Tagasi minevikku...

Oma postkasti puhastades avastasin ühest nurgakesest mõned vanad saadetud e-mailid, mille olemasolu oli juba ammu ammu meelest läinud! Seda huvitavam oli neid uuesti lugeda ning nii mõndagi meenutada. Ühe neist tahtsin ka siia blogi lugemiseks panna, sest on mingis mõttes ajalooline - tähistab minu kolimist Itaaliasse. Kirjutamise momendil ei olnud ma küll veel suurest muutusest teadlik, aga seda põnevam lugeda. Kiri on kirjutatud kodustele üldiselt, postitan selle muutmata kujul. Kirja adressaat ei ole enam elavate kirjas ja seepärast on nimi asendatud vaid punktidega. Kirjutatud on 2000 aasta juunis, seega 8 aastat tagasi, kui blogid polnud veel sündinud, või vähemalt laiemalt levinud nagu tänapäeval. Vastasel juhul oleksin e-maili saatmise asemel hoopis blogi pidanud...Vahepeal on paju muutunud, ka kirjas mainitud inimestega enam kontakte pole, aga siin see kiri siis on:

Tere ......!
Kuidas läheb? Mõtlesin, et kirjutan veidi oma elust
Itaalias ja sellest, kuidas kohale jõudsin. See on
lugemiseks tervele perele, nii et palun trüki see
kirjake välja ja anna edasi!
Telefoni teel ei ütle just palju ja ega ma ausalt
öeldes olen niivõrd internetiseeritud persoon, et
kuidagi ei viitsi enam kätte võtta ja käsitsi midagi
kirjutada. Peale selle ei ole ma veel üles leidnud
kohta, kus saaks kirju ka posti panna, rääkimata veel
postmargi ostmisest! Nii, et kui Stefano, pereisa,
selle imepisikese arvuti siia tõi ja minu jaoks ka siia
jättis (ta nimelt käib siin vaid nädalavahetustel,
samas kui Elba saarele minnes tuleb ka tema terveks
perioodiks kaasa.
Eks alustagem siis algusest peale. Emale teadmiseks, et
terve bussireisi ajal ei õnnestunudki mul riideid
vahetada, sest mida rohkem lõuna poole, seda külmemaks
ilm läks. Bussis oli enam-vähem hea olla, vaid veidike
kitsavõitu. Kuni Kaunase linnani istus mu kõrval üks
naisterahvas, kes sõitis konverentsile. Kaunases tuli
peale tüdruk, kes on rahvuselt leedukas, kuid räägib
vene keelt kui emakeelt. Terve selle reisi ajal sain
siis hea praktika vene keele alal. Ajasime omavahel
päris palju juttu. Ta õpib juba aasta Münchenis
muusikat - laulmist nimelt. Mingis ülikoolis. Tema
aitas mul Münchenis ka leida üles see koht, kust sai
metrooga edasi raudteejaama suunas sõita. Ilm oli
suhteliselt külm ja tuuline ning nii ma otsustasin
mitte linna peale minna. Pärast pikka reisi oli ka kõht
gaase täis, nii ma otsustasingi kohe järgmise rongiga
Itaaliasse sõita. Siis ma läksin piletit ostma ja
piletimüüja arvas esimese hoobiga, et ma olen
Itaallanna. Kui ta minu rahvusvahelist üliõpilaskaarti
nägi, vaatas ja keerutas ta seda igat pidi ning lõpuks
asus midagi otsima oma arvutist. Ju siis ta kuulis
esimest korda midagi sellisest riigist nagu Eesti.
Õnneks ei olnud mu saksa keele oskus veel kaugeltki
kadunud. Nii sain hakkama ka rahavahetusega (seda
vajasin selleks, et panna oma kohver pakihoidu -
kohvriga koos poleks ma saanud minna isegi mitte
tualetti!). Pärast ca 10 putka läbi kammimist see ka
õnnestus. Siis jalutasin niisama mööda raudteejaama,
sõin jäätist ja lõpuks mõtlesin, et kui juba sai kord
liiga palju raha kaasa võetud, ma parem helistan ka
kodu. Saigi ostetud telefonikaart - 12DM, mis on selles
riigis see kõige odavam variant ja kodu helistades
õnnestus mul see kaart ka peaaegu tühjaks rääkida...
Niisiis möödus mu aeg Saksamaal. Ahjaa, unustasin veel
öelda, et bussis ostsin endale lasagnet ja hamburgereid
ning muu söök jäi peaaegu puutumata. On mõtetu võtta
midagi kaasa sõites Eurolinesiga, sest bussist saab
kõike ja hinnad tundusid väikesed (saksa markades
vähemalt). Peale selle andis Maria (nii oli selle leedu
tüdruku nimi) mulle oma aadressi ja telefoni numbri
selleks, kui mul peaks vaja minema öömaja Münchenis.
Sain siis lõpuks ka rongi ära oodatud. Enne rongi peale
astumist sain veel tuttavaks ühe Austria tüdrukuga, kes
tuli just Hannoverist, Expo näituselt, kus ta oli olnud
töö ülesannetes. Ka tema arvas esimese hoobiga, et olen
Itaalia tüdruk. Tema läks Innsbruckis maha (ca 2 tundi
Münchenist) ja selle aja ajasime juttu saksa keeles.
Milline järjekordne praktika!!! Selgus, et ta töötab
turismis ja õpib ka itaalia keelt. Lasi mul täita ka
ühe loterii kaardi, millega võib võita puhkuse Austria
alpides korralikus hotellis. Juuli lõpus on loosimine,
eks siis ole näha...
Ülejäänud 4 tundi veetsin rongis kupees ühe vanapaariga
ja mul õnnestus ka magada. Muidu rong ise oli vana ja
ebamugav. Kõige hullem oli, et kusagil keegi ei
teadvustanud peatuste nimesid. Tuli endal peale
passida, et sisse ei maga, sest rong läks edasi lõuna-
Itaaliasse Aadria mere ääres, kuhu aja järgi oleks
pidanud jõudma alles 9 tundi pärast Veronat.Nii ma siis
umbes kella järgi passisingi, et õiges kohas maha
saada. Üks neegrinaine veel küsis mult, et kas nüüd
oleme jõudnud Milaanosse! See rong vähemalt ei läinud
Milaano suunaski, siis see naine teadis öelda, et peab
Veronas ümber istuda.
Ausalt öeldes, oli päris õudne jõuda Verona
raudteejaama kell pool neli hommikul. Nagu arvata
võiski, olid kõik putkad kinni ja üldse liikus seal
imelikke nägusid. Minu suureks lohutuseks oli seal ka
üks politseinik. Kui rongis oli mul päris külm hakanud,
pidin ma Veronas kõik riided tagasi kotti panema, sest
see kuumus, mis seal vastu võttis, oli lämmatav ja seda
