Kruiis Genova-Montecarlo-Genova 2

P.S. vaata enne I osa!


Jätkan siis koduarvuti tagant kruuisi teemadel.

Ok aga kruiisi juurde tagasi. Pühapäev, 12 november võttis meid Montecarlos vastu Eesti suve ilmaga. Päike säras, oli palav ning ei kübetki tuult. Meie laevale polnud esialgu Montecarlo sadamas ruumi ning seepärast pargiti meid mõnesaja meetri kaugusele avamerele (aga see-eest saime nautida oma kajutist miljonidollarilist vaadet). Maale viidi meid päästepaatidega, nagu näha siin PILDIL 1. Alguses oli päris trügimine ning seepärast mõtlesime, et ega meil kiiret kusagile ole, puhkame natuke. Otsustasime jääda laeva kuni lõunasöögini, et siis täis kõhuga rahulikult linna peale minna jalutama. Lõunaga kõhti ilusasti täidetud, sõitsime liftiga kõige alumise korruseni ning astusime ilma mingi järjekorrata meie paadikesse, mis ka kohe minekut tegi. Seega vaid 5 minutit hiljem olimegi juba Montecarlo sadamas.

Siin kõrval ka PILT 2, mis ongi kohe peale maale peale astumist tehtud (paremas nurgas on kaugemal näha ka meie laevukest).

Montecarlos olime juba korra olnud, paar aastat tagasi, mil sai nähtud Kasiino ümbrust ning seepärast suundusime nüüd kindlusemäele, et ka vürstipaleele pilke peale visata.


Poolel teel jäi pilk pidama väga huvitaval ehitusel (mida mina lolli peaga laevalt vaadates pidasingi vürstipaleeks) ja osutus hoopis Okeanograafiamuuseumiks. Sellest muuseumist olin kuulnud küll ja küll nign seepärast tuligi otsus see vürstipalee ära vaadata ning seejärel muuseumisse siirduda.



PILT 3 Tom okeanograafiamuuseumu taustal

Kes Monacos käinud, teab, et vürstipalee pole just kõige erilisem vaatamisväärsus. Ka kohalolevate turistide pilke püüdsid pigem imeilus vaade mäelt alla linnale ning paar Aston Martini sportautot mida kõik hirmsasti pildistasid. Igaks juhuks tegin ise kah ühe pildi,
mine tea kellele kuulub.


PILT 4 ongi siis see kuulus ja kole vürstipalee











PILT 5 aga siis see autoke, kas keegi tunnistab omaks?? Ma tegelikult ei pildista oma reisidel autosid, aga selle puhul siin tekkis kahtlus, et mida nad siin nii hirmsasti pildistavad.



Huvi pärast vaatasime ka nn. "ülemise linna" ehk vanalinna restoranide menüüsid. Restoranid nägid väljaj nagu ikka tavaliselt Itaalia või Prantsusmaa väikelinnade menüüd, aga hindade puhul oli küll tunne, nagu oleksid nad veel ikka liirides, niivõrd kallid olid. Ise õhkasime, et küll on hea, et endal kõht juba täis. Huvitaval kombel olid aga hinnad päris odavad võileibadel. Mingi 2 ja 3 eurot vaid suure võileivapiraka eest. Firenzes küll näiteks nii odavat võileiba kusagilt ei leia. Taldrik pastat tavalise raguukastmega maksis näiteks 15 eurot...

Lisan siia ka paar pilti:

PILT 6 on üks suvaline suveniiriputka vürstipalee kõrval, kus saab osta siis lipukesi või Albert II näopildiga postkaarte.

Ahjaa, käisme ära ka kohalikus katedraalis kus asuvad Grace Kelly ja ta abikaasa, viimase vürsti Ranier III hauad, teiste perekonnaliikmete haudade kõrval.

