jaoks oli see juba suur edusamm edasi. Vaheapeal saadeti mind välja koridori jalutama ning nüüd suutsin tõesti liikuda vaid Tomi käevart pigistades.
Tagantjärgi ei teagi, kuidas ma tolle päeva (laupäev) üle elasin. Tomile roppusi ei öelnud, aga tema käevarred pigistasin küll sinikaid täis. Ootasin pikisilmi epiduraali, aga seda ei tehata Pisas enne kui avatust umbes 5 cm. Palusin ikka teha, kui avatust oli 3 cm ja kell juba üle keskpäeva. Tom tegi vahepeal tutvust ühe teise mehega, kelle naine ootas oma momenti. Tema oli minust juba avatuselt palju eespool aga lõpuks sünnitasin mina enne ja tema alles kuus tundi peale mind keisriga. Vaeseke, pidi tõesti palju kannatama.
Epiduraal ei teinud olukorda paremaks. Aitas ehk vaid selles, et suutsin nüüd valusid kursusel õpitud hingamisvõtetega kontrolli all hoida. Aga valud olid tõesti tugevad. Emaka kokkutõmbed ei muutunud regulaarseks muideks ka mitte vahetult enne sünnitust...
Pealelõunast ei mäleta paljut, kui vaid seda et kui morfiini mõju (seda pidi epiduraalisüstis rohkelt olema) hakkas kaduma, nõudsin pidevalt uut doosi. Seda aga ei tohtinud lisada tihedamini kui iga kahe tunni tagant. Lõpuks ei toonud kergendust enam ka uued doosid.
Pean ütlema, et olin praktiliselt voodi külge aheldatud. Tilgutiga lasti mulle mitu pudelit vedelikku sisse. Ma ei tea ise ka mida... Aga personal oli viimase peal. Lahked ja professionaalsed. See on ka põhjus miks valisin sünnitamiseks Pisa vananenud haigla (asub kohe torni kõrval, kust juba tasapisi äärelinna ümber kolib ja haigla kompleksi asemel saab olema kord hotellide linnak). Haiglas puuduvad tänapäeva mugavused, kuid personal on ehk üks maakonna parimaid ja professionaalsemaid.
Mis on sünnitamine? Tundub imelik öelda, aga tegelikult ei erine palju poti peal istumisest. Ainult et kujutage endale ette, et see tükk on hästi suur, ei taha välja tulla, valud on oma 24 tundi järjest ja teie peate seda punnitama välja pikali olles ja mitte poti peal istudes...muideks nõudsin endale lõpuks poti ka tuppa kohale ja punnitasin paar tundi selle peal istudes aga siis surid jalad ära...ja kobisin voodi peale tagasi.
Mingi aeg tehti veed lahti, ei saanud arugi ja mingi aeg aeti kateeder sisse, sest pissihäda ei tulnud, aga ma olin tilgutitest vett täis. Ei tundnud ka seal midagi... Punnitamine oli õudne, no ei tahtnud tibu pea välja tulla. Kui lõpuks nii kaugele jõudsime, toodi kohale ratastool, mind tõsteti sinna peale ning sõidutati kiiremas korras sünnitussaali. Seal tuli teha mul vaid paar tõuget, lõigati lahkliha lahti (ka seda ei tundnud) ning oligi tibu väljas suure kisaga.
Sünnimoment on ehk elu kõige õnnelikum moment. Ühest küljest on valud äkki kadunud ning ka metallimaitset suus enam ei tunne...teiselt poolt (psühholoogiline külg)on tibu nägemise emotsioon kirjeldamatu. Kui pisike pamp mulle lõpuks rinnale pandi, hakkasin nutma. Polnud valude ajal pisaratki poetanud ja nüüd äkki ei pidanud pisaraid enam tagasi. Sünnitamise hinne Apgar oli 10, ehk maksimum. Sündimise kellaaeg 23.28 30 juulil Itaalia aja järgi.