kell pool neli hommikul! Itaalias on ööd pikemad kui
Eestis ja seetõttu valitses taevas pilkane pimedus.
Leidsin pakihoiu leti ja küsisin sealt, kust saaks osta
telefonikaarti. Ta tuli isiklikult välja ja juhatas mu
automaadi juurde, kust sai neid kaarte osta, peale
selle veel aitas raha sisse panna, sest see töötas
paberrahadega. Väga lahked inimesed, peab tõesti
ütlema. Siis helistasingi ja jäin ootama. Läks ca 15
minutit, enne kui ta saabus. Igaks juhuks hoidusin
vaatamast autode poole, mis raudteejaamas peatusid. Ei
või iial teada, mida nad sellel kellaajal
raudteejaamast otsivad... Lõpuks pereisa saabus! Teel
kodu sõitis läbi vanalinna ja öisel ajal oli see
tõepoolest ilus!
Koht, kus nad Veronas elavad, asub äärelinnas, kuid on
justkui omaette eraldi linnake. Pere maja on vana ja
väga ilus, eks kord näitan fotosid. Maja on palazzo
tüüpi ja omamoodi mäe otsas. Kahjuks ei jõudnud ma
Veronas oleku ajal linna peale minna, eks ma teen seda
Septembris, kui taas tagasi oleme. Alguses oli palju
tööd teha, praegu tunnen end vahel tõesti kasutuna.
Veronas olles võtsin endale kohe esimeseks ülesandeks
muretseda endale telefoni numbri. Otsustasin siis TIM
võrgu kasuks. Ostsin kohe endale sisse kaardi, mis
maksis 100 000 liiri ja sisaldas sama palju aega
kõnelemiseks.Paraku osutusin persona non grataks, seda
vähemalt jutumärkides. Nimelt see isikukood, mis meile
antakse Eestis, on ilma tähtedeta ja järelikult vale.
Otsiti küll arvutit pidi küll Tartu, küll Estonia
järgi...ei midagi. Eesti on lihtsalt üks maa, mis ei
eksisteeri Itaalias!!! Õnneks andis siis Claudia,
pereema mulle oma isikukoodi. Muidu levi üle nuriseda
ei saa, see oli halb Veronas, kus maja asus mägede
vahel ja mäed ei juhi neid elektroonilisi laineid just
kuigi hästi.
Mida siis veel kirjutada. Praegu oleme mägedes. Koht on
iseenesest väga ilus, kuid pean ütlema, et ehk veidi
igavavõitu. Igav mulle, sest siin pole kuhugi minna.
Siin on palju turiste, kuid kõik kasutavad autosid ja
busse. Bussidega saaksin ka mina liigelda, kuid see on
väheke jama, sest kuhu ma üksinda ikka lähen. Kõik
teeääred on täis restorane ja hotelle, ning ei midagi
ajaloolist! Tegelikult puhkamiseks on see koht siin
täielik paradiis, nii et ma ei imesta, miks on see koht
üks armastatumaid kohti Itaalia dolomiitides. Asjal on
ka üks hea külg, liigeldes vähe, jääb ka raha alles,
sest ei osta ju midagi!
Eks ma pühendan selle kuu siin siis Itaalia keele
õppimisele. Siin tundub mulle, et iga päevaga oskan
seda vähem ja vähem. Ajalehti loen ja saan aru, mida
seal kirjutatakse, samas kipun jänni jääma tavalise
igapäevase vestlusega. Kuid olen juba õppinud ära sõnu,
mida muidu ei õpiks kunagi. Näiteks lutt, karu, kosk
jne.
Praegu olen ma küll õnnega koos, et saan internetti
kasutada. Praegu kirjutan seda kirja väljaspool
internetti ja kui olen omadega valmis, lähen internetti
ja saadan selle ära!
Võiksin midagi kirjutada ka tuttavatest siin. Simone on
see noormees, kes elab Pisas ja kellega me ikka
vestleme vahepeal telefoni teel. Ta lubas tulla ka Elba
saarele mulle külla. Tema helistas mulle, kui olin
Veronas ja ütles, et talle oli saadetud ametlik paber
selle kohta, et ma olen Pisa ülikooli vastu võetud.
Igaks juhuks saatsin faxiga ära ka need paberid, mis
siin nädalapäevad tagasi nii palju poleemikat
tekitasid. Siis olen vestelnud veel Massimoga, kes on
Modenast ja kes kirjutas mulle esimest korda siis, kui
ma olin Eestis veel, kuid just lahkumas Tartust. Tema
ütles mulle telefonis, et ma ei saa Eestist olla, sest
räägin Milaano aktsendiga... Peale selle küsis ta mu
käest paar päeva tagasi (telefoni SMS teate kaudu), kas
ma olen tavaliselt vaba laupäeva õhtuti. Ei tea, kas
tahab siia sõita. Kirjutas igatahes, et tahaks kohtuda
minuga enne juuli lõppu. Tegelikult oleks päris tore
kohtuda kellegagi, keda tunnen ning minna kusagile,
sest nagu ma juba kirjutasin, koht ise on imeilus!
Siin oleme käinud turnimas mööda mägesid ja söönud
mitmetes restoranides. Elu üle ei ole põhjust tõesti
viriseda! Kõige väiksema lapsega on küll vahepeal
probleeme, sest ta on väga jonnakas. Kui midagi tahab
või ei taha, hakkab kohe kisama. Sõimab kõiki, ka oma
ema. Samas võib ta tüütuseni olla hea. Janika, lähme
mängima...vahel olen tõesti surnud temaga mängimast!
Aga hullu pole midagi. Maja, kus elame, on
kahekorruseline, kus esimesel korrusel elab üks kohalik
perekond, teine korrus on meie päralt. Siin on kolm
magamistuba, elutuba, köök ja kaks vannituba, lisaks
terrassid (rõdu). Aknast avaneb imeilus vaade.
Ma ei teagi, mida veel kirjutada. Eluga siin olen ära
harjunud, tunnen end suhteliselt hästi. Mingeid
probleeme pole, olen piisavalt iseseisev juba. Lõpuks
ometi on mul võimalus end makarone täis õgida. Nendest
erinevatest variantidest ei tüdine ma vist iial! Eks ma
teinekord, kui piisavalt aega on, võtan kätte ja
kirjutan jälle oma elust siin. Praegu on kell juba nii
palju, et ma parem lõpetan ja pealegi helistas mulle
just Simone ning ma lubasin, et kirjutan paar rida ka
talle.
Tervitan teid kõiki siit mägede keskelt (kus täna oli
normaalne Eesti suveilm - st. et päike paistis, kuid
oli jahedavõitu ja lõpuks läks päris pilve...)
Kalli, kalli kõigile ja andke mulle andeks kui kohati
eesti keel longab...
Tervitades,
Janika