PILT 7 on aga imeilus vaade Montecarlole, mis avaneb vürstipalee kõrvalt


















Okeanograafiamuuseumisse maksis sissepääs 11 eurot, aga ega peale akvaariumi seal midagi

erilist vaadata küll pole. Akvaarium see-eest viimase peal! Samuti asub Genovas kuulus akvaarium, aga kuna selles pole veel käinud, ei oska ka võrrelda. Siin kõrval siis PILT 8, kus üks akvaariumitest elusa kalaga (jah, pole see pilt mingist multikast vaid päris elusast kalast).








Pärast muuseumi külastamist otsutasime tagasi laeva peale minna, et natuke tukastada. Laev pidi jääma Montecarlosse kuni kella 22,00-ni, seega aega oli veel küllalt. Hüppasime läbi ka lõunasöögi buffest, et natuke kõhtu tee ja paari koogiga täita (Tom valis magusa asemel pizza ja muu soolase nänni). Samal ajal hakati aga laeva raadiost teatama, et maalesõidu paadikesed lõpetavad tegevuse ning et me sõidame nüüd sadamasse. Kell viis sõitis minema üks teine väike kruiisilaev ning vabanenud koha saimegi meie endile.
Kella seitsme paiku mõtlesimegi, et miks mitte teha üks teine tiir linnas, seda enam et maale minek oli nüüd nii lihtsaks muutunud - lifitga alla ning oledki väljas. Montecarlo sadamas oli ka mingi lõbustuspark, seega jalutasimegi seda kaema. Kuna distantsid on lühikesed, jõudsime oma jalutamisega sadama teise otsa, sõitsime liftiga üles Kasiino juurde (liftid on vist parim osa Montecarlost, neid kohtab igal pool, on tasuta ning säravad puhtusest, vaatamata sellele et on tavalised avalikud liftid).
Siin vasakul ongi PILT 9 kasiino endaga ning PILT 10 on vaade sadama teisest otsast meie laevakesele. PILT 11 on aga vaade kesklinnale laevalt.
Kasiino ees õnnestus mul pildistada ühte järjekordset autot (sest jällegi kõik pildistasid), tegemist oli ühe musta Ferrariga, aga seda pildi nüüd siia üles panema ei hakka. Sama ajal õnnestus meil ka näha ühte pikka valget limusiini, mis sõitis kõrvalejääva hotelli Hotel de Paris treppi ning äkki hakkasid kõik uksehoidjad siblima ja meie silmade all laotati hotelli trepile punane vaip mis ulatus limusiinini välja. Me otsustasime siiski mitte jääda vaatama seda limusiinist väljumise tseremooniat ja pilti ka ei teinud, sest Tom ei lubanud ja kurjade nägudega turvad ei kutsunud ka pildistama... Aga üks mõte siiski tuli mulle pähe - nimelt enne sõitu leidsin internetist pakkumise samasse hotelli - vaid 350 eurot öö. Küsimus aga, kui ka leiaksin selle rahakese et endale üks öö Montecarlo hotellis välja teha, siis küsimus on aga selles, et kas meie Toyotat lubatakse hotelli ette parkida või mitte? Arvan siiski, et mitte...Piisab sellest kui mu ülemuse armas hellitatud pojake kurtis, et tal olevat tulnud kord oma Bmw (Z4) parkida ühe Porsche ja Ferrari vahele ning et ta olevat end tundnud nagu üks vaene kerjus. Nojah, kokkuvõttes võin öelda, et ega Montecarlo elu eriti kadedaks küll ei tee, liiga kunstlik, et olla tõsi, aga mõnikord võiks seda kohta küll taas külatada, sest natuke närvikõdi ikka pakub (seda ilma kasiinosse astumata). Aga ülemuse poja juurde tagasi tulles - järgmine päev juba tööl tagasi olles kuulsin teda kiitlemas oma nädalavahetuse üle Montecarlos. Noh, millal sa veel seal jõudsid käia, küsisin ja tema vastu, et nüüd, alles saabus. Kujutage siis ette tema üllatust kui teatasin, et me Tomiga olime ka ning ega ta enne ei uskunudki, kui pidin talle pilte näitama. Kahju et ei kohtunud linnas, ta oleks meid kindlasti viirastuseks pidanud...:-)

Sel õhtul laevas olime nii väsinud, et teatrietenduse ajal magasime pooleldi ning ka kesköisel buffeele tegime vaid ringi peale söömata midagi. Grupipilti meil ei õnnestunudki teha, küll oli üks puudu, siis teine. Paar grupipilti sai ikka tehtud, kuigi osad kruiisiklubi liikmed puudu. Lisasingi siia lõppu paar pisigrupipilti.