Paraku Pisa vanas haiglas ei ole võimalik lapsi enda juures hoida ja nii viidi ka minult tibu minema. Tom läks kaasa ja mind hakati õmblema.
Alguse ei pööranud ma õmblustele mingit tähelepanu, aga tasapisi hakkas kannatus kaduma. Sest ega siis see mingi valutu operatsioon ole. Tuimestus oli kadunud ning valud tuntavad. Lõpuks hakkasin isegi oigama, sest 20 juures ei suutnud enam arvet pidada, et mitu õmblust siis lõpuks tehti.
Kokku õmmeldud viidi mind sünnitusjärgsesse palatisse, kus pidin paar tundi ootama. Sinna saabus ka Tom, kes tõi mulle väikese tordilõigu, mille oli koridorist aparaadist võtnud. Süda polnud mul kordagi paha olnud, nii et söök oli teretulnud. Vaid vedelikega kästi mul ettevaatlik olla.
Kell kolm öösel viidi mind palatisse. Aga oh imet! Vahepeal oli mul palatit vahetatud ning viidi hoopis ühte 6 voodiga palatisse. Muidugi ei toodud mulle asju järgi ning nii kannatasingi ülejäänud öö emotsioonide, valude, janu all. Pissihäda õnneks polnud, sest ma poleks saanud voodist püstigi saada, kuna mulle pandi alla mingid kaltsud. Lõpuks hommikul nõudsin oma kohvri järgi, nii sain ikka võrkaluspüksid jalga ning ka õige sideme alla. Nii sain lõpuks vetsu. Õnneks sain pissida, muidu kes teab mida oleks taas sisse aetud. Muid asju hakkasin alles nädal hiljem kodus tegema, sest kõht oli kinni ning lõpuks mingite eriti tugevate kõhulahtististega sain lahti..aga see selleks.
Ka sünnitamise öösel mõõdeti palavikku ning mingil hetkel süstiti ka midagi käevarde seletamata, mis see oli...Kui sünnitusosakonnas oli väga meeldiv seltskond, siis magalas olid juba natuke vähem meeldivad isikud tööl. Aga kuna ka nende seas oli meeldivaid, siis lõpuks ei nurisenud. Vaid see äkiline kolimine ajas vihale, kuid ka sellele sain seletuse, kuigi absurdne - nimelt on haiglas kaks haiglat, mis jagavad omavahel operatsioonisaale, kuid on lahus magalad. Samal korrusel kuid erinevates tiibades. Need kaks haiglat (tavahaigla ja ülikooli haigla) jagavad oma magalaid kuude kaupa - et üks kuu on üks osakond kriisiosakond ning teine kuu teine. Mind majutati kriisi osakonda, aga peale sünnitamist viidi tavaosakonda. 1 augustil sai minu uuest osakonnast kriisiosakond ning nii koju mineku päeva hommikul viidi mind minu esimesse osakonda tagasi, mis vahepeal oli muutunud tavaosakonnaks. Sain siis voodi endale mõneks tunniks...Tundub absurdne, aga Itaalias on see tavaline..
Panen siinkohal kinni järjejutu sünnitamisest ja kirjutan järgmine kord siis nendest päevadest, mis veetsin haiglas (ehk kaks pool päeva).
pühapäev, september 04, 2011
Rasedusest ja sünnitamisest
Varsti saab juba aasta sellest päevast kui avastasin rasedustestil kaks triipu, kuid blogi pole veel ridagi kirjutanud. Praegusel momendil on tagantjärgi imelik mõelda, et veel kõigest üks aasta tagasi lugesin end nende inimeste hulka, kes emaduse rõõmudest saavad aimu vaid tuttavate blogisid lugedes või niisama vesteldes. Aga õnneks läks teistmoodi.