Mägede kevadet otsimas...

Sai vahepeal Eestis käidud - istud Malpensas lennukile ja oledki hopsti kolme tunniga Tallinnas. Kahju vaid, et meil tuleb sellele reisile lisada kolm eelnevat tundi kiirteed ja kolm järgnevat tundi aeglast maanteed... Nii et kokkuvõtteks on Eesti meie jaoks ikka kõvasti kaugemal kui Milaanokatel.. Eestis vedas meil ilmaga,
sai grillitud ja muidu logeldud. Kaasa ostsin kirsikompotti, kardemoniseemneid, ahjukilekotte, Tallinna komme ja Fazeri shokolaade. Ehk asju, mida siit ei saa. Muidugi ka tatratangu, küpsetuspulbrit, hakklihamaitseainet ja veel midagist. Aga mitte Eesti reisist ei tahtnud ma täna kirjutada.

Möödunud laupäeval (10 mail seega) tegime väikese reisiseltskonnaga tiiru kohalikes mägedes. Seekord võtsime eesmärgiks jõuda Lago Santo nimelise järvekeseni. Järveni aga kahjuks me seekord ei jõudnud, kuna kevad polnud kõrgetel tasandikel veel talvest võitu saanud ning ka meil polnud kellegil tahtmist oma elu viimaseid minuteid lumehanges mööda saata...nii et retk lõppes enne järveni jõudmist. Aga imelik oli küll ronida lopsaka rohelise loodusega parkla juurest mäkke, kus puud olid veel raagus ning mõni kevadlilleke alles tärkamas.. Aga eks piltidelt näete isegi :-)

Mägedes kevadet otsimas