Lubati nüüd ka järgmiseks aastaks mingi grupireis korraldada, paistab et ka kruiisifirmad hakkavad järjest enam minikruiise pakkuma. Eks siis ole näha kas ja kuhu ja kuidas.

Esmaspäeva hommikul olimegi ilusasti tagasi Genovas, samal päeval olin ka ilusasti kell 15 tööl.

Aitab küll sellest kirjutamisest nüüd :-)

Blog paneb pilte nagu ise heaks arvab, loodan et saate ikka aru, missugune allkiri missuguse pildi juurde kuulub ;-)

Kruiis Genova-Montecarlo-Genova 1

Ok, peaks siis ikkagi kusagilt alustama. Pildid laadisin siia üles juba mõni päev tagasi, aga kirjutamiseks ei taha kuidagi aega leida :-)

Idee kruiisi teostamiseks tuli äkki. Olles ühe Itaalia kruiisitajate klubi liige (www.crocieristi.it) juhtusin ühel külastuspäeval lugema kuulutust kolmepäevasest kruiisist laeval, millega reisimisest olin juba paar kuud unistanud (tegemist MSC kompanii viimase laevaga Musica, mis lasti vette alles juulis 2006, seega täiesti uus laev). Suvel sai käidud pulmareisil märksa väiksema laevaga MSC Sinfoniaga, nii oligi Musica külastus jäänud väikeseks omaette unistuseks.
Kuna kruiisi aeg sobis ideaalselt (laupäev-esmaspäev), siis saigi unistus teoks. Lisaks oli kruiisile minek võimalus saada tuttavaks mõne kruiisiklubi liikmega, kellega senini olime suhelnud vaid "virtuualsel" teel.
Kabiini valisime rõduga, kuna suvisel reisil jõudsime sellest puudust tunda nii mõnelgi korral (mulle näiteks meeldib istuda üksinda õhtul kabiini rõdul ning kaeda vaadet merele, samuti on meeldiv tellida hommikusöök kajutisse - see tasuta teenus - ning süüa täies rahus rõdul).
Huvitaval kombel anti meile check in ajaks päeval 12,00, s.t. et olime ühed esimesed laevale minejad. Genova sadamasse jõudsime täpselt keskpäeval, andsime auto ning kohvri ära ja läksime dokumendid näpus terminaali. Kõik toimus imekiiresti, juba enne kella ühte olimegi pardal. Tänu varajasele laevale tuleku ajale saime nautida ka lõunasööki tühjas restoranis ning teha mõned pildid inimtühjast laevast.

ESIMENE PILT: laeva ülemine dekk basseinidega

TEINE PILT: Vaade Genova linnale laeva pardalt

KOLMAS PILT: buffet lauake vaatega Genovale

Pärast kõhukese täitmist puhaksime paar tundi kajutis

NELJAS PILT: mina meie kajuti peegli ees

Kajut ja üldse terve laev on väga maitsekalt sisustatud, vastavalt korrustele on kasutatud erinevaid värve. Meie koridori värviks oli selline mõnus tumepunane toon, samas toonis kardinad toas, päevatekk, tugitool, neli diivanipatja (ainus negatiivne koguemus oli see, et nendele hiigelsuurtele diivanipatjadele oli ööseks päris raske pisikeses kajutis kohta leida, kahju et pidin selleks tugitooli hõivama, loobudes sellega pehmest võimalusest aknast välja vaadata.