Kuidas ma siis üldse avastasin raseduse? Mingeid tundemärke veel ei olnud, kuid päevad olid juba mitu päeva hiljaks jäänud. Kuna parasjagu oli periood, kus vihma lödistas hommikust õhtuni ja nii nädalast nädalasse, siis meie kodu keldri seinad hakkasid igast otsast vett läbi laskma. Ei saanud lõpuks enam arugi, kust see vesi ikkagi sisse tuli. Nii käisin iga paari tunni tagant ämbriga vett välja kühveldamas. Kuna tegemist oli ikkagi päris raske füüsilise tööga, siis otsustasin mingi hetk igaks juhuks raseduse testi osta, sest ikkagi olid päevad juba kümmekond päeva hiljaks jäänud. Ja test osutuski positiivseks!
Alguses oli seda äkitselt kaelakukkunud õnne raske uskuda, sest neli aastat olid möödunud negatiivsete tulemustega ning lootus kunagi ka üht positiivset testi näha oli juba paar aastat maha maetud.
Kinnitus tuli muidugi alles peale vereproovi. Kuni vereproovi andmiseni jäi kahtlus, et test oli lihtsalt valetanud...aga vähemalt veeämbreid hakkas nüüd keldrist välja tassima minu asemel minu abikaasa...
Paar päeva peale testi tulid ka esimesed rasdeduse tundemärgid. Vetsupott jäi küll õnneks kallistamata, kuid söögiisu kadus ning nii vahelgi oli süda täitsa paha. Saatsin oma abikaasa pidevalt Metro hulgilattu Maroko maasikaid ostma ja lõhverdasingi peamiselt vaid neid süüa. Hamburgerid läksid ka hästi sisse, kuid nende puhul katsusin liialdamisest hoiduda. Igatahes möödus Jõulukuu diivanil maasikatega televiisori ees, muuks jaksu lihtsalt polnud. Annulleerisime ka broneeritud reisi Pariisi aastavahetuseks, sest lihtsalt poleks suutnud kodu lävest kaugemale minna. Lisaks iiveldusele häiris mind suur süljeeritus - käisin igal pool tops käes, sest sülge alla neelata lihtsalt ei suutnud. Kõige hullemad olid lood väljas käimisega, sest pidin pideval nagu vanamees maha sülitama ning katsusin sellega tegelda siis, kui kedagi parajasti vaatamas polnud... Selle perioodi sisse mahtus ka minu vanne jääda truuks Itaalia riigile - nimelt sain detsembrikuu lõpus Itaalia kodanikuks.
Jaanuari lõpuks süljeeritus vähenes ja enesetunne paranes. Hakkasin maailma juba positiivsemalt vaatama. Kuid just siis tabas mind uus haigus - peapööritus. Nimelt ei saanud ma end voodis üldse keerata, kohe oli tunne, nagu oleks paar kukerpalli teinud. Püsti seistes aga polnud üldse midagi tunda. Nii pidingi magama poolpüstakil sest iga keeramine või pea liigutamine tekitas pööritust. Sai käidud kõrvaarsti juures ja kahe kuu möödudes sain ka sellest vaevast lahti. Selleks oli vaja teha eksperiment - mind lükati voodis istuvast asendist vasakule pikali ja siis kiiresti uuesti püsti ja kiiresti paremale pikali. See liigutus pani terve maailma paariks päevaks keerlema aga samas ajas kõrvas mingid pallikesed õigesse asendisse ja sain märtsi lõpuks taas normaalse inimese elurütmi tagasi.
Nüüd algas raseduse kõige nauditavam hetk. Ei olnud enam paha olla ning kõht oli veel väike. Koos abikaasaga käisime kolmepäevasel reisil Val d'Orcia kandis. Sai isegi veine proovitud ja niisama ringi tiirutatud. Aprilli alguses oli Toscanas juba 25-28 kraadi sooja ning reis oli täielik nauding.
