Bussiga Eestis käimisest vol. 2

NB! Enne lugege läbi vol.1, muidu ei saa aru, kus mul jutt ennist katki jäi...

Naisterahvast taksojuhi juurde tagasi tulles...mulle jäi meelde tema ütlus, et tema ei saa aru, kuidas küll kõik busside pealt tulijad alati nii väsinud on, et ilmselt see kehvade busside süü. Lisan teile teadmiseks, et kartes liiga suuri taksoarveid palusin Tomil vait olla, et siis ei jääks muljet meist kui välismaalastest. Ja nii see tädi vist jäigi arvama, et me tulime Pärnust. Ja olin selleks ka liiga väsinud, et hakata talle seletama, et me viimased 48 tundi bussiga oleme reisinud...

Eestis viibisime 6 pikka päeva, mis möödusid kõik Tartus. Ega midagi suurt korda me ei saatnud, püüdsin pühendada enamuse ajast vanaemale, vanaisa suri talvel ning see oli esimene kord vanaemal külas olla kus ta oli üksi. Tom igavles niisama teises toas ja lahendas ristsõnu ning paar korda käisime ka linnas uudistamas. Seekord jõudsime lõpuks ka botaanikaaeda, mis oli Tomile eriliseks sündmuseks (et selline ilus park tasuta külastamiseks). Ülikooli kohvikus kohtusime ka ühe lolli või perverdiga või kes ta oli. Igatahes ta jõllitas meid nagu üks korralik loll, suitsetas sigaretti ning irvitas. See irvitamine hakkas närvidele käima ja siis me jõllitasime omakorda teda kuniks Tommaso ütles kõva häälega et ta läheb ja lööb õige selle lõusa molli... Noh mingil hetkel lõpetas tüüp jõllitamise ja kadus ära..selline väike vahejuhtum siis.
Mis linnas teisiti? Kõik on muutuv aga kõige enam üllatasid mind kallid käsitööpoed kus müüjad korrutasid muukui et see on odav ja too on odav! No kustotsast odav!! Igatahes lõpuks midagi ei ostnudki sest ostutuhinat peal polnud ning midagi huvitavat ja uut ka ei leidnud. Varasematest kordadest oleme juba viinud kingitusi Itaaliasse, nüüd aitab küll, seda enam et keegi nende kingituste vastu erilist huvi ei tundnud. Me oleme rohkem sellised elunautlejad, kes ei osta igalt poolt kingitusi kuhu satuvad.
Käisime ära muidugi ka Gildi tänava Itaalia pizzerias, seal ka hinnad tõusnud ja portsud väiksemad..
Käisime külas Jaanusel ja Kristiinal ning nende pisitütrel Eleriinil. Nad on praktiliselt oma kätega ehitanud maja, mida käisime ka kaemas linna lähistel. Korra sai kohtutud vana tuttavaga itaalia keele kursuselt Kadriga ning viimasel päeval kutsusid Jaanus ja Kristiina meid veel forellikasvandusse kala püüdma ning seda ka sööma. See oli omaette üritus sest kala ei näkanud ja nälg näpistas aga oli ometigi unustamatu päev. See oli meil ka esimene kord taolises kohas käia. Lõpuks Jaanusel näkkas ning teise kala püüdsime võrguga ja nii saimegi kõhud täis. Lisaks kõigele eelnevale hoidsime end veel vormis õhtuste jalutuskäikudega Annelinna majade vahel...Kuus päeva aga möödusid kiirelt ja nii ei jõudnudki kellegi teisega ühendust võtta. Ka plaanitud Tallinna minek jäi ära sest Tom keeldus kuue päeva jooksul bussiga sõitmast...:-)

TAGASITULEK. Lahkumine on kurb nagu alati ja nii polnud selles päevas midagi ilusat. 16 augusti pealelõunal hakkasimegi siis tagasi Pärnu suunas liikuma. Tartu bussijaamas nägime kahte itaallast kes vaatasid igat blondi pika pilguga ning kommenteerisid omaette vägitegusid, millega olid põhjamaa naiste puhul hakkama saanud. Hiljem nägime neid veel Pärnus kõva häälega karjumas "devo andare in bagno"(pean vetsu minema) ning kui siis lõpuks nad ka Riiga suubuvale bussile ronisid nagu meiegi ja tahtsid veel minu kohta ära võtta siis ütlesingi neile "questi posti sono già occupati" mispeale jäid teised vägagi vaikseks sest ehk said alles sel momendil aru, et me ka Itaaliast. Edasi aga sai nendega juba juttu aetud ja nii saime teada, et olid teel Vilniusesse.