VIIES PILT: Tom meie kajuti koridoris (see koridor ei tahtnud kuidagi ära lõppeda, aga restoran asus just laeva teises otsas)

Pärast puhkust hakkasid saabuma sms-id kruiisiklubi tuttavatelt, kes ka lõpuks laevale hakkasid saabuma ning nii me otsustasime teha veel ühe tiiru restorani ning täita kõhu see osa, mis seniks oli oma osa juba ära seedinud. Kruiisilaevadel nimelt on kõik hinna sees ja võid käia söömas nii palju kui jaksad, seda siis restorani lahtioleku aegadel. Lõunat sai sel päeval süüa 13-17. Hiljem jõudsime teha veel teise tiiru laevas

KUUES PILT: diivan laeva teatri "La Scala" sissepääsu kõrval

Ning kella 18 paiku osalesime ka kohustuslikus päästeõppuses kus meil tuli panna selga päästevest ning minna oma kajutile määratud kokkusaamispunkti. Paraku ei kulgenud see päästmine kuidagi libedalt, ütlesin veel Tomile, et kui peaks tõelises elus vaja minema päästevesti, siis hüppan parem kohe rõdult alla vette ega hakka viit korrust kusagile allapoole ronima ja mööda pikki koridore ekslema.

SEITSMES PILT: grupp mehhiklasi musitseeriams laeva hallis

KAHEKSAS PILT: laeva teatris La Scala

Üldiselt möödus aeg laevas väga kiiresti, õhtusöök oli meil määratud kella 21-ks (ehk teine vahetus, itaallased nimelt armastavad teist vahetust, samas kui välismaalased esimest). Saime kokku ka oma tuttavatega, chillisime niisama ühest laeva baarist teise, tantsisime diskoteegis ning pugisime end täis kesköö bufees, mis tehti lahti kell 00,30.

Laev ise väljus sadamast kell 19,00.

ÜHEKSAS PILT: vaade öisele Genova linnale kajuti rõdult


Magama sai mindud väga hilja, hommikul ärkasin üles vaatega Montecarlole

KÜMNES PILT : hommikune vaade Montecarlole ikka kajuti rõdult

Aga sellest päevast juba järgmises osas, sest arvuti ei lubanud rohkem fotosid siia üles laadida, seega kodus üritan taas mõned uued pildid netti saada.

Tagasi

Tagasi kruiisilt ja ilusasti taas tööpostil. Siin üks värske tänahommikune pilt, kruiisist endast teine kord lähemalt

Esimene kirjutis koduarvutist

Istun siis lõpuks ometi koduarvuti taga, aga praegu on küll selline tunne, et rahulikult sain kirjutada vaid tööl olles...seda tänu siis kahele pätakale (needsamad pätakas, kelle pilte siin vanemates "aruannetes" ka näha saab). Täna on nimelt üle pika aja kole ilm, selline pilves, vesine ning pime. Koerad on kusagil väljas ning käivad aeg-ajalt end näitamas - on sellised porised ning märjad ja muidugi tassivad ämbrite kaupa muda elamisse...Samas pean ühel neist silma peal hoidma, kuna teisel on mingi kõhuhäda ja toit ei taha kuidagi sees püsida. Kuna tavatoitu tuli meil vähendada, siis käib ta porilompidest vett joomas ning põõsastel lehti katkumas. Viimase asjana tõi ta võidurõõmsalt mulle ühe käbi ja kui siis selle kurja sõnavalingu saatel talt ära võtsin, varastas ta põrandalt vaiba ja pani sellega aia suunas punuma. Nii tuli ka mul oma pasteldes veeloikude vahelt järele silgata. Praegu ei teagi, kus nad mul on, aga ilmselt ikka midagi korraldavad sest haukumist pole kuulda ning kui nad ei haugu, siis kindlasti lõhuvad midagi parasjagu...poleks Tom fotokat ära tööle viinud, oleks võinud paar pilti teha ja siia üles panna praegusest olukorrast :-)

No vot, ja ei saanudki enam kirjutamisega jätkata...nüüd õhtul tuli mõte tänane tekst ikkagi ära lõpetada ja ka paar pilti lisada. Vahepeal pole saanud blogindusega tegelda, nii on mõned üritused kajastamata.