Mais sai alustatud juba esimeste sünnituseelsete kursustega. Sai ka hingamise kursus läbi tehtud ja sellest oli sünnitusel ka palju abi. Paraku aga pandi samal perioodil mulle diagnoos - rasedusaegne diabeet ja nii pidin hakkama kolm korda päevas suhkrusisaldust veres kontrollima ning kontrollima ka süsivesikuid. See tähendas vähem pastat, vähem leiba ning veelgi vähem magusat. Õnneks aga oli suhkrusisaldus veres normi piirides ja nii mõne tordilõigu vahetevahel võisin endale ikka lubada..
Sünnitamise tähtaeg oli mul 26 juuli. Viimasel ultrahelil aga lubati mulle enneaegset sünnitust, sest tibu oli juba mõni nädal arengus ees. Tegelikult aga sünnitasin hoopis 30 juulil, neli päeva peale tähtaega. Tibu praegu nutab ja nii jääb sünnitamisest kirjutamine teiseks korraks..
Kuidas ma siis üldse avastasin raseduse? Mingeid tundemärke veel ei olnud, kuid päevad olid juba mitu päeva hiljaks jäänud. Kuna parasjagu oli periood, kus vihma lödistas hommikust õhtuni ja nii nädalast nädalasse, siis meie kodu keldri seinad hakkasid igast otsast vett läbi laskma. Ei saanud lõpuks enam arugi, kust see vesi ikkagi sisse tuli. Nii käisin iga paari tunni tagant ämbriga vett välja kühveldamas. Kuna tegemist oli ikkagi päris raske füüsilise tööga, siis otsustasin mingi hetk igaks juhuks raseduse testi osta, sest ikkagi olid päevad juba kümmekond päeva hiljaks jäänud. Ja test osutuski positiivseks!
Alguses oli seda äkitselt kaelakukkunud õnne raske uskuda, sest neli aastat olid möödunud negatiivsete tulemustega ning lootus kunagi ka üht positiivset testi näha oli juba paar aastat maha maetud.
Kinnitus tuli muidugi alles peale vereproovi. Kuni vereproovi andmiseni jäi kahtlus, et test oli lihtsalt valetanud...aga vähemalt veeämbreid hakkas nüüd keldrist välja tassima minu asemel minu abikaasa...
Paar päeva peale testi tulid ka esimesed rasdeduse tundemärgid. Vetsupott jäi küll õnneks kallistamata, kuid söögiisu kadus ning nii vahelgi oli süda täitsa paha. Saatsin oma abikaasa pidevalt Metro hulgilattu Maroko maasikaid ostma ja lõhverdasingi peamiselt vaid neid süüa. Hamburgerid läksid ka hästi sisse, kuid nende puhul katsusin liialdamisest hoiduda. Igatahes möödus Jõulukuu diivanil maasikatega televiisori ees, muuks jaksu lihtsalt polnud. Annulleerisime ka broneeritud reisi Pariisi aastavahetuseks, sest lihtsalt poleks suutnud kodu lävest kaugemale minna. Lisaks iiveldusele häiris mind suur süljeeritus - käisin igal pool tops käes, sest sülge alla neelata lihtsalt ei suutnud. Kõige hullemad olid lood väljas käimisega, sest pidin pideval nagu vanamees maha sülitama ning katsusin sellega tegelda siis, kui kedagi parajasti vaatamas polnud... Selle perioodi sisse mahtus ka minu vanne jääda truuks Itaalia riigile - nimelt sain detsembrikuu lõpus Itaalia kodanikuks.
Jaanuari lõpuks süljeeritus vähenes ja enesetunne paranes. Hakkasin maailma juba positiivsemalt vaatama. Kuid just siis tabas mind uus haigus - peapööritus. Nimelt ei saanud ma end voodis üldse keerata, kohe oli tunne, nagu oleks paar kukerpalli teinud. Püsti seistes aga polnud üldse midagi tunda. Nii pidingi magama poolpüstakil sest iga keeramine või pea liigutamine tekitas pööritust. Sai käidud kõrvaarsti juures ja kahe kuu möödudes sain ka sellest vaevast lahti. Selleks oli vaja teha eksperiment - mind lükati voodis istuvast asendist vasakule pikali ja siis kiiresti uuesti püsti ja kiiresti paremale pikali. See liigutus pani terve maailma paariks päevaks keerlema aga samas ajas kõrvas mingid pallikesed õigesse asendisse ja sain märtsi lõpuks taas normaalse inimese elurütmi tagasi.