Buss Tartus Pärnusse oli parem kui Pärnust Tartusse ning reis kulges rahulikult. Pärnus tuli ka paar tundi oodata bussijaamas ning mul oli päris imelik Pärnus olla, sest kokkuvõttes on mul kodu ju Pärnus aga seal elab praegu mu ema, kellega suhted on halvad ning seepärast pidasin paremaks talle mitte öeldagi, et olin Eestimaad kaemas...

Bussist, mis meid pidi paberite järgi Varssavini viima, oleksime peaaegu maha jäänud!!! Sest bussile oli ette pandud hoopis marsruut Tallinn-Kaliningrad ning Kaliningrad oli tõesti viimane koht mida oleks tahtnud külastada...Läksin aga bussijuhi juurde ja küsisin (ikka vene keeles) et millal saabub buss Varssavisse ja onu teatas et seesama ongi, et Riias vaja bussi vahetada. Nojah, kohvrid visati kuidagi pagasiruumi (õnn et meil plastkohvrid, nii jäid kõik õrnad asjad terveks) ja kohti bussis jällegi polnud. Saime istuma viimase rea peale, kus oli üks koht vaba ning veel üks koht ees. Minu naabriks oli üks Hispaania prillidega intelligent kes luges kogu reisi raamatut ning Tomi naabriteks olid aga kaks poola joodikut (tundusid küll rohkem mingid lõuna päritolu kamikaadzed, aga passid olid poola omad). Terve tee jõid nad õlut ning sõid hapukapsaga hamburgereid (leidsid neid igast bensukast millegipärast) ja haisesid jubedalt nii et Tom ei saanud oma võileibagi söödud...:-) Ja olid räpased habemikud kah. Meie suureks õuduseks istusid nad Riias ümber meie bussi ning meie ette. Aga ees õnneks haisesid vähem ning kuna nende kohad olid kohe bussijuhi selja taga siis õlut jõid vaid väljas... Jõudsime Poola tund aega varem ettenähtust ning ilma sekeldusteta. Järjekordne lätlaste buss oli lõpuks ometi normaalne pikamaa sõitudeks. Au lätlastele!!!

Varssavi oli seekord meile tuntud linn. Teadsime peldikut, hamburgeriputkat ning bussipeatuse pinki. Seega puhkasime seekord Varssavis nagu vanad olijad! Itaaliasse sõitev buss tuli õigeaegselt, oli täiesti tühi (terve bussi peale 10 reisijat) ning esimene meie reisi "Eurolines" silti kandev buss. Seega oli reisi viimane osa hoopis midagi muud. Sai laiutatud kahe istme peal. Poolakeelseid filme seekord ei näidatud ning vetsupeatuste puhul olime äkki hakanud aru saama, mitu minutit anti...Ja sellise reisistiili puhul olimegi 18 augusti hommikuks tagasi Firenzes (tund varem taas) ning veelgi tund hiljem kodus. Küll oli ikka hea olla taas kodus! Seepärast ongi vaja käia vahetevahel reisidel, et aru saada, kui hea on ikka kodus olla! Aga Eestisse lähen nüüd järgmine kord lennukiga. Kui jälle ümber ei mõtle....

Pilte ka: üleval üks meenutus raekoja platsist



Siin üks pilt botaanikaaiast Tartus












Kohtumine Kadriga












Tom ja Jaanus - kalamehed forellitiigi ääres (kala ei näkkanud eriti sest olevat olnud tol päeval depressioonis - kalad muidugi)













Üks pilt vanaemaga











Ja üks teine pilt Tomiga














Ning Tom Tartus Postimehe kohvikus

Kuidas bussiga Eestis sai käidud ehk teine pulmareis

Kust selline loll idee on pärit? Bussiga Itaaliast Eestisse sõita? Tagantjärgi ei oska ise kah enam ära arvata põhjust, miks sai sõiduvahendiks Eestisse valitud just Eurolines buss.. Ehk oli soov proovida reisida moel nagu sai seda tehtud nooruspäevil?? Nagu nüüd oleks juba aastaid üle viiekümne...ah mis siin ikka mõelda, see vaid tagantjärje tarkus...