Ok, kuna oktoober oli Itaalias suviselt soe, tuli tahtmine igal nädalavahetusel kusagile väljasõitu korraldada. Nii võtsimegi 15 oktoobri pealelõunal ette teekonna Firenzesse, et heita pilk peale Firenze Certosale. Certosa siis üldine nimetus tsertosiinide kloostrile. Tegemist tohutult suure kompleksiga, kus tänapäeval elamas vaid 6 munka, needki hoopis benediktiinid. Tsertosiinide reeglid ei lubanud munkadel rääkida kellegagi väljaspoolt kloostrit ning ka omavahel tohtisid rääkida vaid ühel päeval nädalas. Elasid mungad igaüks omas korteris, kus siis magas, sõi, palvetas ning tegeles mingi tööotsaga. Iga korteri juurde kuulus ka tükike maad, aedvilja kasvatamiseks. Nn. "avalike suhete" tarbeks oli kloostris olemas ka eraldi ametiisik, kes siis välismaailmaga suhtles. Praegused benediktiinid aga ei tea, mida suure kompleksiga teha ning seetõttu korraldavad selles iga päev ekskursiooni soovijatele. Certosasid võib leida tervest Itaaliast, enamasti kõik looduskaunites kohtades. Üks nendest ka Pisa lähedal, aga tolles ei ela enam ühtegi munka, kunagisest kloostrist on saanud hoopis osaliselt zoloogiamuuseum.
Aga jah, sai siis küsitud benediktiinide käest, et miks nad neid vabu kortereid turistidele välja ei üüri. Saime seepeale teada, et klooster olevat riigi omand ning et kunagi olevat ka kortereid välja üüritud, aga siis olevat kogu küttesüsteem katki läinud ning nüüd ei andvat riik vahendeid selle remontimiseks. Nii elavadki kuus munka kloostris külmetades ning korraldavad vabatahtliku annetuse eest ekskursioone. Kloostri hoovis ka üks huvitav pood, kus müüakse igasuguseid ained, mis munkade kätetööna valminud. Endale tõime mälestuseks kaasa komplekti likööridest, purgikese munkade korjatud meest ning munkade poolt valmistatud shokolaad ei pidanud veerandit tundigi vastu.. Ok kloostrist endast paar pilti: ühel siis näha kaare alt ümbritsevat maastikku, teisel on peale jäänud keskhoov, kus asuvad korterite sissepääsud.
Pärast kloostri külastus mõtlesime heita pilgu ka lähedalasuvale San Miniato al Monte kirikukesele. Ülejäänud kaks pilti ongi tehtud kiriku ees. Nagu näha, avaneb kiriku lävelt imeilus vaade Firenze linnale. Lisan siia, et turistide kohustuslik peatus "Michelangelo plats" asub kirikuga samal joonel aga palju madalamal. Ok tänaseks aitab küll, tuttu nüüd! :-)

Olin teadmata kadunud...

Seekord lühidalt, aga vähemalt taas liinil üle pika aja :-) Lähimad tuttavad teavad juba, et alates oktoobrist olen tööl vaid part time ning seetõttu aega internetis kirjutamiseks ei jäänud üldse enam..
Alates tänasest on aga internet ka kodus ning kuigi tänast kirjutist kirjutan veel kord töö juurest (sest internet sai kodu arvutisse vaid paarkümmend minutit enne tööle tulekut), siis nüüd loodan tasapisi kirja panna ka vahepealsed juhtumised...
Eeloleval nädalavahetusel olen aga taas kruiisil, minust on vist mingi haige kruiisitaja saamas...vaene rahakott...aga seekordne kruiis kestab vaid kaks ööd ning sellest siis lähemalt teine kord. Enne nädalavahetust tahaks aga panna kirja tegemised, millest pole siiani olnud mahti kirjutada...nüüd aga tööle tagasi.