Nüüd algas raseduse kõige nauditavam hetk. Ei olnud enam paha olla ning kõht oli veel väike. Koos abikaasaga käisime kolmepäevasel reisil Val d'Orcia kandis. Sai isegi veine proovitud ja niisama ringi tiirutatud. Aprilli alguses oli Toscanas juba 25-28 kraadi sooja ning reis oli täielik nauding.
Mais sai alustatud juba esimeste sünnituseelsete kursustega. Sai ka hingamise kursus läbi tehtud ja sellest oli sünnitusel ka palju abi. Paraku aga pandi samal perioodil mulle diagnoos - rasedusaegne diabeet ja nii pidin hakkama kolm korda päevas suhkrusisaldust veres kontrollima ning kontrollima ka süsivesikuid. See tähendas vähem pastat, vähem leiba ning veelgi vähem magusat. Õnneks aga oli suhkrusisaldus veres normi piirides ja nii mõne tordilõigu vahetevahel võisin endale ikka lubada..
Sünnitamise tähtaeg oli mul 26 juuli. Viimasel ultrahelil aga lubati mulle enneaegset sünnitust, sest tibu oli juba mõni nädal arengus ees. Tegelikult aga sünnitasin hoopis 30 juulil, neli päeva peale tähtaega. Tibu praegu nutab ja nii jääb sünnitamisest kirjutamine teiseks korraks..
esmaspäev, august 08, 2011
kolmapäev, juuli 06, 2011
Meie veinikelder.
Kaua oodatud, kaunikene... Eile saime lõpuks seina oma isikliku veinikeldri. Senini hoidsime veine siin-seal karpides ja see polnud muidugi kõige parem lahendus. Poodidest ei õnnestunud ka ühtegi sobivat lahendust leida kuniks Tom tegi ise joonise ja tuttav puussepp meisterdaski keldri valmis. Siin ta siis on:
teisipäev, mai 24, 2011
Moositegu
Kuna viimasel talvel sai korralikult kannatatud nn. "maasikapuuduse" all, siis otsustasin ette võtta ühe korralikuma moosikeetmise. Kolm päeva järjest sai neid puhastatud, keedetud ja pastoriseeritud. Lõpuks sai midagi ikka külmkappi ka. Itaalia maasikamoosid pole kunagi nii head kui lapsepõlve moosid, mida sai hommikuti pannakoogi peale määritud ning Tom väidab ka, et on välja tulnud väga head. Pildil siis viimase kolme päeva toodang, sealhulgas ka mõned maasikakompotid. Ei tea kas on saabuvaks talveks piisav kogus!?
Ahjaa, need esiplaanil olevad purgid on nn. proovimoosid, ehk igast laarist järgi jäänud kraam, mida kasutame degusteerimise eesmärgil :-)
Ahjaa, need esiplaanil olevad purgid on nn. proovimoosid, ehk igast laarist järgi jäänud kraam, mida kasutame degusteerimise eesmärgil :-)
esmaspäev, aprill 11, 2011
Kevadine Toscana
See pilt on tehtud laupäeval, 9 aprillil. Tegemist on Vitaleta kabeliga, mis jääb San Quirico d'Orcia nimelise linnakese lähedale.
reede, veebruar 18, 2011
Minu kallis Toscana
Pilt pärineb sügisest ning lisaks olen pilti veel igatpidi Gimp programmiga muutnud, muidugi oskasin ma algajana värvidega liialdada. Keegi ehk oskab välja anda mõne saladuse kuidas kõige paremini maastikupilte muuta?
Tellimine:
Postitused (Atom)