Õnneks oleme tagasi ning mingeid raskemaid terviseprobleeme pole (kuigi haiget selga ravis siin keegi terve nädala veel takkajärgi).

Aga meenutame algust. Reis sai otsustatud vaid nädal enne ärasõitu, ilmselt olid lennukipiletid selleks ajaks juba nii kallid, et see variant sai kohe maha laidetud. Autoga sai käidud eelmine aasta ning sel aastal Tom keeldus läbi Poola Eestisse minemast, aga üle Stockholmi oleks pidanud valget laeva ootama ja selleks polndud enama tahtmist (pärast luksuslikku kruiisi puudus tahtmine Läänemerel loksuda, eelkõige just tormise mere kartuse tõttu). Ja nii süttiski lambike kirjaga "Eurolines".

Väljasõit oli esmaspäeval, 7 augustil kell 15.15 Firenzest ning buss saabus täpipealt kümme minutit enne väljumist, seega au poolakatele. Aga mis reisi huvitavaks tegi oli see, et poola bussijuhid valdasid vaid poola keelt ning nii teadvustati ka pissipeatuste kestvust vaid poola keeles. Esimesel korral püüdsin küll inglise keeles üle küsida aga sain ikka vastuse vaid poola keeles ja siis tuli mul kasutada hoopis teistsugust taktikat - nii kui buss kusagile bensukasse keeras olin kohe esimene väljuja, esimene ei jää kunagi viimaseks...hehehe

Buss tegi meile "ekskursiooni" ka Bolognas, Padovas ja Mestres ning seejärel oli paras moment end magama keerata. Magamisega sellises bussis on nii nagu on...saateks oldi poolakeelsed filmid, neist vaatasin vaid "Raudset Maski" ja huvitaval kombel sain ka aru (vist liiga palju kordi arusaadavas keeles vaadatud eheh). Hommikuks olimegi Tsehhi piiril kus meil õnnestus Ameerika filmi stiilis oma silmaga näha kuidas üks sakslane sõitis omapäi autoga künkale ja oskas nii käntsa käia et auto keeras end katusele. Meie buss jäi pidama, et oleks parem etendust järgida ning siis ronis sealt kummuli autost sakslane välja ning hakkas mobiiliga kusagile helistama. Seepeale lahkusime ka meie.

Teel Varssavisse juhtus mul päris närvekõditav vahejuhus. Järjekordses bensukapeatuses jätsin Tomi bussi ning läksin ise kohvijahile. Järjekord baaris oli pikk ning kui lõpuks kohvi näpus välja tulin, sain vaid imetleda kuidas meie buss ära kiirteele keeras ning Varssavi poole kimas. Mnjah mõtlesin, et just ainukesel korral kui mobiili bussi jätsin, pidi buss kohe jalga laskma. Lohutas fakt et Tom oli bussis ning küll ta varem või hiljem sunnib bussi otsa ümber keerama. Nojah, eks siis ootan kusagil ning nii tulin tagasi baari ette kus mulle tundus, et peale minu oli teisigi mahajääjaid..Aga noh, eks need poolakad ole kõik ühte nägu ja nii ma hakkasin otsima kohta kuhu maha istuda ja kohvi nautida. Keerates ümber bensuka nurga avastasin, et meie buss oli ikka veel kohal!!! Ja siit selgitus Tomilt: kui olin ära läinud kästi meie bussil kohta vahetada, kuna endisel kohal pidi üks kaubaauto kaupa maha laadima. Minu baaris viibimise hetkel tuli bensukasse üks teine sama firma buss nagu meie omagi ning peatus vaid tankimiseks ja seda bussi ma siis nägingi end kiirteele keeramas...Ka värvid olid täpselt samad...nojah, mis teha, aga närvikõdi milline!

Varssavis kohal olles tuli meil Eestisse sõitvat bussi oodata tervelt viis tundi. Seda aega saatsime mööda bussijaamas hot dogi mugides (ainus toiduaine, mille kirjapildist aru saime, millega tegemist ning oli päris hea), külastasime korduvalt peldikut kus pissimine maksis 1 zlott ning kaka tegemine juba 1.50 :-) ning ülejäänud aja lamasime bussipeatuse pinkidel kus Tomil õnnestus isegi magada ning mina nautisin võimalust lõpuks ometi horisontaalses asendis olla ning lugesin rahumeeli raamatut...

Buss jäi hiljaks ning saabus kohale juba puupüsti täis. Lätlastest pole ma kunagi midagi head arvanud ning ka see reis seda ootust ei ületanud..Buss tuli Krakovist ning oli vist hästi hästi vana eestikeelsete kirjadega, kuhu alla lisatud läti keelsed sildid...Loomulikult räägiti nüüd vaid läti ja vene keelt aga pärast poola keele praktikat tundus vene keel lausa emakeelena!!!

Buss oli katki väljast ja samamoodi seest - istmed olid lahtised ja seepärast õnnestus mul öösel pidevalt kusagile auku kukkuda sest bussi tagaots rappus ning istmed tulid alt ära....lisaks oli meil bussis üks kole paks mutt kolme pisikese lapsega kes röögis alguses inglise keeles et tahab lastega koos istuda (väga õigustatud küsimus muidugi) ja need kohad sai ta meie lähedusse...lapsed olid inglikesed - blondid ja vaiksed kui see kõige väiksem välja jätta, kes oma häält öösel ka valjult kõigil reisijatel kuulata lasi. Mutt ajas juttu ka ühe eestlannaga inglise keeles ning sealt sain teada, et mutt oli Poola päritolu, käis lastega külas vanematel ning sõitis nüüd Soome, sest abielus soomlasega. Tundus intelligentne ja tore inimene, aga noh bussisõidu tingimustes hakkas meile vastu... Lisaks mutile oli paar Austraaliast, kelle puhul nuputasime päris tükk aega, et kas tegemist kahe naise või mehe-naisega. Piiril saime siis lõpuks tänu passidele teada, et olid kaks naist. Aga see teine naine oli vist soovahetusoperatsiooni keskpaigas - riides nagu mees, jäme kuldkett kaelas ja käe ümber, hästi karvane ning veel tätoveeringutega. Aga rääkis naise häälega. Ja teine proua oli hästi soliidne...noh näeb igasuguseid nendes bussides. Ja lisaks kogu sellele rahvale oli bussis veel üks noor paar itaallasi - telkide ja hipiriietega. Tulid peale Bolognas ja meie nuputasime, et normaalsed inimesed ikka nii kaugele bussiga ei sõida kui meie, et vist ikka tegemist Poola minejatega. Aga meie suureks üllatuseks sõitsid nad välja Tallinnani ja muudkui pildistasid. Absoluutselt kõike - tänavaauke, busse jne. Poiss oli vist mingi profifotokas, tal oli selline seljakotisuurune fotokas kaasas...

Lõpuks ometi Pärnus oli meil vaja kiiresti ümber istuda kolmandasse bussi, mis viis meid Tartu. Ka see buss tahtis tee peal ära laguneda, kolisime igaks juhuks bussi tagaotsast esiotsa, sest tagaotsa põrand hakkas nagu ära tulema ja oli näha koledat bussimootorit aga õnneks jõudsime ikka elusalt ja tervelt Tartu. Tartus oli viimane seiklus kukkuda naisterahvast taksojuhi peale kes sõitis röögatu mercedesega ning olevat selle ameti peal vaid 6 nädalat. Ajas igasugust juttu kliimast ja kliimaseadmetest ja lõpuks tuli välja et ei teadnuki kus asus meie maja Annelinnas...tuli siis mul seletada ja 9 augusti pealelõunaks olime ilusasti vanaema juures...Eestis olemisest ja tagasisõidust mõni teine kord...

Paar pilti "lastest"

Sai enne Eestisse sõitu tehtud paar pilti ka meie pere lastest - saage tuttavaks Nero ja Rosa!

Esimesel pildil saab näha mind seitsmekuuse Rosaga fotograafile poseerimas...

















Siin näete jällegi tõelist suitsumeest Nerot suitsupausil...












Ja siin on kutsad koerte paradiisis - Diivaniparadiisis!!! Vahel tuleb muidugi meil endil põrandale potsatada, et kutsadel oleks kusagil olla (õnneks tegemist ämma-äia koduga, sest meie kodu saabub paari kuu pärast uus diivan millel lesimisest võivad kutsad vaid unistada!!)